Kasutajainfo

H. Russell Wakefield

9.05.1888-2.08.1964

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Lõhestusjoon

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2012

Hinne
Hindajaid
3
5
3
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (12)

Kui teate selle raamatu peatse ilmumise kohta "Varraku" kodulehelt mõne aja eest mollivihikusse linkisin, pidasid mõned mu sõbrad seda aprillinaljaks-"Varrak" ju Tarlapit ei avaldaks. Nii see siiski polnud.

Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.

Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.

Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".

Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki meeldiv segu alternatiivajaloost ja poliitilisest põnevikust. Seejuures, tundub et Tarlapile iseloomulikult, ei ole kumbagi neist kahest poolest võetud ülearu tõsiselt. Mitte et raamat sisu poolest kuidagi lõbus oleks, vaid pigem selles osas et peamine mõte on siiski lugeja meelt lahutada, mitte kuulutada sügavat ja lõplikku tõde maailma alustalade kohta.

Kui millegi üle kurta, siis peaks ehk mainima et peategelane Kallo tundub kuidagi liiga ideaalne. Otsekui ühendatud James Bond ja Arnold Rüütel, kellel pole ainsatki negatiivset iseloomujoont. Just teose poliitilise põneviku pool oleks ehk midagi võitnud kui see oleks toodud lugejani kuidagi teisiti kui peaaegu "Eesti jumala positsioonilt" asjadele vaatava Kallo järjest traagilisemaks muutuvate sisemõtisklustena.

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapit lugema asudes mind just eriline vaimustus ei valda, sest minu arust on tema keelekasutus kuidagi tuim ning lauseehitus puine. Samuti häirib mind tema paljusõnalisusele, mis võtab loo tempol kõvasti tuure maha. Nendest puudustest hoolimata pean ma teda heaks kirjanikuks, kelle teosed on lugemist väärt. Seda eelkõige kahel põhjusel - esiteks meeldib autoril ujuda vastuvoolu ning teiseks ei pelga ta keerulisi teemaarendusi. "Lõhestusjoon" esindab kõike seda, mis mulle autori puhul ei meeldi ning loomulikult ka seda, mis mulle tema puhul meeldib. Iseenesest lihtne süžee tsivilisatsioonide hävingust, mille muudavad nauditavaks keerulised ideed, mis on selle ümber põimitud. Alternatiivajalugu, paralleelmaailmad, poliitika, paravõimed, seiklus mööda tervet Euroopat on sõnad, mis seda raamatut iseloomustavad, kuid mitte ainult. Lisaks on selles ka palju traagikat, nii isiklikus kui ka vähe suuremas plaanis. Elamuseks seda just ei pea, kuid väga palju vähemaks ka mitte. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tarlap on omapärane autor selle poolest, et tal ei ole mulle mitte midagi öelda. Üle lugema ei hakka, juba ükski kord teda lugeda tundub õigupoolest liiast, aga - tühise - tasu eest olen pidanud seda vahel tegema. Kui ma pisut rohkem kui aasta eest seda indiaanlaste värki lugesin, oli seal vähemalt kolmandiku jagu täiesti tarbetut sõnavahtu. Eelkirjutajate arvamusi vaadates tundub, et vilunud toimetaja poole aasta töö on käsikirja siiski loetavaks teinud. Toimetamata ehk siis omakirjastusliku teksi väärtusse ei saa ma kuidagi uskuda ja miski lugu rohelistest libudest (?), mis 2006 aasta romaanivõistlusel erilist vaimustust ei tekitanud, meenutas kõige rohkem 50.ndatest aastatest pärit nõukogude poliitilist krimkat.

Aga tagasi indiaaniloo juurde. Algus võib idee poolest ju huvitav tunduda. Hiljem selgub, et ulmeline osa on kistud ja hägune, tüübid aga üsnagi klišeelikud. Nii et kui idee indiaanlaste maailmavalitsemisest on kohale jõudnud, võib lugemise rahuga katki jätta. Märksa huvitavam oleks võtta mõni arvutimäng, mis laseks taolist stsenaariumi ise proovida. Aastat kümme tagasi proovisin näiteks Europa Universalise tollase variandiga Kasahhi khaaniriigist Euroopa suurjõudu kujundada, aga seal oli võimalik ka indiaanlastega alustada. Igatahes tekib toimuvaga vahetum suhe kui Tarlapit lugedes.

Teksti loeti eesti keeles

Kas peaks arvustama raamatut, mida ei suuda lõpuni lugeda? Või: kuidas sellist kommenteerida?

Esimese paari peatükiga on selge, et lugeja viiakse paralleelmaailma: see ei ole lihtsalt alternatiivajalugu stiilis "mis-siis-kui-hoopis-indiaanlased-saanuks-maailmavalitsejateks". Kogu lugu leiab aset mingit sorti paralleeluniversumis. Üks talumees Asko valgete meeste viimasel "vabal" maal Põhjalas on võimeline rändama paralleelmaailmade vahel. Indiaani teadlased on jälile jõudnud samale võimalusele. Ja muidugi on ka indiaaniriigi valitsus sellest teadlik; ja kõik püüavad asjast krabada, mida annab. Sellise ilmega lugu.

Eks see ole autori vabadus kujundada oma lugu selliseks nagu ta ise soovib, kuid tõesti - lihtsalt omistada Euroopa-Hiina-India tehnoloogia indiaanlastele, puistata näpuotsaga juurde astmikpüramiide, võõrapäraseid nimesid ja vereohvreid? Ei kanna nagu väga välja.

Võrdleks natuke: Kromanjoonlased algas hoogsalt, jätkus huvitavalt, aga kusagil poole peal kustus ära. Roheliste lippude reservaat kurnas mu ära selleks ajaks kui asjad põnevaks võinuks minna. See siin... no vot ei jaksanud ühel hetkel enam ennast edasi läbi lehekülgede närida.

Seega üle kahe ei venita.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sisututvustus võib paista mõõdutundetu ja jabur, kuid autor on endale võetud ülesandega üsna hästi hakkama saanud.

Tegu on alternatiivajalooga, kus punane rass on kiiremini arenenud ning Ameerikat avastanud-vallutanud valgete asemel on meil Euroopat anastavad punanahad. Tõsi, mitte need Nahksuka-lugude punanahad, pigem ikka need lõunapoolsemad, kes templeid ehitasid ja ohvritel südameid välja lõikasid. Autor ei seleta lugejale, kuidas asjad said niipidi minna, pigem tundub, et kirjanik keerab kõik lihtsalt pahupidi: hoopis indiaanlased ehitavad raudteid ja neil on paremad püssid.

Praktiliselt ainus indiaanivaba territoorium on Põhjala, sh ka Eesti alad, ning eestlased mängivad indiaanivastases rindes üldse olulist rolli. Eestlasest lugeja hing peaks uhkusest paisuma, sest just meie mehed otsustavad Euroopa (ja maailma) saatust ning eestlane on romaani (peaaegu) kõige olulisem tegija.

Mulle ei meenugi käigupealt, et kas punanahkade Euroopa vallutamisest on ka varem kirjutatud, ilmselt on, aga mingi levinud teema see pole ning Tiit Tarlapi romaan mõjub seetõttu piisavalt värskelt.

Tänapäeval pole eriti popp rääkida ulmest kui ideekirjandusest, aga tõtt-öelda on hea ulme tunnuseks ikka veel ideede värskus. Tiit Tarlapi teostes mõjub ulmeosa tavaliselt üsna otsituna ning sageli tundub, et autor kirjutaks parema meelega hoopis midagi lihtsalt eksootilist ja seikluslikku, aga elu- ja reisikogemuse vähesus justkui sunnib ulmet sisse tooma, et välistada süüdistusi tegevuse või tegevuskoha väheveenvuses.

Eks ka romaan «Lõhestusjoon» kannata selle puuduse käes, sest enamasti on lugejal tunne, et ta loeb kas mingit stiliseeringut Nahksuka-juttude ja muistsete eestlaste vabadusvõitluse teemal (Põhjala peatükid) või siis hoopis euroopalikku seiklusromaani (Pariisi ehk Uus-Copani peatükid). Samas, ilma ulmelise osata seda romaani siiski poleks ja keegi pole ka kusagil väitnud, millise mahu kirjandusteosest peaks moodustama ulme.

Tiit Tarlapi teoste teine suurem puudus on reeglina peategelane ehk siis ülikõva ja -isane mees. Puuduseks pole just peategelase kui sellise valik, vaid pigem see, kuidas ta autoril välja kukub. Ja välja kukub pisut hale ja naeruväärne kuju, kes mõjub kui alfaisase kostüümi selga tõmmanud romantiline lillelaps. Muretu lõõbi ja tapatööga saab hakkama, aga naisi ära ei räägi, murdmisest rääkimata.

«Lõhestusjoon» on sellest patust peaaegu prii. Romaani peategelasel Üksiklasel on regulaarsed naissuhted, ta käitub isaselt ning mõjub täiesti normaalse mehena. Ka on naistegelased selles romaanis rohkem naiste moodi kui Tarlapil varasemalt. Võib-olla tähtsustan ma seda mehe-naise küsimust Tarlapi loomingus üleliia, aga eks selleks ole ka objektiivseid põhjusi.

Tiit Tarlap on eesti uuemas kirjanduses mõneti unikaalne autor. Kui rämedalt üldistada, siis on eesti kirjandus hästi naiselik – ka see, mida kirjutavad need, kel passis sooks märgitud «mees». Väikese vastandina on eesti kirjanduses kogu aeg olnud ka küünilisi sugutäkke, aga need kangelased mõjuvad ikka ja jälle kui emaste meeskirjanike suguelulised soovunelmad. Uuemal ajal on teise äärmusena laineid löönud ka sperma ja relvaõli järele lõhnavad ülimehed, kelle tegemisi veavad paberile jõustruktuuride taustaga keskeakriisis ja muserdatud hingeeluga ülimehed ise. Tarlapi loodud meestegelased on kogu aeg püsinud nende äärmuste vahel ja mõjuksid suisa normaalselt, kui nad poleks nii naeruväärsed. Õnneks paistab romaanis «Lõhestusjoon» see probleem lahenduse leidvat ning tahaks loota, et mitte ainumas kord.

Ühe üldisema etteheitena võib Tiit Tarlapi puhul välja tuua ka seikluskirjanikel sagedase keelekurtuse ja süžee liigse sirgjoonelisuse. Õnneks on tema teostes teatavat arengut siiski märgata ning ma peaksin romaani «Lõhestusjoon» Tiit Tarlapi parimaks. Jah, vajakajäämisi on, aga tunduvalt vähem kui varasemates tekstides.

Teksti loeti eesti keeles

Õpetajaameti pikk suvepuhkus on üks ütlemata tore asi. Jõuab kümnete kaupa virnas ootavaid raamatuid lugeda ja ka mõne hinnangu kirjutada.

Eestis on mitmeid autoreid, kellesarnased soome ulmes puuduvad – põnevikulme kirjutajad. Siinkohal olgu märgitud lisaks Indrek Harglale Tiit Tarlap. Üldiselt, kui paar erandit välja arvata, mulle tema teosed meeldivad. Nagu selleski raamatus, on hoogu ja köidet on raske muuks toiminguks kõrvale panna. Üldiselt eelistaksin ma tema teoste puhul vähem ulmet. Ka Lõhestusjoones oli lugemishoogu seni, kuni Asko, Riivo ja Anigua ühiselt dimensioonis käisid. Siis tuli aga dimensiooniskäimiste problemaatika ja multiversumi temaatika jõuliselt sisse ning minu huvi rauges. Mõned arutlevad leheküljed sai koguni vahele jäetud. Hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi tekste on mul enamasti üpris huvitav lugeda, ka "Lõhestusjoone" puhul tegemist huvitava põnevuslooga, millele on iseloomulikud niivõrd pidevad ülekavaldamised, intriigid ja salasepitsused, et järg kipub nende üle kohati käest minema. Samuti on tegemist huvitava ideega: vahetada Metsiku Lääne stiilis loos ära Ameerika ja Euroopa ning ka valge ja punane rass. Ning nagu eespool juba mitu korda osutatud, on eriliseks kirsiks tordil veel see, et tegevus toimub pseudomuinaseestis ning peategelaseks on idealistlik ja ideaalne pooleestlane, kes hinges ülimalt jõuliselt sinimustvalget lipukest lehvitab. Tegevus on enamasti hoogne ja pinge on pidevalt üleval, samuti avatakse kangelase tõeline vastane aegamööde ja selgub lõplikult alles üpris raamatu lõpuosas.

Paraku on "Lõhestusjoones" esindatud siiski ka mitmed Tarlapi loomingu negatiivsed küljed, millele on samuti ülal juba viidatud: kohati puine keelekasutus ja sellega seltsivad kohmakad kirjeldused või ülelibisemised ning paljusõnalisus ehk asjade liigne lahtiseletamine. Peale selle on lõppude lõpuks ka ulmeelement lõpptulemuse suhtes väherelevantne ning domineerima jääb üdini mustvalge ja negativistlik maailmanägemus. Kas seda kõige viimast nüüd puuduseks pidada, on puhtsubjektiivne, aga lootust kirjeldatud maailma ja eriti kangelase suguseltsi positiivseks tulevikuks on küll vähem kui näpuotsaga.

Lisada tuleks veel ka karakterite suhtelise üheplaanilisuse ja arenematuse (näiteks võinuks ju kangelase "halvast" vennast loo jooksul kujuneda kas "hea" või vähemalt "parem" inimene, ent näib, et kõik karakterid on raamatu alguseks juba täielikult "valmis", kui ehk vaid külapoiss Asko välja arvata) ning ka etteheite, et indiaanlaste maailm tõepoolest 19. sajandi eurooplaste domineeritud maailmast sugugi ei erine.

Ehkki virisemist ja kurtmist sai omajagu, jättis raamat siiski pigem positiivse lugemiselamuse ning sestap võib sellele ikkagi veidi kõhkleva 4 panna.

Teksti loeti eesti keeles

Mis on esimene suur viga? Minuarvates on selleks Indiaani ühiskonna kahvatus. Ainuke mis vihjab, et osa tegelasi on indiaani päritolu on veidrad nimed, astmikpüramiidid ja vereohvrid. Nende kultuur pole lihtsalt piisavalt võõras vaid meenutab kohutavalt euroopa oma. Tarlap oleks pidanud kujutama arenenud indiaani tsivilisatsiooni võttes eeskujuks mõne tänapäeva arenenud mitte-lääne tsivilisatsioonid näiteks nagu Jaapan-Hiina. Praegusel juhul on aga võetud 19 sajandi euroopa ja asendatud seal religioonid ning nahavärv. Enamgi veel, isegi tiitlid nagu professor ja doktor on samad. Samuti ülikoolid, riiklik struktuur jne. Minuarvates on ulmes maailma loomine ja kasutajale maha müümine üks olulisemaid asju ning Tarlap ebaõnnestub siin kolinaga. Näiteks kui tema indiaanlased vannuksid omamoodi, neil oleks mingeid ebauskumusi, kultuurilisi tabusid või kasvõi teistsugunegi ülikoolisüsteem. Või nimetaks nad ronge longideks ning need sõidaksid kolmel rööpal. Kasvõi midagi mis viitaks täiesti erinevale arengueele ning teisele maailmale.

Samamoodi on üsnagi kummastavalt kujutatud eestlasi. Kirjaoskamatu kirvest viibutav pärismaalane räägib täpselt samas stiilis samade sõnadega nagu haritud indiaanimaa professor. See vastuolu torkas eriti silma kuna loen hetkel ka uut Maniakkide Tänava teost "Õnne ja õnnetuse valitseja", kus autor on viitsinud maarahva keelt mõnusalt arhailiseks ja murderohkeks muuta. Tarlapil räägib talurahvas sedavõrd tänapäevaselt ja puiselt, et võib pidevalt äragi unustada kus see tegevuskoht täpselt ikkagi on.

Viga number kaks on asi millest olen juba ka varem kõnelenud. Selleks on Tarlapi kohutavalt tüütu komme lasta oma tegelastel lõputult arutleda ja plaane teha. Iseenesest poleks tegemist veaga, kui Tarlap sellega nii kohutavalt üle ei pingutaks. No ei suuda mina lugeda kümneid lehekülgi kuidas tüüp arutleb omaette ühtesid ja samasid nüansse ja fakte uuesti ning uuesti läbi. Sihuke mäletsemine ajab sapi päris korralikult teispidi jooksma. Kaua kuram võib! isegi ameerika filmis ei tehta asju nii puust ja punaseks. Ma arvan, et kui peategelane piirduks vaid ühe korra mingi asja läbiarutamisega siis oleks "Lõhestusjoon" vähemalt neli korda õhem teos.

Kolmandaks veaks tooksin esile liiga kiirustatud ja magedavõitu lõpu. Oodatud võimsate jõudude kulmineerimise ja konfliktide asemel variseb kõik kuidagi liiga rahulikult paika ning selleasemel, et esimeses vaatluses seinal rippuv püss saaks pauku teha selgub hoopis, et püssirohi on niiskeks läinud ja lasta ei olegi võimalik.

Headest külgedest peab siiski toonitama, et teos ei olnud kindlasti niivõrd tüütu autori poliitiliste veendumuste propageerimine kui "Aegade julm laul", ka tegevus oli nimetat teosest tiba hoogsam ning loo liinid mitte sedavõrd juhuslikud vaid põimusid paremini. Isiklikult asetaksin "Lõhestusjoone" kuskile "Tuleriitade öö" järele, mitte küll väga lähedale aga mitte ka ülemäära kaugele. Kolm pluss saab see raamat hoolimata kõigist ülakirjeldatud puudusest siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli päris hea, kuid kahjuks puudus tal korralik lõpp. Võimalik, et autor soovib/soovis kirjutada sellele raamatule järje. Samuti käis kohutavalt närvidele see, et peaaegu igas lõigus oli mõni kursiivis sõna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles