Tegelikult on Marion Zimmer Bradley üks peateoseid ja Darkoveri sarja esmatutvustus siinmail emakeelsena ilmunud kuidagi poolsalaja ja märkamatult. Ise arvan siiani, et just seda Darkoveri-seeria romaani esimese pääsukesena eesti lugejale pakkuda oli igati õige soovitus. Ma ei oskagi hinnata “Avaloni udude” retseptsiooni Eestis, aga mingi selline naistefantasy, et mitte öelda feministliku fantaasiasaaga mulje vist jäi. Igatahes oleks sarnane mulje Darkoveri puhul väga ekslik.
Darkoveriga seoses meenub mulle 1993. aasta sügis, kui tollal 16-aastane Raul TÜ raamatukogu lugejaks sai ja sealses inglisekeelse ulme varasalves tuuseldama hakkas. Ei mäletagi, millise raamatu tagakülgedel reklaamituna Bradley nimi esimest korda silma jäi, aga kataloogist kontrollides selgus, et on olemas küll! Eks kõik need “Sword of Aldones”, “Stormqueen!”, “Hawkmistress!”, “The Bloody Sun”, “The Forbidden Tower”, “The Planet Savers” jm kõlasid just täpselt nii maagiliselt kui 16-aastasele vaja, et varsti neid üksteise otsa läbi neelama sai asutud.
Siis õnnestus Darkover kuidagi aastateks peast ja lugemislaualt eemale tõrjuda nii, et nüüd eestikeelset “Tormikuningannat” üle lugedes avastasin justkui ähmaselt tuttavat territooriumi uuesti. Omaaegsel lugemisel ei saanudki tekkida seost, mis nüüd esimestest lehekülgedest, dekoratsioonidest, tegelastest ja nendevahelistest suhetest alates kohe paralleele silme ette lõi... siit on Robin Hobb võtnud selle ja selle asja, hämmastavalt sarnaselt on GRRM lahendanud seal tolle asja - ilmselt siis Bradley mõjul jne.
Darkover on planeet, millel on ammu-ammu avarii tõttu maandunud maalaste kosmoselaev, ning nüüd, sajandeid hiljem on maalased ja planeedi üsna inimesesarnased asukad chieri’d teataval määral segunenud ning nende järeltulijad, kellel on erinevad psi-võimed, kuuluvad ühiskonna valitsevasse klassi. Oma umbkaudu 20 romaanis kujutab Bradley Darkoveri lugu alates ruumilaeva avariist läbi feodaalsete kaose-sajandite kuni uue kontaktini maalastega koos sellest tekkinud konfliktidega. Romaanid on väga erinevad, kui keskaegse miljööga teostes domineerib ehk fantasy-element, siis hilisemat perioodi kujutavad raamatud on rohkem SFilikumad. Tervikuna peetakse Darkoveri tsüklit aga suurepäraseks näiteks science fantasy’st ja moodsast planetary romance’ist.
Romaani algust näeme sohipoja klassikalises rollis oleva tegelase Rockraveni Donali silme läbi, kelle poolõde, Aldarani valduse pärijanna, suudab oma psi-võimetega kontrollida ilmastikunähtuseid. Temale sobiva abikaasa ja valduse pärija otsimisest algab lugu ja konflikt, mille suuremaks fooniks on kogu Hasturi soo valitsetava Thendara kuningriigi dünastia pealiini lõpp, kuna vana valitseja poeg on sigimisvõimetu androgüün/hermafrodiit (psi-võimete aretamiseks mitmete põlvkondade jooksul korraldatud inbreeding-abielude tulemus).
Feodaalset võimuvõitlust, ootamatuid süžeekäänakuid, veel ootamatumaid tegelaste surmasaamisi, armumisi, mis poliitskeeme vaid segama hakkavad, jpm seiklusi mahub nende 300 lk peale ohtralt. 1970. aastail ei olnud ulmes üldiselt veel kombeks tänase päeva telliskiviromaanide moodi tegevuse arendamisega molutada ja venitada, kõik juhtus kiiresti.
Hardcore fantasy fännides võib ehk võõristust tekitada teatava tehnoloogia olemasolu ja selle käsitlemine, aga minu jaoks see segavaks faktoriks ei saanud. Fantaasiana on see muidugi eelkõige ikka feodaal-poliitiline fantasy. Trollipoisse ja teravakõrvalisi päkapikke ning majesteetlikke lohesid pole. Sõidetakse ratsa, aga lennatakse kas teatavat biplaani meenutavate tiibade-agregaadi või siis jõukamate inimeste puhul ka juba hõljukitega. Psi-võimete keskustes - tornides - on leiutatud ka “kleeptuli”, mis sõjategevuses üsna napalmi kombel töötab.
Üks naljakas pisiasi, mis äravahetamiseni Martini ja Hobbi Winterfell’e ja Buckkeep’e meenutab, on kohanimed. Praktiliselt vallutamatu mäetipu otsas asuv Aldaran (paralleeli leiate Martini loomingust ise), Scathfell, Aillard, Valeron, Elhallyn, Rockraven jne. Tegelaste psi-võimete pealt, nagu ilmastikunähtuste kontrollimine, telepaatiline suhtlemine kaugete distantside tagant, võime loomadega suhelda, on Robin Hobb oma tegelaste mentaalsed võimed üsna puhtalt maha kirjutanud - tõsi, neid veidi mastaapsemalt kasutades.
Bradley loominguperioodi, millesse kuulub see teos, ei varjuta õnneks ka liigne naisõigusluse element, mida mõnes hilisemas romaanis ehk veidi ülemäära on. Siitki saame aru, et autor on bi-/lesbiliste kalduvustega feminist, aga temas on ka midagi naljakalt mehelikku - sel määral, et meestegelased mõjuvad meesterahvaste ja mitte naistena, nagu pahatihti naiskirjanike tekstides näeme.
Ja see naismõte, mida autor siin väljendab, ei ole õnneks võitlev/räusklevat laadi, vaid õigusele üldinimlikule õnnele apelleeriv. Õnnele, mida ühiskonna- ja soorollide jäikuse tõttu me naljalt ei kohta. Väga õnnelikuna selles raamatus keegi eriti ei lõpeta.
Mis ma ikka oskan öelda - viimase aja üks võimsamaid lugemiselamusi, millegipärast 16 aasta tagusest ajast nii eredat mälestust pole, kuigi süžee lugedes järjest tasapisi meenus.
Kõigile fantasy ja hea ulme sõpradele võib romaani kindlasti soovitada! Kellele üldiselt istuvad Martin ja Hobb, peaks ka (see konkreetne) Bradley sobima.
Kuna mult on küsitud, siis vastan: jah, minu arusaam ulmeraamatute kaanekujundusest ja sarja “Sündmuste horisont” kaanekujunduste üldine laad asuvad üsna skaala vastasäärtes. Nii kaanepiltide, kirjade kui paigutuste osas. Ka “Tormikuninganna” puhul ei oska ma öelda, millist sihtgruppi selle pastelse-pastoraalse kaanpildiga püütakse, millel romaani nimitegelannat mitte eriti meenutav üsna euroopaliku 20. sajandi kübaraga neiu poseerib.
Aga no, mis teha, Michael Whelani “Tormikuninganna” kaanepildi avaldas kirjastus Fantaasia juba Bradley “Avaloni udude” esimese köite eestindusel ära. Vaadake sealt ;)