Kasutajainfo

Marion Zimmer Bradley

3.06.1930-25.09.1999

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

Stormqueen!

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Tormikuninganna»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
2
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (6)

Lühidalt võiks kokku võtta: George R. R. Martin meets Robin Hobb, 20 aastat varem.

Tegelikult on Marion Zimmer Bradley üks peateoseid ja Darkoveri sarja esmatutvustus siinmail emakeelsena ilmunud kuidagi poolsalaja ja märkamatult. Ise arvan siiani, et just seda Darkoveri-seeria romaani esimese pääsukesena eesti lugejale pakkuda oli igati õige soovitus. Ma ei oskagi hinnata “Avaloni udude” retseptsiooni Eestis, aga mingi selline naistefantasy, et mitte öelda feministliku fantaasiasaaga mulje vist jäi. Igatahes oleks sarnane mulje Darkoveri puhul väga ekslik.

Darkoveriga seoses meenub mulle 1993. aasta sügis, kui tollal 16-aastane Raul TÜ raamatukogu lugejaks sai ja sealses inglisekeelse ulme varasalves tuuseldama hakkas. Ei mäletagi, millise raamatu tagakülgedel reklaamituna Bradley nimi esimest korda silma jäi, aga kataloogist kontrollides selgus, et on olemas küll! Eks kõik need “Sword of Aldones”, “Stormqueen!”, “Hawkmistress!”, “The Bloody Sun”, “The Forbidden Tower”, “The Planet Savers” jm kõlasid just täpselt nii maagiliselt kui 16-aastasele vaja, et varsti neid üksteise otsa läbi neelama sai asutud.

Siis õnnestus Darkover kuidagi aastateks peast ja lugemislaualt eemale tõrjuda nii, et nüüd eestikeelset “Tormikuningannat” üle lugedes avastasin justkui ähmaselt tuttavat territooriumi uuesti. Omaaegsel lugemisel ei saanudki tekkida seost, mis nüüd esimestest lehekülgedest, dekoratsioonidest, tegelastest ja nendevahelistest suhetest alates kohe paralleele silme ette lõi... siit on Robin Hobb võtnud selle ja selle asja, hämmastavalt sarnaselt on GRRM lahendanud seal tolle asja - ilmselt siis Bradley mõjul jne.

Darkover on planeet, millel on ammu-ammu avarii tõttu maandunud maalaste kosmoselaev, ning nüüd, sajandeid hiljem on maalased ja planeedi üsna inimesesarnased asukad chieri’d teataval määral segunenud ning nende järeltulijad, kellel on erinevad psi-võimed, kuuluvad ühiskonna valitsevasse klassi. Oma umbkaudu 20 romaanis kujutab Bradley Darkoveri lugu alates ruumilaeva avariist läbi feodaalsete kaose-sajandite kuni uue kontaktini maalastega koos sellest tekkinud konfliktidega. Romaanid on väga erinevad, kui keskaegse miljööga teostes domineerib ehk fantasy-element, siis hilisemat perioodi kujutavad raamatud on rohkem SFilikumad. Tervikuna peetakse Darkoveri tsüklit aga suurepäraseks näiteks science fantasy’st ja moodsast planetary romance’ist.

Romaani algust näeme sohipoja klassikalises rollis oleva tegelase Rockraveni Donali silme läbi, kelle poolõde, Aldarani valduse pärijanna, suudab oma psi-võimetega kontrollida ilmastikunähtuseid. Temale sobiva abikaasa ja valduse pärija otsimisest algab lugu ja konflikt, mille suuremaks fooniks on kogu Hasturi soo valitsetava Thendara kuningriigi dünastia pealiini lõpp, kuna vana valitseja poeg on sigimisvõimetu androgüün/hermafrodiit (psi-võimete aretamiseks mitmete põlvkondade jooksul korraldatud inbreeding-abielude tulemus).

Feodaalset võimuvõitlust, ootamatuid süžeekäänakuid, veel ootamatumaid tegelaste surmasaamisi, armumisi, mis poliitskeeme vaid segama hakkavad, jpm seiklusi mahub nende 300 lk peale ohtralt. 1970. aastail ei olnud ulmes üldiselt veel kombeks tänase päeva telliskiviromaanide moodi tegevuse arendamisega molutada ja venitada, kõik juhtus kiiresti.

Hardcore fantasy fännides võib ehk võõristust tekitada teatava tehnoloogia olemasolu ja selle käsitlemine, aga minu jaoks see segavaks faktoriks ei saanud. Fantaasiana on see muidugi eelkõige ikka feodaal-poliitiline fantasy. Trollipoisse ja teravakõrvalisi päkapikke ning majesteetlikke lohesid pole. Sõidetakse ratsa, aga lennatakse kas teatavat biplaani meenutavate tiibade-agregaadi või siis jõukamate inimeste puhul ka juba hõljukitega. Psi-võimete keskustes - tornides - on leiutatud ka “kleeptuli”, mis sõjategevuses üsna napalmi kombel töötab.

Üks naljakas pisiasi, mis äravahetamiseni Martini ja Hobbi Winterfell’e ja Buckkeep’e meenutab, on kohanimed. Praktiliselt vallutamatu mäetipu otsas asuv Aldaran (paralleeli leiate Martini loomingust ise), Scathfell, Aillard, Valeron, Elhallyn, Rockraven jne. Tegelaste psi-võimete pealt, nagu ilmastikunähtuste kontrollimine, telepaatiline suhtlemine kaugete distantside tagant, võime loomadega suhelda, on Robin Hobb oma tegelaste mentaalsed võimed üsna puhtalt maha kirjutanud - tõsi, neid veidi mastaapsemalt kasutades.

Bradley loominguperioodi, millesse kuulub see teos, ei varjuta õnneks ka liigne naisõigusluse element, mida mõnes hilisemas romaanis ehk veidi ülemäära on. Siitki saame aru, et autor on bi-/lesbiliste kalduvustega feminist, aga temas on ka midagi naljakalt mehelikku - sel määral, et meestegelased mõjuvad meesterahvaste ja mitte naistena, nagu pahatihti naiskirjanike tekstides näeme.

Ja see naismõte, mida autor siin väljendab, ei ole õnneks võitlev/räusklevat laadi, vaid õigusele üldinimlikule õnnele apelleeriv. Õnnele, mida ühiskonna- ja soorollide jäikuse tõttu me naljalt ei kohta. Väga õnnelikuna selles raamatus keegi eriti ei lõpeta.

Mis ma ikka oskan öelda - viimase aja üks võimsamaid lugemiselamusi, millegipärast 16 aasta tagusest ajast nii eredat mälestust pole, kuigi süžee lugedes järjest tasapisi meenus.

Kõigile fantasy ja hea ulme sõpradele võib romaani kindlasti soovitada! Kellele üldiselt istuvad Martin ja Hobb, peaks ka (see konkreetne) Bradley sobima.

Kuna mult on küsitud, siis vastan: jah, minu arusaam ulmeraamatute kaanekujundusest ja sarja “Sündmuste horisont” kaanekujunduste üldine laad asuvad üsna skaala vastasäärtes. Nii kaanepiltide, kirjade kui paigutuste osas. Ka “Tormikuninganna” puhul ei oska ma öelda, millist sihtgruppi selle pastelse-pastoraalse kaanpildiga püütakse, millel romaani nimitegelannat mitte eriti meenutav üsna euroopaliku 20. sajandi kübaraga neiu poseerib.

Aga no, mis teha, Michael Whelani “Tormikuninganna” kaanepildi avaldas kirjastus Fantaasia juba Bradley “Avaloni udude” esimese köite eestindusel ära. Vaadake sealt ;)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kolm pluss.

Romaani esimesed 2/3 koosnesid peamiselt dialoogidest siseruumides ja meenutasid tükkis aretusprogrammi-temaatikaga ebameeldivalt "Düüni" järgesid. Lisaks hunnik tundlemist tegelaste vahel, keda autor polnud jõudnud veel sümpaatseks kirjutada, nii et väga see korda ei läinud. Erinevalt eelarvustajast ei meenunud mulle mitte Martin ega Hobb, vaid justnimelt "Avaloni udud" (mis sisuliselt on ühe inglise keeleruumi kopitanuima müüdi naistekeskne ümberjutustus).

Viimane kolmandik aga lummas oma sünge fataalsuse ja kiirema tegevusega. See, kuidas Donali arg ja ebaaus käitumine katastroofini viis, oli väga mõjuv ning mõtlemapanev... ehkki tragöödia seemned olid külvatud juba ammu enne seda ebardliku aretusprogrammi käigus. Vastu tahtmist mõrtsukaks muudetud Dorilysest oli aga lausa kahju. Kohati meenus Stephen Kingi "Carrie", ent see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

seda arvustust julgustas kirjutama äsja kuu arvustuse tiitli saanud arvamus, milles kinnitati, et lääget naistekat ei pea lõpuni lugema. ma olen harva kohanud nii igavat raamatut - kuigi üks halb kogemus mul ju MZB-ga oli juba. ma olen selle lugemist alustanud vähemalt viis korda ja jõudnud viimaks umbes kahe kolmandikuni. ma olen vahepeal lugenud häid raamatuid ja kassimuinasjutte, ühesõnaga, igasuguseid asju, aga seesinane kukub mul alatasa käest ja mattub kultuurikihi alla.

võimalikke seoseid tekkis küll. kõigepealt eesti ulme suuräparduse, Eiv Elooni Kaksikliigiga, mis pikalt ja laialt frigiidse naisterahva seksuaalseid segadusi ulmevormis lahkas. (kellele see meeldis, lugegu tingimata!) teiseks Wilhelm Reichiga, kel psühhoanalüütikuna oli huvitavaid mõtteid, aga kui ta hakkas seksuaalenergiaga laetud purke müüma, pandi ta kinnimajja, kus ta ka suri. teoreetiliselt on võimalik, et MZB jõudis tema käest samuti purgikese osta.

suurimaks õnnetuseks on meestegelaste puudumine. on mõned halva isase klisheed ja paar kohipoissi oma noore värteri kannatustega. teiseks on kursiivis võõrsõnu jäänud sisse rohkem, kui neid õigupoolest vaja. kui ikka tegemist suhete või nähtustega, mis selles maailmas elavatele inimestele igapäevased - kõik need barraganad, catenad jne - siis mõjub võõrsõnade kasutamine asjatu peenutsemisena, nö kadakasakslusena. muidugi on need niiviisi juba autoritekstis, tõlkijale pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldisid "Avaloni udud". Mitte just üleni ja üdini, aga seal olid mõned väga nutikad momendid ja ma sain tegelastest (eriti naistegelastest) aru. Nende tegevuses oli loogikat ja see ühtis ka mu isiklike teadmistega. Nt see, kuidas üks M-idest (Morgause?) teise (Morgana?) lapse ära vinnas - täpselt teades, et kui naine ei hoia last süles esimestel tundidel-päevadel pärast sünnitust, on tõenäosus suure loomaliku instinktiivse kiindumuse tekkeks oluliselt madalam, ja mõistusele appelleerides saab sellist naist last maha jätma veenda hulga tõenäolisemalt. See tõesti toimib, uurige oma Nõukogude sünnitusmajades sünnitanud emade esimesi emaduskogemusi.

"Tormikuninganna" oli seega paras pettumus. Kõik naistegelased on skemaatilised, mõnevõrra ebausutavad ja õudselt palju on siukest "oo!, OO!" visklevat romantilist armumist.
S.t. ma olen armunud olnud küll, palju kordi, ja nii see küll ei käinud.

Siis häiris tugevalt see seksiasi: ma ise ei ole mees, aga juba mitmenda seksi mehe seisukohast niimoodi kirjeldava raamatu lugemise järel tekib küsimus: kas tõesti lakkab meestel enamasti seksi ajal igasugune mõttetegevus? Mis värk sellega on, et "...ja siis ta ei mõelnud enam midagi"? On ka päriselt nii või?
Seda on igatahes kuidagi veider lugeda, sest minuga juhtub midagi sellist (mõtlemine lakkab) ainult täiesti ja silmini purjus olles, ja sel juhul ma enam hiljem ei mäleta, mida ma tegin, ei meeldival ega ebameeldival moel. Nemad ikkagi mäletavad, nii et mul on kirjelduse pädevuse osas teatud kahtlusi.

Järgmine pretensioon: mu jaoks oli raamatu lõpuosa liiga kiire. Põmm-põmm-põmm, üks draamatiline pauk järgnes teisele ja midagi polnud mahti sisse võtta. Nagu Ladina-Ameerika seebiooperi viimane osa.
Maailm on teoses päris põnev ja kohati õõvastav, aga inimsuhted ja -psühholoogia esitatakse kuidagi väga pealiskaudselt ja rabelevalt. Pidev "On nii - ei, tegelt on teisiti - ei, krt las olla ikka nii" mitte ainult ühe vaid paljude tegelaste meeltes muutub häirivaks. Ning lõpusündmusted: vaevalt jõuan ma sisse võtta ühe mõrva ja teise enesetapu kui lükatakse mulle muudkui ette järgmine ja veel järgmine. Nii ei ole mul enam vaimset ressurssi ei eelnevate tragöödiate tõsiseltvõtmiseks ega ka uute vastu tõsise huvi tundmiseks. Tunne jäi nagu doominoklotside ümberkukkumisest.

Väga halb raamat see ei ole, aga "avaloni ududega" võrreldes kuidagi nagu kohmakalt ja hoolimatult kirja pandud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: