Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tarmo Õuemaa
13.02.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
 

Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.

Teksti loeti inglise keeles

Vastuolulised tunded. Keeleulme on mulle meeltmööda ja seda võiks palju rohkem olla. Peategelane oli minu arust suurepärane - poetess, kes suutis teisi nii täpselt jälgida, et raske oli aru saada, kas ta loeb mõtteid või seletab kõike tõesti lihtsalt ülihea keelevaist ja kehakeele mõistmine. Luuletajana oli ta läbi löönud just tänu oma erilisele talendile - kui kaasinimesed on nagu avatud raamatud, siis on ju kindel, et kui nende mõtted ja tunded luuleks seada, on tulemus inimestele meele järgi.

See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles

Kuidas ikkagi Paabeli torni ehitamine välja nägi? Ted Chiangi loos jõuab peategelane, kes ametilt kaevur, torniehitajatele appi juba üsna torniehituse lõpul, kui seda on ehitatud juba inimpõlvi. Müürseppadele telliste ülestoimetamine võtab aega neli kuud ja osa torniehitajaist on oma perega torni keskosasse ehitama asunud. Levib anekdoot, et kui müürseppadel kukub tellis alla, kurvastavad nad rohkem kui inimese allakukkumise pärast, sest tellis tuleb jälle üles tuua.

Tegelased on mõnusalt asjalikud, mitte mingid normaalse inimese eellased-debiilikud, nagu vana aja rahvast tihti kujutama kiputakse. Tegevus võtab mitu üllatavat pööret ja lõpp on päris nutikas, kuigi ma oleks ka triviaalsema lahenduse andeks andnud.

Paabeli torni lugu ei ole mulle kunagi eriti korda läinud, aga see lugu minu jaoks tõeline pauk. Suurepärane tekst!

Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Lugema hakates oli mu ainsaks eelteadmiseks, et see on ilmunud sarjas “Fantasy Masterworks”, järelikult siis ilmselt fantasy. Seepärast tekitas veidi põnevust, kui raamat algas peategelase – ajakirjaniku – ja vapustava punapäise kaunitari kohtumisega lennujaamas, kus mõlemad ootasid pressikonverentsi algust.

Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.

Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.

Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Vaimude rass teeb keelatud katseid kvagmaga. Inimeste esindaja saadetakse uurima, mis toimub. Esindaja saab lubaduse, et talle selgitatakse, miks katseid vaja teha on ja näidatakse portsu lugusid ehk meie jaoks jutukogu järgmisi jutte. Iseseisva loona seda sissejuhatust "Vacuum Diagramsi" nimelisele jutukogule hinnata ei saagi. Sissejuhatusena oli rahuldav, Huvi tekitajana ühtpidi liiga segane ja keeruline, aga teistpidi suutis mingi uudishimu tekitada.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Loo tegelased on teismeline Ameerika neiu ja tema väikevend. Õde märkab, et vennakesega seoses tuleb ette igasuguseid veidraid asju. Näiteks jääb poiss ühel päeval vahele kassiga monopoli mängimisega.

Selgub, et väikevend on nõid, kes rohusegude ja võlusõnade abil suudab imeasju korda saata. Õde käitub, kontrollib, kas asi ikka tõesti on nii nagu poiss väitis ja hakkab siis talle heaks nõuandjaks, et tattnokk rumalusi ei teeks. Lõpuks palub endale ka üht eakohast teenet ja sealt edasi läheb lugu põnevaks.

Hea lugu ja sümpaatsed tegelased. Üleloomulike võimetega laps, kelle hirmuvalitsemise all maailm elab, on klišee. Teismelised, kes kasutavad üleloomulikke võimeid oma probleemide lahendamiseks, on klišee. "El Regalos" see aga ei häirinud, sest õde-venda olid ikka päris inimeste moodi, toredad lapsed.

Pingeid muidugi oli. Eks igaüks, kellel on nooremaid õdesid-vendi, kujutab ette, et lihtne see ei ole, kui su ea tõttu veel pooletoobine vend on õnnistatud üleloomulike võimetega. Aga tuleb hakkama saada.

Teksti loeti inglise keeles

Sel suvel läks ulmekatega kohe hästi. Kõik, mis kätte võtsin, oli kas nii hea nagu ootasin või isegi parem. Besteri "Tiiger! Tiiger!" kuulus kindlasti teise rühma, mis on ju isegi imelik, kui arvestada, et olen seda kunagi lugenud.

Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem - lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.

Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.

Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles

Käiku on minemas tehnoloogia, mis võimaldab mingite väravate kaudu liikuda otse planeedilt planeedile. See määrab mehitatud kosmoselennud väljasuremisele. Istuvad ja tusatsevad siis kosmoselendurid - kunagi olid kogu inimkonna sangarid, aga nüüd ei saa tähelennuakadeemia kursuseidki täis. Ma ise ka paberlehe ajakirjanik, saan hääbuva elukutse probleemist aru, aga lahja on see jutt. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt algab tõeliselt intrigeerivalt - koju jõuab iidne, ammu kadunuks peetud kosmoselaev, mis oli kunagi esimesena saadetud uurima üht salapärast planeeti. Kui laev toona tagasi ei tulnud, saadeti planeedi suunas üha uusi laevu, kuid kõik ekspeditsioonid said hukka. Nüüd siis, imelugu, kõige ammusem on piltlikult koputamas koduväravale. Kas tõesti õnnestub lahendada salapärase karantiinplaneedi saladus? Samas on ju hirmus ka, jumal teab, mis seal laevas oodata võib. Lahendus oli ulmeka jaoks üllatav, aga mulle istus. Lemmiklugu Balabuhha eestikeelsest kogumikust.
Teksti loeti eesti keeles

Mööda ilmaruumi sõidavad mõistuse kaitseteenistuse ristlejad ja otsivad planeete, millel on jälgi mõistusega liikidest, kes on hävinenud. Siis rändavad minevikku, teevad kindlaks, kuidas ja mis on hävingu põhjustanud ja teevad kusagil vajaliku muudatuse, et häving ära hoida. Ega pole lihtne töö. Teema on üleekspluateeritud, aga Balabuhhal on see mõnusas nukras stiilis kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Barron on ülipopulaarse telesõu saatejuht, kes hullutab masse oma rünnakutega selle maailma vägevate vastu. Rünnakud on tegelikult muidugi üpris täpselt kalkuleeritud, et keegi liiga võimas liiga valu ei saaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.

Teksti loeti eesti keeles

Teadlane on Prantsusmaal gerontoloogide teaduskonverentsil, annab intervjuu, kus seletab ülevaatlikult elu pikendamisega tegelevate teadlaste koolkondade erinevused, mõtleb, et teaduskonverentsidel on parem kõik see, mis toimub mitteametlikus osas, saab ühelt kohalikult ulmekirjanikult pikaealisusest kirjutatud romaani.

Väärt jutt, aga mitte lõpu pärast, vaid selle eest, kui mõnusas stiilis suudab autor paarikümne leheküljega haarata igavese elu teemadel kaasa mõtlema. Arvestades kirjutamise aega ja kohta tuleb ka kiita jutu apoliitilisust.

Teksti loeti eesti keeles

Doktor Largo peab labori kehva majandusliku olukorra tõttu vastu võtma vananeva rikkuri pakkumise kasvatada talle 18aastane poja "mudel", et vanamees saaks siis hinnata, kas poeg on ikka tema ja tema hiigelvaranduse vääriline. Osalt totakas, aga osalt huvitav ja ajast ees kloonimisjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogude Leedu kirjaniku ettekujutus, mis juhtub USAs sandi kerjusega, kui talle anda 450 miljonit dollarit. See iseenesest oli jutu muhedam osa. Mind häiris hoopis rohkem see raamtekst. Ma ei usu, et ta meelega tuleviku üliõpilase ja juhendaja nii totakasse valgusse pani.
Teksti loeti eesti keeles

Xanth on maagiat täis maa. Iga Xanthi inimelanik sünnib mingi maagilise võimega, Xanthi sarja avaraamatu peategelane on aga nooruk, kes pole endas suutnud maagilist võimet leida. Ta on jõudnud abiellumisikka ja pruut on ka olemas, aga eluga ei saa edasi minna, sest enne peaks ta kuningale tõendama oma talenti ja kui seda ei suuda, kupatatakse ta Xanthist minema maagiata maailma.

Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.

Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.

Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.

Teksti loeti inglise keeles

Kirsten Bakis võtab klassikalise Frankensteini loo ja jutustab selle täitsa mõnusalt ümber. Frankensteini asemel on muidugi üks teine hull Saksa teadlane, kelle koloonias nikerdatakse valmis intelligentsed, tehisliku kõneaparaadiga suured koerad. Maailm on teadlase koloonia unustanud, teadlane ise oma töö vilju ei näe, aga ühel ilusal päeval (tänapäeval, kuigi Bakis oli tegevuse nihutanud lähitulevikku) sõidavad need lennukite ja helikopteritega New Yorki, tutvustavad endid galantsel moel, jäädes samas piisavalt salapärasteks. Nad seavad ennast päris hästi sisse ja on kogu maailma lemmikud, aga siiski kannavad nad kaasas oma hukku. Jutustaja on üliõpilane, kelle koerad valivad oma ihuajakirjanikuks. Ta leiab endale suurepäraseid sõpru, saab teada jubeda loo koloonia lõpust ja koerte päritolust. Minu arust sobis lõpp ka sellise raamatuga päris hästi.

Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.

Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kergestiununev humoresk jahimehest, metsa kukkunud lendava taldrikuga tulnukast ja suurte heategudega kaasneda võivatest komplikatsioonidest. Zen jah, aga selline nõuka zen, et paistku vahepeal asjad kuidas iganes, lõpuks on ikka kõik p-s ehk vanamoodi.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ajaviiteks kõlbab, aga paar aastat pärast esimest lugemist ei ole ma võimeline enam eestikeelsetel osadel vahet tegema. See oli siiski põnevam raamat kui esimene, kõik see ülekaaluka vastase alistamine ja kuningriigi sisepoliitika. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase elu on kehvas seisus. Kunagi andekas noorkunstnik - nüüd odavate raamatute illustraator, abielu on lõhki, uus pruut jäi ka teise mehega vahele. Võtab siis tüüp oma seitse asja ja sõidab maale oma kadunud onu tühja majakolakasse, mis on talle jäetud. Mees loodab oma mineviku kohta rohkem teada saada ja see tuleb välja küll, aga mitte meeldiv, vaid ikka selline, nagu ühele õudusjutule kohane. Ma ei ole väga suur õudukate austaja, sest need on igavavõitu. Seegi oli natuke liiga etteaimatav. Aga Bailey mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Numismaatiline ulme. Jutustajal on ilmselt maailma ainulaadseim mündikogu, kuhu kuulub 12 münti. Mis mündid need on, ei hakka ära jutustama. Seda tüüpi jutuke, mis tekitab väikse reaalsusenihke ja rahutustunde, et äkki ongi see võimalik.
Teksti loeti inglise keeles