Kasutajainfo

Richard Matheson

20.02.1926-23.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Matheson ·

I Am Legend

(romaan aastast 1954)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.833
Arvustused (6)

Ehe SF vampiiriromaan. Ühtlasi Maa viimase mehe lugu. Pärast ülemaailmset katastroofi on kõik inimesed muutunud vampiirideks, vaid Robert Neville on säilitanud inimliku olemuse. Romaan ongi sellest kuidas Neville võitleb vampiiride vastu ning kuidas vampiirid püüavad likvideerida viimast inimest. Romaan on kirjutatud hästi asjalikus toonis ning erilise võlu annab see, et paljud üksikasjad selguvad suvalises järjekorras. Huvitav on lugeda just neid kohti kus peategelane võitleb vampiiridega: ta peab läbi proovima kõikvõimalikke (kirjanduses tutvustatud) meetode, et leida need õiged. Vampirismi teemalise kirjanduse hulk on teadagi ju tohutu... Samas väldib romaan paljude sedalaadi teoste vigu, kus püütakse üleloomulikku ainest seletada teaduse abil. "Ma olen legend" on sihuke meeleolult õudukas, aga vormilt SF. Tasub lugeda, õieti soovitan soojalt neile kellele meeldivad segazhanrid. Muide teatmeteosed nimetavad antud romaani (koos Bram Stokeri "Dracula" ja Anne Rice'i "Intervjuu vampiiriga") kõigi aegade kolme parima vampiiriromaani hulka kuuluvaks. Romaanist on valminud ka kaks (üsna keskpärast) filmi. Praegu plaanitakse kolmanda tegemist, ehk tuleb parem.
Teksti loeti vene keeles

Kui siin võrreldi seda romaani Bram Strokeri ja Anne Rice üllitistega, siis pean ma nentima teatava lootusetusega hääles, et konkreetne teos mahub ülejäänud kahega esikolmikusse vaid sellepärast, et vampiirijuttude üldine tase on lihtsalt nii neetult madal. Muide, ma isiklikult ei peaks seda üldsegi vampiirijutuks, sest selle raamatus pole ühtegi täisverelist (pun intended) vereimejat. Ma pean silmas sellist vampiiri, mis vastaks kõikidele vampiiri tõutunnustele. Ma isegi ütleksin, et kogu toimuv tegevus hoopis naeruvääristab vampiirindust, kui sellist.

Kogu selle raamatu moraali võib kokku võtta sõnadega: "Tee põrgusse on sillutatud sõnadega: `Ma tahtsin ju ainult head!`". Miks just see lause, selgub alles raamatu viimastel lehekülgedel.
Keegi härra Robert Neville saab Panamas aega teenides koledal kombel pureda mingi sõgeda nahkhiire käest. Saab kohe nii koledalt, et nakatub mingisse veidrasse tõppe, millesse ta peaaegu, et sureb. Hiljem, kui Maad tabab mingi veider epideemia, tuleb tal see meelde. Nimelt see veider epideemia, lisaks sellele, et ta tapab inimesi nagu dünamiit ämbris kalu, ei lase viimastel korralikult surnud püsida. Ja nii ongi, et pärast matuseid kipuvad kallid kadunukesed tagasi koju roomama. Lisaks kõigele on kallitel kadunukestel tekkinud ka seletamatu hirm päikese ees ning vastupandamatu soov verd imeda. Selge pilt, platsis on vampiirid. Ajapikku, kui kõik tema ümber on kas siis surnud või vampiiristunud, tekib Robertil kashtlus, et ta on saanud tänud vampiirnahkhiirele selle jubeda tõve vastu immuunsuse. Leides ennast ootamatult ainukese inimesena planeedilt, tekib tal moraalne kohustus vampiiridele tuul alla teha. Sestap püüab ta neid kinni, uurib, katsetab, tapab, jne. Mees on Bram Strokerit aluseks võttes Van Helsing kuubis. Küll ta proovib "traditsioonilisi" vampiiritõrje vahendeid, küll uurib keemiat ja bioloogiat. Kõik vampiirid käituvad tema lähenemistele erinevalt. Praktiliselt kõik nad vihkavad küüslauku, kui näiteks osad kardavad risti ja osad ei karda. Kuidas suhtuda vampiiriks muutunud islamiusku tegelasega. Või juudiga. Kas neid on võimalik peletada mite piibli, vaid koraani ja vana testamendiga? Asi läheb aina keerukamaks ja keerukamaks, kuni tuleb kulminatsioon. Kuivõrd see peategelane seda ainult ette oskas näha, on juba omaette jutt.
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1976 on maailmas järel vaid üks inimene, tema nimi on Robert Neville, ta elab Los Angeleses ja tegeleb sellega, et kindlustab oma maja vampiiride rünnakute vastu ja käib vereimejaid puust vaiadega hävitamas. 5 aastat tagasi on maailmas levinud viirus, mis inimesed esmalt tapab, aga siis nad uuesti ellu äratab. Ülestõusnutel on kange himu inimvere järele, nad kardavad risti ja küüslauku, päeval magavad ja öösiti peavad jahti. Romaan kirjeldabki Neville’i üksildast elu ja eluspüsimist, tema metoodilisi katseid leida tõhus relv vampiiride vastu ja selle viiruse olemuses selgusele jõuda. Järk-järgult, katse-eksitust meetodit kasutades, „Draculat” ning viroloogia-alaseid teatmeteoseid lugedes lahendab ta vampirismi mõistatuse, ent siis on muidugi juba liiga hilja. Neville elimineerib legendist faktid, selgitab välja, mida vampiirid tegelikult kardavad ja miks. Ta jõuab ka järeldusele, et ilmselt on tema ainuke inimene maailmas, kes on viiruse vastu immuunne.

Romaan on väga andekalt gradueeritud ja komponeeritud. See on selline kompaktne ja läbimõeldud sf-õudus, kus kõik osised teineteist toetavad, kus puudub ülemäärane vaht ja pingutatud sündmused. Esimeses osas saame ülevaate Neville’i elust, teises üritab ta endale kaaslaseks meelitada ühte koera (ainsat teist elusolendit, keda tal on õnnestunud näha) ning finaalis kohtub Neville ühe tütarlapsega, kes võib-olla aga võib ka mitte olla nakatunud.

Romaani lugedes meenuvad tahes-tahtmata George Romero filmid. Igatahes on see fiiling ja õhkkond üsna sarnane: paranoiline hirmumaailm ja ründavad surnute hordid. Mathesoni on oma inspireerijaks nimetanud ka Stephen King ning stseen, kus peategelase naine tatsab pärast matmist koju tagasi, toobki kohe meelde näiteks Kingi „Pet Sematary”. Väga mõnus romaan, julgen kõigile soovitada.

Teksti loeti inglise keeles

"Vampiiride jõud seisneb selles, et keegi ei usu neid," Van Helsing.

Pärast kõige tõhusamat katku, mis Maal üldse olnud on, on Robert Neville ainus mees maamunal, kes pole sellesse nakatunud. Jäädes ainsaks võitleb ta oma elu, depressioonide ja ravimi nimel.

Tegu mu esimese vampiiri looga, siis jah nõustun Prontoga, kes eelpool mainib, et lugu teeb vampiire maha. Vaadates vampiiri teemalisi filme, jääb silma, et tegu on kui väga tarkade, ülitugevate ja kavalate tegelastega. Aga Matheson´i romaanis on nad kui kodutud, kes süüa käivad ukse taga anumas. Nad on väga nõrgad, Robert Neville peksab neid mitmeid kordi, lausa kätega.

Aga see eemale jätta, oli raamat hea. Peategelane sai väga lähedaseks ja ei oodanud sellist lõppu, pigem, et sureb vanadusse. siis veel koera lugu, mis oli väga liigutav. Mis Ruthi kohta käib, siis inimese esmane vaist on õige, mis ka Robertil oli kuid ta ei suutnud endale kindlaks jääda, mis lõpuks maksis kätte.

Mu raamatu esikaanel on Will Smith oma Indiana Jonesi sarnase kotiga ja tema all suurelt I am Legend, jahm, noh, vahelduseks võiks Hollywood natukese rohkem usaldada romaani, ühesõnaga erinevus on tohutu, ei hakka ütlema kumb parem on(kas raamat v film), jäägu see igaühe enda otsustada, aga kui film meeldis, siis võtke kindlalt ka raamat ette!

5, sest Robert Neville on sangar.

Teksti loeti inglise keeles

Inimese puhul, kes täna selle raamatu kätte võtab, tuleb ilmselt eeldada et ta on selle põhjal valminud Hollywoodi filmi näinud. Inimese puhul, kes käib BAASis arvamust avaldamas, tuleb ilmselt eeldada et ta leiab sarnasel juhul alati et "raamat on parem". Ma ei hakka siin midagi erilist leiutama ja ütlen otse välja et raamat on parem. Mathesoni ei ole rõhunud filmitöösturitele omane tung teha iga hinna eest suurt kassahitti. Tänu sellele on tema Robert Neville väga erinev sellest, mida Will Smith kinolinal mängib. Ma ei ole veendunud kas ta just usutavam on, aga igatahes on selline sundolukorrast väljapääsu otsiv "tavaline" inimene tunduvalt huvitavam kui ühes isikus teadlane-actionkangelane.

Ka pealkiri tähendab siin hoopis midagi muud kui filmiversioonis, aga see saab selgeks alles päris lõpus.

Eriline üllatus tabas mind aga seetõttu, et alles BAASi kirjutama tulles märkasin mis on selle teose ilmumisaasta. Aastaarvud, millega autor on tegevuse dateerinud, oleks võinud ju lugemise ajal kahtlust äratada, kuid ei. Just eelnevalt sai loetud ühte 10 aastat hiljem ilmunud SF romaani mis mõjus käesoleva kõrval ikka täieliku anakronismina. Aga "I Am Legend" võiks vabalt olla kasvõi tänavu välja antud.

Teksti loeti inglise keeles

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

 

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

 

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

 

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

 

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

 

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

 

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

 

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: