Kasutajainfo

Charles Williams

1886-1945

Teosed

· William Gibson ·

Neuromancer

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
11
4
3
0
Keskmine hinne
4.317
Arvustused (41)

hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
Teksti loeti inglise keeles
TV

Gibsonit vo-ib lugeda mis keeles tahes, kuid originaalis funksib asi selgelt ko-ige paremini. Tahaks to-sta mytsi nende meeste ees, kes seda eesti keelde ymber panevad. Vo-imas raamat, to-elise scifi algus. Hilisemad Gibsonid pole enam nii suurt muljet avaldanud, tundub nagu ta omapa
Teksti loeti inglise keeles

Lõpmata mõnus ja detailirohke nägemus inimkonna suht lähedasest tulevikust. Samuti tundub see kõigist loetud nägemustest tõepäraseim.
Subjektiivse märkusena ütlen, et minu silmis on raamat viite väärt ainuüksi sellise detaili pärast nagu Turingi võmmid (Turing cops (tehisintellekti ja loogika kursused abx!)), muust rääkimata. Huvitav, mida Alan Turing ise oleks sellest asjast arvanud? :)

PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Nõustun, et tegemist on klassika ja maailmarevolutsioonilisest seisukohast eriliselt olulise kirjatykiga. Mis paraku ei tähenda, et ta raamatuna millegi poolest meeldinud oleks. Hard-core cyberpunk vist lihcalt eeldab mõnevõrra teistsugust peakuju kui mina seda oman.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei saa sinna midagi parata, minu jaoks on Gibson olnud ja olevatest kirjanikest parim. Kui SciFi areng kuidagi ritta seada, siis on näevad olulisemad punktid, need, kus midagi muutunud, välja umbes nii: Verne - Wells - Asimov - Gibson - ... Muidugi on ka vahepeal häid tegijaid, aga need tüübid on värgi nagu uuele rajale suunanud või nii. Ja kui keegi on juba enne rongist maha jäänud, siis pole tal loomulikult aimugi, kuhu rong liigub... Ka need, kes alles üheksakümnendatel lugema õppinud, ei pruugi Gibsoni osatähtsust märgata, see pole aga nende süü. Tegelt tahtsin ma ainult seda ütelda, et ärge hakake Neuromanceri üle otsustama eestikeelse(?) tõlke(?) põhjal. Sama värk, mida terasemad arvustajad Adamsi Hitchhikeri puhul korduvalt rõhutasid. Asja ei ole võimalik tõlkida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole sel Gibsoni tõlkel viga midagi- on küll sõnaakrobaatikat ,aga tõlkijad on IMHO jäänud seda tehes enamvähem jalule.Isegi asja biokeemiline osa on maakeeles täiesti seeditav.Teose kiitmisega ei saa ka olla kitsi.See on üks neid raamatuid mille tulevikuvisioon kipub täituma..
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest raamatust langeb ühte Avo Nappo arvamusega. Gibsonil on küll hea fantaasia ja tema tulevikunägemus võib olla tõenäoline, kuid oma nägemust oleks võinud ta teisiti serveerida: raamatu feeling tundus narkouimas häkkeri unenäona, mida see häkker pohmas peaga jutustab. Mulle paraku meeldib asjade kainem esituslaad. Kuigi lugesin eesti keeles, sirvisin ka veidi originaali ning ei arva, et asi tõlkimatu on. Antud tõlke eesti keele kasutus mulle igatahes ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult v@ga hea raamat. Kahjuks aga on Gibson antud juhul nn. kyberruumi kirjeldamisega h@irivalt yle pakkunud. Eestikeelne t6lge muidugi allapoole igasugust arvestust!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jääsaagijad.. eh.. Üks kehvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Esimene pool on talutav, kuid pärast läheb parajaks sonimiseks. Vaevalt, et see ainult tõlkest on - kogu jutt venib, on igav ning mingit erilist pointi ka pole. Ilmselgelt ülekiidetud teos, imho. Enam-vähem ühinen Avo Nappo ja Urmas Muinasmaa arvamustega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga häiris tõlkijate poolt valitud kenitlev keelevorm. Lülitet. Vajutet. Tapet. Oh jubedust. Kuid sisu oli rabavalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Teksti loeti mitmes erinevas keeles" oleks siin vist kõige kohasem öelda. :-) Alustasin kelleltki laenutatud inglisekeelsega, kui see tuli enneaegselt tagastada, siis lugesin (mõni aasta hiljem) paar peatükki vene keeles ja tänavu suvel sai viimaks maakeelsega tagakaaneni välja jõutud. :-) Tegelikult lugesin ta pärast veelkord üle. Ma ei saa ennast ei küberpunki ega Gibsoni palavate austajate ridadesse seada. Siiski pean tunnistama, et minu arvamine raamatust ja autorist tõusis sedavõrd, et saan ilma südametunnistust piinamata "viie" ära panna. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, küberpunkide ja humanistide omaegses kismas takkajärgi piike murdma ammugi mitte. Esitan vaid väite, mida tihti olen korranud: Ulme - see on oma ajastu hirmude ja lootuste peegel. "Neuromandi" kohta võib öelda sama, mis "Linna" ("City") kohta: See on tulevik, mis jääb üha kaugelame minevikku. Tea, kas sellest ongi nii väga kahju?
Teksti loeti eesti keeles

