Kasutajainfo

Connie Willis

31.12.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Connie Willis ·

Doomsday Book

(romaan aastast 1992)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (7)

On 21. sajandi teine pool. Osatakse ajas rännata. Oxfordi ylikooli noor doktorant saadetakse esimesena ajas tagasi, et ta seal uurimistood teha saaks (ükski professor ei taha minna?). Igatahes läheb ajareisi ajal kõik valesti, mis valesti minna saab ja kangelanna saabub mitte ühte 12. saj. "ohutusse" aastasse, vaid aastasse, mil Must Surm valitseb. Suurepärane keskaegse Inglismaa kirjeldus, samuti katku-aegse yhiskonna kujutlus. Paralleelselt 12.saj katku-teemaga on romaanis veel teine liin, 21.sajandit samaaegselt tabanud gripilainega, mille tõttu Oxford kinni pannakse. 12.sajandi süzheeliin oli palju haaravam, 21. sajand pani mind vahel natuke sirvima. Kindlasti tasub lugeda, eriti neil, keda huvitab keskaegne Inglismaa ja purustavad epideemiad. Raamat sai "Nebula" auhinna.
Teksti loeti inglise keeles

Mnjah.. Mornivõitu see 12nda sajandi pilt ju pisut on, aga igal juhul on see yks tõepärasemaid selle perioodi kirjeldusi mida mul lugeda on õnnestunud. Raamatu 21. sajandis toimuv pool on seevastu Willisele tyypiline - kohutav tohuvapohu ja sebimine järjekordses teadusasutuses, kus kohalikud scientistid aset leidva epideemia ja ajupuudulikuse käes kannatava administratsiooni kiuste olukorda päästa yritavad. Iseäranis meeldejääv kuju oli mingi kohaliku seelikukytist studendi ylihoolitsev mammaan, kes kõigile ja kõigele uskumatutes kogustes pinda suutis käia (täiesti ilmselt reaalsest elust mõningaste liialdustega mahajoonistatud figuur). Neli sellepärast, et ehkki mõõdukalt hea, mööda seinu ronima see raamat mind eriti ei pannud. Willise "Bellwether" on *way* parem.
Teksti loeti inglise keeles

Sümpaatne tudengineiu Kivrin tahetakse saata ajas tagasi 14. sajandi algusesse. Alganud gripiepideemia ajal ajamasina operaator haigestub ja eksib. Kivrin satub Musta Surma aastasse ehk 1348 a-sse. Raamat jälgibki vaheldumisi Kivrini käekäikku katkuaastal ja tema sõprade ning õppejõudude pingutusi neiu päästmiseks. Loen alati meelsasti häid ajalooromaane ja Willise tõepäraselt kirjutatud keskaja peatükid pakkusid suurt naudingut. Eriti meeldejäävaks on kujutatud surevate eest hoolitsev ning seejärel neid mattev külapreester Roche. 2054a. toimuv n-ö. kaasaja tegevus on natuke liiga kaootiline, tegelasi ja sündmusi on minu maitse jaoks palju. Tean siiski lugejat, kes raamatu pooleli jättis, kui keskaegset elu liiga põhjalikult hakkas tulema. Tema pidas just 2054 aastat köitvaks. “Maitse asi,” ütles mürgisegaja. Sellepärast siis 5.
Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Põhiliselt käis selle raamatu puhul mulle närvidele see, et enamasti kruviti põnevust üles mitmesuguste suhtlemisraskustega kaasnevate piinadega: "telefoniliinid on hõivatud", "telefon kutsub, aga ei vasta", "tahtis kellegilt midagi küsida, aga ei jõudnud", "ei olnud suuteline vastama", "keegi segab pidevalt jutule vahele", "ei tea, kus ta hetkel on" jne...... Minul ei tekkinud sellest mitte põnevus, vaid frustratsioon.
Meeldis aga see, kuidas oli kirjanik kavandanud ajas rändamise ilma paradokside otsa põrkamata.
Teksti loeti inglise keeles

Doomsday Book on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2050ndatel on ajarännu-tehnoloogia olemas ning Oxfordi ülikool kasutab seda oma uurimistöös. Enamus sellist tööd on aga seotud lähiajalooga, sest esiteks on tehnoloogia kaugemal ajas ebatäpsem ja teiseks on paljud sajandid ajarändurile üsna ohtlikud.
 
Ühel jõuluajal toimub aga kokkusattumuste jada. Oxfordi Ballioli kolledži juht kaob kättesaamatult puhkusele ja tema asendaja, ennasttäis ja auahne professor Gilchrist laseb kiiresti reeglid ümber teha. Üliõpilane Kivrin Engle, kes on aastaid selle võimaluse nimel tööd teinud, annab ka kohe oma nõusoleku.
 
Nõnda saadetaksegi Kivrin tema juhendaja, professor Dunworthy vastuseisust hoolimata kiiresti aastasse 1320 (mida peetakse suhteliselt ohutuks, sest suur katkuepideemia algas alles 1340ndatel). Kuid kõigepealt läheb tehnikaga midagi valesti ning seejärel kukub töid juhtinud tehnik Badri Chaudhuri tundmatu nakkushaiguse tõttu kokku.
 
Edasi jätkubki lugu kahte tegevusliini mööda. Ühel pool on tuleviku-Oxford, mis peab võitlema nakkushaiguse puhanguga ning samal ajal uurima, mis ajarännuga valesti läks. Teisel pool on mineviku-Oxfordi lähedane küla, kus Kivrinile üsna kiiresti selgub, et ta ettevalmistus on puudulik ja probleemid kohutavad...
 
Mul on endal selle raamatuga seoses natuke kahetised tunded. Ühest küljest, kõik minevikuga seotu on siin absoluutselt suurepärane. On selgelt näha, et Willis on kõvasti selle kallal vaeva näinud (juba keelest tulevate iseärasuste osas, aga sinna juurde ka ajastupõhised suhted, tegevused jne).
 
Ma annan isegi andeks selle mustuse-klišee, mis keskajaga siin kaasas käib. Tegelikult armastasid ka tolleaegsed inimesed väga puhtust, aga noh, võib-olla südatalvel võeti natuke kergemalt. Eelkõige hindan ma kõike kokku aga seetõttu, et mineviku-seltskond on siin esitatud soojalt ja hästi inimlikult.
 
Hästi on välja toodud, kuidas ajaloolastel võib tekkida oma uurimisobjekti osas selline ülevalt-alla suhtumine. Isegi kõrgemal tasemel jääb kõlama suhtumine, et minevikus olid inimesed ju juhmid, ebausklikud, saamatud, tundetud ja nii edasi. See suhtumine lõhutakse siin õnneks üsna põhjalikult maatasa.
 
Selle tugevusega võrreldes on tulevikus toimuv osa... üsna tüütu. Mingis mõttes on see loo seisukohast vajalik, et ajarännuga seotud probleemi lahendamine oleks võimalikult raske. Samuti on seal mõned head killud (karantiinis ameeriklased protesteerivad oma õiguste rikkumiste vastu, seltskond inglasi nõuab Euroopa Liidust lahkumist).
 
Siiski on seal liiga palju asjatut sahmimist ja kasutuid tegelasi (Willise katse nendega huumorit lisada siin minu arvates eriti ei tööta). Mineviku ja tuleviku lugude peegelpildi-sarnane mõte ei ole halb, aga suure osa tuleviku loo mahust oleks võinud ka lihtsalt välja jätta. Hetkel on see suurepärase mineviku-osa kõrval pigem nagu ballastiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Suuresti saan nõustuda eelmiste arvustustega. Romaani kaks liini on üsna erineva iseloomuga lood, ja väärtuslikum nendest on kindlasti see mis leiab aset minevikus. Seda on eelnevad arvustajad juba piisavalt kiitnud, nii et ma ei näe põhjust nende juttu üle korrata.  
 
Tulevikus, peategelaste kaasajas toimuv on selline suhteliselt vodevillilik jant. Kuigi ka siin on tegelikult asi naljast kaugel, inimesed surevad. Praegu, ligi 30 aastat pärast ilmumist, on aga sellele autori tahtest sõltumatult tekkinud lisaväärtused mis vägisi sunnivad ka seda osa kõrgemalt hindama kui ehk vahetult pärast teose ilmumist olekisn teinud.  
 
Puhkeb epideemia.  
 
Ülikoolilinnak pannakse karantiini.  
 
Esimese asjana tekib mure et WC-paber saab otsa.  
 
Oxfordi tänavatel toimuvad meeleavaldused kus nõutakse Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.  
 
... ja see kõik pandi kirja aastal 1992.  
 
Veidi jäid siiski häirima selle tuleviku mõned anakronismid - juba eelpool viidatud asjaolu et tulevikus puuduvad mobiiltelefonid ja suur osa jamast tekib selle tõttu et ei õnnestu teha kaugekõnesid.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2021
oktoober 2021
september 2021
august 2021
juuli 2021
juuni 2021

Autorite sildid: