2.
2
3.5
4.
7
4.429
5.
1
4.0
6.
4
4.5
8.
2
4.0
4.
2
4.5
5.
1
4.0
6.
1
5.0
10.
3
4.667
13.
1
5.0
2.
1
3.0
4.
1
5.0
5.
3
4.333
9.
3
4.333
10.
1
4.0
11.
1
1.0
12.
1
4.0
13.
2
4.0
14.
1
4.0
16.
1
4.0
18.
1
5.0
20.
13
3.538
23.
1
5.0
28.
1
4.0
32.
1
4.0
34.
4
3.25
38.
6
4.833
39.
2
3.0
45.
1
5.0
1.
1
4.0
2.
1
3.0
8.
1
4.0
Peategelaseks on üksik naissoost sotsiaalteadlane, kes teose kestel märkamatult kaastöötajasse armub ning selles õigupoolest kogu sisu seisnebki. Tegevus leiab aset küll uurimisinstituudis kuid seal toimuv on täielik palagan, bürokraatia ja ebakompetentsete inimeste piitsutamisel on vähe värvi kokku hoitud, muu jaoks on seda nappinud ning väga tahaks vastu vaielda lgp. kirjanikuproua seisukohale, et teadustöö seisneb pelgalt õnneliku juhuse läbi suurte avastuste tegemises. Lõpetuseks näeme, et romaani kestel sisutult tõmmelnud naispeategelasele ja tema väljavalitule langeb kätte peavõit - sotsiaalset garantiid pakkuv uurimisgrant. Mulle jäi selline mulje, et viimane laekus pigem teatud kaastöötaja suhtes osutatud empaatia eest, sest lambakarja käitumisest aretatud uus vaatenurk kaoseteooriale, mis vist ametlik põhjendus oli, küll kriitikat ei kannata.
Kõige eelneva põhjal peaks teos tõeline õrnema soo maiuspala olema. Alla "rahuldava" panemine oleks minu poolt ilmne ebaõiglus. Nii jääbki.
Ma ei usu, et raamatus kirjeldatu pretendeerib mingisugusele objektiivsusele ning kokkuvõtlikule teadustöö kirjeldamisele. Pigem on tegemist suhtumise ning meeleoluga. Kui istud ja korjad materjali, vahid ekraani ja enamik inimesi ümberringi käib kas närvidele või paistab, et üritavad sinu tööd takistada, siis tõepoolest tahaks süüdlase üles leida. Või sisendada endale, et niimoodi saab teha tõeliselt suuri avastusi. Ja natuke tore on lugeda ka, et kõik teised on nii lollid-lollid ja sina (peategelased) on sellest üle ja targemad. Viis, päris paraja miinusega.