Nojah , mida nüüd öelda? Olen enamusega (kiitjatega) enam- vähem ühel arvamusel.Viie saab ta juba sellepärast, et minu jaoks olisee esimene tõsine cyber-punk raamat.Kui midagi uut sellest vallast tuleb, loeksin heameelega jälle.Wookie`le vaidleksin vastu,cyber ruumi kirjeldusel polnud midagi viga (tuleb arvestada , et see on TULEVIK , mitte praegunereaalsus). O.K , pikk jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ma"letagi, millal viimati nii headraamatut sai loetud. Eks ta veidi seganeja liialt kiire tegevustikuga ole, aga seeei sega eriti raamatu nautimist. Gibsonoli, on ja ja"a"b klassikuks!
Teksti loeti eesti keeles

Jättis sellised kriminulli mulje, mille peategelane oli pidevas joobeseisundis. Ka häiris kõvasti see, et kübermaailma kirjeldati visuaalses modaalsuses. Mis on inforuumil pistmist nägemisega ja värvidega? Kui neid asju mitte arvestada, siis oli päris huvitav. Kui neid asju arvestada, siis jääb hindeks kahe miinusega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pool lehekülge läbi lugenud, mõtlesin tõsiselt, kas raamat mitte käest ära visata: kogu tekst oli mingis ilutsevas keeles kirja pandud. Lõpuks otsustasin asja siiski läbi lugeda ja väga ei kahetse. Lõpupoole hakkas asi küll segasemaks minama, kuid väga ära siiski ei pööranud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti nõus, et Gibsoni "Neromancer" tähendas uue suuna algust ulmekirjanduses, kuid pean nentima, et mind jättis raamat küll suht külmaks. Tegevus tundus kuidagi uimane ja mittekaasakiskuv. Ehk on süüdi minu mõistmatus, tõlke kvaliteet või hoopiski miski muu. Tundub, et küberpunk jääb minu jaoks lihtsalt liiga kaugeks.

Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.

Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson on Gibson ning sellega on kõik öeldud. Mõni peab teda geniaalseks kirjanikuks, teine aga teeb võimalikult maha ("eriti viletsad raamatud"). Subjektiivne värk: umbes nii, et kas mulle meeldib martsipan või mitte.

Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.

Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-

Teksti loeti eesti keeles

On maitseküsimus, kes ja kus`t poeesiat leiab. Vormi ja kirjelduste konarusmaastiku üle võib kah vaielda, et kuivõrd "kommerts" üks lugu peab olema, et libedalt "alla läheks". "Neuromant" pole kommerts, võrreldes mõne kodumaise pungikalduvusliku üllitisega. Pole romantika. Pole dekadntlikuna kirjutatud (takkajärgi ligi paarikümneaastase vahega võib taoliseks muutuda, nn. lastekirjanduseks).

Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ysna oluline raamat ulme ajaloos ja cyberpunk`i ajaloos kindlasti. Ma ei saa öelda, et ma just vaimustusest yhelt jalalt teisele kargleksin uja käsi kokku taoksin, kuid p6hjus on eekätt minu cyberpunk`i seedimiseks vajaliku seesmise trakti ebapiisavas efektiivsuses ja patt oleks selles kirjanikku syydistada. T6enäoliselt ei oleks ma raamatut kyll pooltki nii nautinud, kui ma poleks eelnevalt läbi lugenud enamikku Gibsoni lyhiproosast, see andis teose m6istmisele väga palju juurde, kuigi enne seesama lyhivorm tundus mulle kyllalt n6rgana. Tegelikult on Gibsoni maailm väga hästi ehitatud, sellel on olemas nii olevik kui ka tulevik. Kasv6i sellepärast väärib Gibson k6rgeimat hinnet.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai loetud mitu aastat tagasi, kuid kummitab millegipärast mind veel siiani. Ei mäleta küll otseselt detaile, kuid sündmustik ja idee on veel meeles. Ja ka see tunne, mis mul raamatut lõpetades oli, on meeles. Tähendab, väga hea raamat minu meelest
Teksti loeti eesti keeles

Vabandust!
Küber, punk?
Ei, mulle ei sobi!
On häid elemente, aga ma ei saa lugeda säärast tegevust. Peaks vist looduses ja puhkeseisundis, mingis täiesti vastupidises keskkonnas, ilma segavate faktorite (nagu päevatöö) mõjuta proovima.
Osalt oli huvitav, erakordne ning seni kogematu. Kuid juba vananev - naiivseks muutunud tänases maailmas - nii geopoliitiliselt kui riistvaraliselt. Kes möllab juhtme otsikutega? Kahekümne ja neljakümne otsikuga asjakesed (nagu COM`id ja LPT) on minevik, siin aga mainiti midagi säärast!
Mind segasid kah mainit puudused seoses nende t`lõppudega, mis iganes nende nimeks ka poleks!
Lõppkokkuvõttes panen nelja, sest usun siit siiski midagi leida võivat, kuigi sügavasti peidus ebameeldivuste kuhja all.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kymmekond aastat tagasi, failina. Kaks ööpäeva. Siis vedasin end magama.
Midagi nii head polnud ma ammu lugenud. Ja eks seda ole hiljemgi harva juhtunud.

On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.

Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)

Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks raamat, mis ammu loetud ja arvustamata. Tahtsin vist miskipärast eestikeelse enne üle vaadata, aga pole seda kusagilt leidnud. Olgu pealegi, usun, et see kuhugi ei kõlba. Teist korda siiski päris ridarealt üle lugeda ei kannatanud, seega "4".

Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?

Teksti loeti inglise keeles

Nagu tavaliselt lugesin ka seda eesti keeles, nii et jäin ilma originaalkeelsetest "mõnudest", mida meie tõlkijad ei suutnud kuidagi tasa teha. Keelekasutus(nagu varemgi mainitud) oli jube. Peaks nad tagasi kooli saatma, ei usu et nende ema keele õpetaja neile viite annaks. Kuigi ega Gibsonit olegi kerge tõlkida, aga need olid ju ikkagi enda tehtud lollid teod. Raamatust nii palju, et oli huvitav, vast kõige huvitavam Gibson, mida siiani olen lugenud. Kuigi praeguseni olen talt läbi lugenud vaid ühe kogumiku lühijutte, nii et tema romaanide kohta ei oska midagi lausuda. Järgmisena kavatsen Idoru läbi lugeda, ehk siis tean rohkem tema romaanikirjutamise oskustest. Neuromance iseenesest oli huvitav, kuigi mitte väga tõmbav. Kuigi lõpu poole läks tegevuse huvitavamaks ja "tõmbavamaks", kuid see on tavaliselt ju tavaline asi. :P Ei imesta, miks see nii kuulus on ja omal ajal laineid lõi, fantaasia peab mehel meeletu olema, et selline asi kokku klopsida. Plaksutan siis talle käsi ja jätan hüvasti...
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard KadreyMetrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles

 

 

Žanriliselt seisab Ajaleegion noorteka lähedal. Sellele viitavad nt peategelase vanus, teose lihtsustatud maailm ja tegelaste surma näilisus.  

Teose tase ei ole kahjuks ühtlane. Või on asi selles, et mingid võtted on autoril hästi omandatud ja teised jälle üldse mitte. Ajaleegioni algusosa meeldis väga ja mõtlesin, et alla nelja siit hindeks ei tule. Esimeseks ohumärgiks vist oli kangelase kohtumine Sorainyaga kaubalaeval. See pilt reelingu taga ujuvast haist pärines nagu nooremale koolieale mõeldud koomiksist. Lugejale ei meeldi, kui teda alahinnatakse.  Lethonee ajakoridoride kirjeldus mõjus esmalugemisel põnevana, kuid hiljem järele mõeldes tundus see kulunud kujundina.  

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub sarja Viagens interplanetarias ja on ilmselt mõeldud järjena The Search of Zei'le. Tegevus toimub planeedil Krishna, mille asukad elavad tööstusrevolutsioonieelses ühiskonnas. Planeetidevaheline Nõukogu on kehtestanud Krishnaga suhtlevatele teisplaneetlastele rea piiranguid, mis on põhiliselt seotud kõrgtehnoloogia sisseveoga. Romaani kangelane on keegi Dirk Cornelius Barnevelt, ühe New Yorgi osariigis resideeruva vene ärimehe käealune. Ärimees kupatab Dirki Krishnale.   The Hand of Zei on põhiliselt seiklus, mis tingimata ei oleks pidanud toimuma teisel planeedil: mere, piraadid, harjumatud kombed ning päästmist vajava printsessi oleks hea tahtmise korral võimalik olnud leida ka lähemalt. Ulmeline on see kuidas mingi firma ametnik osutub teisel planeedil äkki väga pädevaks purjelaeva kapteniks ja soravalt kohalikku keelt kõnelevaks.   Kes de Campi varem on lugenud, sellele pole vaja seletada, millises stiilis ta kirjutab. Eestlastele paistab iroonia üldiselt sobivat, kuid kohati tundus lugedes, et autor õõnestab sellega oma loo tõsiseltvõetavust. Kui aga eesmärgiks oli kirjutada lihtsalt lõbus lugu, siis selle de Camp saavutas.
Teksti loeti inglise keeles

Autorille omases humoorikas stiilis kirjutatud lugu geoloogist, kes satub tööle paleontoloogi juurde. Nii et väljakaevamised, väljasurnud loomade luud jms.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub u seitse aastat pärast "Isheri relvapoode". Ühtlasem kui diloogia teine osa. Peategelane peab varjama oma identiteeti, mis seletab tema kohta liikuva tõepärase info vähesust.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub seitsme tuhande aasta kauguses tulevikus, kuigi raamjutustus seob selle 20. sajandiga. Tegevusliine on mitu, nagu ka vaatepunkte. Sarja peategelane võib Robert Hedrock ju olla, kuid selles osas pakuvad Clarkide perekonna liikmed Fara ja Cayle talle tihedat konkurentsi. Relvapoodide filosoofia järgi on iga riigikord rikutud, aga elu on parem mingisuguse riigikorra all, kui elu ilma korrata. Selleks aga et tavainimese elu korrumpeerunud võimu all elamisväärne oleks, on vaja ühiskonnas omada moraalset tuuma. Sellise moraalse keskmena näebki ennast relvapoodide organisatsioon.
Teksti loeti inglise keeles

Et see 1953. aastal ilmunud romaan koosneb tegelikult kolmest 1930. aastal avaldatud lühiromaanist, võib lugeja küsida, kas teose kolmel osal on midagi ühist. Mõndagi on. Tegelaste ühtsus - kolmik Arcot, Wade ja Morey. Kohaühtsus - noormeeste labor paikneb New Yorgis ja iga osa mingil etapil sealt läbi põigatakse. Ajaline järgnevus - lühiromaanide tegevus järgneb üksteisele väikeste vahedega. Romaani eessõnas mainib autor, et kirjutas Piracy Preferred'i (see on romaani 1. osa) selleks et tema ülikooliõpingute ajal vähese prestiižiga reaalteaduste mainet tõsta. Mingis mõttes võib peategelasi pidada ka kolme reaalteaduse - matemaatika, füüsika, keemia - personifikatsiooniks. See seletaks ka miks lugeja nii vähe Arcotist, Wadest, Moreyst kui inimestest teada saab. Kui sulle meeldib lugeda leiutamisest ja kiiretest lennumasinatest, siis on see romaan sinu jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Ajaliselt järgneb lühiromaanile Solarite. Taas kord tegutseb kolmik Arcot, Wade, Morey, nii nagu Piracy Preferred'is ja Solarite's. Loo ruumiline haare on siin suurem kui eelmainitud juttudes. Nimelisi tegelasi ei ole õnneks palju, samas ei saa öelda nagu oleks tegelased huvitavad, kuna nende sisemaailm jääb suuresti avamata.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmik Arcot, Morey ja Wade tegutseb Solarite'is, aga ka sellele lühiromaanile eelnenud Piracy Preferred'is. Ajaliselt algavad Solarite'i sündmused kolm kuud pärast Piracy lõppu. Kontemplatiivsele lugejale siin palju pole, sest kolmikul on plaan ja seda hakatakse kohe teostama. Inimeludest hooliva Piracy Preferred'iga võrreldes on Solarite märksa süngem. Ilmselt on Solarite'i näol tegemist pulp-tekstiga, miska loo loogilist arengut rikastavad tühikud ja kvaasiteaduslikud või pisut vananenud selgitused. Samas selles puuduvad sissevaated inimsuhetesse, psühholoogiasse jms, mis ärksate leidurite meelt hägustada võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele lühiromaanile on ette heidetud tehnilisust ja isikupäratuid tegelasi. Mis selle tehilisusega täpselt silmas peetakse, ei oskagi öelda, võib-olla vaimuka stiili või huumori vähesust. Tegelaste kirjeldamisega tõepoolest eriti vaeva ei nähta, aga kuna tegemist kirjandusliku lühivormiga, siis see valitud žanr ise tingib, et väga palju tegelaste kirjeldamisele ruumi kulutada ei ole mõtet.
 
Loo tegevus toimub peamiselt Põhja-Ameerikas aastal 2126 umbes kolme nädala jooksul. Füüsikud Morey ja Arcot sisustavad oma aega leiutamise ja tennisemänguga nt. Lugu läheb kohe käima ja kulgeb kiiresti, on seikluslik ja sisaldab katseid seletada toimuvat teaduslikult või kvaasiteaduslkult.
Teksti loeti inglise keeles

Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles