Armastatud briti humoristi B. Paini ja hinnatud inglise ulmekirjaniku J. Blythi romaan ühendab endas üleloomulikku, moraalilugemist ja romantilist liini.
Kena, noor ja üsna iseseisev noor naine Linda saab 21-aastaseks ja seetõttu ühtlasi oma päranduse täievoliliseks omanikuks. Pärandi hulka kuulub maahäärber, kuhu Linda koos oma chaperone'iga, 40-aastase hooldaja/sõbrannaga sõidab. Häärberi krundi territooriumil asub ka kindluse moodi torn (The Tower), kus elab juba mitmeid põlvi n-ö nõidade suguvõsa, keda tavaliselt esindab vaid üksik naisterahvas. Judithi esiema oli sajaviiekümne aasta eest nn nõidumise eest külarahva poolt "veekatse" käigus tapetud ja praegune ravitseja teab seda väga hästi. Teine okas tema hinges puudutab tema päritolu - tema esiema oli maaisanda sohilaps, kelle lapse isa eemale tõrjus, kuigi rahaliselt toetas. Seetõttu ei vaata Judith Londonist saabunud Lindat sugugi hea pilguga. Et ta valdab lisaks ravitsemisoskusele ka teatavaid maagilisi võimeid (eelkõige distantsmõjutamist mõtte jõul), püüab ta nende abil Lindaga üks-null teha.
Selle taustal arenevad aga vallalise Linda suhted kohaliku sümpaatse mehega, saame lugeda raskesti mõistetavat kohalike lihtinimeste murrakut, tutvume 20. sajandi alguse sotsiaalsete ja seisuslike suhetega, tehnika arenguga (auto versus hobune) ning naise õiguste küsimusega. Vältimatult õnneliku lõpuga loo finaaliks on üsna ebavajalik Linda pulmapeo kirjeldus. Kokkuvõttes on see veidi läilavõitu lugu, mis siiski annab hea pildi tolleaegsest Inglismaa maaelust.
Romaani kordustrüki leiame Barry Paini üleloomulike (aga ka krimi- jm) juttude mahukast kogust "The Undying Thing and Others" (Hippocampus Press, 2011).
Kena, noor ja üsna iseseisev noor naine Linda saab 21-aastaseks ja seetõttu ühtlasi oma päranduse täievoliliseks omanikuks. Pärandi hulka kuulub maahäärber, kuhu Linda koos oma chaperone'iga, 40-aastase hooldaja/sõbrannaga sõidab. Häärberi krundi territooriumil asub ka kindluse moodi torn (The Tower), kus elab juba mitmeid põlvi n-ö nõidade suguvõsa, keda tavaliselt esindab vaid üksik naisterahvas. Judithi esiema oli sajaviiekümne aasta eest nn nõidumise eest külarahva poolt "veekatse" käigus tapetud ja praegune ravitseja teab seda väga hästi. Teine okas tema hinges puudutab tema päritolu - tema esiema oli maaisanda sohilaps, kelle lapse isa eemale tõrjus, kuigi rahaliselt toetas. Seetõttu ei vaata Judith Londonist saabunud Lindat sugugi hea pilguga. Et ta valdab lisaks ravitsemisoskusele ka teatavaid maagilisi võimeid (eelkõige distantsmõjutamist mõtte jõul), püüab ta nende abil Lindaga üks-null teha.
Selle taustal arenevad aga vallalise Linda suhted kohaliku sümpaatse mehega, saame lugeda raskesti mõistetavat kohalike lihtinimeste murrakut, tutvume 20. sajandi alguse sotsiaalsete ja seisuslike suhetega, tehnika arenguga (auto versus hobune) ning naise õiguste küsimusega. Vältimatult õnneliku lõpuga loo finaaliks on üsna ebavajalik Linda pulmapeo kirjeldus. Kokkuvõttes on see veidi läilavõitu lugu, mis siiski annab hea pildi tolleaegsest Inglismaa maaelust.
Romaani kordustrüki leiame Barry Paini üleloomulike (aga ka krimi- jm) juttude mahukast kogust "The Undying Thing and Others" (Hippocampus Press, 2011).