Kasutajainfo

H. Russell Wakefield

9.05.1888-2.08.1964

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Lõhestusjoon

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2012

Hinne
Hindajaid
3
5
3
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (12)

Kui teate selle raamatu peatse ilmumise kohta "Varraku" kodulehelt mõne aja eest mollivihikusse linkisin, pidasid mõned mu sõbrad seda aprillinaljaks-"Varrak" ju Tarlapit ei avaldaks. Nii see siiski polnud.

Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.

Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.

Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".

Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki meeldiv segu alternatiivajaloost ja poliitilisest põnevikust. Seejuures, tundub et Tarlapile iseloomulikult, ei ole kumbagi neist kahest poolest võetud ülearu tõsiselt. Mitte et raamat sisu poolest kuidagi lõbus oleks, vaid pigem selles osas et peamine mõte on siiski lugeja meelt lahutada, mitte kuulutada sügavat ja lõplikku tõde maailma alustalade kohta.

Kui millegi üle kurta, siis peaks ehk mainima et peategelane Kallo tundub kuidagi liiga ideaalne. Otsekui ühendatud James Bond ja Arnold Rüütel, kellel pole ainsatki negatiivset iseloomujoont. Just teose poliitilise põneviku pool oleks ehk midagi võitnud kui see oleks toodud lugejani kuidagi teisiti kui peaaegu "Eesti jumala positsioonilt" asjadele vaatava Kallo järjest traagilisemaks muutuvate sisemõtisklustena.

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapit lugema asudes mind just eriline vaimustus ei valda, sest minu arust on tema keelekasutus kuidagi tuim ning lauseehitus puine. Samuti häirib mind tema paljusõnalisusele, mis võtab loo tempol kõvasti tuure maha. Nendest puudustest hoolimata pean ma teda heaks kirjanikuks, kelle teosed on lugemist väärt. Seda eelkõige kahel põhjusel - esiteks meeldib autoril ujuda vastuvoolu ning teiseks ei pelga ta keerulisi teemaarendusi. "Lõhestusjoon" esindab kõike seda, mis mulle autori puhul ei meeldi ning loomulikult ka seda, mis mulle tema puhul meeldib. Iseenesest lihtne süžee tsivilisatsioonide hävingust, mille muudavad nauditavaks keerulised ideed, mis on selle ümber põimitud. Alternatiivajalugu, paralleelmaailmad, poliitika, paravõimed, seiklus mööda tervet Euroopat on sõnad, mis seda raamatut iseloomustavad, kuid mitte ainult. Lisaks on selles ka palju traagikat, nii isiklikus kui ka vähe suuremas plaanis. Elamuseks seda just ei pea, kuid väga palju vähemaks ka mitte. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tarlap on omapärane autor selle poolest, et tal ei ole mulle mitte midagi öelda. Üle lugema ei hakka, juba ükski kord teda lugeda tundub õigupoolest liiast, aga - tühise - tasu eest olen pidanud seda vahel tegema. Kui ma pisut rohkem kui aasta eest seda indiaanlaste värki lugesin, oli seal vähemalt kolmandiku jagu täiesti tarbetut sõnavahtu. Eelkirjutajate arvamusi vaadates tundub, et vilunud toimetaja poole aasta töö on käsikirja siiski loetavaks teinud. Toimetamata ehk siis omakirjastusliku teksi väärtusse ei saa ma kuidagi uskuda ja miski lugu rohelistest libudest (?), mis 2006 aasta romaanivõistlusel erilist vaimustust ei tekitanud, meenutas kõige rohkem 50.ndatest aastatest pärit nõukogude poliitilist krimkat.

Aga tagasi indiaaniloo juurde. Algus võib idee poolest ju huvitav tunduda. Hiljem selgub, et ulmeline osa on kistud ja hägune, tüübid aga üsnagi klišeelikud. Nii et kui idee indiaanlaste maailmavalitsemisest on kohale jõudnud, võib lugemise rahuga katki jätta. Märksa huvitavam oleks võtta mõni arvutimäng, mis laseks taolist stsenaariumi ise proovida. Aastat kümme tagasi proovisin näiteks Europa Universalise tollase variandiga Kasahhi khaaniriigist Euroopa suurjõudu kujundada, aga seal oli võimalik ka indiaanlastega alustada. Igatahes tekib toimuvaga vahetum suhe kui Tarlapit lugedes.

Teksti loeti eesti keeles

Kas peaks arvustama raamatut, mida ei suuda lõpuni lugeda? Või: kuidas sellist kommenteerida?

Esimese paari peatükiga on selge, et lugeja viiakse paralleelmaailma: see ei ole lihtsalt alternatiivajalugu stiilis "mis-siis-kui-hoopis-indiaanlased-saanuks-maailmavalitsejateks". Kogu lugu leiab aset mingit sorti paralleeluniversumis. Üks talumees Asko valgete meeste viimasel "vabal" maal Põhjalas on võimeline rändama paralleelmaailmade vahel. Indiaani teadlased on jälile jõudnud samale võimalusele. Ja muidugi on ka indiaaniriigi valitsus sellest teadlik; ja kõik püüavad asjast krabada, mida annab. Sellise ilmega lugu.

Eks see ole autori vabadus kujundada oma lugu selliseks nagu ta ise soovib, kuid tõesti - lihtsalt omistada Euroopa-Hiina-India tehnoloogia indiaanlastele, puistata näpuotsaga juurde astmikpüramiide, võõrapäraseid nimesid ja vereohvreid? Ei kanna nagu väga välja.

Võrdleks natuke: Kromanjoonlased algas hoogsalt, jätkus huvitavalt, aga kusagil poole peal kustus ära. Roheliste lippude reservaat kurnas mu ära selleks ajaks kui asjad põnevaks võinuks minna. See siin... no vot ei jaksanud ühel hetkel enam ennast edasi läbi lehekülgede närida.

Seega üle kahe ei venita.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sisututvustus võib paista mõõdutundetu ja jabur, kuid autor on endale võetud ülesandega üsna hästi hakkama saanud.

Tegu on alternatiivajalooga, kus punane rass on kiiremini arenenud ning Ameerikat avastanud-vallutanud valgete asemel on meil Euroopat anastavad punanahad. Tõsi, mitte need Nahksuka-lugude punanahad, pigem ikka need lõunapoolsemad, kes templeid ehitasid ja ohvritel südameid välja lõikasid. Autor ei seleta lugejale, kuidas asjad said niipidi minna, pigem tundub, et kirjanik keerab kõik lihtsalt pahupidi: hoopis indiaanlased ehitavad raudteid ja neil on paremad püssid.

Praktiliselt ainus indiaanivaba territoorium on Põhjala, sh ka Eesti alad, ning eestlased mängivad indiaanivastases rindes üldse olulist rolli. Eestlasest lugeja hing peaks uhkusest paisuma, sest just meie mehed otsustavad Euroopa (ja maailma) saatust ning eestlane on romaani (peaaegu) kõige olulisem tegija.

Mulle ei meenugi käigupealt, et kas punanahkade Euroopa vallutamisest on ka varem kirjutatud, ilmselt on, aga mingi levinud teema see pole ning Tiit Tarlapi romaan mõjub seetõttu piisavalt värskelt.

Tänapäeval pole eriti popp rääkida ulmest kui ideekirjandusest, aga tõtt-öelda on hea ulme tunnuseks ikka veel ideede värskus. Tiit Tarlapi teostes mõjub ulmeosa tavaliselt üsna otsituna ning sageli tundub, et autor kirjutaks parema meelega hoopis midagi lihtsalt eksootilist ja seikluslikku, aga elu- ja reisikogemuse vähesus justkui sunnib ulmet sisse tooma, et välistada süüdistusi tegevuse või tegevuskoha väheveenvuses.

Eks ka romaan «Lõhestusjoon» kannata selle puuduse käes, sest enamasti on lugejal tunne, et ta loeb kas mingit stiliseeringut Nahksuka-juttude ja muistsete eestlaste vabadusvõitluse teemal (Põhjala peatükid) või siis hoopis euroopalikku seiklusromaani (Pariisi ehk Uus-Copani peatükid). Samas, ilma ulmelise osata seda romaani siiski poleks ja keegi pole ka kusagil väitnud, millise mahu kirjandusteosest peaks moodustama ulme.

Tiit Tarlapi teoste teine suurem puudus on reeglina peategelane ehk siis ülikõva ja -isane mees. Puuduseks pole just peategelase kui sellise valik, vaid pigem see, kuidas ta autoril välja kukub. Ja välja kukub pisut hale ja naeruväärne kuju, kes mõjub kui alfaisase kostüümi selga tõmmanud romantiline lillelaps. Muretu lõõbi ja tapatööga saab hakkama, aga naisi ära ei räägi, murdmisest rääkimata.

«Lõhestusjoon» on sellest patust peaaegu prii. Romaani peategelasel Üksiklasel on regulaarsed naissuhted, ta käitub isaselt ning mõjub täiesti normaalse mehena. Ka on naistegelased selles romaanis rohkem naiste moodi kui Tarlapil varasemalt. Võib-olla tähtsustan ma seda mehe-naise küsimust Tarlapi loomingus üleliia, aga eks selleks ole ka objektiivseid põhjusi.

