Kasutajainfo

Marion Zimmer Bradley

3.06.1930-25.09.1999

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

The Mists of Avalon

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Avaloni udud»
Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Tartu «Fantaasia» 2003 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.933
Arvustused (15)

Hinne oleks tegelikult 3+ või isegi 4--. See on tohutu koide, mis jutustab ymber Kuningas Arturi myydid, ent naispeategelastega. Osa on suhteliselt huvitav, tugevad isiksused, tõmbav taust (kristluse ja paganluse võitlus, mõlemate preestritel on teatav võlujõud). Osa on aga pikaksveninud, igavavõitu, isegi eemaletõukav. Igatahes olin mina lõpuks segaduses. Osa syzheeliine on huvitavad, siis aga tuleb hirmus tahtmine lehekylgi poorata. Raamatus on kindlasti osi, mis vaarivad "5"-t, aga ka kohti, kus ma yle "2" ei paneks. Kuigi raamat on vaga populaarne, ei saa ma aru, miks teda kummardatakse. Aga kui isegi Terry Brooksil ja Robert Jordanil on jumaldajad, siis võib ka sellel olla. Raamat on kindlasti huvitav neile, kes on huvitatud Kuningas Arturi myytidest (Guinevere ja Morgaine ja teiste nende myytide naiste kirjeldus on omaparane, Artur samuti), naiste spirituaalsusest ja kelti/inglismaa ajaloost. Yldiselt -- keskparane, liialt venitatud.
Teksti loeti inglise keeles

Selle paksu täiskasvanutele mõeldud fantasyromaani peategelasteks on naised, sündmusi jälgitakse nende silme läbi. See romaan on võrreldav Mary Stewarti Merlini tetraloogiaga, millest mõni köide on juba ka eesti keeles ilmunud. Bradley romaani peakangelaseks on Morgaine, druiidide preestritar.

Teose peamiseks konfliktiks on seega võiduka ristiusu ja vähehaaval hääbuva druiidide usundi vaheline võitlus. Druiidide püha linn Avalon asub udude keskel ja seda näevad ja sinna pääsevad üha vähesemad. Raamatus on ka naisõiguslikke (=feministlikke) aspekte. Druiidide usundis ei olnud hea ja paha, tarkus ja rumalus, jõud ja nõrkus seotud sugupoolega. Pealetungiv ristiusk jätab kõik need head omadused meessoole.

See, et autor on naine, ilmneb ka kirjutatus. Vähe on pööratud tähelepanu sellele, kui pikk ja raske on rüütli mõõk, kuhu rüütel selle lõi ja kuidas soolikad või veri haavast purskusid. Pikalt kujutatakse armastust, rasedust, inimsuhteid. Kõik see naiselikkus vähendab kohati teose hoogsust.

Bradley on lahendanud Arthuri legendide vastuolud osavalt, paljude kriitikute arvates leidlikumalt kui keegi teine. Näiteks on Merlin ja Järvekuninganna ametinimetused ja seetõttu erinevate legendide üksteisest erinevad Merlini kirjeldused ei ole vastuolulised. Ka võib Merlin olla rohkem kui saja aastane ja ikka veel elujõuline. Jne, jne.

Olen ajalooliste romaanide austaja ja selline ajalooline fantasy päris meeldis. See teos oli ka esimene soomekeelne ulmeraamat, mille endale ostsin (aastal 1992). Raamat lebab juba seitse aastat riiulil, üle lugeda pole veel tahtnud. Ilmselt eelistan praegu natuke hoogsamaid teoseid. Hindeks 4+.
Teksti loeti soome keeles

Väga hea, ilus ja huvitav raamat. Eriti kena on see, et ükskord ometi nähakse asju ka naiste seisukohast. Suure kuningas Arthuri huvilisena olen tihti olnud väga pettunud sellest, et kirjeldatakse pikalt ja igavalt mõttetuid ja jõhkraid võitlusstseene, kuid kogu õhkkond ja müstika jääb puudu. Seekord on asi vastupidi, tore! Teose väärtuseks ongi just tema naiselikkus, mis eelmisele arvustajale ei meeldi. Väike märkus: naistel võiks ju ka vahest midagi huvitavat lugeda olla, või kuidas? Loe sinagi, kui õnnestub kätte saada.
Teksti loeti inglise keeles

Neli pluss. Minu esialgne arvustus käis ainult esimese köite kohta, mida pidasin ekslikult terveks romaaniks-eestikeelse väljaande suur viga. Muidugi tundus veidi veider, et romaan "lõppes" nii nagu ta "lõppes", ent tont seda feministlike naiskirjanike stili teab, äkki oligi kavas niimoodi lõpetada? Siis tuli teine köide veel ja-mis väga tore, osutus eelmisest märksa paremaks, nii et neljale tuleb pluss otsa. Romaani eristab enamikust fantasyst see, et tegelasesd pole jaotatud väga konkreetse joonega headeks/halbadeks, piirid on hägusemad, mis jätab lugejale mõtlemisruumi. Muidugi kehtivad suurelt osalt Arvi Nikkarevi etteheited ja esimesest osast jäänud mälestus polnud kuigi meeldiv, nii et " viit" ei saa, aga üldiselt polnud sugugi paha raamat. Vähe leidub fantasyt, kus nõidade võimed on niivõrd väikesed-Niniane näiteks tapetakse rusikahoobiga, ilma et ta end kaitsta suudaks. Üldiselt jätab kogu see druiidide kamp tükkis abitult ududesse vajuva Avaloniga suhteliselt haletsusväärse mulje, nagu ka Morgaine`i katsed vana religiooni taastada, mille ainsaks tulemuseks on ligimeste arvukad kannatused. Autor on kirjeldanud driidlust sümpaatsemana kui kristlust, ent üldiselt ei suuda luuseritele lõpmatuseni kaasa elada. Mis ei vähenda kaugeltki romaani huvitavust.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks kippus see pisut liiga "naistekaks" kätte. Tuleb tunnistada, et mitte pidevalt, aga ikka küllalt palju oli kohti mis panid kahtlema, kas ma seda raamatut poes mitte mõnelt teiselt riiulilt ei võtnud.

Samas on temas siiski piisavalt head. Mõne koha eest võiks tõepoolest lausa viie panna. Halva ja hea kombinatsioonist sünnibki keskpärane hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna teos on tohutu pikk, siis eesti keeles on sellest ilmunud ainult pool. Teine pool, ehk siis kolmas ja neljas osa on veel ilmumata. Eesti keelset osa lugesin ma jupike aega tagasi, ja sellel eriti ei peatuks. Ta lõppes kuidagi järsult ja enamus tähtsamaid sündmusi ja tegelasi on alles ees. Nüüd sattus mulle see raamat ka originaalis ette ja huvi pärast lugesin ta lõpuni. Kokkuvõtvalt on siis tegu üpriski nukra raamatuga. Kõigi peategelaste saatus lõppeb üsnagi kurvalt. Gwen ja Lancelet põgenevad koos Arthuri juures, mille käigus Lancelet tapab oma parima sõbra. Mõlemad lõpetavad lõpuks kloostris. Arthur ei saagi endale lõpuks poega ja ta määrab oma pärijaks Lanceleti poja Galahadi, kes aga tapetakse Püha Graali otsides. Arthur ja Morgaine`i poeg aga tapavad üksteist duellil Briti kuningatrooni pärast. Kevin jääb viimaseks Briti Merliniks, kes Avaloni reedab ja reeturi surma sureb. Morgaine`ist aga saab viimane Järveemand ja Avalon vajub lõplikkult uttu. Raamatu lõpus saab Morgaine siiski aru, et Jumalanna teed on ettearvamatud ning raamat lõpeb natuke rõõmsamates toonides. Lõpeb Avaloni ajastu ja algab kristlik aga Jumalanna elab edasi, kuna kõik Jumalad on üksainus. Kokkuvõtvalt siis neli pisikese miinusega, kuna raamat oli siiga pikk ja naiselik aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Vaga kehv lugemine - naistekas ainult sel juhul kui nii nimetada lihtsalt halba kirjandust(mida vist tehaksegi). Laialivalguv tegevus, arusaamatud karakterid ja lihtsalt palju rumalaid inimesi. Tegevusse on toodud palju tarku ja võimukaid naisi, kellest viimane kui yks kaituvad lõpuks nagu kamp idioote. Vähemalt mõni neist oleks võinud säilitada lõpuni oma tugevuse - asi on lihtsalt ebausutav ja nõme. Meessoost kontingent pole palju parem - Artur käitub nagu lammas ja ylejäänud kamp on lihtsalt tyytu. Jutt on pikk ja venib nagu kumm, tabasin ennast ysna tihedalt vaatamas, et kui palju veel raamatu lõpuni lehekylgi jäänud on. Noh, vähemalt nii palju kasu sellest ajaraiskamisest, et edaspidi käin selle autori "loomingust" kauge kaarega mööda.
Teksti loeti eesti keeles

Nimemängud (ja nimemaagia) on Bradleyl suurepärased. Selle asjaga on ta tõesti viitsinud vaeva näha, nii et paar nimekuju ja seeläbi väljamängitud seost yllatasid mindki.

Robert Jordaniga yhendab MZB-d meeste ja naiste vahelise lõhe, mõtteilmade erinevuse eksponeerimine - just siis, kui tundub, et kaks inimest hakkavad teineteisest aru saama, selgub ikka jälle, mil määral õigupoolest suudavad inimesed yksteisest mööda rääkida. RLis see nii väga silma ei torka, seepärast ei suuda paljud lugejad sellest ka aru saada; paljukest keegi meist ikka teise sugupoole mõtteviisi mõistmiseks aega raiskab? Aga MZB ja RJ on mõlemad pessimistlikud kogu inimestevahelise suhtluse võimalikkuse suhtes. Ning mulle see meeldib.

Sama kehtib ka inimeste mõistmis- ja teovõime kohta yldiselt. Bradley tegelased sobiksid suurepäraselt Vene peaministri ametisse, tahavd ju nemadki paremini, aga kõigil kukub välja nagu alati. Maa tõukavad kaosesse need, kes yritavad seda ära hoida, ettemääratus jõustub eelkõige enda publicity kaudu. Mis lisab talle enamgi vääramatust, aga ka kysitavust. Seega: nagu on, nii jääb. Ja järgmised põlvkonnad kordavad eelmiste vigu. Armas ja väga realistlik, parem kui Gorki.

Bradley kristlusekujutus meeldib mulle ka. Kyyndimatu, lyhinägelik, jõhker, fanaatiline, madalalaubaline ja verine? Jah, aga kõike seda vaid seepärast ja sedavõrd, kui inimlik. Druiidlus käänab tal kahjuks ära, liig palju on MZB (ja, paraku, paljud teisedki) lugenud Marija Gimbutase ja teiste yrgemakultuse apologeetide pisaraist nõretavaid kõnesid. Millest on tõsiselt kahju, kristlus ei meeldi mulle ka, seega võiks selle vastu kirjutatud teosed olla paremal tasemel. Praegu kohati kleebib, ei ole veenev. Samas on enamik Bradley tekstist piisavalt karge, tema fabuleerimisoskus hea (mis on seda kiiduväärsem, et legendide ja kroonikate kuhil seab iga Arthuri-aegadest kirjutava autori fantaasiale raamid) ja intriigid teravad. Kena on seegi, et MZB vaevub tegelema detailidega, metsas ei kasva tal taimed ja puud, mille otsas ei laula linnud, nagu pahatihti aina enamatel ulmeautoreist - tema maailm on asustatud konkreetsete liikidega, kelle vahel ta oskab vahet teha. Tubli.

Olen kunagi (iidammu) lugenud mõningaid Bradley Atlantise-lugusid ja need mulle eriti ei meeldinud. Samamoodi häirivad siia pistetud Atlantise-lõigudki. Kõik kuni raamini on kena, aga seesinane raamisisene tekst ei istu mitte. Ehk on mu oma viga, ei oska ytelda. Vähemalt piirdub MZB naiskirjanduslikkus, kyll selgelt äratuntav, minu jaoks isikliku stiili piiresse mahtuvaga, mida ma suudan rahulikult võtta (erinevalt näiteks Sheri Tepperi "Väravast naiste maale"). Muinasaegadel olen lugenud terve hunniku muidki Bradleysid; meeldisid needki.

Tõlkeapsakaid on mõnel pool juba mainitud ja need tõesti häirivad. Mis ma nende kallal ikka enam tänitan, eks need vigadest tea, kes tegid.

Paneks mingi hinde ka? Viis miinus. Mulle meeldib usukirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et neli on täiesti sobilik hinne sellele paksule, pikale ja kohati venivale teosele. Eks ta ju üks paras seebikas ju ole, palju-palju intriige, millest enamus ei kuku välja nagu peaks. Muljetavaldav on autori pühendumus ja viitsimene Arturi-legendidega nii palju tööd teha ning vaeva näha. Tegelased ja sündmused on märksa usutavamad, kui muudes samalaadsetes üllitistes kujutatud. Üldkokkuvõttes mulle meeldis, kuigi üle lugema ma seda raamatu ei hakka kunagi. See võtaks liiga palju aega.
Teksti loeti eesti keeles

Küll on raske naine olla...

...aga ega mees olla ka mingi meelakkumine pole.

Raamatus oli sada toredat asja, aga erinevate müütide ühte lukku kokkurullimine oli neist parim. Aeglane oli ka, tunnistan. Ja kohati tegelased põrunumad, kui peaks - mul tekkis Guenevere vastu selline jälestus, et iga kord, kui temast juttu tuli, kippusin lehekülgi edasi lappama. Aga see, kuidas ma leidsin sealt teosest praktiliselt kõik kuningas Arthuri legendide variandid, mida ma üldse kuskil kohanud olin, oli tõeline nauding. Hea.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: