Kasutajainfo

Connie Willis

31.12.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Connie Willis ·

Doomsday Book

(romaan aastast 1992)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (7)

On 21. sajandi teine pool. Osatakse ajas rännata. Oxfordi ylikooli noor doktorant saadetakse esimesena ajas tagasi, et ta seal uurimistood teha saaks (ükski professor ei taha minna?). Igatahes läheb ajareisi ajal kõik valesti, mis valesti minna saab ja kangelanna saabub mitte ühte 12. saj. "ohutusse" aastasse, vaid aastasse, mil Must Surm valitseb. Suurepärane keskaegse Inglismaa kirjeldus, samuti katku-aegse yhiskonna kujutlus. Paralleelselt 12.saj katku-teemaga on romaanis veel teine liin, 21.sajandit samaaegselt tabanud gripilainega, mille tõttu Oxford kinni pannakse. 12.sajandi süzheeliin oli palju haaravam, 21. sajand pani mind vahel natuke sirvima. Kindlasti tasub lugeda, eriti neil, keda huvitab keskaegne Inglismaa ja purustavad epideemiad. Raamat sai "Nebula" auhinna.
Teksti loeti inglise keeles

Mnjah.. Mornivõitu see 12nda sajandi pilt ju pisut on, aga igal juhul on see yks tõepärasemaid selle perioodi kirjeldusi mida mul lugeda on õnnestunud. Raamatu 21. sajandis toimuv pool on seevastu Willisele tyypiline - kohutav tohuvapohu ja sebimine järjekordses teadusasutuses, kus kohalikud scientistid aset leidva epideemia ja ajupuudulikuse käes kannatava administratsiooni kiuste olukorda päästa yritavad. Iseäranis meeldejääv kuju oli mingi kohaliku seelikukytist studendi ylihoolitsev mammaan, kes kõigile ja kõigele uskumatutes kogustes pinda suutis käia (täiesti ilmselt reaalsest elust mõningaste liialdustega mahajoonistatud figuur). Neli sellepärast, et ehkki mõõdukalt hea, mööda seinu ronima see raamat mind eriti ei pannud. Willise "Bellwether" on *way* parem.
Teksti loeti inglise keeles

Sümpaatne tudengineiu Kivrin tahetakse saata ajas tagasi 14. sajandi algusesse. Alganud gripiepideemia ajal ajamasina operaator haigestub ja eksib. Kivrin satub Musta Surma aastasse ehk 1348 a-sse. Raamat jälgibki vaheldumisi Kivrini käekäikku katkuaastal ja tema sõprade ning õppejõudude pingutusi neiu päästmiseks. Loen alati meelsasti häid ajalooromaane ja Willise tõepäraselt kirjutatud keskaja peatükid pakkusid suurt naudingut. Eriti meeldejäävaks on kujutatud surevate eest hoolitsev ning seejärel neid mattev külapreester Roche. 2054a. toimuv n-ö. kaasaja tegevus on natuke liiga kaootiline, tegelasi ja sündmusi on minu maitse jaoks palju. Tean siiski lugejat, kes raamatu pooleli jättis, kui keskaegset elu liiga põhjalikult hakkas tulema. Tema pidas just 2054 aastat köitvaks. “Maitse asi,” ütles mürgisegaja. Sellepärast siis 5.
Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Põhiliselt käis selle raamatu puhul mulle närvidele see, et enamasti kruviti põnevust üles mitmesuguste suhtlemisraskustega kaasnevate piinadega: "telefoniliinid on hõivatud", "telefon kutsub, aga ei vasta", "tahtis kellegilt midagi küsida, aga ei jõudnud", "ei olnud suuteline vastama", "keegi segab pidevalt jutule vahele", "ei tea, kus ta hetkel on" jne...... Minul ei tekkinud sellest mitte põnevus, vaid frustratsioon.
Meeldis aga see, kuidas oli kirjanik kavandanud ajas rändamise ilma paradokside otsa põrkamata.
Teksti loeti inglise keeles

Doomsday Book on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2050ndatel on ajarännu-tehnoloogia olemas ning Oxfordi ülikool kasutab seda oma uurimistöös. Enamus sellist tööd on aga seotud lähiajalooga, sest esiteks on tehnoloogia kaugemal ajas ebatäpsem ja teiseks on paljud sajandid ajarändurile üsna ohtlikud.
 
Ühel jõuluajal toimub aga kokkusattumuste jada. Oxfordi Ballioli kolledži juht kaob kättesaamatult puhkusele ja tema asendaja, ennasttäis ja auahne professor Gilchrist laseb kiiresti reeglid ümber teha. Üliõpilane Kivrin Engle, kes on aastaid selle võimaluse nimel tööd teinud, annab ka kohe oma nõusoleku.
 
Nõnda saadetaksegi Kivrin tema juhendaja, professor Dunworthy vastuseisust hoolimata kiiresti aastasse 1320 (mida peetakse suhteliselt ohutuks, sest suur katkuepideemia algas alles 1340ndatel). Kuid kõigepealt läheb tehnikaga midagi valesti ning seejärel kukub töid juhtinud tehnik Badri Chaudhuri tundmatu nakkushaiguse tõttu kokku.
 
Edasi jätkubki lugu kahte tegevusliini mööda. Ühel pool on tuleviku-Oxford, mis peab võitlema nakkushaiguse puhanguga ning samal ajal uurima, mis ajarännuga valesti läks. Teisel pool on mineviku-Oxfordi lähedane küla, kus Kivrinile üsna kiiresti selgub, et ta ettevalmistus on puudulik ja probleemid kohutavad...
 
Mul on endal selle raamatuga seoses natuke kahetised tunded. Ühest küljest, kõik minevikuga seotu on siin absoluutselt suurepärane. On selgelt näha, et Willis on kõvasti selle kallal vaeva näinud (juba keelest tulevate iseärasuste osas, aga sinna juurde ka ajastupõhised suhted, tegevused jne).
 
Ma annan isegi andeks selle mustuse-klišee, mis keskajaga siin kaasas käib. Tegelikult armastasid ka tolleaegsed inimesed väga puhtust, aga noh, võib-olla südatalvel võeti natuke kergemalt. Eelkõige hindan ma kõike kokku aga seetõttu, et mineviku-seltskond on siin esitatud soojalt ja hästi inimlikult.
 
Hästi on välja toodud, kuidas ajaloolastel võib tekkida oma uurimisobjekti osas selline ülevalt-alla suhtumine. Isegi kõrgemal tasemel jääb kõlama suhtumine, et minevikus olid inimesed ju juhmid, ebausklikud, saamatud, tundetud ja nii edasi. See suhtumine lõhutakse siin õnneks üsna põhjalikult maatasa.
 
Selle tugevusega võrreldes on tulevikus toimuv osa... üsna tüütu. Mingis mõttes on see loo seisukohast vajalik, et ajarännuga seotud probleemi lahendamine oleks võimalikult raske. Samuti on seal mõned head killud (karantiinis ameeriklased protesteerivad oma õiguste rikkumiste vastu, seltskond inglasi nõuab Euroopa Liidust lahkumist).
 
Siiski on seal liiga palju asjatut sahmimist ja kasutuid tegelasi (Willise katse nendega huumorit lisada siin minu arvates eriti ei tööta). Mineviku ja tuleviku lugude peegelpildi-sarnane mõte ei ole halb, aga suure osa tuleviku loo mahust oleks võinud ka lihtsalt välja jätta. Hetkel on see suurepärase mineviku-osa kõrval pigem nagu ballastiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Suuresti saan nõustuda eelmiste arvustustega. Romaani kaks liini on üsna erineva iseloomuga lood, ja väärtuslikum nendest on kindlasti see mis leiab aset minevikus. Seda on eelnevad arvustajad juba piisavalt kiitnud, nii et ma ei näe põhjust nende juttu üle korrata.  
 
Tulevikus, peategelaste kaasajas toimuv on selline suhteliselt vodevillilik jant. Kuigi ka siin on tegelikult asi naljast kaugel, inimesed surevad. Praegu, ligi 30 aastat pärast ilmumist, on aga sellele autori tahtest sõltumatult tekkinud lisaväärtused mis vägisi sunnivad ka seda osa kõrgemalt hindama kui ehk vahetult pärast teose ilmumist olekisn teinud.  
 
Puhkeb epideemia.  
 
Ülikoolilinnak pannakse karantiini.  
 
Esimese asjana tekib mure et WC-paber saab otsa.  
 
Oxfordi tänavatel toimuvad meeleavaldused kus nõutakse Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.  
 
... ja see kõik pandi kirja aastal 1992.  
 
Veidi jäid siiski häirima selle tuleviku mõned anakronismid - juba eelpool viidatud asjaolu et tulevikus puuduvad mobiiltelefonid ja suur osa jamast tekib selle tõttu et ei õnnestu teha kaugekõnesid.
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

The Embedding on psühho-lingvistikal põhinev ulmelugu. Peategelaseks on lingvist Chris Sole, kes töötab Inglismaal salajase projektiga, mille käigus kasvatatakse kolme gruppi lapsi erinevates kunstlikes keelekeskkondades, et näha lingvistika mõju aju arengule. Sole erialaks on kõrvallausete põimlause keskel üksteise sisse asetamine - trikk, mis on grammatiliselt lihtne aga tavalise keelega üles kasvanud inimmõistusele väga kiiresti arusaamatuks muutuv.
 
Kuid siis saabub tema laborisse salapärane ameeriklane, kes nõuab, et Sole liituks tema ülisalajase projektiga, mis just sellist lingvistikat nõuab. Nagu Sole natukese aja pärast teada saab, on Maale lähenemas tulnukate laev (selle info on ameeriklased ja venelased ühisel kokkuleppel muu maailma eest ära peitnud). Samal ajal on Sole kunagine kolleeg Pierre Darriand tööl Amasoonase džunglis senitundmata hõimu juures, kelle uskumatult veidrat kahetasandilise keelega kultuuri on jõele rajatav tamm üle ujutamas...
 
Tegemist on üsna huvitava teosega. Keele ja lingvistika teemade kasutamine ulmekirjanduses ei ole just haruldane (Samuel R. Delany "Babel-17" tuleb kohe meelde) ja Sapir–Whorfi hüpoteesi on erinevad teosed isegi liialt ekspluateerinud. Aga üldiselt on see alati pigem meeldiv ja põnev valdkond. Noam Chomsky universaalse grammatika teooriat ma polegi varem ulmes kohanud - ja kui lisandus veel Prantsuse proto-sürrealist Raymond Roussel, siis jõudsid mu ootused ikka väga kõrgele.
 
Seda kõike arvestades tekitas väikese dissonantsi asjaolu, et kogu lugu on kirjutatud pigem varase tehnopõneviku stiilis (Michael Crichtoni "Andromeda" oli tolleks ajaks juba ilmunud ja võis seda mõjutanud olla). Näiteks kõik need ameeriklaste ja venelaste varjatud kokkulepped ja salakavalus, mis lõpuks ühe ootamatult küünilise lahenduseni viib. Või kogu see lugu Ameerika tammi-inseneriga Amasoonases, Vietnami sõja mälestused, kommunistlikud partisanid ja neid jahtivad valitsuse eriüksused...
 
Kõige suurem probleem on aga see, et märkimisväärne osa neist lugudest ei jõua mitte kuskile ega mõjuta põhilugu mingil arvestataval määral. Kõik need erinevad ideed, mõtted ja võimalused lihtsalt... kustuvad kerge visinaga. See võib olla muidugi autori taotlus lugeja ootustel pidevalt vaipa alt tõmmata (kuna põhiloo lahendus tuli ka väga ootamatu), aga kui mitte ükski lugu ei lahene nii, nagu arvata võiks, hakkab kogu see trikitamine lõpuks ainult närvidele käima.
 
Ehk mõjub see natuke liiga kriitiliselt, kuna väga suur osa raamatust oli ikkagi tõesti hea - kaasa arvatud põhilugu tulnukatest ja selle puhul ka lõpplahendus ise. Kuid ei saa mitte olla natuke pettunud, kui mitme huvitava teema puhul antakse võimalus mõelda, kuidas nad suurema pildiga seotud on - ja lõpuks on vastus lihtsalt "ei olegi". Autor on siin hakkama saanud tähelepanuväärse teosega, aga samas paistab ka välja, et see oli tema esikromaan.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Floating Worlds on kosmoseooperi stiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi tuhande aasta kauguses tulevikus on inimkond end Päikesesüsteemis üsna stabiilselt ära jaganud. Võimukeskus asub Marsil, kuhu on välja rännanud kogu kapitalistlik-militaristlik raha- ja poliitiline eliit. Veenuse kümnete erinevate sotsialismi vormidega kolooniad tegelevad peamiselt sisemise kemplemisega. Saastatud ja ülekuumenenud Maa on jäetud ühtlaselt vaestele anarhistidele.
 
Kuid aastasadu püsinud stabiilsuse löövad uppi välisplaneetidelt saabuvad kosmosepiraadid. Sajandite eest asutatud kolooniad Saturni ja Uraani orbiitidel, kes on seni peamiselt omavahel sõdinud, on nüüd mingil määral ühtsuse leidnud ja ähvardavad siseplaneete millegi oluliselt hullema kui varasemate üksikute rüüsteretkedega. Erinevate juhuste kokku langemise tulemusena satub noor Maa anarhist Kuubalt, Paula Mendoza, diplomaatide delegatsiooni hulka...
 
Ma pean ütlema, et selle teose puhul oli tegemist üsna kummalise lugemisega. Ühest küljest pakub see tavaliste kosmoseooperi-teemadega võrreldes mitmeid oluliselt huvitavamaid lahendusi ning samuti on autori taust peamiselt ajalooromaanide kirjutajana maailmaehitusele palju juurde andnud. Teisest küljest aga on tulemus aga üsna aeglane ja lohisev ning ei paku mingit erilist lugemisrõõmu.
 
Peategelane Paula Mendoza on kindlasti tegelasena andekalt ja huvitavalt kujutatud. Sellega on seotud ka Maa ühiskond, mis on mingil viisil hästi indiviidikeskselt anarho-kapitalistlik, aga samas üsna egalitaarne ja rangelt patsifistlik. See tähendab omakorda, et kõik anarhistid on meisterlikud kauplejad, ning see on ka Paula suur tugevus. Samuti puudub tal igasugune lojaalsus või huvi millegi vastu, mis spetsiifiliselt teda ennast edasi ei aita.
 
See tähendab, et kuigi ta peab alguses ennast Stythi impeeriumiks nimetavate piraatidega siseplaneetide heaks kauplema, läheb ta nende poole üle jalamaid, kui ta selles endale rohkem kasu näeb. Nende hulgas on tal ühest küljest võimu rohkem, kuid teisest küljest on ta positsioon hapram ja selle hoidmine nõuab rohkem pingutamist. Seda muuhulgas ka seetõttu, et Stythi impeerium on tegelikult üsna barbaarne.
 
Valitseb orjanduslik kord (ümber pööratud kujul on Stythi isandad mustanahalised ja orjad valged) ja võim on täielikult meeste käes, kellest tähtsamatel on korralikud haaremid. Mingi keskse süsteemi asemel koosneb see impeerium kambast tülitsevatest sõjapealikest, kes pidevalt kerkivaid prestiiži- ja auküsimusi lahendavad käsitsivõitlusel. Kõige selle (ja ka sõjapealike uhkuseasjaks olevate vööni ulatuvate vuntside) taga aimab selget ajaloolist hunnide või mongolite tausta.
 
Mendoza läheb sinna mitte ainult nõuandjana vaid ka ühe Saba-nimelise sõjapealiku armukesena. Too, koos oma relvavenna Tanuojiniga, on näinud siseplaneetidega sõlmitud rahu- ja kaubanduslepingus võimalust kõvasti raha teenida ja oma seisust parandada. Kuid Marsi rikaste (ja eranditult valgete) võimukeskus põlgab sõlmitud lepingut ja on selge, et tegelik sõda on ainult edasi lükatud.
 
Huvitav on see, et mingis mõttes on kogu see lugu Lois McMaster Bujoldi kuulsa Vorkosigani saaga algusele hästi sarnane. Kuid teisest küljest pole siin kübetki sellest, mis Bujoldi lood toredaks teeb. Mitte ükski tegelane pole millegi poolest meeldiv ning Stythide barbaarsele ühiskonnale pole laotaud isegi õhukest romantilist loori. Kogu lugu venib ainult ühest kriisist teise ning ei peategelast (ega tema last) ei oota lõpus ees midagi positiivset.
 
See on loomulikult olnud ka autori taotlus ja selle eest võib talle au anda. Kuid kõige selle juures jääb lugu tervikuna siiski kaugelt liiga pikaks venitatud jutustuseks madalast võitlusest erinevat moodi ebameeldivate tegelaste vahel. Mingi suurem ja huvitavam pilt hakkab kõigest välja kooruma alles viimase 50 lehe peal - kuid selleks ajaks on lugeja tõenäoliselt juba ammu kõigele käega löönud.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King on ise maininud, kuidas ta kirjutas "Draakoni silmad" oma tollal äsja teismeliseks saanud tütar Naomile, kes oli suur lugeja, kuid kelle jaoks olid isa raamatud liiga õudsed. Nii sündiski Kingi loomingus selgelt eristuv noortele mõeldud fantaasiaromaan.
 
On üsna legendaarne, kui halvasti Kingi raamatute tolleaegsed fännid selle teose vastu võtsid. Sellise negatiivse reaktsiooni tagajärjena juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks kirjutas King ühe oma kuulsaima romaani "Misery", milles kirjanikku vangis hoidev hullunud fänn sunnib teda kirjutama nii, nagu fänn õigemaks peab. Teiseks ei ole King siiamaani kirjutanud rohkem ühtegi sellist fantaasiaromaani nagu "Draakoni silmad" ja peab ütlema, et sellest on kahju. Kuigi see lugu ei saavuta päris õiget tasakaalu muinasjutulise süžee ja Kingile iseloomulike jutustamisvõtete vahel, on lõpptulemus siiski üllatavalt hea.
 
Lugu leiab aset keskaegset tüüpi Delaini kuningriigis. Suhteliselt nõrgal ja tahtejõuetul kuningal on kaks poega, kellest vanem oleks vääriline trooni pärima. Kuid kuninga nõunik, võlur Flagg mürgitab kuninga ja lavastab kroonprintsi süüdi. Nõnda heidetakse too vangitorni ning troonile asub noorem, isa kombel nõrk vend, keda võluril on lihtne manipuleerida.
 
Süžee kõlab lihtsalt, nagu muinasjutule kohane: kuri suurvesiir trooni tagant niite tõmbamas, hea ja õiglane vend vangi heidetud, saamatu vend troonil ja kuningriik seetõttu kokku kukkumas. Kas tõeline kuningas pääseb vangist õigel ajal, et oma õigele kohale asuda ja teiste tehtud vead parandada?
 
King pöörab loo muidugi keerulisemaks. On näiteks huvitav, kuidas muidu üsna mannetul vanal kuningal on üks kindel oskus, milles ta on tõepoolest kuningriigi parim (ja mille tõttu isegi võlur Flagg teda kardab). Sisukas on ka see, kuidas noorema printsi olemus ei ole mitte ette antud, vaid põhjustatud selgelt ja täpselt kirjeldatud allakäigust.
 
Autori stiil muudab loo eriliseks ja on romaani teistsugusest olemusest hoolimata selgelt äratuntav. Tuttav ei ole mitte ainult õudustunne (mis on siin üsna leebe, pigem kõheduse piiridesse jääv), vaid ka kohati esile kerkiv vastikustunne, mille tekitamise jaoks autor lisab juba oma äraproovitud viisil tatti ja ila, kui vajadus seda nõuab.
 
Kingi tugevaid emotsioone tekitav stiil viib romaani nõnda muinasjutulistest algetest päris kaugele ning see mõjub kohati isegi kui eelmäng 90ndatel alguse saanud stiilis "sünkmorniks" nimetatud fantaasiaromaanidele. Kuigi see on ehk isegi huvitavam pool kogu teosest, ei klapi sünge lähenemine siiski päris hästi kokku teise, klassikalisema poolega.
 
Kui King oleks jätkanud selliste fantaasiaromaanide kirjutamist, oleks ta selle ebakõla järgmistes romaanides suutnud kindlasti ühel või teisel viisil ära tasandada. Nii on teatud mõttes juhtunud näiteks tema "Tumeda torni" sarjaga, mida võib samuti lugeda fantaasiaromaanideks.
 
Hoolimata sellest, et "Draakoni silmad" jätab lahti mitu järjele viitavat niidiotsa, ei ole King sellele loole hiljem enam midagi lisanud. See paneb mõtlema, mis oleks võinud olla, kui praeguseks eksisteeriks terve sari Kingi noorteromaane? Ehk oleks Kingi loomingus praegu eristatav midagi selletaolist, nagu on näiteks Roald Dahli erinevad, kuid võrdselt kõrgelt hinnatud lood nii lastele kui ka täiskasvanutele?
 
Seni aga võib seda romaani võtta kui meeldivat noortele mõeldud teost, mis sobib näiteks neile, kes ei ole Kingi muu loominguga veel tuttavad. Hoolimata ammusest skandaalist fännidega on siin aga kindlasti nii mõndagi ka Kingi austajatele. Näiteks loob neile kindlasti äratundmisrõõmu üks Kingi kasutatud võte, mis on ilmselgelt pärit tema ühest kuulsaimast loost "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Puhast fantaasiaromaani ei ilmu tegelikult Eesti ulmes just sageli – kõige olulisem teemärk on siin seniajani Veiko Belialsi juba 1997. aastal ilmunud "Ashinari kroonikad". See aga kujutas 90ndate aastate fantaasiakirjandust valitsenud Robert Jordanile sarnaselt ikkagi veel üsna klassikalisel viisil hea ja halva võitlust.
 
Siinse fantaasialoo kohta on autor Manfred Kalmsten aga maininud, et inspiratsioonina on ta kasutanud antiiktragöödiate ja põhjamaade saagade elemente. Neid kahte allikat on tõesti võimalik tabada loo kaheks kandetalaks olevas katastroofis, millest üks on isiklik ja teine jumalik.
 
Kalmsten on autor, kellele fantaasiažanri erinevad vormid küll meeldivad, nagu näitavad mitmed lood tema esimeses jutukogus "Raske vihm", kuid klassikalise lähenemise asemel otsibki ta tavaliselt erinevaid võimalusi. Tema lühiromaan "Kaarnalaul" esindab näiteks sünget stiili, mis on lugejatele tuntuim ehk George R. R. Martini teoste järgi.
 
Lühiromaan koosneb kolmest jutustusest, mis jälgivad Aekadioni maailmast pärit vanemat meest "Vaal" Haldemari ja nooremat naist "Kaaren" Gaili. Esimene räägib nende taaskohtumisest hulk aega pärast Aekadioni hukku, teine vaatab tagasi Aekadioni huku aega, kus Haldemar on noor ja auahne ning Gail on alles laps. Kolmanda loo sündmused järgnevad esimese omadele, ning sealt tuleb välja ka loo lõpplahendus.
 
Esimene neist jutustustest ongi see, mida saaks nimetada antiiktragöödiaks, miks mitte näiteks üheks variatsiooniks "Kuningas Oidipuse" teemal. See on sedasorti isiklik katastroof, mis võiks vabalt olla ka teose kui terviku aluseks. Samas on autor otsustanud siin nii mõnegi olulise detaili jätta selge tähenduseta ning isegi teises loos lisanduv oluline info ei too siin suuremat mõistmist.
 
Teine jutustus annab loole juurde saaga mõõtme, seda mütoloogilise ragnaröki ehk jumalate huku mõistes. See teistsugune alus kujuneb huvitaval kombel tegelikult tugevamaks kui eelmine. Autorilt on küllalt julge võte juba enne loo algust anda ette peaaegu kogu põhiline info juhtunu kohta. Õnneks on lugu piisavalt tugev, et kannab kõik ausalt välja.
 
Võib küll küsida, kas teatud nüanssidel nagu näiteks salapolitsei rolli kandva seltskonna lisamisel oli üldse mingit mõtet, kuid suures plaanis pole see enam nii oluline. Sel hetkel, kui kaua oodatud häving lõpuks tuleb ja Aekadioni vapisümboli tähendus tegelikkuseks saab, võib rahuliku südamega öelda, et saavutatud on kõik, mis vaja, ning enamgi veel.
 
Kõige sellega võrreldes on kolmas jutustus ehk kõige nõrgemal alusel, sest see ei põhine enam kummalgi neist kahest esimesest tragöödiast. Sel lool on kindlasti oma väärtus mingi edasimineku ja lahenduse pakkumisega, sest on arusaadav, et elu jätkub ka pärast iga katastroofi. Siiski on see liiga napp ja fragmentaarne, et uut lugu korralikult esitada ja arusaadavaks teha.
 
Nii võibki öelda, et hea lõpptulemus püsib romaanis eelkõige teise osa jumaliku katastroofi tugevusel, mis omakorda tõstab kõrgemale ka sellega tihedalt seotud esimest osa koos selle isikliku katastroofiga. Selle juures võib küll tõdeda, et esimene osa ei kasuta oma ideid teisega päris samaväärselt – ehk oleks eraldi juurde lisatud osa Gaili rännuaastatest pilti paremini seletanud?
 
Siiski võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

The Drowned World on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil on ootamatu võimsusega päikesetormid minema pühkinud Maa ionosfääri ning ilma selleta on ülemaailmne temperatuur kohutava kiirusega tõusnud. Hetkega sulanud liustikutest valla pääsenud tulvaveed pole mitte ainult merepinda tõstnud, vaid on oma vooluga tundmatuseni ümber vorminud ka muu geograafia.
 
Tegevus toimub aastakümneid pärast seda katastroofi, kus kogu inimkonnast on järel vaid mõned miljonid Arktika ja Antarktika piirkondades kössitavaid pagulasi. Oluliselt võimsama päikesekiirguse soodustatud mutatsioonid on maailma tagasi andnud taimedele, putukatele, kahepaiksetele ja roomajatele - nagu oleks aeg sadu miljoneid aastaid tagasi mesosoikumi aegkonda keeratud.
 
Peategelaseks on bioloog Robert Kerans, kes on osaline sõjaväelises ekspeditsioonis, mis on saadetud endise Euroopa alasid uurima. Endise Londoni varemetest leiab ekspeditsioon ülirikka perekonna viimase võsu Beatrice Dahli, kes on kunagi uskumatu raha eest ehitatud kindluses seni vastu pidanud. Kuid samas hakkavad ekspeditsiooni liikmeid kummitama veidrad õudusunenäod...
 
Ma pean ütlema, et siin teoses on kindlasti väga palju tähelepanuväärset. Kliimakatastroofi kujutamine ootamatu õnnetusena, mis on lisaks inimestele minema pühkinud imetajad üldse ja andnud Maa tagasi reptiilidele, on andekas kujutelm just sellepärast, et dinosaurused hävitanud katastroof, mis imetajatele kunagi tee lahti tegi, oli samasugune kosmiline juhus.
 
Ballard on tuntud ka kui sisekosmose uurija - seetõttu pole üllatav, et ta on siingi temaatiliselt omavahel sidunud maailmalõpu ja vaimse paine. Ekspeditsiooni liikmeid kummitavad unenäod tulevad evolutsioonilisest alateadvusest, liigimälust, mis ka inimeste puhul ulatub tagasi kahepaiksete ja vee-elukateni. Inimesi ei söö mitte ainult kuumus ja kiirgus vaid ka teadmine, et nad ei kuulu enam siia maailma.
 
Samuti on väga hea kontrast peategelase ning ekspeditsiooni juhi kolonel Riggsi vahel, kuna viimane on üks väheseid, keda selline paine üldse ei mõjuta. Oma sirge selja, pressitud vormi, troopikakiivri ja vuntsidega on Riggs nagu imeline kujutis viimasest Briti impeeriumi koloniaaladministraatorist, kelle stoitsism on üle elanud mitte ainult impeeriumi vaid ka kogu maailma hukkumise.
 
Nende asjade peale oleks julgelt võinud rohkemgi aega kulutada. Kahjuks on pea kogu raamatu keskosa aga pühendatud sellele, kuidas ekspeditsioon lahkub ja Kerans koos Beatrice Dahliga maha jääb. Siis võtab võimuvaakumi üle lõunast saabunud piraadilaev mustanahalise meeskonnaga, keda juhib lumivalge veidrik Strangman. Siin on osad kriitikud tõmmanud paralleele Joseph Conradiga, aga mina nii lahke ei oleks.
 
Nimelt on see pigem midagi sellist, mida postapokalüptilistes lugudes on tuhandeid kordi nähtud - pöörane veidrik oma röövlijõuguga kehtestamas mis iganes reegleid talle parajasti pähe tuleb. Kõik mis oli Ballardi loos enne veidrat ja imepärast, jääb nüüd pigem tahaplaanile. Muidugi on kirjeldused uppunud Londonist jätkuvalt head ning need aitavad ka seda osa üle elada.
 
Ülemäära ei maksa siin muidugi kritiseerida. Oli ju tegemist Ballardi esimese romaaniga ning lugedes on siin kindlasti näha teemasid, mida ta on hiljem palju põhjalikumalt ja huvitavamalt lahanud. Siinne teos on sellega võrreldes lihtsam lugemine, aga samas kuidagi ka natuke hajevil, nagu poleks autor päris kindel olnud, mida ta täpselt kirjutada tahab.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

A Maze of Death on mõrvamüsteeriumi stiilis kirjutatud ulmelugu. Tühjale Delmak-O planeedile saabuvad neliteist inimest, kes on kõik mingil määral omadega sassis ning on haaranud kinni võimalusest uut elu alustada. Neid ei kohuta ka see, et nad peavad saabuma üheotsa-süstikutega ja missiooni eesmärki ei öelda enne, kui kõik on saabunud.
 
Kuid siis hakkavad kohe kõik asjad valesti minema. Keegi on kustutanud sõnumi, mis peaks neile infot andma ning rikkunud sidevahendid. Süstikud on kasutuks muutunud ning jala ei ole ohutu ringi liikuda - liiga palju imelikke pool-bioloogilisi, pool-mehhaanilisi olendeid toimetab kohe asunduse äärel. Ning siis algavad mõrvad...
 
Ma pean ütlema, et Dick üllatas mind selle looga märkimisväärselt. Probleemi ülesehitus muidugi vihjas sellele juba alguses, aga kõigepealt läheb oma aeg ka sellesse veidrasse SF-universumisse sisse elamiseks. Ning siis paneb autor lauale aga põhimõtteliselt klassikalise mõrvamüsteeriumi - eraldatud koht ja kitsas ring veidrikke.
 
Seejärel on natuke aega võimalik mõelda, et kas see lugu on pigem nagu Agatha Christie "Kümme väikest neegrit" (tänapäeval rohkem tuntud pealkirja "Ja ei jäänud teda ka" all) või hoopis "Mõrv Idaekspressis". Ning kui see oleks ka ainult midagi sellist, siis oleks see üks täitsa lahe variatsioon, just maailma pärast, kuhu see paigutatud on.
 
See on nimelt maailm, kus kogu inimkond on Maalt lahkunud (sinna on jäänud ainult vaimuhaiged) ja tähtede vahele laiali pillatud. Kuid mis veel huvitavam, see on universum, kus on tõestatud Jumala olemasolu ning palved ja imed töötavad nagu füüsikaseadused. Jumal on kolmainsuslik - palveid kuulav Vahendaja, maailma mõjutav Looja ja inimestele ilmuv Kõndija.
 
Kui aga mõned mõrvad on juba toimunud, läheb väike rühm koloniste otsima salapärast Ehitist, mis pidavat asundusest mitte eriti kaugel erinevates kohtades ilmuma ja kaduma. Ning siis on juba selge, et tegemist on puhtakujulise Dicki looga tajust ja tegelikkusest, millele mõrvamüsteerium ainult kattevarjuks oli peale riputatud.
 
Siiski pole kriminaalne pool loost puhas pettus. Kui lugemisega päris lõppu jõuda, siis on võimalik näha, kui sümboolne kogu see kujutlus vägivallast ja surmast väikese grupi keskel eraldatud oludes tegelikult on. Kokkuvõttes on see kõik tegelikkuses veel palju õudsem kui üks lihtne mõrvamüsteerium olla võiks.
 
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole tegelased siin loos kõige tugevamad. Selline veidrike punt sobis küll teemaga kokku, kuid midagi väga mälestusväärset või liigutavat neis ei olnud. Kuid suures pildis ei ole see suurem viga. Isegi Dicki enda üsna kõrges mõõtkavas on tegu ikka tõsiselt hea teosega.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Three Stigmata of Palmer Eldritch on viirastuslik-düstoopiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on kliimamuutuse tagajärjel kuumus praeguse parasvöötme maades nii kohutav, et päevasel ajal ilma erivarustuseta õues viibimine tähendab kiiret surma.
 
Rahvusriigid on oma võimu kaotanud ning maailma üle valitseb ÜRO, mida kontrollivad aasialased ja aafriklased oma rahvastiku ülekaaluka hulga tõttu. ÜRO üheks suureks ettevõtmiseks on kosmosevallutamise-programm, mille käigus rahvastikku sunniviisiliselt lähimatele taevakehadele ümber asustatakse.
 
Kuid kosmoses on tingimused nii viletsad, et kolonistid on peaaegu täielikult langenud sõltuvusse Can-D nimelisest narkootikumist, mille abil enda teadvused miniatuurse nukumängu sisse viiakse. Selline eskapism on maailma suurim äri, mille osas on pea monopoolses seisundis suurkorporatsioon P.P. Layouts.
 
Ühel hetkel aga lööb kaardipaki segamini Proxima Centaurilt tagasi saabunud ekstsentriline miljardär Palmer Eldritch, kes on sealt kaasa toonud uue ja väidetavalt parema narkootikumi Chew-Z. Loomulikult ei saa P.P. Layoutsi tegevjuht Leo Bulero seda asja niisama jätta...
 
Ma pean ütlema, et see teos on oma parimatel hetkedel täiesti suurepärane. Kohati aga vajub see iseenese raskuse all kokku ning võimsast ehitisest saab nõnda lihtsalt üks veider kuhjatis. Kuid muidugi ei saagi nii paljude ideedega korraga žongleerimine kerge olla.
 
Ideed on kahtlemata loo kõige parem osa. Näiteks võimas kliimadüstoopia, mis teeb silmad ette ka paljudele kaasaegsetele samal teemal kirjutajatele (Kim Stanley Robinson, Paolo Bacigalupi). See, kuidas ülirikkad endale biotehnoloogia abil kitiinkesta kasvatavad, et vabalt tapva päikese käes olla, on just selline idee, mida parimat sorti ulmelt oodata.
 
Ning see on ainult väike taust. Tähtsamaks osaks on sedasorti totalitaar-kapitalistlik düstoopia, kus ÜRO sallib P.P. Layoutsi (ametlikult ebaseaduslikku) narkokaubandust seetõttu, et ilma sellise eskapismita läheksid ÜRO sunniviisilised kosmosevallutajad lihtsalt hulluks. Irooniliselt on narkoga koos käivad nukumängud on täiesti legaalsed, isegi kui on selge, et ilma esimeseta on need täiesti kasutud.
 
Kuid koos Palmer Eldritchi ja Chew-Z narkootikumiga tulevad lisaks sisse Dicki lemmikteemad, neist kõigepealt küsimus, et mis on reaalsus. Ning kahtlemata on Chew-Z rännakud ajas ja ruumis märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Sellele lisab Dick siis aga veel kristliku mõõtme, kuna Eldritch pole just see, millena ta alguses paistis. Muidugi on see juba raamatu pealkirjastki selge, kuigi Eldritchi stigmad (käsi, silmad, hambad) on ehk ainult mõtteliselt seotud Kristuse omadega (labakäed, labajalad, külg).
 
Siis, kuskil raamatu viimases kolmandikus saabki seda kõike natuke liiga palju ning suur osa teksti läheneb seosetule segadikule. Ainult Barney Mayersoni rännak (see endine P.P. Layoutsi selgeltnägijast turundusjuht on muuseas teose parim tegelane) hoiab siis veel kõike vee peal.
 
Kokkuvõttes on tegemist siiski võimsa teosega. Ainuüksi oma ideede äikesetormi eest vääriks see isegi kõrgemat kiitust, kuid isegi kõike ühe komplektina arvestades on siin väga palju lugemisväärilist. Natuke arutut narkotrippi üle elada ei ole selleks just palju tahetud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

VALIS on pseudo-autobiograafiline ulmelugu... Jumalast? Traumast? Narkootikumidest? Müstitsimist? Hullumeelsusest? Vandenõuteooriatest? Kohati hullult tõsine (nagu need internetis levivad videod, mida teatud tüüpi inimestel jagada meeldib), aga kohati neidsamu mõtteid põhjalikult naeruvääristav.
 
Peategelaseks on kirjanik Horselover Fat, kes on Philip K. Dicki skisofreeniline projektsioon (Philip tähendab kreeka keeles hobusesõpra ja Dick saksa keeles paksu). Dick on ise samuti loos jutustajana sees ning käitub peaaegu läbivalt, nagu Fat oleks temast eraldiseisev isik - samas aga korduvalt tunnistades, et tema ja Fat on üks ja seesama.
 
Fat saab nimelt mingil hetkel müstilise (jumaliku?) ilmutuse, mis aitab tal päästa oma poja elu. Samas aga ei päästa miski teda lahutusest, ühe sõbratari enesetapust, teise vähki suremisest ning ka ise sooritatud enesetapukatsest, mille tagajärjel ta psühhiaatriakliinikusse paigutatakse.
 
See kõik paneb Fati kirjutama märkmeid, et enda jaoks lahti mõtestada, mis temaga tegelikult toimub. Nõnda aga jõuab ta üsna pea väga veidrate järeldusteni. Näiteks, kas maailm võiks olla hullumeelne, kuna maailma looja oli hullumeelne - ja kui ta oli, siis polnud ta tegelikult tõeline Jumal?
 
Ning kui Jeesus Kristus ja tema jüngrid tegelikult tundsid surematuse saladust, siis on aeg tegelikult paigal seisnud alates Jeesuse hukkamisest kuni Richard Nixoni tagasiastumiseni ja Rooma keisririik kestab veel edasi. Kuidagi on asjasse segatud ka kolmesilmsed tulnukad Albemuthi tähelt, kes nähtamatuna meie kõrval elavad. Ja roosad laserid!
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli selle aasta kõige veidrama loetud teosega üldse (eelmine kandidaat, Brian Aldissi "Cryptozoic!" jääb kaugele maha). Kuid samas oli see kõik kuidagi veidralt... imeline. Parim asi, millega ma oskan seda võrrelda, on Umberto Eco "Foucault' pendel", mis on ehk sellest isegi mõjutusi saanud.
 
On nimelt teada, et Dick ise elas üle mingi samasuguse müstilise kogemuse ning et see raamat oli tema katse midagi sellest sõnadesse panna. Fati tegelaskuju loomine on andnud talle võimaluse kõike seda vaadata ühtaegu nii uskuja (Fat) kui ka skeptiku (Dick) vaatenurgast.
 
Nagu ka Eco oma romaanis "Foucault' pendel", näitab Dick siin, kui veidralt ahvatlev kogu see müstitsismi ja vandenõuteooriate maailm on. Tegelased vajuvad sinna märkamatult nagu vesiliiva - nagu Fati skeptikust sõber Kevin, kes käib juhuslikult vaatamas filmi "VALIS" ning naaseb sealt põlevate silmadega, rääkides kõigist neist märkidest, mis filmis peidus on.
 
Kõikide nende filmis peituvate märkide üles lugemine (mustrite leidmine sealt, kus neid ei ole (või kas ikka ei ole?)), on üks parimaid kohti raamatus. Kõige parem on aga Fati vestlus psühhiaatriakliiniku juhi doktor Stone'iga - mis näitab, kui koherentse struktuuri saab üles ehitada täielikust jaburdusest.
 
See teos pole kindlasti läbivalt suurepärane - siin on nii mõnigi igav ja tüütu lõik. Kohati aga, kui Dick iseenda õnnetule projektsioonile irooniliselt kõrvalt vaatab, on selle võimsus nagu midagi Kurt Vonneguti parimatest paladest. Horselover Fat on ka nagu Vonneguti loodud Kilgore Trout, kes on omakorda karikatuur ulmekirjanikest üldse. Kõik käib ringi ja ringi ja...
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
12.2021

The Shape of Things to Come on pool-utopistlik tulevikuajaloo stiilis ulmelugu. Jutustuse järgi on tegemist ühe diplomaadi unenäopäevikutega - talle oleks aastate jooksul nagu unes edastatud mingit sorti teksti, mida ta ärgates kirja pani. Sisu ja vormi järgi on tegu 22. sajandi alguses kirjastatud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse kooliõpikuga.
 
Õpiku-stiilile vastavalt ei maksa siin mingit otsest lugu oodata. Selle asemel näitab see ajaloo erinevaid etappe pisut rohkem kui saja aasta jooksul ning seletab nende mõju kaasaegse ühiskonna (alates 21. sajandist) tekkimisel. Hästi põgusalt puudutatakse viktoriaanlikku "kuldajastut", siis pikemalt Esimest maailmasõda ning siis liigub tekst juba (tolleaegsesse) tulevikku.
 
Ma pean ütlema, et tulevikuajalugu ei ole selline asi, mida oleks lihtne hästi teha. Ühest küljest on sellel suur oht stiililt kuivaks jääda. Teisest küljest on isegi suurem probleem see, et kuigi jutustaja peaks kõigest aru andma nagu valgustatult mõtlevalt tulevikupositsioonilt, paistab selle taga natuke liiga selgelt oma aja inimene.
 
Üks teistsugune tulevikuajalugu, suhteliselt samal ajal kirjutatud Olaf Stapledoni "Last and First Men" näiteks pääseb sellest lõksust nõnda, et liigub väga kiiresti väga kaugesse tulevikku. Pole just üllatav, et tolle teose kõige nõrgemad peatükid on lähiajalugu kirjeldavad - ning Wells jääb oma teosega sinnasamma lõksu paraku üsna algusest lõpuni.
 
Võiks öelda, et kõige tugevamad on siin esimese osa peatükid, mis kirjeldavad tolleks ajaks juba toimunut. On üsna huvitav lugeda Wellsi vaateid Esimese maailmasõja põhjustele, toimumisele ja järelmõjudele. Oma üsna selge pilguga näeb ja esitab ta ausalt paljusid Briti impeeriumi vigu ja kuritegusid, samuti kritiseerib ta teravalt Versailles'i konverentsil toimunut.
 
Samuti pakuvad lõbu tema mitmed torked ajalooliste isikute suunas. Kirjeldades Winston Churchilli nagu tinasõduritega mängivat entusiastlikku poisikest või Woodrow Wilsonit nagu lühikeseks ajaks ebajumala seisusesse tõstetud meest, kellel tegelikult polnud õrna aimugi, mida ta teeb, näitab Wells end parima Briti kuiva huumori edasi kandjana.
 
Ka pole Wellsi vaade oma kõige lähemale tulevikule sugugi rumal. Üsna täpselt märgib ta ära Teise maailmasõja alguse põhikonfliktid (Saksamaa-Poola ja Jaapan-Hiina). Muidugi areneb paljugi sellest teistmoodi - näiteks on huvitav, kuidas mürkgaasi kasutamine end pärast Esimest maailmasõda inimeste teadvusesse põletanud oli (kuni tuumarelvad selle uue surmaohuna asendasid).
 
See, kuidas teisele sõjale järgnenud ülemaailmsest kokkuvarisemisest kasvab välja "Õhudiktatuuriks" nimetatud ausate ja õiglaste spetsialistide ülemvõim, on kindlasti mõjutanud Robert A. Heinleini ühte kuulsamatest romaanidest "Tähesõdalased". On üsna huvitav, kuidas erinevalt Heinleinist näeb Wells seda üleminekuetapina, mis õigel ajal rahumeelselt võimult eemaldatakse.
 
Kuid kõige selle positiivse juures jääb kogu raamat siiski peaasjalikult üsna igavaks. Kaugelt liiga suur osa mahust on pühendatud lehekülgedele, kus Wells saab kinnitada, miks mingid asjad on "ilmselgelt" valed ja kuidas lahendused on tulevikupilgule samamoodi "ilmselged". See raamat oleks vajanud karmi toimetajakätt, kuid on selge, et tolleks ajaks nii kuulsale kirjanikule seda enam ette ei pandud.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Needle in a Timestack on Robert Silverbergi kõige uuem (retrospektiivne) jutukogu. See ei ole otseselt seotud samanimelise jutukoguga aastast 1966 ega teise samanimelise jutukoguga aastast 1979 (kuigi mõned lood on kõigis neis kolmes samad). Ka autor ise heidab selle segadusttekitava asjaolu üle eessõnas nalja.
 
1. Needle in a Timestack (1983) 8/10
 
Maailmas, kus ajarännud on tavalised, on ka ajaloo detailid pidevas muutumises. Kui ühe mehe ajalugu on aga juba korduvalt muudetud, hakkab ta kahtlustama, et selle taga on tema abikaasa eks-mehe kuri käsi...
 
Väga tore ajarännulugu, mida võib välja tuua huvitava näitena sellest, kuidas ühiskond on lihtsalt omaks võtnud ajarändude varjuküljed (nagu seda tehakse iga tehnoloogilise uuenduse puhul). Lõpplahendus on isegi üllatavalt ilus ja soe "armastus võidab maailma"-tüüpi, mis mulle väga meeldis.
 
2. There Was an Old Woman— (1958) 7/10
 
Geniaalsest bioloogist naisel on oma kindel teooria inimolemuse kohta ja ta kavatseb seda tõestada enneolematu eksperimendiga. Ta saab salaja kolmkümmend üks identsest mitmikust poega ja kasvatab igaühe neist üles kindla ülesandega...
 
Üllatavalt hea lugu. Siin on hästi natuke tunda veel noore kirjaniku lihtsakoelisust (eriti loo põhilise konflikti juures), kuid idee on väga tugev ja lahenduses on sellist aegumatut sümboolikat, et tuleb ainult kiita.
 
3. The Pain Peddlers (1963) 5/10
 
Tulevikus on televisioonisaated võimelised edasi andma ka otseseid tundeid. Populaarseks on nii saanud tõsielusaated, mis edastavad surijate agooniat (ning agendid otsivad pidevalt sobivaid kandidaate)...
 
Korralikult kirjutatud lugu, aga paljuski (eriti lõpplahenduse poolest) ikka päris trafaretne. Samas võib lugu kiita tõsielusaadete olemuse vastikumate aspektide ette aimamise eest.
 
4. The Sixth Palace (1965) 7/10
 
Muidu elutul planeedil asub kindlus täis uskumatuid aardeid, mida valvab robot. Kui keegi tuleb aardeid võtma, esitab robot talle küsimusi ja hävitab igaühe, kes valesti vastab. Kaks seiklejat on teinud plaani robotist mööda pääsemiseks...
 
Lihtsalt hea lugu - oleks natuke nagu lihtne töötlus tuntud muistendist, aga siiski väikese zen-tüüpi pöördega. Ülesehitus on hea, lõpplahendus on hea, jutule polegi nagu midagi ette heita. Suuremate töödega võrreldes on see lihtsalt veidi kergekaaluline.
 
5. In Entropy's Jaws (1971) 10/10
 
Peategelane on "suhtleja", erilise võimega mees, kes suudab teisi inimesi telepaatiliselt ühendada. Kuid ühe sellise ühenduse käigus kõrvetab ta oma aju läbi ja rikub oma ande. Pärast seda hakkavad teda piinama mälupildid minevikust - ja mis veidram, ka tulevikust. Viimased viitaks talle justkui, et kuskil kaugel planeedil saaks tema vigastust ravida...
 
Fantastiline lugu, kogumiku parim. Siin on sellist tõelist valu, mida tunneb millestki imelisest ilma jääv inimene (nagu Silverbergi ühes teises tippteoses, romaanis "Dying inside"). Siin on lausa kõva füüsika teemalisi küsimusi aja olemuse kohta universumis (on huvitav, kuidas siin on mingis mõttes sees ka ajarännu-aspekt). Ja on väga ilus, kuidas vahepealse põrgu läbi käinud peategelast ootab ikkagi hea lõpplahendus.
 
6. Absolutely Inflexible (1956) 4/10
 
Ajarännud töötavad - aga ainult suunaga tulevikku. 28. sajandis ollakse hädas minevikust tulijatega, kes kannavad tapvaid viiruseid, mille vastu inimestel enam kaitset pole. Kuid nüüd väidab üks, et temal on ajarännu-seade, mis töötab ka tagurpidi...
 
Silverbergile ilmselgelt meeldivad ajarännu-lood, aga see (üks tema varasemaid) ei ole just hilisematega päris samal tasemel. Hoolimata toredast jutust on siin sisu poolest tohutuid loogikaauke, millest lihtsalt üle ja ümber minnakse.
 
7. This Is the Road (1973) 9/10
 
Kuskil tundmatus maailmas (vihjatakse ka, et ehk mõeldamatult kauges tulevikus?) on üks neljaliikmeline seltskond põgenemas. Suurele ja rahumeelsele maale nende taga on sisse tunginud eriti julmad barbarihõimud. Kuid nad jõuavad ootamatu takistuseni...
 
Suurepärane lugu. Silverberg on ise märkinud, et siit sai ta hiljem inspiratsiooni oma kuulsa romaani "Lord Valentine's Castle" loomiseks. Minu arvates on see lugu siin aga romaanist veel tublisti parem. Fantaasiamaailma ülesehitus on siin juba iseenesest hea, aga nelja vastandliku tegelase kujutamine reisil oli ka väga hea (meenutades autori teist väga head romaani "The Book of Skulls"). Ning kõige taga on veel rohkem kui natuke märkimisväärset sümbolismi.
 
8. The Pope of the Chimps (1982) 6/10
 
Grupp teadlasi töötavad looduses ühe eriliselt intelligentse šimpansikarjaga, kellele nad on viipekeelt õpetanud. Šimpansid on hakanud inimesi mingit tüüpi jumalateks pidama - kuid mis juhtub siis, kui üks teadlastest jääb haigeks ja sureb?
 
Huvitava ja hea teemaga lugu, aga teostuselt on see üsna sirgjooneline ja lihtne (juhtuvad täpselt need asjad, mida võiks arvata). Lisaks on igasugused paralleelid nii otse tõmmatud, et isegi pimedad saavad neist aru. Mingi unikaalsem lahendus samal teemal oleks siin kindlasti parem olnud.
 
9. The Dead Man's Eyes (1988) 5/10
 
Hetkelises raevuhoos tapab üks mees oma naise armukese. Kuna tehnoloogia võimaldab surnu ajust tema viimasena nähtud vaated taastada, peab tapja kiiresti põgenema...
 
Hästi kirjutatud lugu - aga väljaspool seda väikest ulmelist osa ei ole siin kuni lõpuni välja mitte midagi eriti huvitavat.
 
10. The Road to Nightfall (1958) 7/10
 
Pärast tuumasõda on maailm laastatud. New Yorki varemetes nälgivale rahvale antakse teada, et toidunormi enam ei anta - ning ei lähe kaua, enne kui hulkuvatele koertele lisaks hakatakse tänavatel püüdma inimesi...
 
See lugu on natuke kohmakalt teostatud, kuid selle lohutu õuduse õhkkond on tähelepanuväärselt tugev. Silverbergil oli omal ajal raskusi sellele avaldaja leidmisega ning kuigi tänapäeval võib selle asjaolu üle muiata, on siin loos tõesti midagi kirjeldamatult kõhedat.
 
11. Multiples (1983) 5/10
 
Noor neiu tunneb tõmmet ühe vähemuse-subkultuuri poole, mis koosneb mitmekordse isiksusega inimestest. Selleks otsustab ta ise mitmekordset isiksust lihtsalt teeselda.
 
Siin kujutatud pool-põrandaalustes baarides on hästi tunda ehtsat 80ndate hingust. Siiski tundub praeguseks ajaks see lugu olevat natukene kehvasti vananenud (erinevalt Silverbergi mõnest teisest sarnasel teemal kirjutatud loost, nagu näiteks "Born with the Dead").
 
12. Many Mansions (1973) 9/10
 
Viletsas abielus olevad mees ja naine hakkavad mõlemad mõtlema ajarändudest (mis selles maailmas eksisteerivad) kui viisist abikaasast pääsemiseks. Oluline osa on selles ka mehe vanaisal.
 
See lugu on üks tõsine saavutus. Siin võtab Silverberg nimelt ette tavapärase ajarändude teema probleemide Gordioni sõlme ja raiub selle elegantselt pooleks. Kogu lugu koosneb lihtsalt segamini puistatud pildikestest, mis kujutavad erinevaid viise, kuidas kogu see asi juhtuda võis (või oleks võinud juhtuda? või päriselt juhtus?) - ja sellisena on ta tõeliselt värske ja huvitav. Lisaks on kõik see kantud imetoredast mustast huumorist.
 
13. (Now+n), (Now-n) (1972) 6/10
 
Ühel mehel on eriline võime hoida sidet oma tuleviku-minaga (48 tundi tulevikus) ja mineviku-minaga (48 tundi minevikus). Seda võimet kasutab ta börsil mängimiseks ja on nii saanud pururikkaks. Kuid mis juhtub siis, kui ta armub naisesse, kelle lähedal kaotab ta oma võime?
 
Üldiselt tore lugu, kuid ei midagi erilist. Armas on lõpplahendus, mis on võetud nagu muinasjutust (probleemi lahendus, mida sa igalt poolt otsisid oli kogu aeg sinu sees olemas!).
 
14. Enter a Soldier. Later: Enter Another (1989) 8/10
 
Teadlased testivad tehnoloogiat, mis võimaldab luua tehismõistust mingi ajaloolise isikuna. Nad loovad kõigepealt konkistadoor Francisco Pizarro, kuid siis järgmisena filosoof Sokratese, et lasta neil kahel omavahel väidelda.
 
Väga hea lugu. Pizarro isiku kujutamine on suurepärane ja dialoogid Sokratesega on täpselt nii head kui seda võis oodata. Siin loos ei ole küll otseselt midagi muud - kuid olemasolevast piisab täiesti.
 
15. The Reality Trip (1970) 8/10
 
Ühes viletsas New Yorki hotellis elab juba aastaid krabitaoline tulnukas. Inimkujulise robotkeha sisse peitunult on tema ülesandeks vaadelda inimesi ja teha ettekandeid koduplaneedile. Kuid mis juhtub siis, kui teda märkab samas hotellis elav naine, kellel on tõmme veidrikest meeste vastu?
 
Jälle väga hea lugu, tõenäoliselt kõige naljakam terves kogumikus. Muidugi on huumor siin jälle ainult musta tooni, kuid peategelased on kõige selle juures omamoodi siiralt armsad ning see ei lase tervikul mingiks rumalaks jandiks muutuda.
 
16. Chip Runner (1989) 6/10
 
Psühholoogi juurde tuuakse väga halvas seisukorras anorektiline poiss. Kui esimene on poisi lõpuks rääkima saanud, tunnistab too üles midagi veidrat - ta näljutab ennast, et pääseda ligi arvutikiipide-tasemele...
 
Plusspunktid tuleb anda siin haiguse kujutamise ja loo üldiselt painava õhkkonna eest. Samas ei ole siin eriti midagi enamat, mida välja tuua.
 
17. Call Me Titan (1997) 6/10
 
Peategelaseks on Kreeka mütoloogia titaan, kes ärkab pärast pikka vangistust tulemäes ja leiab end kaasaegses maailmas. Lugu on pühendatud Roger Zelaznyle.
 
See lugu on ühe kirjaniku austusavaldusena teisele täitsa hea ja sellisena võib seda võttagi. Muus osas aga ei ole siin eriti midagi tähelepanuväärset.
 
18. Defenders of the Frontier (2010) 9/10
 
Kõrbe ääres asub suur kindlus, kus kunagi oli vahti pidanud suur garnison - kuid nüüd on neist jäänud alles ainult käputäis vananevaid mehi. Vastaste rünnakuid enam ei tule ja ka oma impeeriumi keskusest pole aastaid ühtegi teadet tulnud, rääkimata uutest meestest või varustusest. Mida sellises olukorras teha?
 
Tõeliselt hea lugu. Siin on natuke tunda Dino Buzzati kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb" mõjusid (kuigi mingis mõttes on osa sellest ümber pööratud). Kuid sarnased teemad - üksildus, võõrandumine, teadmatus, tuulde lennanud aastad (aga lõpus ka leppimine?) on siin kujutatud üsna võrdväärse iluga.
 
19. Ishmael in Love (1970) 8/10
 
Ühel saarel asuvas mageveejaamas kasutatakse veealusel tööl delfiine, kes on (nagu päriseltki) äärmiselt intelligentsed. Kuid juhtub nii, et üks tähelepanuväärne delfiin nimega Ishmael armub inimnaisesse...
 
Tõsiselt hea lugu. Seda võiks lugeda kahel erineval viisil - üks on kohtumine võõra intelligentse liigiga (ainult positiivne, et see antud juhul nii võõras ei olegi), teine aga on allegooriline (Ishmael on rohkem inimesesarnane kui arvata võiks). On üsna tõenäoline, et see lugu on mõjutatud päriselt St. Thomase saarel aset leidnud eksperimendist.
 
20. The Secret Sharer (1987) 9/10
 
Noor kosmoselaeva kapten satub väga raskesse olukorda, kui tema laeva arvutitest murrab välja üks reisija (kes reisib ainult salvestatud mõistuse kujul). Meeskond on veendunud, et see lindprii mõistus tuleb üle parda heita - kuid too on juba salaja kaptenile ilmunud ja tema juurest varjupaika otsinud...
 
Tõeliselt ilus lugu. Silverberg on ise välja toonud, et see on kirjutatud tema enda ühe lemmikkirjaniku Joseph Conradi loo põhjal. On näha, et see lugu ja temaatika lähevad autorile väga korda ning Conradi märkimisväärselt osavas kirjeldavas stiilis kirjutamine annab kõigele veel suurepärast värvi. Kuidagi on tulemus täiesti unikaalselt kaunis, isegi kui see on põhimõtteliselt seesama lugu.
 
Üldiselt ei üllata mind praeguseks enam see, kui hea kirjanik Silverberg ikka on. Huvitav on ehk hoopis see, et tema põhjatust bibliograafiast saab ikka veel välja kaevata nii erinevaid tõsiselt häid jutte, mida sellistesse kogumikesse kaasata. Samuti on märkimisväärne, kui tugev siin kogus kõige hiljem ilmunud jutt on - tore, et autor ei lase ainult vanade lööklugude peal liugu.
 
Päris paljud neist lugudest on juba maakeeles erinevates kogumikes ilmunud ja mul ka juba varem loetud. Kuid uuesti tutvumine ei teinud ühelegi neist halba ning samuti oli siin mitme erineva aastakümne lugusid, mida tõlgitud pole, kuid mis sellegipoolest on väga head või enamatki. On muidugi ka teistsuguseid lugusid, mis nõnda muljet ei avalda, kuid enam kui vääriline kogumik on see igal juhul.
 
Hinnang: 8/10 (ilma igasuguste lisade või boonusteta)
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials on oma uue jutukogu saatesõnas öelnud, et tal tekkis tahtmine erinevate projektide vahepeal mõned lood kokku korjata ja välja anda, et paus ülemäära pikaks ei läheks. Seda ideed tuleb juba põhimõtteliselt tervitada, sest isegi ajakirjade või antoloogiate võlu arvestades on üks korralik autorikogumik nagu see kuidagi kaalukama tundega.
 
Belials on Indrek Hargla kõrval üks püsivamaid ja produktiivsemaid ulmeautoreid Eestis, kelle lühijuttude hulk viimase kolme aastakümne jooksul on jõudnud juba kolmekohalise arvuni. Seda enam on huvitav, et "Surnud mehe käsi" on alles tema neljas jutukogu.
 
Sellest raamatust, kus on sees üsna eriilmelisi ja erinevatel põhjustel kirjutatud jutte, on Belials suutnud vormida selge, peaaegu temaatilise terviku. Ka Liis Rodeni illustratsioonid kinnistavad seda tervikut väga hästi. Harva näeb olukorda, kus autor ja illustreerija on nii selgelt ühise eesmärgi eest väljas.
 
1. Surnud mehe käsi 4/10
 
Tulevikus osaliselt maasarnastatud Veenusest on saanud soine põrgu. Sealne maffiaboss palkab eriliste võimetega kohaliku teejuhi ja küti ühte kuulsat saladust lahendama.
 
Tegu on üsnagi toredalt pulp-stiili järele aimava seikluslooga. Kahjuks on lugu ise hea õhkkonnaga võrreldes lihtne ja isegi igavavõitu, hoolimata mitmest süžeepöördest.
 
2. Või tõstes relvad... 3/10
 
Sõdade olemust on muutnud peale hukkumist uutesse kloonitud kehadesse edasi kantavad sõduri-isiksused. Lugu jutustab üks nendest, kellel on oma kaaslaste ees teatud eelis.
 
See mittelineaarsete pildikestena esitatud lugu on iseenesest huvitava idee ja vormiga. Siiski kardan ma, et ei loo lühidus ega killustatus ei sobinud siinkohal peamise idee edasi andmiseks. Lõpptulemus jätab lugeja pigem segaduses käsi laiutama.
 
3. Neli kohta peale koma 7/10 (kaasautor Joel Jans)
 
Vendade Strugatskite romaani "Asustatud saar" maailma paigutuv lugu uurib seal mainitud Saareimpeeriumi. Keskne tegelane on valge allveelaeva kapten, kelle juurde satub ootamatu külaline.
 
Selle loo juures võib olla oluline faktor see, kui hästi lugeja tunneb nimetatud algteost. Usun, et Saareimpeeriumiga tuttavale on lugu üks väga hea edasiarendus (hoolimata sellest, et see ei võta ette ideed, mida vennad Strugatskid ise Saareimpeeriumi teema edasi arendamiseks väidetavalt mõtlesid kasutada). Kes aga pole taustaga tuttav, ei pruugi siit päris sarnast elamust saada.
 
4. See ei ole piip 9/10
 
Rühm sõdureid peab rindejoonel lahinguid. Kuid vastased ründavad nii erinevate tegelaste, kujude ja vormidena, et see paneb sõdureid hingetõmbehetkel arutama, kas see kõik on ikka reaalne – ja kui ei ole, mis siis?
 
Kogumiku selgelt parim lugu. Suurepärane näide sellest, kuidas vaid veidi enam kui kümne leheküljega üks teema täpselt üles võtta ja ära lahendada, ruumi raiskamata, aga ka ilma igasuguste vajakajäämisteta. Tekst on küll tihedalt täis viiteid filosoofiale ja (pop)kultuurile, kuid need on esitatud lihtsalt ja kergesti mõistetavalt. Teema pole ehk täiesti originaalne, aga selle teostus on vaieldamatult meisterlik.
 
5. Ja aidaku meid jumal 6/10
 
Joel Jansi lühiloo "Langtoni maailm" tegevusele järgnev lugu, kus veidra võõra eluvormiga asustatud planeedil on aset leidnud õnnetus. Tegelastel tuleb lahendada nii õnnetuse kui ka võõra eluvormiga seotud küsimused.
 
Üldiselt on tegu täiesti asjaliku kosmose-müsteeriumiga, millel on ka hea lõpplahendus. Küsida võiks ainult, miks on valitud see kirjutada epistolaarses vormis, sest see mõjub pigem häirivalt.
 
6. Igal majakal oma tuli 5/10
 
Lühike järg loole "Ja aidaku meid jumal", kus eelmise loo lõpplahendusest on saanud uus probleem.
 
Muidu täiesti mõistlikul tasemel lugu, mis pole õnneks seekord epistolaarne, kuid see ei tekita päriselt muljet, nagu oleks eelmisele loole üldse järge vaja olnud.
 
7. Maailmalõpuvalgus 6/10
 
Lühike lugu tulevikusõjast, nähtud pisut ebaharilike silmade kaudu.
 
Selle väga lühikese loo eesmärk on ilmselgelt meeleolu – ning selle täidab autor siin lihtsa, kuid ilusa keelekasutusega täiesti rahuldavalt ära.
 
8. Raske piisk pilvest 7/10
 
Isaac Asimovi loodud "robootika kolme seaduse" alusel toimuv suletud ruumi mõrvamüsteerium. Avakosmoses triivivas väikeses vanglahoones on toimunud õnnetus ja mõrv ning juhuslikult läheduses olnud teadlane peab selle lahendama.
 
Lugu, mille stiil aimab osavalt ja teadlikult järele Asimovi oma, olles algselt kirjutatud vastava temaatikaga antoloogiale. Seda paneb kõrgemalt hindama teadmine, kui raske on tegelikult hästi kirjutada Asimovi petlikult lihtsas stiilis. Loo päris viimast puänti poleks siiski tõenäoliselt vaja olnud.
 
9. Häilitud puu 7/10
 
Robot jutustab ühele valitsejale erinevatest planeetidest. Nagu autor ka ise kinnitab, on see variatsioon Italo Calvino romaanist "Nähtamatud linnad".
 
Lugu on väga ilus. Calvino pärandit on selles variatsioonis väärikalt kasutatud, isegi kui midagi otseselt uut siin ei lisata. Loodan, et see juhatab mõne lugeja hiljem ka esimest korda loo aluseks olevat raamatut "Nähtamatud linnad" avastama.
 
Kokkuvõttes täidab Veiko Belialsi teos "Surnud mehe käsi" autorikogumikuna oma ülesannet väga hästi. Raamatu lood varieeruvad päris suurel skaalal ning võib arvata, et mõni neist on oma populaarsust juba tõestanud ja teine jälle on ilmselgelt autorile tähtis isegi kui mina neid ei mõista ja nii kõrgelt ei hinda. Kuid üks särav täht ning mitu head ja tugevat lugu on siin kindlasti.
 
Hoolimata aga minu hinnangutest osadele pole see raamat tervikuna vaid jutukogu. See on muljetavaldava täpsusega koostatud tervik, milles on oma osa mitte ainult varem ilmunud lugude valikul, vaid ka hiljem juurde kirjutatud paladel, illustratsioonidel ja igale jutule lisatud autori kommentaaril. Sellist hoole ja tähelepanuga tehtud tööd on juba põhimõtteliselt rõõmustav lugeda.
 
Nõnda võibki ainult toetada autori mõtet "vahepeal midagi välja anda", kui tulemus on sellisel tasemel. Loodetavasti tuleb sarnane mõte talle tulevikus veel ette – materjali hulk lubaks praegu juba koostada ka retrospektiivi, kui selleks peaks tuju tulema.
 
Hinnang: 7/10 (terviktulemuse eest)
Teksti loeti eesti keeles

Life, the Universe and Everything on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab umbes samast kohast, kus lõppes sarja teine raamat, The Restaurant at the End of the Universe. Eelajaloolisele Maale lõksu jäänud Arthur Dent ja Ford Prefect põgenevad sohvakujulise aja-anomaalia abil.
 
Nad jõuavad kriketimatšile Inglismaa ja Austraalia vahel - kuid kohe ilmub ka esimesest raamatust tuttav Slartibartfast, kes teatab, et nad peavad päästma universumi Krikkiti planeedi elanike käest, kes lukustati miljardeid aastaid tagasi pärast kohutavat sõda oma koduplaneedile...
 
Ma pean ütlema, et teoreetiliselt oli see raamat üks väga hea mõte. Eelmised kaks osa tõmbasid ühe jutu kokku, seega sai see lugu alustada üsna puhtalt lehelt. Siin on ka lugu üsna selgelt ära planeeritud - kohe alguses antakse otsad kätte ning väikeste keerdkäikudega viiakse see lõpuks korraliku finaalini.
 
See paneb aga küsima, et miks see hea mõte siis lihtsalt... ei töötanud? Olles ise kunagi viis osa järjest läbi lugenud, võib nüüd uuesti sarja vaadates näidata näpuga just selle raamatu peale kui kohale, kus kogu see esimese kahe osa tabamata ime kaduma läks.
 
Vahest tuleb asi sellest, et osad naljad hakkavad end kordama (bistromaatika on kõige silmatorkavam näide). Või selles, et tegelastega ei juhtu eriti midagi huvitavat. Või selles, et aardejaht mingi imeasja laialipuistatud tükkidele on täiesti igivana võte. Või neljandas või viiendas põhjuses.
 
Ma ei taha tegelikult, et see nii hullusti kõlaks. Tegu on siiski üsna ladusa ja arvestatavalt lõbusa looga - Kellegi Teise Probleem näiteks on tänu sellele raamatule mul väljendina püsivas kasutuses. Või see väga inglaslik nali Fahrenheiti kraadide Celsiuseks ümber arvutamisest tulekahju ajal.
 
Kuid kui eelmistes raamatutes oli selliseid momente väga tihedalt, siis siin on need nagu üksikud rosinad, mida tuimavõitu saia seest noaotsaga taga peab ajama.
 
Mingis mõttes võibki seda raamatut võtta nagu lakmustesti. Kui see rõõmu teeb, võib julgelt edasi kihutada ning lugeda kohe neljanda ja viienda osa lisaks (ning miks mitte ka muud Adamsi kirjutatut). Kui ei, siis on see väga sobiv koht, kus veel hea tujuga lõpetada.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Inhabited Island on planeediseikluse tüüpi ulmelugu. Peategelane, noor Maksim Kammerer utoopilis-kommunistlikult tuleviku-Maalt satub hätta tundmatul planeedil, kuhu maandudes kaotab ta oma kosmoselaeva ja kogu varustuse. Nii peab ta üksinda ja alasti hakkama otsima mingit võimalust pääsemiseks.
 
Kuid nagu selgub, on asjalood üsna halvad. Kohaliku maailma riigid on hiljuti laastanud tuumasõda ning Maksim satub piirkonda, kus endise impeeriumi ühe nurga varemetele on ehitatud sõjaväeline diktatuur. Seda juhivad salapärased Tundmatud Isad, kelle juhtimisel peetakse sõda nii välis- kui ka sisevaenlastega.
 
Utoopialikust ühiskonnast pärit Maksim on alguses naiivne ja heasüdamlik ning püüab lihtsalt asjadest aru saada. Kuid millegipärast tundub, et iga saladus varjab ainult uut ja hullemat - kes on näiteks sisevaenlastest "degenerandid"? Või mis seos on kõigel õhukaitse-tornidega, mida viletsuses riik rahast hoolimata igale poole ehitab?
 
Ma pean ütlema, et ei lugenud selle teose maakeelset versiooni päris kohe, kui see ilmus, pigem mõned aastad hiljem. Lisaks sellele tõlkele oli nüüd huvitav lugeda ka Andrew Bromfieldi head uut tõlget, mis on sellel kujul inglise keeles esmakordne (eelmine, Helen Saltz Jacobsoni oma oli tehtud kärbitud ja tsenseeritud versiooni alusel).
 
On hea näha, et mingid asjad ei muutu ka korduva lugemisega - nimelt oli see jutustus ka seekordsel lugemisel täiesti suurepärane. Oli väga huvitav vaadata Boriss Strugatski järelsõnast meenutust, kuidas nad olid tsensoritega maadlemisest väsinud ja selle romaani kirjutamist alustanud ideega kirja panna üks lihtne seiklus.
 
Kuid muidugi ei saanud vennad Strugatskid Praha kevade ajal enam tagasi minna "Purpurpunaste pilvede maa" tooni juurde. Nii lisandusidki üdini hea superkangelase seiklustele väga kiiresti sõjast purustatud maa, vangide argoo, kaardiväediviisid, revolutsionääride varjunimed, trahviroodud, jalarätid, rosolje...
 
See ongi lugu, kus - massarakš - on maailm pahupidi pööratud. Ma arvan, et me ei peaks nägema Maksimis tuleviku-inimest utoopilisest kommunismist. Pigem, nagu ka romaanis ""Hukkunud alpinisti" hotell", on Sarakši puhul tegemist meie maailmaga, kuhu on sattunud tulnukas. Võib mõelda, et vendade Strugatskite hilisem metafüüsika-huvi oligi ehk seotud nende tõdemusega et inimesed ja utoopia ei käi lihtsalt omavahel kokku.
 
Kogu see süngus, mis on nii tihedalt meie maailmaga seotud (ja mille tõttu sai romaan algselt tsensoritelt kõvasti rappida) ongi see, mis annab algselt lihtsa seiklusloona planeeritud jutustusele suure väärtuse. See, kuidas superkangelasest saab lõpuks põhimõtteliselt super-terrorist, on üsna uskumatu teekond. Ja veel see lõpu-puänt...
 
Muidugi võib seda romaani ka mitme kandi pealt kritiseerida. Näiteks selle eest, et neljas osa kujuneb suuresti üsna sisutuks ringreisiks. Või selle eest, et Gai käekäik on pea sama huvitav kui Maksimi oma, samas kui Rada jääb algusest lõpuni üsna tavaliseks printsessi-tüübiks. Aga need on ühe sellise suurteose juures üsna kõrvalised pisiasjad.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Best of Greg Egan on jutukogu mis koondab autori parimaid jutte tema (seni) 20 aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. Learning to Be Me (1990) 7/10
 
Lähitulevikus asetatakse vastsündinute ajusse kristall, millest saab masinõppimise teel tagavara-aju. Umbes kolmekümnendates, kui bioloogiline aju on tipptaseme ületanud, eemaldatakse see ja kristallist saab tegelik aju. Kuid peategelasel on selle osas omad kahtlused...
 
Täitsa tugev lugu. Mulle meeldib see, kuidas Egan keskendub meditsiinitehnoloogiale ja isiksusküsimusele. Samuti on hea teema, kuidas olla ainus kahtleja milleski, mida kõik peavad loomulikuks. Puänt oli natuke algajalik, aga tegelikult ei olnud seda üldse vaja, lugu oli niigi hea.
 
2. Axiomatic (1990) 7/10
 
Lähitulevikus on saadavad biotehnoloogilised isiksust modifitseerivad kiibid. Kui peategelase abikaasa saab juhusliku kõrvalseisjana röövlite käe läbi surma, mõtleb ta välja plaani...
 
Jälle ootamatult tugev lugu, kui arvestada lihtsat ideed. Ühtegi üllatust siin pole, kuid pehmeloomulise peategelase kõhklused, hirm ja lein on väga hästi kujutatud.
 
3. Appropriate Love (1991) 9/10
 
Ühe naise abikaasa saab õnnetuses kohutavalt viga. Ainus, mis aitaks, oleks terve uue keha siirdamine. See ei ole küll uus tehnoloogia, aga kindlustusfirmad on välja mõelnud uue viisi, kuidas protsessis kulusid kokku hoida...
 
Kogumiku parim lugu. Seda võib kutsuda feministlikuks ulmeks (kuigi mõned metafoorid on siin natuke jämedakoelised), mina näeks seda aga peaaegu kehaõudusena, millega kaasneb aeglane vaimne... mitte kollaps, aga ehk midagi veel hullemat. Suurepäraselt kirja pandud.
 
4. Into Darkness (1992) 8/10
 
Kuskilt tulevikust või paralleeldimensioonist pärit ussiaugu-eksperiment on juba mõnda aega ilmunud regulaarselt erinevates Maa kohtades, külvates surma ja segadust. Peategelane on "jooksja", üks vabatahtlikest, kes on treeninud sinna lõksu jäänud inimeste päästmist.
 
Väga hea kõva füüsika-ulme! Mulle on alati meeldinud lood, kus mingi osa füüsikaseadusi pea peale keeratakse ning siis peab seda olukorda lahendama. Natuke on siin vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" stalkeri-tunnet, aga Egan on kirjutanud hoopis üllatavalt positiivse meeleoluga loo.
 
5. Unstable Orbits in the Space of Lies (1992) 5/10
 
Mingil hetkel on inimmõistuste füüsiline hulk murdnud individuaalsuse ja matnud selle konkureerivate kollektiiv-ideede mõjualade alla. Peategelane on üks vähestest, kes elab hulkurina nende mõjualade piiride tasakaalualal...
 
See lugu on kindlasti võtnud ette erilise mõtte, kuid ei tee sellega kahjuks midagi uut ega huvitavat. Ainult ideest siin aga päris ei piisa.
 
6. Closer (1992) 6/10
 
Toimub samas maailmas kui "Learning to be Me". Igavlev paarike katsetab erinevaid asju, mida meditsiinitehnoloogia tänu ajukristallidele võimaldab (näiteks kehade vahetamist). Eriti huvitab meespoolt see, kui lähedalt on võimalik teise inimese isiksust mõista...
 
Kergelt kartesianistlikust filosoofiast tõukuv teema, mille puhul meeldib mulle lõpplahendus - aga enamus selleni viinud teekonda on üsna mittemidagiütlev.
 
7. Chaff (1993) 4/10
 
Lõuna-Ameerikas asuv narkoimpeerium on geenitehnoloogia abil ümbritsenud end läbitungimatu džungliga. Ühel agendil on aga tekkinud plaan, kuidas sinna edukalt sisse pääseda...
 
Jälle üks lugu, kus idee iseenesest on huvitav, kuid teostus on igav ja laialivalguv - ning kui lõpplahenduses oli mingi sügavam mõte, siis jäi see mulle üsna hoomamatuks.
 
8. Luminous (1995) 8/10
 
Küberpungilik põnevuslugu sellest, kuidas paar matemaatikut avastavad, et mingitel tingimustel ei pruugi universumi matemaatikaseadused olla alati ühetaolised. Asjaolu, mida nad hakkavad nimetama lihtsalt "veaks" viib neid aga millegi täiesti ootamatuni...
 
Väga hea kõva matemaatika-ulme! Ma ei mäletagi head võrdväärset näidet põnevusloost, mille keskmeks oleks puhas matemaatika. Midagi enneolematut siin ei ole, aga ühe põnevikuna on see tõesti väga tugev ja hea.
 
9. Silver Fire (1995) 7/10
 
Maailm kannatab juba paar aastat "hõbetule" hüüdnime kandva epideemia all - see pole küll väga nakkav, aga nakatunule on õudne surm praktiliselt kindel. Üks epidemioloog läheb uurima veidrat nakatumiste lainet, mis oleks nagu vastuolus haiguse olemusega...
 
Iseenesest jälle lihtsam põnevuslugu, kuid praegu täitsa huvitavalt taas-relevantne. Egan viibutab siin üsna suurt malakat inimliku rumaluse ja igasuguse spiritualismi-müstitsismi poole, aga mind see otseselt ei häirinud.
 
10. Reasons to Be Cheerful (1997) 8/10
 
Noor poiss on ajuvähis, kuid sellest hoolimata õnnelik - nagu selgub, stimuleerib ajuvähk õnnehormoonide tootmist. Ta ravitakse eksperimentaalteraapiaga vähist terveks, kuid selle käigus kõrvetatakse tal läbi ka õnnetunde tootmise ja tajumise võimed...
 
Väga äge meditsiinilise ulme teemaline lugu. Mitte ainult see, kuidas katkist inimest jälle korda teha püütakse, vaid ka küsimus sellest, kuidas peategelane ravi tulemust oma isiksuse olemusega kokku panna üritab. Osaliselt õudne aga sellest hoolimata lõpuks pigem positiivne ja lootustandev.
 
11. Oceanic (1998) 6/10
 
Kummalisel, kunagi ilmselt inimeste poolt asustatud planeedil, püüab ookeanirahva seast pärit noormees leida tasakaalu merebioloogia, kui oma teadusliku huvi ja religiooni, kui oma hingeliste veendumuste vahel. Täiskasvanuks saanuna viib tema teadustöö aga huvitava avastuseni...
 
Siin pikas, lühiromaani mõõtu loos on väga palju kiiduväärset. On põnev maailmaehitus, alates bioloogiast kuni ühiskonna, traditsioonide ja kommeteni. On hea jutustamisviis, kus kõike seda avatakse tasahilju ja nii, nagu see juhtukski selle maailma elanikuga. Kuid kõigest sellest hoolimata oli kogemus mulle pigem veniv ja igavavõitu, samuti oli religiooni-teema lahendus üsna kulunud. Ma saan aru, miks see on Egani ehk kõige kuulsam jutt, aga mulle see lihtsalt ei istunud.
 
12. Oracle (2000) 4/10
 
Alternatiiv-ajaloolisele Alan Turing -tüüpi tegelasele, keda eriteenistused taga kiusavad, ilmub ajamasina abil tulevikust külaline. Koos valmistavad nad ette tuleviku paremaks muutmist...
 
Erakordselt segane lugu, mille ehk kõige tugevamaks osaks ongi ajalooliste tegelaste vormide kasutamine, et püüda toimunud ebaõiglust heastada. Samas on tegevus kohati nii karikatuurne, et on raske aru saada, mis osa on mõeldud tõsiselt, mis satiirina ja mis on lihtsalt udu.
 
13. Singleton (2002) 8/10
 
Lugu matemaatikutest abielupaarist, kes kaalub lapse saamist - aga mitte tavalise lapse vaid tehismõistusega lapse.
 
Tõesti hea lugu - siin on kõva SF teemasid, nagu mitme maailma teooria, kvantarvutite toimimine ja muidugi tehismõistuste olemus. Siiski on sellest kõigest rohkem eespool abielu ja lapsevanema elu küsimused, eriti siis, kui selle lapse puhul ei ole tegemist millegi tavapärasega. Lühiromaani mõõtu lugu on ehk ainult natuke pikem kui peaks, muidu oleks see veel kõrgemat hinnet väärt.
 
14. Dark Integers (2007) 7/10
 
See on järg loole "Luminous" ning jätkab ka sama teema ja tegelastega. Nad varjavad jätkuvalt leitud matemaatilist "viga", kuid tundub, et olukord hakkab neil käest libisema ja oht on suurem kui kunagi varem...
 
Korralik järjelugu, samuti üsna hoogne põnevik. Järjele omaselt on mastaap suurem ja ohud põrutavamad, kuid siiski on see peamiselt variatsioon, mitte eraldiseisev töö - ja selle võrra ka nõrgem.
 
15. Crystal Nights (2008) 6/10
 
Erinevad miljardärid on alustanud võidujooksu tehismõistuse loomiseks. Peategelane on üks sellistest ekstsentrikutest, kes ei hoia kokku ei riistvara ega ekspertide pealt, et evolutsioonipõhimõtete järgi oma arvutis intelligentne liik kasvatada.
 
Natuke kulunud teemal kirjutatud lugu, millele lisab aga plusspunkte märkimisväärne must huumor. Võiks isegi arvata, et lugu on selge pila meie maailma miljardäride arvel (kas siis olid juba nende kosmoseprojektid alguse saanud?).
 
16. Zero for Conduct (2013) 6/10
 
Afgaani pagulasest tüdruk üritab Iraani koolis raskustele vaatamata haridust saada. Samas on tal erilist annet matemaatika ja füüsika peale ning talle tundub, et ta oleks ühe suure läbimurde lävel, kui ta ainult saaks seda korralikult katsetada...
 
Hea südamlik lugu, aga ei midagi väga erilist. Plusspunktid koha ja tegelaste hea kujutamise eest (hiljem vaatasin, et Egan on ka ise mõnda aega Iraanis töötanud ja tunneb ehk teemat isiklikult).
 
17. Bit Players (2014) 8/10
 
Ilma mäluta naine ärkab uskumatult veidras maailmas - tundub, nagu oleks raskusjõu mõju siin 90 kraadi võrra pööratud. Füüsikaliselt on see loomulikult võimatu, aga mis oleks siis seletus?
 
Jälle üks lugu sellisel teemal, mis mulle väga meeldib. Eriti head on need osad, kus tegelased peavad lihtsat koolifüüsikat rakendades välja mõtlema, mida teha. Lisaks on see asjaolude olemuslikust süngusest hoolimata ood inimlikule leidlikkusele ja visadusele - ja see on väga tore.
 
18. Uncanny Valley (2017) 5/10
 
Vana Hollywoodi staar on suremas - ning ta jätab endast maha oma tehisteisiku, kellele ta ka enamiku oma varandusest pärandab. Kuid teisikule hakkab mõne aja pärast tunduma, et ta on mingist infost ilma jäetud...
 
Siin loos on nii mõnigi hea mõte - kuid enamus neist ei vii selles aeglases ja lohisevas loos eriti kuhugi. Tore oli muidugi näha Eesti mainimist (ainus riik, kes kohtleb tehisteisikuid isikutena ning lubab neile digitaalset residentsust).
 
19. 3-adica (2018) 7/10
 
See on järg loole "Bit Players". Eelmise loo peategelane on leidnud viisi koos abikaasaga erinevate maailmade vahel liikumiseks. Nende sihiks on veider matemaatiline 3-adica maailm, kust väidetavalt ei tulda tagasi...
 
Hea järjelugu (kuigi loole, mis otseselt järjelugu ei vajanud). Maailmade ja tegevuste olemust lahatakse natuke laiemalt ning matemaatiline 3-adica maailm on täitsa huvitav - natuke nagu Edwin A. Abbotti klassikaline "Lapikmaa".
 
20. Instantiation (2019) 6/10
 
Kolmas osa, mis järgneb loole "3-adica". Kogu see mitmete maailmade süsteem on peagi kokku varisemas ning selle tegelased püüavad kinni haarata ühest viimasest võimalusest põgeneda...
 
Kui need lood juba kokku seoti, siis kulus lõpplahendus "3-adica" loole ka ära. Eraldiseisvana see lugu ilmselt midagi erilist poleks, kuid praegusena on see täiesti rahuldav lõpplahendus.
 
Üldiselt võib öelda, et Greg Egan (kellelt ma varem mitte midagi lugenud polnud) on vähemalt minu jaoks selle kogumiku põhjal üks üsna märkimisväärne leid. Põnev on näha kedagi kaasaegset kirjutamas matemaatikast või füüsikast sellise entusiasmiga nagu kunagi seda tegid Isaac Asimov või Arthur C. Clarke.
 
Bioloogia ja meditsiin on samuti tema lugudes tähtsal kohal ning arutlused selle üle, millised keha-modifikatsioonid võivad avaldada mõju isiksusele, puudutavad mitmes mõttes huvitavalt keha ja vaimu dualismi filosoofilist küsimust. Eriti hea on sealjuures, et pea kõik tema ettekujutusi on paigutatud lähitulevikku (ning sellisena ka usutavad).
 
Kui kritiseerida, siis Egani stiil on pigem külma jutustaja oma. Parimates lugudes (kus see sobib teema ja tegelasega) annab see loole juurde, kuid mõnes teises olukorras võib ka ära võtta. Samuti võib ta spetsiifiliste teadmiste osas lugeja maha jätta (seda juhtub kõva SF puhul, kuid märkima peab siiski).
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt hea meele eest uue autori avastamisel)
Teksti loeti inglise keeles

Lord of Light on mütoloogiline ulmelugu. See põhineb legendil prints Siddharthast, kes jõudis õppimise ja mediteerimise abil virgunud seisundisse ning hakkas seejärel seda õpetama. Teda kutsuti paljude nimedega, kuid kõige tuntumaks neist sai Buddha.
 
Kui lugu algab, ei ole seda muidugi kohe aru saada. Esimene peatükk algab hoopis kuskilt, kus põhiosa tegevust on möödunud ja arutatakse, mida nüüd ette võtta. Lugeja ei saa veel suurt midagi aru, peale selle, et tegemist oleks nagu fantaasiamaailmaga, kuhu on sellegipoolest peidetud hulgaliselt tehnoloogiat.
 
Alates teisest peatükist algab lugu päriselt, kui prints Siddhartha läheb reinkarnatsiooni reeglite järgi endale uut keha taotlema. Kuid nagu ta peagi taipab, on jumalad reeglid põhjalikult ümber teinud, et hoida ühiskond paigalseisus ning iseendid igavesti selle valitsejatena. See äratab temas mässumeele.
 
Esil oleva hindu jumalate panteoni, taassünni-süsteemi ning metsikute deemonite taha on aga peidetud kõva SF taust. Siin on lihtsalt tegu sedasorti tehnoloogiaga, mis Arthur C. Clarke'i järgi on maagiast eristamatu. See teeb muidugi isehakanud jumalate tegeliku olemuse veel hullemaks.
 
Ma arvan, et lugesin seda teost maakeelses tõlkes kunagi pea kohe pärast selle ilmumist. Selles mõttes oli seda väga hea ka originaalis üle lugeda, sest mõned asjad olid samasugused, nagu neid mäletasin (nagu see, et alguses tuleb korralikult mõistatada, mis tegelikult toimub), aga osad said natuke uut valgust.
 
Nimelt, kui Zelazny kirjutab üldiselt üsna külmalt, siis siin on ta selle India-pärase maailma müstilise poole kirjeldamisel olnud täiesti ülevoolavalt ilus. Siin on episoode, mille luulelisuse üle oleks ka Rudyard Kipling uhke. Ka see külm pool muidugi olemas, kuid see ei pääse niivõrd domineerima.
 
Lugu ise ei ole muidugi nii keeruline - mäss jumalate vastu on vana nagu Prometheuse müüt, või kristliku poole pealt John Miltoni "Kaotatud paradiis". Kuid variatsioonina on see väga hästi tehtud ning teema inimestest, kes tõstavad end jumalate staatusesse, ei ole selline, mis kuluma kipuks.
 
Eelkõige on see aga imeliselt hea sissevaade hindu mütoloogiasse. Minu jaoks oli see kunagi esmakordne pilk sinnakanti - ning isegi praegu mäletan ma Zelazny lugude jumalaid paremini kui hiljem samal teemal loetud fakte või lugusid. Ning see on juba iseenesest üks väga suur väärtus.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Left Hand of Darkness on märgilise tähtsusega ulmelugu. Väga karmilt külma kliimaga planeedile Gethen on saabunud Genly Ai, noormees Maalt, kes on kõiki maailmu ühendava Oikumeeni saadikuks. Tema ülesandeks on pakkuda sealsele rahvale võimalust Oikumeeniga liitumiseks.
 
Planeedi ühes kahest suuremast võimust, feodaal-anarhistlikus Karhiidia riigis toetab Ai missiooni peaminister Therem Harth rem ir Estraven, kes langeb aga kuninga juures ebasoosingusse ja on sunnitud põgenema teise suurvõimu, kommunalistlik-bürokraatliku Orgoreyni riiki.
 
Olles nii Karhiidia riigisiseses võimuvõitluses ära kasutatud ja kõrvale heidetud, rändab ka Ai Orgoreyni riiki. Seal tundub, et osad valitsuse liikmed on tema missioonist väga huvitatud, kuid samal ajal peitub selle taga midagi palju hullemat ja hirmsamat kui Karhiidias...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et tegemist on ühe sellise raamatuga, mida ma olen aastate jooksul järjest ja järjest uuesti lugenud. Alustades Mirabilia sarja versiooniga 90ndatel, seejärel Varraku uustrükiga 00ndatel, ning mitme erineva originaalkeeles välja antud versiooniga kuni tänaseni välja.
 
Huvitav on sealjuures asi, et ma leian iga lugemisega sellest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Ma arvan, et päris esimese asjana võlus see mind maailmaloome poolest. Sest Le Guin paneb elama kõik sellised väikesed asjad nagu kõrged jäiselt külmad toad, kuuma õlle suitsune lõhn ja kala rookimine auruses töökojas.
 
Hiljem vaatasin ma rohkem sotsioloogilist tausta, mille poolest teos kuulus on. Getheni kahesooline üheskond, kus selliseid meile olemuslikke jõude nagu mehelikkus ja naiselikkus kunagi isegi eksisteerinud pole, pakub sellel teemal hulgaliselt mõtteainet.
 
Sellega seoses on märgiline, kui palju häda see Genly Ai jaoks põhjustab. Ilma oma harjunud maailmapildita on ta ebakindel ja saamatu (mida peegeldab hästi üks pilt hilisemalt rännakult - sattudes eredalt valgustatud, ilma varjudeta piirkonda, ei suuda ta enam kõndida).
 
Kuid tegelikult on loo kandvad teemad palju sügavamad. Nendeks on mõisted nagu armastus ja surm, truudus ja reetmine. Loole lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest (suurepäraselt kasutatud võte, muuseas) kordavad neid teemasid järjest ja järjest üle.
 
Selle kõrval aga annavad need lood vihjamisi ka aimu sellest, mis on raamatu teise peategelase, Estraveni taust. Milline vari käib tema taga ning miks ta oli lindprii oma kodukohas juba ammu enne seda kui Karhiidia kuningas ta kogu riigist välja kihutas.
 
Estraveni kõrval on Genly Ai, kuigi vana ja targa tsivilisatsiooni esindaja, pidevalt õppija rollis. Kuid nagu ta mingil hetkel taipab, vahest see ongi ainus võimalus - ning Oikumeeni valik just niimoodi kontakti luua võibki olla ainuõige valik.
 
Mis puutub armastusse, siis minu arvates on raamatu parim osa alati olnud pikk rännak üle Gobrini liustiku ning kõik mis sellega seotud on. Ning on vähe stseene, mis oleks samal ajal ilusamad ja hirmsamad, kui see kuidas Genly õpetab Estravenile mõttekõnet.
 
Le Guini kuulama jäädes on võimalik, et sa õpid nägema midagi täiesti uut ja mõtled teisel viisil asjadest, millest sa kunagi varem pole niimoodi mõelnud. Ma arvan, et see on suurim eesmärk, mille poole ükskõik milline kirjandus püüelda võib ja enamus kirjanikke ei saavuta seda mitte kunagi. Kuid siin on see eesmärk algusest lõpuni täidetud.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

The Lathe of Heaven on klassikalist tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on George Orr, noor järeleandliku meelega joonestaja, kes elab Portlandis, Ameerika Ühendriikide idarannikul. Kuid maailm, milles ta elab, on ülerahvastatud ja pidevalt nälgiv düstoopia, kus Lähis-Idas on juba aastakümneid kohutav sõda käinud.
 
Erinevate ravimite väärkasutuse tõttu määratakse Orrile kohustuslik ravi psühhiaatri ja unespetsialisti William Haberi juures. Talle tunnistab Orr uskumatut tõde - tal on võime und nähes maailma muuta. Kartes nii midagi hirmsat korda saata ongi ta kasutanud erinevaid ravimeid, et sundida end mitte und nägema.
 
Haber võtab seda esialgu kui sonimist, kuid kuna uni on tema eriala, püüab ta Orrile katseks sisendada mingeid kindlaid asju, mida unes näha. Kui tundub, et need asjad saavadki tõeks, läheb Haber hoogu ja püüab Orri võime abil suuremaid muutusi teha. Tundes õudust oma võime sellise väärkasutuse üle, otsib Orr abi - kuid ainuke, kes teda kuulab on mustanahaline advokaat Heather Lelace...
 
Olen seda raamatut kunagi varem lugenud, kuid hea oli jälle mälu värskendada. Ma arvan, et see on autori ehk parimal loomeperioodil kirjutatud väga tugev teos, mis on natuke teenimatult varju jäänud. Tõesti, pärast romaani "Ilmajäetud" tõlke ilmumist, on see minu arvates üks kahest viimasest olulisemast Le Guini romaanist, mida veel maakeelde pandud pole.
 
Asjaolu on seda üllatavam, kuna erinevalt sellest teisest (väga eksperimentaalne Always Coming Home) on siin tegemist klassikalist tüüpi looga. See on rüütatud küll SF teemadesse (erinevat tüüpi düstoopiad, tuumasõda, tulnukate sissetung, ajaloo muutmine), kuid selle juured on veelgi kaugemal. Nimelt kogu maailmas tuntud muinasjuttudes ja legendides soovidest, mis ei täitu päris nii, nagu tahetud.
 
Kuid seda lihtsat mõtet kasutab Le Guin mitme huvitava teema arendamiseks. Näiteks Orr, kes võib lugejale jätta alguses tahtejõuetu tossikese mulje, on tegelikult Tao printsiibi "paindu, ära murdu" kehastus. Lelace, kes tundub esmapilgul karm ja jõuline, kannab lihtsalt elu poolt talle kasvatatud jäika, kuid habrast kesta.
 
Ning lõpuks muidugi Haber, kes on põhimõtteliselt Teaduse kehastus - natuke nagu Mary Shelley doktor Frankenstein. Ta tahab murda üha edasi ja edasi, nähes igas tagasilöögis ainult ajutist takistust - ning Orris mitte patsienti vaid kõigest uurimisobjekti või tööriista. Kuid kui ta lõpuks vaatab seda, mida Orr on kogu aeg näinud...
 
Muidugi on teost võimalik ka kritiseerida - näiteks on loo viimane kolmandik (alates tulnukate sissetungist) selle algusest mõnevõrra nõrgem. On selge, et utilitarism autorile ei meeldi, aga kohati jääb ideede esitamine siis juba natuke vähem veenvaks. Samas on lõpplahendus jälle hea ning seob otsad väga kenasti kokku.
 
Lisaks, hoolimata kõigest huvitavast, ei ole siin tõesti päris midagi nii erakordset, nagu Le Guini loomingu absoluutses paremikus. Kuid see ei näita mitte romaani nõrkust vaid pigem võrdlusmaterjali taseme kõrgust. Tähelepanuväärne, olgugi et muust loomingust mitmes mõttes natuke eraldiseisev, on see romaan aga kahtlemata.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Compass Rose on Ursula K. Le Guini teine jutukogu†, mis sisaldab (peaaegu) kõiki trükis avaldatud lühilugusid tema umbes teise kümne aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. "The Author of the Acacia Seeds" and Other Extracts from the Journal of the Association of Therolinguistics (1974) 8/10
 
Millalgi tulevikus on õpitud tõlkima kõigi loomade keeli. Lugu on esitatud kolme lühikese teadusartikli vormis, mis kirjeldavad kolme erinevat selle valdkonna juhtumit.
 
Väga tugev avalugu. Mulle on alati meeldinud ulmelood, mis arutlevad selle üle, mis tegelikult võiks olla keel ja kuidas see võiks erinevatel viisidel väljenduda. See lugu viib selle mõtte üsna kaugele.
 
2. The New Atlantis (1975) 7/10
 
Düstoopialikus kapitalistlik-korporatistlik-bürokraatlikus USA-s jõuab matemaatikust mees ootamatult koonduslaagrist tagasi oma tšellomängijast naise juurde. Samal ajal aga on kuulda segaseid teateid müütiliste mandrite merest kerkimisest...
 
Siin loos on tugev ja hästi kujutatud düstoopia-pool ning teatav müstiline allegooria, mis on ka päris hea. Kolmandaks on aga siia lisatud unenäoliseid vahelõike, mis mõjub juba natuke üle soolamisena. Ilma nendeta oleks lõpptulemus tugevam olnud.
 
3. Schrödinger's Cat (1974) 4/10
 
Maailmas, kus kvantmehhaanika on mingil põhjusel mikromaailma tasandilt murdnud makromaailma, püüavad kaks tegelast reaalselt teostada Schrödingeri mõtte-eksperimenti (lootuses, et see muudab midagi).
 
Võib-olla oleks see hea lugemine neile, kes kvantfüüsika peensusi tunnevad? Mulle jäi siit pihku ainult üsna tüütu segadus.
 
4. Two Delays on the Northern Line (1979) 6/10
 
Kaks jutustust kahest erinevast mehest, kes pöörduvad mingil eluetapil tagasi ühte konkreetsesse majja. Lugu toimub autori loodud Orsinia maailmas.
 
See lugu on hea tunde ja õhkkonna poolest. Siin on sellist Ladina-Ameerika maagilise realismi hõngu, et ma pidasingi seda lugedes seal toimuvaks. Alles hiljem vaatasin, et tegelikult on see Orsinia lugu.
 
5. SQ (1978) 7/10
 
Üks professor leiutab vastuvaidlematu testi mõõtmaks, kas inimene on hullumeelne või mitte. Selle kasutamine muutub kiiresti ülemaailmseks. Lugu jutustab professori sekretär.
 
Väga hea humoorikas õuduslugu. Neid kahte asja on üsna keeruline kombineerida, aga Le Guin teeb seda siin väga osavalt.
 
6. Small Change (1981) 5/10
 
Ühe noore naise tädi (kellega nad kahekesti koos elasid) on surnud. Ta hakkab otsima teed teise maailma, aga tema õetütar ei taha temast lahti lasta...
 
Ilusasti jutustatud lugu, kus on mitu huvitavat elementi antiik-kultuurilisest rännakust allmaailma, aga lõpuks siiski ei midagi erilist.
 
7. The First Report of the Shipwrecked Foreigner to the Kadanh of Derb (1978) 5/10
 
Õnnetusse sattunud kosmoseekspeditsiooni viimane liige peab jutustama ühele võõra planeedi valitsejale Maast. Ta räägib peamiselt Veneetsia linnast.
 
Siin on paar huvitavat mõtet (kuidas kirjeldada seda, mis on kirjeldamiseks liiga suur; oluline pole mitte öeldu, vaid see, mis jäetakse ütlemata), aga jällegi, ei midagi väga erilist.
 
8. The Diary of the Rose (1976) 8/10
 
Idealistlik noor arstiteadlane töötab masinaga, mis võimaldab mõtete lugemist. Ühel päeval tuuakse talle iseseisva töö jaoks üks (väidetavalt vaimsete häiretega) poliitvang...
 
Suurepärane lugu. Meeldetuletus sellest, et teadus ja võim ei seisa kunagi üksteisest lahus, isegi kui teadlased siiralt oma parimatest kavatsustest lähtuvad. Lisaks kasutab see vormiliselt hästi ja andekalt ära päevikuformaati (mis ei ole lihtne töö).
 
9. The White Donkey (1980) 6/10
 
Noor tütarlaps Indias kohtab loomi karjatades veidrat valget looma, kellel on üks sarv.
 
See on lihtsalt üks selline lühike ja klaar meeleolupilt, ilus ja kurb.   10. The Phoenix (1982) 6/10
 
Revolutsiooni käigus päästab üks naine raamatukoguhoidja, tirides ta välja raamatukoguhoonest, mille revolutsionäärid on põlema süüdanud.
 
Siin on jälle sellist head Ladina-Ameerika õhkkonda, mis on loo peamiseks tugevuseks. Jutustada Le Guin kahtlemata oskab.
 
11. Intracom (1974) 5/10
 
Peaaegu näidendivormis esitatud tekst kosmoselaeva meeskonnast, kes on kõik rohkemal või vähemal määral aru kaotanud. Lisaks on neil pardal tulnukas (või kas ikka on?).
 
Kohati täitsa lõbus tekst, tegelased ja nende erinevad hulluse vormid on andekalt eristatud. Lõpptulemus siiski väga tugev ei ole.
 
12. The Eye Altering (1976) 6/10
 
Juudi pagulased on koloniseerimas Uus-Siioni planeeti (täpselt ei tea miks, aga mainitakse näiteks, et Jeruusalemma enam ei eksisteeri, ehk siis võib aimata). Võõral planeedil ellu jäämiseks on vaja süüa Maalt pärit proteiinilisandeid ja paljud koha peal sündinud lapsed on haiged ja nõrgad...
 
Jälle üks lihtsalt hea tugev lugu. Jutu mõte on tegelikult üsna lihtne ja ette nähtav juba enne lõpplahendust, aga ilus variatsioon sellel teemal on lugu siiski.
 
13. Mazes (1975) 8/10
 
Jutustaja on vangis mingi hiiglasliku koletise käes, kes sunnib teda mõttetuid eksperimente kordama. Miks ta seda teeb?
 
Jälle üks suurepärane lugu mõistusest ja kommunikatsioonist, kus lühikesse vormi on väga palju sisu pandud. Teatud mõttes on see lugu nagu mõtteliseks paariliseks kogumiku esimesele loole ("The Author of the Acacia Seeds").
 
14. The Pathways of Desire (1979) 7/10
 
Väike antropoloogiline uurimisrühm on esimesed, kes uurivad Ndifi planeedi kultuuri. Esmapilgul on see nagu Lõunamere saarte idüll - aga mingil hetkel hakkab selguma väga kummalisi asjaolusid...
 
Väga hästi kirjutatud lugu üsna unikaalse ideega. Ma usun, et see on tugevasti seotud Zhuangzi kuulsa mõistulooga teadjamehest, kes nägi und, kuidas ta on liblikas.
 
5. Gwilan's Harp (1977) 7/10
 
Keskaegset tüüpi maailmas rändab ringi noor harfimängija. Kuid mis saab siis, kui ta ühe õnnetuse tagajärjel lõhub ära oma harfi ja murrab käeluu?
 
Väga hästi jutustatud lugu õnnetusest ja sellega hakkama saamisest. Iseenesest oleks see nagu väike lugu, aga Le Guinil õnnestub siia mahutada nii palju suurt sisu, et see on lausa imetlusväärne.
 
16. Malheur County (1979) 7/10
 
Noormees, kes on autoõnnetuses kaotanud oma naise, elab koos oma kaheaastase pojaga oma naise ema, üksiku vanadaami juures.
 
Ainus lugu kogumikus, millel pole ulmega isegi kõige õrnemat sidet. Muidu jälle hea lugu, mis räägib armastusest ja leinast ning erinevat tüüpi inimeste nõrkustest ja tugevustest.
 
17. The Water Is Wide (1976) 5/10
 
Unenäoline lugu õest ja vennast, kes on mõlemad oma abikaasad kaotanud ja kellest viimane nüüd haiglas ravimatu vähiga hääbumas on.
 
Selle loo tugevuseks on aeglane üleminek reaalsusest nägemuslikkusesse, kuid muude sarnaseid teemasid kasutavate lugude kõrval siin kogumikus jääb see kuidagi õõnsaks.
 
18. The Wife's Story (1982) 6/10
 
Naine jutustab sellest, mis juhtus tema abikaasa ja laste isaga.
 
Üks variatsioon libahundijutust. Iseenesest lihtne, aga hästi kirjutatud.
 
19. Sur (1982) 9/10
 
Kogumiku parim lugu. Alternatiivajalooline jutustus erinevate Ladina-Ameerika naiste sõpruskonna ekspeditsioonist Antarktikasse, enne Amundseni ja Scotti kuulsat võidukihutamist esimesena Lõunapoolusele jõudmiseks.
 
See on vist kõige sirgjoonelisemalt feministlik lugu (natuke ka eurotsentrismi-kriitiline), mida ma Le Guinilt lugenud olen. Sealjuures on tähelepanuväärne, et see ei muutu loengupidamiseks (nagu sirgjoonelistel lugudel oht on) vaid kõik on esitatud autorile omase sooja ja sõbraliku tooniga. See on selline tekst, mida ilmselt armastataks kirjandusõpikutesse teema illustreerimiseks panna.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et see on sellise küpse ja eneseteadliku loomeperioodi kogumik. Esimeses jutukogus siin-seal leidunud kohmakus ja algajalikkus on siin kadunud - isegi need lood, mida ma ei hinnanud või ei mõistnud, on kirjutatud mingi kindla ja selge mõttega. Lisaks, Le Guini keelekasutus on nii ilus, et seda on alati puhas rõõm lugeda.
 
Teisest küljest jälle ei ole siin selliseid tippe, nagu esimese jutukogu Semley või Omelase lood. Mul on tunne, nagu oleks väga kõrge professionaalsuse saavutamine seadnud teisest küljest siin autorile mingid kindlad piirid. Aga lõpuks on need piirid siiski väga-väga kõrged ning ilma neid teisi lugusid teadmata ei suudakski seda asjaolu isegi aimata.
 
Hinnang: 8/10 (põhimõtteliselt madalamat hinnet ei pane)
 
†Tehniliselt kolmas, aga ma ei arvesta hetkel Orsinian Tales (1976) jutukogu, kuna selle lood on seotud kõik ühe teemaga ja kirjutatud praktiliselt ühekorraga.
Teksti loeti inglise keeles

The Wind's Twelve Quarters on Ursula K. Le Guini esimene jutukogu, mis sisaldab (peaaegu) kõiki trükis avaldatud lühilugusid tema umbes esimese kümne aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. Semley's Necklace (1964) 10/10
 
Keskaegset tüüpi maailmas, mille elukorralduse on maailmaruumis lendavate Täheisandate saabumine põhjalikult segi löönud, läheb vaesunud aadlisuguvõsast pärit naine otsima ühte aaret. Selleks on nende perele kuulunud kaelakee, mis maksis omal ajal terve kuningriigi hinna...
 
Suurepärane lugu. Täiuslik näide, kuidas tuttavate klassikaliste fantaasiateemade lugu (kadunud aare, maa-alused gnoomid, nende juures viibitud aja eest makstud hind) saab jutustada kõva SF standardite järgi. Le Guin on öelnud, et see on tema kõige romantilisem lugu ning minul on selliste asjade vastu väga suur nõrkus. Hämmastav on ka mõelda, et sellest väiksest loost kasvas välja kogu Haini lugude universum.
 
2. April in Paris (1962) 6/10
 
Ameerika professor on saadetud Pariisi teadustööd tegema, kuid ta tunneb, et see ei lähe kellelegi korda. Keskaegne õpetlane Pariisis tunneb oma töö osas sedasama. Korraga satub esimene läbi aja teise juurde...
 
Teatud mõttes on tore see, et kuigi tegemist on ajarännulooga, läheb autor siin teist teed, kui oodata võiks. Samuti on üksildustunne hea teema seda kõike koos hoidmaks (see kordub ka mitmes tulevases töös). Midagi väga erilist siin siiski ei ole, selline tugev keskmine töö.
 
3. The Masters (1963) 4/10
 
Varauusaegsele ajale sarnanevas maailmas on arvutamine keelatud. Insenerid õpivad tööks vajalikud tabelid lihtsalt pähe. Kuid üks neist avastab, et arvutamine on tegelikult lihtne - ning teistsuguses numbrisüsteemis oleks veelgi lihtsam...
 
See on selline "religioon kiusab teadust taga" tüüpi lugu, mida iga ulmekirjanik vist mingil hetkel kirjutab. Ei ole millegi poolest eriti köitev.
 
4. Darkness Box (1963) 8/10
 
Nõia väike poeg leiab mererannalt karbi, mille sees on pimedus. Samal ajal valmistub prints lahinguks oma vanema venna vastu, kes nende kuningast isa kukutada soovib...
 
Väga lahe fantaasialugu! Maailm on toredasti kujutatud ja kui lugedes tundub, et midagi on valesti, hakkab see loo arenedes tasahilju selgeks saama. Osad detailid jäävad ehk ainult natuke liiga ähmaseks, aga tervikpilt on ikkagi vaimustav.
 
5. The Word of Unbinding (1964) 5/10
 
Üks võlur on vangistatud kurja võluri poolt, kes vääramatult oma mõju üle saarestiku laiendab. Esimene püüab edutult põgeneda mitmel viisil, kuid siis teeb ta viimase valiku...
 
Selline klassikaline fantaasialugu (muutmise ja vastumuutmise duell on muinasjuttudes päris levinud). Asjaolu, et sellest (ja järgmisest) loost kasvas välja hilisem Meremaa maailm, on huvitavam kui lugu ise.
 
6. The Rule of Names (1964) 6/10
 
Saarestiku ühel väikesel kolkasaarel elab üsna vilets võlur (kohalik külarahvas on rahul, et neil üldse mingi võlur on). Ühel päeval aga saabub paadiga rändaja, kes räägib loo, kuidas üks kuulus lohe on tapetud ja tema aare röövitud...
 
Siin loos hakkab Meremaa maailm juba rohkem ilmet võtma (kõik see päris-nimede tähtsus, lohede olemus ja natuke ajaloost), aga natuke kohmakas on veel see kõik ikkagi. Puänt on samas täitsa tore.
 
7. Winter`s King (1969) 7/10
 
Talveplaneedi noor kuningas röövitakse ning tema naasmisel on selge, et tema mõistust on torgitud. Ta jätab maha oma väikese lapse ja põgeneb Oikumeeni saadiku abil Maale. Kuid seal viibides saab ta mõne aja pärast teada, et Talveplaneedil on asjad halvasti...
 
Täitsa hea lugu, mis on andnud idee Le Guini kõige kuulsama romaani "Pimeduse pahem käsi" maailma jaoks (loo tegevus toimub küll romaanist hoopis hilisemal ajal). Loos on üks väga põnev laste-ja-vanemate element, üsna ebahariliku nurga alt esitatud.
 
8. The Good Trip (1970) 5/10
 
Noormees võtab koos sõpradega narkootikume ning järgneva ulma käigus vestleks ta nagu oma abikaasaga, kes on muidu suletud kinnisesse raviasutusesse.
 
See lugu on jutustatud kenasti, on väike südamlik element ja lõpus on ka puänt, aga midagi eriti huvitavat siin lõpuks siiski pole.
 
9. Nine Lives (1969) 7/10
 
Vulkaaniliselt väga aktiivsel väikeplaneedil juhib kaheliikmeline meeskond maavarade kaevamist. Siis aga tuuakse neile abiks teaduse uusim saavutus - täiusliku kooslusena tegutsev kümneliikmeline kloonide meeskond.
 
Jällegi hea lugu. Suhteliselt lihtsasse klooni-ideesse on autor pannud tegelikult tõsise loo leinast ja sõprusest. Siit loost on pärit ka kuulus "pimeduses käe ulatamise" tsitaat.
 
10. Things (1970) 8/10
 
Lõpp on lähedal ja kõik asjad tuleb hävitada. Loomad tapetakse, põllud põletatakse maha, kaevud mürgitatakse. Kuid üks müürsepp kahtleb selle kõige mõttes ja otsib mingit muud võimalust...
 
See on sedasorti müstiline lugu, mis mulle on alati meeldinud. Kogu hävitamise põhjust või tausta ei avata siin üldse (tegelastele on see nii ilmselge, et keegi ei vaevu arutlemagi) - ja see ongi hea. Ehk ainult lõpplahendus oleks võinud natuke teistsugune olla.
 
11. A Trip to the Head (1970) 3/10
 
Kaks olendit arutavad ideede ja asjade, saamise ja olemise kontseptsioonide üle.
 
Siin on kogu lugu jäänud lihtsalt üsna seosetuks sõnavahuks. Le Guin on öelnud, et ta kirjutas selle loo kirjutamisblokist üle saamiseks - ning seda on näha.
 
12. Vaster Than Empires and More Slow (1971) 6/10   Uurimismeeskond saabub kosmoselaevaga ühe planeedi juurde, kus puudub igasugune loomne elu. Kogu biosfäär on ainult taimne, kuid sellest hoolimata hakkavad meeskonna liikmed tajuma kellegi kohalolekut ja juhtuma hakkab veidraid asju...
 
See on jälle üks selliseid lugusid, mida vist iga ulmekirjanik vähemalt korra kirjutab. Samas on selle üsna segase grupi sisemine dünaamika täitsa hästi kirjeldatud ja veel üks pilguheit Haini universumisse on alati tore.
 
13. The Stars Below (1974) 6/10
 
Maailmas, kus teadus on põlu alla sattunud, põletab inkvisitsioon maha ühe observatooriumi ja tapab kõik sealsed teadlased. Üks vana astronoom pääseb aga põgenema ja leiab peidupaiga tühjas kaevanduses...
 
Veel üks "religioon kiusab teadust taga" lugu, kuid seekord on see jutustatud eelmisest kaasahaaravamalt. Kokku tuleb selline tugev keskmine.
 
14. The Field of Vision (1973) 8/10
 
Kolmeliikmeline meeskond naaseb Marsilt, kus nad on uurinud mõistatuslikku struktuuri. Maal avastatakse, et üks neist on surnud ja tundub, nagu oleks ülejäänud kaks läinud hulluks...
 
Väga hea lugu! On lahe, kuidas Le Guin võtab siin ette millegi, mis võiks olla pulp-stiilis õudusloo mall, aga teeb sellest midagi täiesti iseomast. Ning lõpuks on see tõeliselt, eksistentsiaalselt õudne.
 
15. The Direction of the Road (1973) 7/10
 
Vana tammepuu jutustab sellest, kuidas ta on pidanud elu jooksul oma liikumist mitmel viisil kohendama (seda eriti pärast autode ilmumist).
 
See lugu peab saama kõrged punktid juba ainuüksi laheda idee eest. Tõepoolest, igasugune liikumine on suhteline mõiste, nagu füüsikud hästi teavad.
 
16. The Ones Who Walk Away from Omelas (1973) 10/10
 
Omelas on utoopia - täiuslik igas mõttes. Jah, tõepoolest igas mõttes (kui lugeja peaks midagi välja mõtlema, siis saab see utoopia kohe kohandatud selliselt, et see säilitab oma täiuse). Kuid sellel on üks hind.
 
Fantastiliselt hea lugu. Õigupoolest polegi see lugu ilukirjanduslikus mõistes, rohkem nagu filosoofiline traktaat - kuid seda enam peab esile tõstma seda, kui lähedal võivad üksteisele olla ulmekirjandus ja filosoofia. Lugu võitis Hugo auhinna täie õigusega.
 
17. The Day Before the Revolution (1974) 7/10
 
Vana revolutsionäär meenutab noorusaega. Sellest, mille eest ta võitles, on palju korda läinud - kuid nagu ikka, revolutsioon ei lõpe kunagi (ja tema on praeguseks juba noortest ammu maha jäänud).
 
See lugu töötab nagu eellugu Le Guini kuulsale romaanile "Ilmajäetud". See vaatab samamoodi anarho-sündikalismi ideed, kuid eelkõige on siin teemaks vanadus. Selle teema käsitlusena on see tõesti hea, isegi kui ma seda kõrgemalt ei hinda - aga saan aru, miks see Nebula ja Locuse auhinnad võitis.
 
Kokkuvõttes, kuigi teatud mõttes on see kogumik natuke ebaühtlase tasemega, võibki midagi sellist oodata ühelt kõiki varase loomeperioodi jutte koondavalt teoselt. Pigem võib imestada selle üle, kui kõrge on keskmine tase sellest hoolimata. Ning tipud on siin kogumikus ikka nii kõrgel tasemel, et enamus kirjanikke ei küüni selleni mitte kunagi.
 
Hinnang: 8/10 (põhimõtteliselt madalamat hinnet ei pane)
Teksti loeti inglise keeles

The Word for World is Forest on kultuuriteemaline ulmelugu. Inimesed on parajasti koloniseerimas Uus-Tahiti nimelist planeeti ning kõik läheb sujuvalt - tööstuse jaoks langetatakse järjest metsa ja kaevandatakse maaki. Kohalik intelligentne liik (inimsarnased, kuid umbes meetripikkused ja üleni karvased metsaelanikud) on välja arendanud täiesti vägivallatu kultuuri ning inimeste sõjaväel pole seni isegi midagi teha olnud.
 
Seda kuni ühe hetkeni, kus sajad atšealased (niimoodi kutsuvad kohalikud ise oma planeeti) ründavad ühte inimeste eelposti, põletavad selle maha ja tapavad kõik, kelle kätte saavad. Selle kõigega on seotud kolm peategelast: atšealasi juhtinud Selver, endine inimeste vang; antropoloog Raj Ljubov, kes on tänu Selverile atšeade kultuuri kõige enam uurinud; ja lõpuks sõjaväekapten Davidson, keda seovad eelmise kahega tema sünged kuriteod.
 
Küsimus on ka eriti aktuaalne, kuna just äsja on Uus-Tahiti juurde jõudnud kosmoselaev kahe sõnumiga. Loodud on Maailmade Liiga (laeval on kaks saadikut Hainilt ja Tau Cetilt) ning välja on töötatud ülevalguskiirusel töötav sidevahend. Nüüd on koloniaaladministratsioonil võimalik Maaga otse suhelda ning nagu nad teada saavad, on vahepeal paljugi muutunud - kuid konflikt atšealastega ootab ikka lahendust...
 
Ma mäletan, et lugesin seda lugu korduvalt pärast maakeelse tõlke ilmumist (2002. aastal). Tookord avaldas see väga muljet, kuid vahepeal pole ma seda jälle pika aja jooksul ette võtnud. Kuigi lugu ise on jätkuvalt hästi meeles, oli mälestustesse vahepeal settinud mõte selle suhtelisest lihtsakoelisusest. Natuke samast teemast räägib ka autori enda eelsõna sellele loole (maakeelses tõlkes on sellest hästi lühike järelsõna).
 
Selle pärast ongi ilmselt hea aeg-ajalt asju üle lugeda, sest tegelikult on tegemist palju sügavama ja tõsisema teosega. Nagu tema puhul tavapärane, kasutab Le Guin siin palju erinevaid teemasid - kolonialismi, militarismi ja ökoloogilise tasakaalu teemad on küll kõige ilmselgemad, kuid kultuurilised, nagu keele ja kommunikatsiooni või unenäo ja reaalsuse teemad pole tervikpildi jaoks mitte vähem olulised.
 
Kõige kesksemaks teemaks aga on siin vägivald. Mitte ainult seetõttu, et vägivald (sh seksuaalne vägivald) moodustab olulise osa tegevusest, vaid ka sellepärast, et mingis mõttes uurib kogu lugu tsivilisatsiooni ja vägivalla omavahelist seost. Erinevad kultuurid annavad vägivallale erinevaid positsioone ning suunavad või piiravad seda erinevalt. Atšead on selle näiteks asendanud võistlusrituaalidega ja reaalse vägivalla aja jooksul täiesti kaotanud.
 
Inimeste vägivald, mis on nii reglementeeritud (sõjaväeline) kui ka individuaalne (ametlikult keelatud, kuid mida varjatakse või millele vaadatakse läbi sõrmede) on atšeadele nii arusaamatu, et neil puudub isegi ettekujutus, mida selle osas teha. Seda kuni hetkeni, kui Selver selle idee neile mõistetavaks teeb (andekas on see, kuidas mõisteid "tõlk" ja "jumal" atšeadel sama sõnaga tähistatakse).
 
Mingis mõttes on see teos ehk tõesti Le Guini kohta ebatüüpiline. Kui muidu kirjutab ta nagu kõigutamatu rahulikkuse positsioonilt, siis siia teosesse on oluliselt rohkem tunnet pandud. Samuti pole siin muidu kirjanikule omaseid pikemaid vaikuseperioode, kus teemadel on aega settida. Vastupidi, lühiromaani kohta on tegevus siin esitatud üsna maksimaalse tihedusega ning ei peatu oma liikumises hetkekski.
 
See kõik ei tee seda muidugi halvaks. Pigem on hämmastav, kui tõhusalt ja hästi autor kõik selle nii lühikese mahu juures teostada suudab. Kui üldse midagi kritiseerida, siis mõnes kohas on Vietnami sõja vari natuke liiga otsene (kopteritega sõdurid, kes pidevalt kanepit teevad, tõmbasid vähemalt minu mitu korda sealt maailmast välja). Kuid see on väike teema ning ei takista seda kokkuvõttes tippteoseks lugemast.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Child Garden on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil jõuti viirusliku biohäkkimisega niikaugele, et uus viirusravi pidi hävitama igasuguse vähihaiguse. Seda see tegigi, kuid kõrvalnähuna lühendas see eluiga rohkem kui poole võrra (inimesed hakkasid vanadusse surema 30, maksimaalselt 35-aastaselt). Kui seda märgati, oli viirusravi jõudnud juba nakatada terve inimkonna.
 
Sellele vapustusele järgnenud maailmarevolutsioon pühkis minema senise elukorralduse ja asendas selle teatud bio-kommunismiga. Olude sunnil ja viirusliku biohäkkimise abil tuubitakse inimesed juba imikueast alates infot täis, kümneaastaselt on nad nii valmis kooli lõpetama ja tööle minema. Haldust ja majanduskorraldust suunab Konsensus, ülemaailmse ulatusega bio-grupimõistus.
 
Loo tegevus leiab aset umbes sada aastat hiljem. Peategelaseks on Milena, Tšehhist pärit tüdruk, kes on terve elu olnud viirushäkkimisele suures osas resistentne ja seetõttu elab natuke nagu ühiskonna äärealal (hetkel töötab ta näitlejana Londonis). Juhuslikult armub ta Rolfasse, tüdrukusse jääkarusarnaseks geenimuundatud inimliigist, mille käputäis liikmeid asub üldse väljaspool Konsensust.
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe kõige väsitavama lugemiskogemusega sel aastal. Mis on iseenesest huvitav, sest loetu puhul ei olnud tegemist otseselt halva või küündimatu teosega. Näiteks maailmaehituses oli kindlasti palju toredat. Samuti oli Milena täitsa huvitav peategelane ning seda ei seganud väga isegi asi, et ta olemuslikult kogu aeg maailma ja enda peale vihane oli.
 
Muidugi ei olnud abiks asjaolu, et loos ei toimunud suurt midagi. Sisuliselt saab kohe alguses teada, et Rolfa on kirjutanud geniaalse ooperi (Dante "Jumaliku komöödia" põhjal) ning Milena tahab selle lavastada. Ja see ongi kõik. Lavastamise osas ei teki mingeid põhimõttelisi probleeme, ainult tehnilisi. Isegi Konsensus on igati abiks (see veider bio-kommunism ei ole düstoopia, lihtsalt omamoodi süsteem).
 
Otseselt ei peagi raamatutes midagi toimuma. Maureen F. McHugh' teos "China Mountain Zhang" (mis mulle meeldis) on heaks võrdluseks: samuti sotsialistlik/kommunistlik tulevikuühiskond; samuti tavaline süsteem, mitte düstoopia; samuti lihtsad episoodid tegelaste elust, ilma millegi eriliseta. Kuid Rymani teos on sellega võrreldes nagu seest õõnes, ilma igasuguse sisuta.
 
Ning olgugi, et Ryman kirjutada oskab ja tema keelekasutus on üsna ilus, ei piisa sellest. Mahtu on selleks siin lihtsalt liiga palju. Mingil hetkel kuskil 200 ja 300 lehekülje vahel saab sellest üks lõputu abstraktne pannoo, mis on küll hästi tehtud, kuid mille detaile ei jõua enam mitte mingil viisil jälgida. Selle kõrval edasi kõndimine toob lihtsalt une peale.
 
Üksikud välgatused (nagu see, kui Milena peab teiste kuueaastastega tunnis Derrida ja Platoni üle väitlema) näitavad aga isegi mulle, et selles kirjanikus on midagi. Selle tõttu ei saa teost ka täiesti maha kanda, aga oma hoiatussildi jätaksin ma sellele siiski külge.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles
9.2021

More Than Human on ulmelugu inimevolutsiooni järgmisest sammust. Lugu ise koosneb kolmest üsna erinevast osast, mis vaatavad igaüks omal viisil ühte kummaliste võimetega heidikute gruppi. Nad avastavad, et üheskoos moodustavad nad midagi palju enamat...
 
Esimene osa "The Fabulous Idiot" on ehk kõige lihtsamalt ja traditsioonilisemalt jutustatud. Selle üheks peategelaseks on Lone, tugeva arenguhäirega poolmetsikuna ringi hulkuv noormees, kes avastab, et ta suudab tajuda teisi inimesi, nende mõistustega ühenduda ja veelgi enamat.
 
Teiseks peategelaseks on Janie, tark ja teravmeelne tüdruk, kes hoolimatu ema eest kodust põgeneb, sõpradeks kaasas tummad mustanahalised tüdrukukaksikud. Janie suudab mõttejõul asju liigutada ning kaksikud Bonnie ja Beanie suudavad hetkega kaduda ühes kohas ning ilmuda teises.
 
Lone suudab kuidagi luua sideme enda ja kolme tüdruku vahel. Kui aga grupp võtab enda hoole alla ning ühendab sama sidemega karvase kääbusena sündinud beebi, kelle mõistus on nagu arvutusmasin, on nende grupist saanud peaaegu kõikvõimas ühisolend.
 
Teine osa "Baby is Three" on aga jutustatud pika tagasivaatena, mida lahendab grupi uus liige, hulkurpoiss Gerry, pärast seda, kui on juhtunud midagi halba. Ning kolmas osa "Morality", on müsteerium, mida peab Janie abiga lahendama vaimselt kokku varisenud endine sõjaväeohvitser ja teadlane Hip Barrows...
 
Ma ei ole ammu lugenud midagi sellist, mida sama raske hinnata oleks, kui seda teost. Ühest küljest näitab Sturgeon siin ennast jutustusviisi ja mõttesügavuse poolest vaimustava kirjanikuna. Teisest küljest aga oli siin ka täiesti vihastama panevalt arusaamatuid valikuid.
 
Kõigepealt, Sturgeon on valitseb sõna ikka väga hästi. Ta liigub uskumatu kergusega õrnuse ja õuduse, huumori ja hirmu vahel. Samuti on ta meisterlik 1940ndate "americana" kujutaja, vabalt võrreldav näiteks sellise suurkujuga nagu Saul Bellow.
 
Mõtte poolest on siin sees omaette arutlus moraalist, eetikast ja kõlbelisusest. Mis on see, mis peaks olema seoseks inimeste ja mitte-inimeste vahel? Lahendus on ehk liiga idealistlik aga mulle kindlasti meeldib, et see on positiivne ja ilma vägivallata saavutatud.
 
See lõpp üllatas mind ka seetõttu, et vägivald on muidu siin teoses üheks pigem negatiivseks pooleks. Erinevate tegelaste õnnetu või kole surm on teinekord kujutatud kuidagi nii tühiselt või mõttetult, et see on kõige muu taustal rohkem kui ebameeldiv.
 
Teine osa kriitikat on seotud struktuuriga. Loo kõik kolm osa on väga erinevad - esimene on lisaks väga laialivalguv (selle teatud osad ei saa tähendust enne teist või kolmandat osa), kolmanda osa puhul on aga päris pikalt segane selle seos muude osadega.
 
Tippteos on see kindlasti ning seda veel enam, kui ilmumisaastat vaadata. Seda ma ei oodanud, kuid samuti ei oodanud ma neid hetki, kus kõik ikka väga vastukarva läks. Lihtsalt head asjad jätab see teos igal juhul kindlasti kaugele selja taha.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel läheb Ameerika Ühendriikidel üsna halvasti. Külm sõda on sisuliselt kaotatud, venelased valitsevad Euroopat ja hiinlased Aasiat. See, mis "vabast maailmast" väljaspool kahte suurt sotsialismiblokki järel on, vaevleb sõdade, terrorismi, näljahädade, kliimaprobleemide ja muu viletsuse käes.
 
Hädasti on vaja mingit suurprojekti, mis optimismi tagasi tooks. Ühendriikide president tuleb hiilgavale mõttele - ameeriklased peavad koloniseerima Marsi. Ning kuna tavalised inimesed vajavad seal liiga palju abivahendeid, mille transport on äärmiselt kulukas, tuleb muuta inimest ennast. "Man Plus" projekt loobki inimese põhjal poolroboti, küborgi, mis suudaks Marsi tingimustes elada.
 
Kuid inimese mõistus ei saa hästi hakkama tema keha poolrobotiks muutmisega. Ning kui esimene vabatahtlik katsealune hulluks läheb, kokku kukub ja sureb, on vaja midagi välja mõelda. Sest teise vabatahtliku, kosmoselendur Roger Torraway puhul peab kogu protsess kindlasti õnnestuma - poliitilised kriisid ähvardavad juba kasvada sõjaks ning mis veel hullem, presidendi populaarsus langeb kivina...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üllatavalt positiivse lugemiskogemusega. Kui vaadata kogu idee poolt, siis mõne teise autori jaoks oleks siin mahtu enam-vähem ühe lühiloo jaoks. Kogu raamat ongi ainult inimesele uue keha ehitamisest ning sellest, kuidas ta seal sees hakkama saab. Marsile jõudmine on alles kogu loo finaaliks (kuigi hilisem järg on raamatule ka olemas).
 
Kuidagi mängib Pohl aga selle kõik välja niimoodi, et pea kogu aeg on huvitav lugeda. Tehnilised ja psühholoogilised probleemid põimuvad siin nii, et lahendada tuleb mõlemaid korraga. Kuigi see raamat on kindlasti mõjutanud filme nagu "Terminaator" ja "Robocop", on tegemist pigem selle idee pahupoolega, kus vaadeldakse võimsas masinkehas peituvat katkist hinge.
 
Ning kuigi autori loodud maailmas on natuke tunda spetsiifilist 70ndate ängi, on kogu see poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline kokkuvarisemise äärel kõikumine ka tänapäeval täitsa relevantne. Lisaks ka see, et suurprojekt saab teoks ainult seetõttu, et Ühendriikidel on seis väga hapu ja neid kübaraid, kust jäneseid tõmmata, presidendi jaoks enam väga palju alles ei ole.
 
Lõpus on ka väike puänt, mis seletab ära need küsitavused, mis lugemise käigus tekkida võisid. Ma ei ole küll kindel, kas see nüüd midagi juurde andis, sest keskne idee kandis niigi hästi. Kohati on lugu sünge, kohati kasutab lausa kehaõuduse-teemasid, kuid lõpp on selle kõige juures pigem positiivne. Ma arvan, et sellest, sisuliselt ühest väikesest ideest, võttis Pohl siin üsna maksimumi välja.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Godwhale on düstoopialik ulmelugu. Millalgi täpselt defineerimata tulevikus satub Larry Dever õnnetusse, kus ta kaotab kogu oma alakeha. Lootuses, et tulevikus suudetakse talle see tagasi siirata, laseb ta end krüogeenselt külmutada. Kuid aastatuhandete pärast ärgates ei ole asjalood hoopiski nii.
 
Maailma elanikkond on kasvanud uskumatu kolme triljonini, kes elavad kõik tihedalt kokku surutuna maa-alustes šahtides - kuna kogu maapinda kasutatakse taimetoidu kasvatamiseks. Ebaefektiivsed loomad on ammu viimseni hävitatud ja kogu proteiin tuleb inimkehade taaskasutusest (raisku ei lasta midagi).
 
Samal ajal aga ärkab juba sajandite eest viimseni tühjaks riisutud ookeanide ühes sopis kõigi poolt unustatud hiiglaslik, mitme kilomeetri pikkune pool-vaal / pool-laev nimega Rorqual Maru. Tal on tunne, et mingil viisil on tema ammused isandad tagasi tulemas...
 
Paar aastat tagasi lugesin sama autori raamatut "Half Past Human", mille tegevus toimub samas "Nebishite" universumis. "The Godwhale" tolle järg otseselt ei ole ning on täitsa loetav ka iseseisvalt, lihtsalt maailmaehitust seletatakse siin natuke vähem lahti ja minnakse kohe tegevusega edasi.
 
Sellest on aga tegelikult kahju, sest arvan jätkuvalt, et maailmaehitus on selle universumi puhul kõige tugevam osa. Kolme triljoni inimolendi elus hoidmine on tõesti koht, kus on võimalik uskuda kõigi nende meetmete vajalikkuse jubedust (natuke naljakas on lugeda mõne teise tolleaegse autori töid, kes nägid probleeme juba nt 4-5 miljardi juures).
 
Tõenäoliselt oli autor mõjutatud ka tol ajal veel väga värskest Calhouni rotieksperimendist. Ja samamoodi ei ole kogu see õudus mitte kellegi kuri plaan - vastupidi, inimkonda juhtivad tehismõistused püüavad kõigest väest kõigile tagada maksimaalset heaolu. Ressursside olemasolu seab lihtsalt omad piirid.
 
Muus osas aga järgib lugu üsna sama skeemi mis teinegi raamat. Maa-alusest ühiskonnast põgenemine - liitumine jõududega väljaspool - võitlused ellu jäämiseks - lõpplahendus. See seikluslik osa ei ole liiga huvitav (kuigi see kamp, kes siin raamatus kokku kogutakse, on kirevam ja lõbusam, mis lisab natuke plusse).
 
Ma arvan, et kui autor oleks keskendunud ainult düstoopiale, oleks ta võinud kirjutada ühe tõelise selle teema suurteose. Tema põhjalik meditsiiniline sõnavara lisab olukorra kirjeldustele täiesti eriomast ebameeldivustunnet, mille sarnast ma mujal kohanud pole. Lihtsate seikluslugude peale on kogu see maailm natuke nagu... raisatud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Caltraps of Time on jutukogu, mis koondab endas kõiki autori lühikese kuid aktiivse loomeperioodi (ainult kaks aastat) jooksul ilmunud jutte. Hoolimata napist arvust, loetakse neid väga olulisteks teiste ulmekirjanduse "uuele lainele" aluse pannud tekstide hulgas.
 
1. Lost Ground (1966) 5/10
 
Maailmas, kus atmosfäärinähtused mõjutavad inimeste tundeid, läheb leinav abielupaar pärast väikese poja surma maale puhkama. Ootamatult avastavad nad lähedalt aja-anomaalia ning kui naine ühe ajaaugu kaudu kaduma läheb, soovib mees järgneda...
 
Suhteliselt keskpärane ajarännu-lugu sellele vastava puändiga, kus seosetut sahmimist on natuke liiga palju. Tundeid mõjutav atmosfäär oli äge idee, aga paraku polnud see ülejäänud looga eriti seotud ja jäi nagu õhku rippuma.
 
2. Not So Certain (1967) 7/10
 
Uurimismeeskond viibib planeedil, kus elab inimestega üsna sarnane intelligentne liik. Kaasas oleva keeleteadlase abil üritavad nad selle liigi keelest ning selle erinevatest nüanssidest aru saada...
 
Väga hea keelepõhine lugu. Tegevust siin praktiliselt pole, lihtsalt kaks teadlast arutavad. Samuti pole mingit kohutavat saladust (nagu kuulus "To Serve Man"), pigem üritataksegi aru saada, millal "võib-olla" on "jah" ja millal "ei". Sellisena aga tõesti hea.
 
3. Mouth of Hell (1966) 7/10
 
Ühe planeedi arktilist piirkonda uuriv meeskond leiab veidra geoloogilise anomaalia, mis oleks nagu hiiglaslik põhjatu auk. Sinna laskudes tabab osasid meeskonna liikmeid hullumeelsus ja paljud hukkuvad...
 
Täitsa andekas lugu - geoloogiapõhiseid teemasid võiks ulme üldse rohkem kasutada. Lõbus on ka see, kuidas jutustus algab nagu lovecraftilik õudus, aga teises pooles toimub minule täiesti ootamatu pööre, mis muudab loo hoopis teistsuguseks.
 
4. A Two-Timer (1966) 4/10
 
17. sajandi Inglise härrasmees näeb äkitselt, kuidas tema elukoha juurde ilmub veider masin, kust väljub naljakalt riides mees. Ta läheb istub ise sinna masinasse, tõmbab kange ja leiab end ootamatult veidras 20. sajandis...
 
Selle loo suur väärtus on 17. sajandi keeles kirjutatud ajarännu-jutustus - kuid see trikk ammendab ennast üsna kiiresti, kui lugu ise aina jätkub ja jätkub. See on umbes kolm korda pikem kui peaks.
 
5. The Transinfinite Choice (1966) 5/10   Teaduseksperimendi ebaõnnestumise tulemusena liigub 20. sajandi teadlane ajas 300 aastat edasi. Kuid tulevikumaailm on ülerahvastatud düstoopia ning ta pannakse tööle, et olukorrale lahendusi otsida...
 
Düstoopia-nägemused ülerahvastatuse teemal olid 60ndatel üsna populaarsed ning see siin pole midagi väga erilist. Lahendus (või õigemini selle läbi kukkumine) on kergelt irooniline.
 
6. Psychosmosis (1966) 6/10
 
Lugu maailmast, kus teiste inimeste nime nimetamine on keelatud (kuni need veel elus on). Selle reegli vastu eksinud inimesed kaovad miskipärast jäljetult...
 
Unenäoline lugu, mille osas ei ole ma isegi pärast teist lugemist päris kindel, mis selle mõte oli. Kuid idee ja atmosfäär olid täitsa hästi loodud.
 
7. Traveller's Rest (1965) 9/10
 
Metsikus lahingutegevuses viibiv rindesõdur saab teate, et ta on demobiliseeritud. Rindelt lahkudes ja tasapisi rahumeelsema tagala ning seejärel tsiviilelu poole sõites toimuvad temaga pea märkamatud muutused...
 
Absoluutselt parim lugu kogumikus. Ajavoolu äärmine kokkusurutus rindel ja selle aeglane kulgemine tsiviilelus on suurepäraselt kujutatud ning ühteaegu sümboolne ja füüsikaline. Idee on ilmselt inspireerinud Joe Haldemani kuulsat raamatut "The Forever War".
 
Lisaks on loole lisatud väikeseid keelelisi nüansse, mis muutuvad vastavalt erinevatele olukordadele. Selline postmodernistlik lisand on oma aja kohta üsna revolutsiooniline ja praegugi on seda tore märgata.
 
Kokkuvõttes on lugedes täitsa näha, miks neid lugusid nii mõjukateks peeti. Praeguse pilguga on tase küll pigem ebaühtlane, kuid üks särav täht ja paar väga head lugu veel lisaks leiab siit sellegipoolest.
 
Hinnang: 7/10 (enne viimast lugu oli hinnang tunduvalt madalam)
Teksti loeti inglise keeles