Kasutajainfo

Connie Willis

31.12.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Connie Willis ·

All My Darling Daughters

(jutt aastast 1985)

eesti keeles: «Kõik mu kallid tütred»
antoloogia «Aphra» 2005

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
5
1
1
Keskmine hinne
3.538
Arvustused (13)

Ellen Datlow’ koostatud antoloogia “Alien Sex 1990” kõige meeldejäävamaks ja paremaks looks on just too Willise novell. Datlow kirjutab, et luges seda juttu esmakordselt 1980 OMNI toimetuses. Ilmselt ei julgenud ükski ajakiri seda avaldada ja nii ilmuski ta esmakordselt Willise kogumikus “Firewatch”. Loo tegevus toimub mingil kunstlikul planeedikesel või kosmosejaamas, kuhu rikaste noorte jaoks on rajatud ülikool ning mida nood Põrguks kutsuvad. Novellis on kaks tihedalt põimitud ideed: 1)Rikkad mehed loovutavad oma spermat anonüümsete tütarde sigitamiseks. Samaaegselt peavad nad kandma suure summa Fondi tütarde kasvatamiseks ja koolitamiseks. Tolles maailmas tekib alatihti perversseid olukordi, kus tütar ei tea, kas ta seksib isaga ja ta isa ei tea, kas ta partneriks on tütar. 2)Ülikooli noormehed on endale soetanud pisikesed karvased loomad, tesselid. Oma endiste sekspartnerite vastu on noormeestel kadunud igasugune huvi. Minu arvates annab jutule pinget ja väärtust kahe liini võrdlus: nii nagu noorukid kasutavad seksuaalselt ära abituid loomi, nii kasutavad isad (=vanemad mehed) ära oma tütreid. Ühteviisi abitud on mõlemad. Mehena tekkis häbitunne meessoo pärast küll. 10 astmelisel ulmefeminismi skaalal (Clute&Nicholls) on näiteks Tepperi “The Gate to Woman’s Country” kaheksandal tasandil. See lugu on mitu kraadi kangem, aga tasandit ei oska küll määrata. Eriti hea lugu.
Teksti loeti soome keeles

Isegi eesti lastekirjanikud on kirjutanud jutte ühiskonnaga pahuksisse sattunud varaküpsetest teismelistest. Willis lisab terakese ulmelisust, kuhjaga "põhjendatud" süüdistusi meessoo aadressil ja tulemuseks on järjekordne "raskestikasvatatavad lapsed koloonias" sorti lugu. Peategelane on väliselt jõhker ent sisemuses vältimatult hea ja õilsa hingega neiu. Elu koloonias on tavapäraselt troostitu ent hoidke alt - isad on veel palju hullemad. Emasid aga jutu järgi nagu ei eksisteerikski! Kirjanikul on õnnestunud leida lõplik vastus küsimusele, mis on intsesti põhjuseks, kuid häirima jäävad mitmed "agad". Üheselt meessoo vastu suunatud rünnak paneb ebamugavalt nihelema, tahaks protestida, aga äkki on öeldus ka terake tõtt? Üsna arusaamatuks jäävad siiski ebaisikulise sigitamise ajendid, kuid kui mul oleks tütar/tütred, vaataksin ka loole teise pilguga? Kogusummas on lugu nilbevõitu ja väsitav. Mõni aeg peale novelli lugemist nägin unes, et mingi üliametliku ja õnneliku lapsepõlve eest võitleva komisjoni otsusega lahutati mind oma lapsest kuna me olevat liiga lähedased. Kui ma oleks ulmekirjanik, kirjutaksin sellest jutu? Tänan, ei. Kolmest vastikustunde eest piisab küll.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik see agiteeritud klähvimine pervertidest meessoo aadressil on tädil sedavõrd kuraasikalt ja stiilselt välja kukkunud, et ausaltöelda, mulle päris meeldis..

Huvitav et see tekst lugejaile sedavõrd erinevat mõjub. Minul igastahes oli pool aega suu kõrvuni ;) Kui need ylejäänud naisõigusluse peal ära pööranud autorid kõik nii hästi kirjutada oskaksid.. ehh.

Teksti loeti inglise keeles

Kõik Mehed On Sead. Ega pärast antud teose läbilugemist selles erilist kahtlust ei jää. Autor on lihtsalt osanud selle klassikalise lause niivõrd painavaks jutuks kirjutada. Esimene kord, kui seda lugesin, oli mul parasjagu veel korralik hambavalu ka, nii et kokkuvõttes meeleolu missugune.

Huvitav oleks lugeda mõne naisbaaslase arvamust selle jutu kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav tõepoolest, et emasid või emadust jutus vist isegi kordagi ei mainitud... Ning kolledzhi mitteametlikuks religiooniks näis olevat nümfomaania. Jutu lõpp pidi siduma kaugesse tulevikku viidud sündmusi meile tuntud aegadega, kuid minus tekitas hoopis küsimuse, mispärast pidi tegevus mingisuguses kosmilise asukohaga kolledzhis toimuma. Tesselid ning fondid olid aga leidudena head. Ning Avo arvustuse viimasele lausele kirjutan alla.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on tegu sellise tekstiga, mis ei jäta kedagi külmaks. Kas see nüüd ka kõigile meeldib või ei meeldi, on juba iseasi. Juba teemavalik on piisavalt jõhker ning vastik, et häälestada inimesed vastavale lainele. Samuti on asi üsna andekalt komponeeritud, detailid paigas ning lõpp-lahendus, kuigi aimatav, siiski lööv. Üldiselt on tegu väga meestevaenuliku tekstiga, mis on suudetud väga hästi kirja panna. Mulle igatahes meeldis
Teksti loeti eesti keeles

Ei saanud aru, miks toimus tegevus ulmelises keskkonnas - sama hästi oleks võinud ju kirja panna selle Barretti perekonna loo, milleni lõpuks jõuti... Ja mida autor selle looga öelda tahtis, ei jõudnudki mulle kohale. Kaasarvustaja poolt ülalpool pakutud "kõik mehed on sead" kõlab lihtsalt liiga banaalselt.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on verinoore naise silmade avanemisest, kuid tegu on minu meelest pigem sümboltekstiga. Peas jäid kajama järgmised mõtted:

Minul ei tekkinud juttu lugedes kõik-mehed-on-sead assotsatsiooni. Pigem nägin ma loos püüdu pisut üle võlli keerates näidata abituse ängi ja võimetust. Autor on kasutanud selleks seksuaalvägivalla motiivi.

Tegevuse toimumispaik – piiratud territooriumiga ajast maha jäänud tehisjaam kuskil kauges kosmoses. Kohta kutsutakse õpilaste poolt, kes pole seal mitte omast vabast tahtest, Põrguks (ka väljend „jumalast neetud koht” esineb tekstis). See on habras keskkond, justkui kaardimajake, mille needuseks (ja ka päästjaks) peab minategelane puid (papleid – kiiresti kasvavaid, kuid väheväärtuslikke puid), mille juured nii lõhuvad kui hoiavad kogu kupatust koos. See kõik sarnaneb kangesti noore inimolevuse hingega – paradoksaalne ja habras.

Tegelasteks rikkurite, fondi- ja mahajäänud äärealadelt pärit lapsed, keda võiks kokku võtta fraasiga – armastusest hüljatud lapsed.
Loo võtmelauseks võib pidada „neil pole ju küüniseid, neil pole hambaid”, nad ei saa ennast kaitsta. Nagu väikesed loomad poiste käes, nii ka lapsed meeste/isade käes.

Tänapäeval tuleb järjest enam ilmsiks õõvastavaid pedofiilia, verepilastuse ja muude seksuaalperverssuste juhtumeid, üks võikam kui teine. Ka teismeliste seksorgiates pole midagi uut. Selles kontekstis tundub lugu appikarjena – inimlikkuse kaotamise, vastutuse eiramise, oma vajaduste iga hinna eest rahuldamise vastu. Kes kaitseb abituid küünte ja hammasteta lapsi?

Märgiline minu jaoks on ka tõik, et emasid on mainitud loos vaid kahel korral – asendusema ja surnud ema. Ema tähistab tavaliselt armastust, kaitset, lohutust, kuid selles maailmas neid väärtusi pole. Lähedus inimeste (noorte) vahel piirdub brutaalse seksiga. Perekesksete pedofiiliajuhtumite puhul on tihti imestatud, et kus olid ema silmad. Vahest siit ka ema kuju puudumine tekstis.

Minu jaoks oli see lugu käeraudades hapras kaardimajas lõksus lastest, kes Põrgus oma õudustega üksi, teadmata kelle poole pöörduda, sest nad ei tea, kes on Isa – kas ahistaja või ükskõikne eneserahuldaja.

Kogu see tants on lõputu nõiaring, armastuseta lastest kasvavad ainult armastusvõimetud vanemad – poistel on loomakesed, poistest kasvavad mehed, mehed saavad armastuseta sigitatud lapsi...

Teksti loeti eesti keeles

Ma kahtlesin hulk aega kahe ja ühe vahel. Kuid viimastel lehekülgedel avalduv propagandistikirg sundis mind otsustama ühe kasuks.
Tegemist on moraali vastase teosega.
Ma ei ole kunagi sallinud poliitiliste plakatite maalinäitusele väljapanekut. See siin oli üks hullemat sorti poliitika ajamine. Põhimõtteline lähenemine seisneb selles, et kunstilise teostuse kaudu poetakse lihtsameelse lugeja hinge ja seal hinges siis (pannakse mürgiseeme idanema, situtakse, ...).
Jutu stoori on eelnevalt lahti seletatud.
Tavatõlgendus „kõik mehed on sead“ on eelnevalt ära toodud.
Jutul on (oleks) võimalik ka tiba teistsugune tõlgendus:
• naised on vabad seksuaalsed olendid, kellele meeldib (nagu meestelegi) valimatu ja vaba seks, kus partnerite suur arv on ihaldatav,
• seda naiste vabadust takistavad oluliselt vastikult monogaamsed mehed,
• meeste monogaamsuse kujundlikuks näiteks sobib isa-tütre suhe, kus need vastikud mehed teisi naisi ei vaatagi (neil ei tõuse),
• lisaks sellele, et naiste poolse võimalike (partner-meeste, seksuaalsete teenindajate) kaaslaste valik aheneb, on selline maailm sügavalt ebaõiglane tütarde suhtes,
• kelle võimalused laias meesterohkes maailmas ringi keppida on (vägivaldselt) ära lõigatud.

See tõlgendusvariant oli nalja pärast ära toodud.

Jutu kui propagandavahendi kohta on autor ise pakkunud kujundi – lugeja on tessel, kelle kõikudesse aukudesse autor oma räpast riita topib. Abitu lugeja, kelle kriitiline mõtlemine on kunstiliste vahenditega kärbitud, kellel puudub võimalus vastu hakata.
Tegemist on vägistava jutuga.
„Ülesküntud uudismaa“,
„Elu tsitadellis“

Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei haaranud mind kaasa. Ei suutnud äratada ei empaatiat ega uudishimu. Ei positiivseid ega negatiivseid emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles

Nutikas lugu, eriti omas ajas.

Samas mind jäi häirima see, et nii olulises andmebaasis surfamisest ja andmete sisestamisest mingit elektroonilist jälge maha ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses olin kindel, et panen hindeks viie, aga siis hakkasin tagantjärele mõtisklema ja alandasin hinnet ühe palli võrra. Miks siis nii? Vaatamata sellele, et jutt ise oli väga meisterlik ja kaasahaarav, hakkasid mingid asjad häirima. Esiteks see ameerikalik stamp, et taoliste lugude kangelane on teismeline (enamasti naissoost), keda enam-vähem kogu maailm mõnitab, kiusab ja püüab ära kasutada. See on ilmselt läbiproovitud moodus, kuidas peategelase vastu kaastunnet äratada. Minus see kaastunne aurustus öhe, adudes kui rikutud mõtlemise ja hälvetega see peategelane ikkagi on. Teiseks häiris see, et autor püüdis justkui libahundi väärakaid tegusid ja mõtlemist õigustada. Vähemalt selline mulje mulle jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga mõjus jutt. Jah, lool on selgeid küsitavusi, millele on viidanud ka eelkommenteerijad, kuid üldmulje on nii võimas, et hinnet see alla ei vii. Pessimistlik jutt, mis mulle meeldib? Jah, juhtub maailmas veel imesid.
Teksti loeti eesti keeles