Tiit Tarlap on eesti uuemas kirjanduses mõneti unikaalne autor. Kui rämedalt üldistada, siis on eesti kirjandus hästi naiselik – ka see, mida kirjutavad need, kel passis sooks märgitud «mees». Väikese vastandina on eesti kirjanduses kogu aeg olnud ka küünilisi sugutäkke, aga need kangelased mõjuvad ikka ja jälle kui emaste meeskirjanike suguelulised soovunelmad. Uuemal ajal on teise äärmusena laineid löönud ka sperma ja relvaõli järele lõhnavad ülimehed, kelle tegemisi veavad paberile jõustruktuuride taustaga keskeakriisis ja muserdatud hingeeluga ülimehed ise. Tarlapi loodud meestegelased on kogu aeg püsinud nende äärmuste vahel ja mõjuksid suisa normaalselt, kui nad poleks nii naeruväärsed. Õnneks paistab romaanis «Lõhestusjoon» see probleem lahenduse leidvat ning tahaks loota, et mitte ainumas kord.

Ühe üldisema etteheitena võib Tiit Tarlapi puhul välja tuua ka seikluskirjanikel sagedase keelekurtuse ja süžee liigse sirgjoonelisuse. Õnneks on tema teostes teatavat arengut siiski märgata ning ma peaksin romaani «Lõhestusjoon» Tiit Tarlapi parimaks. Jah, vajakajäämisi on, aga tunduvalt vähem kui varasemates tekstides.

Teksti loeti eesti keeles

Õpetajaameti pikk suvepuhkus on üks ütlemata tore asi. Jõuab kümnete kaupa virnas ootavaid raamatuid lugeda ja ka mõne hinnangu kirjutada.

Eestis on mitmeid autoreid, kellesarnased soome ulmes puuduvad – põnevikulme kirjutajad. Siinkohal olgu märgitud lisaks Indrek Harglale Tiit Tarlap. Üldiselt, kui paar erandit välja arvata, mulle tema teosed meeldivad. Nagu selleski raamatus, on hoogu ja köidet on raske muuks toiminguks kõrvale panna. Üldiselt eelistaksin ma tema teoste puhul vähem ulmet. Ka Lõhestusjoones oli lugemishoogu seni, kuni Asko, Riivo ja Anigua ühiselt dimensioonis käisid. Siis tuli aga dimensiooniskäimiste problemaatika ja multiversumi temaatika jõuliselt sisse ning minu huvi rauges. Mõned arutlevad leheküljed sai koguni vahele jäetud. Hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi tekste on mul enamasti üpris huvitav lugeda, ka "Lõhestusjoone" puhul tegemist huvitava põnevuslooga, millele on iseloomulikud niivõrd pidevad ülekavaldamised, intriigid ja salasepitsused, et järg kipub nende üle kohati käest minema. Samuti on tegemist huvitava ideega: vahetada Metsiku Lääne stiilis loos ära Ameerika ja Euroopa ning ka valge ja punane rass. Ning nagu eespool juba mitu korda osutatud, on eriliseks kirsiks tordil veel see, et tegevus toimub pseudomuinaseestis ning peategelaseks on idealistlik ja ideaalne pooleestlane, kes hinges ülimalt jõuliselt sinimustvalget lipukest lehvitab. Tegevus on enamasti hoogne ja pinge on pidevalt üleval, samuti avatakse kangelase tõeline vastane aegamööde ja selgub lõplikult alles üpris raamatu lõpuosas.

Paraku on "Lõhestusjoones" esindatud siiski ka mitmed Tarlapi loomingu negatiivsed küljed, millele on samuti ülal juba viidatud: kohati puine keelekasutus ja sellega seltsivad kohmakad kirjeldused või ülelibisemised ning paljusõnalisus ehk asjade liigne lahtiseletamine. Peale selle on lõppude lõpuks ka ulmeelement lõpptulemuse suhtes väherelevantne ning domineerima jääb üdini mustvalge ja negativistlik maailmanägemus. Kas seda kõige viimast nüüd puuduseks pidada, on puhtsubjektiivne, aga lootust kirjeldatud maailma ja eriti kangelase suguseltsi positiivseks tulevikuks on küll vähem kui näpuotsaga.

Lisada tuleks veel ka karakterite suhtelise üheplaanilisuse ja arenematuse (näiteks võinuks ju kangelase "halvast" vennast loo jooksul kujuneda kas "hea" või vähemalt "parem" inimene, ent näib, et kõik karakterid on raamatu alguseks juba täielikult "valmis", kui ehk vaid külapoiss Asko välja arvata) ning ka etteheite, et indiaanlaste maailm tõepoolest 19. sajandi eurooplaste domineeritud maailmast sugugi ei erine.

Ehkki virisemist ja kurtmist sai omajagu, jättis raamat siiski pigem positiivse lugemiselamuse ning sestap võib sellele ikkagi veidi kõhkleva 4 panna.

Teksti loeti eesti keeles

Mis on esimene suur viga? Minuarvates on selleks Indiaani ühiskonna kahvatus. Ainuke mis vihjab, et osa tegelasi on indiaani päritolu on veidrad nimed, astmikpüramiidid ja vereohvrid. Nende kultuur pole lihtsalt piisavalt võõras vaid meenutab kohutavalt euroopa oma. Tarlap oleks pidanud kujutama arenenud indiaani tsivilisatsiooni võttes eeskujuks mõne tänapäeva arenenud mitte-lääne tsivilisatsioonid näiteks nagu Jaapan-Hiina. Praegusel juhul on aga võetud 19 sajandi euroopa ja asendatud seal religioonid ning nahavärv. Enamgi veel, isegi tiitlid nagu professor ja doktor on samad. Samuti ülikoolid, riiklik struktuur jne. Minuarvates on ulmes maailma loomine ja kasutajale maha müümine üks olulisemaid asju ning Tarlap ebaõnnestub siin kolinaga. Näiteks kui tema indiaanlased vannuksid omamoodi, neil oleks mingeid ebauskumusi, kultuurilisi tabusid või kasvõi teistsugunegi ülikoolisüsteem. Või nimetaks nad ronge longideks ning need sõidaksid kolmel rööpal. Kasvõi midagi mis viitaks täiesti erinevale arengueele ning teisele maailmale.

Samamoodi on üsnagi kummastavalt kujutatud eestlasi. Kirjaoskamatu kirvest viibutav pärismaalane räägib täpselt samas stiilis samade sõnadega nagu haritud indiaanimaa professor. See vastuolu torkas eriti silma kuna loen hetkel ka uut Maniakkide Tänava teost "Õnne ja õnnetuse valitseja", kus autor on viitsinud maarahva keelt mõnusalt arhailiseks ja murderohkeks muuta. Tarlapil räägib talurahvas sedavõrd tänapäevaselt ja puiselt, et võib pidevalt äragi unustada kus see tegevuskoht täpselt ikkagi on.

Viga number kaks on asi millest olen juba ka varem kõnelenud. Selleks on Tarlapi kohutavalt tüütu komme lasta oma tegelastel lõputult arutleda ja plaane teha. Iseenesest poleks tegemist veaga, kui Tarlap sellega nii kohutavalt üle ei pingutaks. No ei suuda mina lugeda kümneid lehekülgi kuidas tüüp arutleb omaette ühtesid ja samasid nüansse ja fakte uuesti ning uuesti läbi. Sihuke mäletsemine ajab sapi päris korralikult teispidi jooksma. Kaua kuram võib! isegi ameerika filmis ei tehta asju nii puust ja punaseks. Ma arvan, et kui peategelane piirduks vaid ühe korra mingi asja läbiarutamisega siis oleks "Lõhestusjoon" vähemalt neli korda õhem teos.

Kolmandaks veaks tooksin esile liiga kiirustatud ja magedavõitu lõpu. Oodatud võimsate jõudude kulmineerimise ja konfliktide asemel variseb kõik kuidagi liiga rahulikult paika ning selleasemel, et esimeses vaatluses seinal rippuv püss saaks pauku teha selgub hoopis, et püssirohi on niiskeks läinud ja lasta ei olegi võimalik.

Headest külgedest peab siiski toonitama, et teos ei olnud kindlasti niivõrd tüütu autori poliitiliste veendumuste propageerimine kui "Aegade julm laul", ka tegevus oli nimetat teosest tiba hoogsam ning loo liinid mitte sedavõrd juhuslikud vaid põimusid paremini. Isiklikult asetaksin "Lõhestusjoone" kuskile "Tuleriitade öö" järele, mitte küll väga lähedale aga mitte ka ülemäära kaugele. Kolm pluss saab see raamat hoolimata kõigist ülakirjeldatud puudusest siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli päris hea, kuid kahjuks puudus tal korralik lõpp. Võimalik, et autor soovib/soovis kirjutada sellele raamatule järje. Samuti käis kohutavalt närvidele see, et peaaegu igas lõigus oli mõni kursiivis sõna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles