Kasutajainfo

Elizabeth Jane Howard

1923-2.01.2014

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Aphra

(antoloogia aastast 2005)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2005

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (10)
6.2005

Viimase kaheksa aastaga on kujunenud mõnusaks traditsiooniks, et kõigepealt tuleb suvi ja siis veidi peale seda uus raamat Skarabeuselt. Kui seni on kirjastus ilmutanud põhiliselt mingi konkreetse autori juttude valikkogusid, siis "Aphra" on söakas kuid loogiline samm edasi, olles antoloogia, milles on püütud ka mingit temaatikat aretada; seda küll mitte päris iseloomukindlalt - raamatu esimeses pooles peaksid lugejat lummama kummalised maailmas ja teises pooles tema kujutlusvõimet ärgitama armastuse igasugused (värd)vormid.

Pakun, et "Aphra" küündib viimase 15 aasta jooksul ilmunud antoloogiatest kõige lähemale "Lilled Algernonile" või "Täheaja" tasemele. Retsept iseenesest on ju väga lihtne - tunnustatud autorid ja nende parimad lood. Teeb rõõmu, et niihästi Silverbergi kui Vance`i puhul on otsitud ja leitud need parimatest parimad palad, mitte takerdutud esimese hamba all mitte karjuva jutu taha (mis näib olevat kodumaiste antologiseerijate kutsehaigus). Iseäranis Zelazny "Koguja roos" on ilmekas näide loogilisest valikuprintsiibist - ohtrat tunnustust pälvinud tekst, mille teenitud lugejamenu kohapeal pole kuigi raske prognoosida. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Wolfe`i hoolimatult elegantse "Kerberose viienda pea" leidmine selle raamatu kaante vahelt.

Muu kraam erinevatel põhjustel minu jaoks samaväärselt esile ei tõuse, olgu selleks siis õudusesoolika alaareng ("Aphra", "Modell"), loo teisejärguline sisu (kogumiku kaks esimest lugu)1, kaheldava väärtusega sõnum ("Tissid", "Kõik mu kallid tütred") või teksti mitte kuhugi välja jõudmine ("Valged lõngad", "See on väga puhas"), kuid köite raames moodustab see kõik "üle jääv" värvika sidusmaterjali, mis lubab raamatut tagantjärele nimetada meeldivaks tervikuks.

Väärtus või mitte, aga raamat on ka poliitiliselt korrektne või sisaldab vähemalt selle elemente - Kim Newmani jutus kohtame juudisoost rauget natsikütti ning kaks viimast lugu on feministlikud - kui peale sümbolismi muidugi on üldse midagi feministlikku "Tisside" koolikiusamise tagajärjel libahundistunud ja seejärel igasuguse reaalsustaju kaotanud teismelisest peategelases.

Raamat ise aga meenutab veidi mingi salaseltsi siseväljaannet. Pealkiri "Aphra" erilise infotulvaga uudistajat üle ei vala, puudub juhatust andev ees- või järelsõna (lugudele endile eelnevad küll autoritutvustused, kuid eeldab nendeski orienteerumine juba mingit kompetentsi) ning tagakaanel toodud autorite loetelust on asjassepühendamata raamatusõbrale tuttavad heal juhul kaks-kolm nime. Millega tahan öelda, et inimene, kelle pilgu üllitis on nt. raamatupoes kinni püüdnud ja kes seejärel raamatut sirvima asub, teada saamaks millega tegu, paneb selle varsti sama targalt letile tagasi. Kasvõi pealkirjaalune tekst "valik ulmejutte sellelt, sellelt ja sellelt ja teistelt" oleks võhikule abiks.


1 Kahtlemata on ka mingi teksti sisu esma- või teisejärguliseks liigitamises midagi sügavalt isiklikku. Et näiteks "Übermenschi" kätketud emotsionaalne laeng kadudeta lugejani jõuaks, oleks hädasti vaja USAs veedetud lapsepõlve (ehk siis lektüürina koomikseid ja ühes sellega sissejuurdunud superkangelase kultust). Samavõrd kaugeks jäävad religioonikaugele inimesele religioossete isikute usulised vapustused ("Lohe ja risti tee").
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Andrilgi, on minu jaoks üks kindlatest asjadest suvel uus Skarabeuse raamat. Üldiselt võib nendega täiesti rahule jääda, isegi nõrgematest leiab midagi. Mis aga puutub kõige esimesse, siis ületamatuks jäänud on see siiani: vapustavale sisule lisaks leidub tänapäeva eesti oludes mõeldamatu pealkaas.

Nüüd siis “Aphrast”. Kuna kõiki jutte ei jaksa üksikult arvustada toon siin välja enim meeldinud või ka mitte meeldinud.

George R.R. Martin - Lohe ja risti tee. Minu jaoks on George eelkõige ja ainult “Song of Ice and Fire” autor. Selles loos siin on näha, et kirjutada mees mõistab, sisu aga kahjuks on täiesti mõttetu. Juudas, Jeesus, Peetrus, Paulus - who gives a shit? Nüri, igav ja mõttetu.3.

Kim Newmani “Übermensch”. Tobe, lollustest kubisev ja poliitiliselt ülimalt korrektne lugu. Hinne 1. Miinusega.

Jack Vance – Kuukoi. Üks kogumiku tippudest. Ääretult kummaline kultuur tõi esimesena meelde LeGuini analoogilised asjad, oli aga tädi omadest mäekõrguselt üle. Jutu headust ei muuda ka asjaolu, et kahtlen sügavalt taolise kultuuri jätkusuutlikkuses. No kujutage ette linna, kus igal inimesel on kaasas paarkümmend kitarri, torupilli, viiulit, karmoshkat, bändzot, suupilli ja vilet, et teiste inimestega suhelda.

Gene Wolfe oma “Kerberose viienda peaga” tõstab kogumiku väärtust suuresti. Vance`i kõrval kogumiku tipplugusid. Kummaline kultuur, kummalised olud. Niimoodi on isegi raske öelda, mis selles loos meeldis või mis mitte. Jäi ainult tasapisi lahti kooruv lugu veidrast tsivilisatsioonist.

Zelazny jutus tunneb ära hea loo, kuid ilmselgelt vananenu. Praegusaja infoga Marsi kohta pole sellise looga midagi peale hakata, lisaks veel mingi Piibli peatükk, mille üle seal lausa kultust tehti, kuid mis usukaugele lugejale suurt midagi ei ütle.

Blochil leidub muidugi igasugu lugusid. Kogumikku valitud “Model” esindab järjekordset hammastega naise – kõikide meeste õudusunenäo – varianti, mõjub aga hästi.

.Kogumiku teisest poolest tõuseb selgelt esile Suzy Charnase “Boobs”. Libahundilugu, kus lendab verd ja soolikaid, ent mis sellest hoolimata on eriliselt optimistliku alatooniga ja absoluutselt mitte ängistust tekitav. Mida aga ei saa öelda kogumiku teise poole ülejäänud lugude kohta, kuid ängistust tekitavad mitte sisu headuse pärast, vaid pigem sellepärast, et nad kipuvad ununema hetk peale lugemist.

Siiski, tõhus kogumik. Silverberg, Vance, Wolfe, teatud reservatsioonidega ka Bloch ja Charnas tõstavad keskmise nii kõrgele, et ülejäänud lugude keskpärasus ei paistagi nii jube. Tobeda mulje jätavad illustratsioonid, mis mõjuvad põhikooliõpilase tunni aeg kuivatuspaberile soditud pildikestena.

Tugev “neli”.

Teksti loeti eesti keeles

Väga kiiduväärt antoloogia. Pakub nii kosutavat lugemiselamust, kui lisab eesti ulmeruumi olulise koguse tõlgitud klassikat. Kui rääkida sisulisest poolest, siis on kogumik väga nutikalt koostatud. Siin on selged tipptekstid (Vance, Silverberg, Wolfe, Zelazny), mis moodustavad raamatu selgroo ja annavad talle identieedi - just nende järgi jääme seda raamatut meenutama - ja on ülejäänud lood, mis on kõik mõnuga loetavad ja moodustavad tippude vahele asjaliku sidusaine. Igas antoloogias on mõned tipud ja liiga palju superkraami kokku ahmides jääksid mõned asjad teisi varjutama. Selles raamatus on kõik tasakaalud nagu paigas. “Aphra” on sama meeldejääv raamat, kui “Lilled Algernonile”, ja kui ta ei saavutagi samasugust resonantsi, siis ilmselt sellepärast ajastu on lihtsalt teine.

“Aphras” teevad eestikeelse debüüdi Vance, Collins, Willis ja Wolfe ning ka vist Zelazny lühiproosa on eesti lugejale tundmatu. Juba autorite nimistu veenab, et lugeja on heades kätes ja rahulolu garanteeritud. Kui see oli koostaja eesmärk, siis minu vajadus Vance’i ja Wolfe’i teoste vastu igatahes kasvas. Kaks nõrgimat pala on Leinonen ja Willis aga kuna muud head materjali on nii palju, siis ka see ei sega. Minule pole Willise jutud kunagi istunud, aga ilmselt on see maitseküsimus ja miks mitte eesti lugejale tuvtustada kõige rohkem ameerika auhindu võitunud kirjanikku.

Antoloogia keskmine tonaalsus on selline kenasti klassikalise sf’i ja õuduse vahele jääv. Siin pole liigliteratuuritsevat hämarulmet ega “Analogi” kruvisid ja mutreid. Enamik lugusid on mõistetavad ka ulmet mitte tarbivale publikule ja ilmselt suudab see raamat ulmet Eestis ka kõvasti legitimiseerida ja polulariseerida. Just selline raamat võib paljudele selgeks teha, et ulme pole tähesõjad ja tolkinismus.

Kui rääkida vormistuslikust küljest, siis tahaks mainida, et jagunemine kahte ossa eraldi alapealkirjadega tundub pisut tarbetuna. Tähendab, see ei riku midagi, aga samas ei häälesta ka eriti mingile lainele. Keskmise lugemusega ulmehuviline võiks samasuguste alapealkirjadega antoloogiaid kokku seada kümneid... aga mis mõte sellisel katalogiseerimisel ikka oleks? Koostaja mõte on selgemini tuntav muidugi “Armastuse ja seksuaalsuse” osas... “Lummavad maailmad” on pisut laialivalguvam. Aga kui näiteks need alapealkirjad ära jätta ja esitada need lood suvalises järjekorras? Ei muutuks sellest minu arvates mitte midagi - ikka oleks päris hea antoloogia. Nii et see jaotus mõjub pisut kistuna, kui nagu öeldud, ei riku samas midagi. Kuigi võib-olla oleks hittide hajutamine teiste lugude vahele veidi parema efekti andnud. Mis küll hinnet ei mõjuta (küll aga müüginumbreid ja antoloogia retseptsiooni) on ilmselt see, et vähemteadlikuma ulmehuviliseni jõudmine on raskeks tehtud. Antoloogia on tõepoolest salaseltslikult vormistatud - mingi lühike saatesõna oleks võinud kas või tagakaanel ikkagi olla. Ja ainus aspekt, milles “Aphra” kõvasti “Lilled Algernonile” alla jääb on muidugi illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene võrdlus, mis tuli kohe pähe, kui olin paar esimest juttu läbi lugenud: tegu on kogumiku «Lilled Algernonile» õigusjärglasega. See mulje süvenes kuni teise osani. Küsimus on puhtalt aga maitses. Kui kogu esimene pool koosnes täiuslikest ning nauditavatest juttudest ja jutustustest jne, siis teine pool ei olnud mu jaoks enam see. Jah, ka seal on tugevad tekstid, meisterlikud, kuid ma ei ole kunagi aru saanud isegi koomilisse võtmesse pandud räigustest. Jah, nad mõjuvad täpselt nii, nagu on oletatavalt mõeldud. Kolm korda üle vindi ja naljakas on ka. No ei ole seda soolikat, ei ole. Kuigi just teises osas on antoloogia nimijutustus «Aphra». Lugu on lummav oma perverssuses ja pretsedenditus ihas ilusa järele. Kõik sõltub sellest, mis on konkreetse inimese jaoks ilus. Ja samuti on just teises osas see teismelise libahundi lugu.

Kogu esimene osa aga on selline, mida ma episoodiliselt jäängi lugema mitmeid kordi üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea antoloogia ning "Skarabeuse" järjekordne õnnestumine. Aitäh, Arvi Nikkarev! Olen lugusid üksikult arvustanud ning kuigi ei pea kõiki neist suuremaks asjaks, on üldmulje siiski tore.

Eelarvustajad on võrrelnud "Aphrat" legendaarse antoloogiaga "Lilled Algernonile". Loomulikult jääb "Lilled Algernonile" unikaalseks oma ilmumisaja tõttu... Sest oli ju LA peale lihtsalt väga hea antoloogia olemise ka see üks ja ainus. LA-l on siiski peale illustratsioonide üks oluline omadus, mida käesoleval kogumikul vähem on. Selleks on stiiliühtsus. LA koondab SF-i kuldajastu tipplugusid aastatest 1940-1961. "Aphra" võinuks olla sarnane kogumik konkreetselt uue laine jaoks ning piirduda 15-20 aasta pikkuse perioodiga. Siis vast tõesti oleks mõtet rääkida väärikast järglasest "Lilledele Algernonile". Praegu aga on "Aphra" siiski vaid üks hea antoloogia teiste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne sellele kogumikule on kahtlemata "5". Kas seda julgeb just LA järglaseks pidada, näitab aeg, kuid naeruväärne ei ole see trooninõudlus kindlasti mitte. Väga palju on eelmistes arvustustes ära öeldud, nii et raske on olla kordamata, samas paneksin (kasvõi enda jaoks) kirja muljed, mille jutud jätsid:
Martin "Risti ja lohe tee" -- korrata jääb vaid LL arvustust -- jälle see tüütu ristiusu panteon -- who gives a shit? Häälestab kogu raamatu suhtes negatiivselt, kuid õnneks oli kõige viletsam esimeseks.
Newman "Übermensch!" meenutas mulle pisut Spinradi "Terasunelmat" -- sama vabandava muigega serveeritud nilbe hüperkorrektsus, mille seedib ära vaid hästi teostatud ja üsna vaimutiheda teksti tõttu.
"Valkeida lankoja" ilmumist siin teiste seas saab seletada vaid Arvi huviga Soome ulme vastu -- viletsavõitu kohalik ümberjutustus "X-files"-i tüüpi urban legend-ist; olgu, üsna meisterlik, kuid ikkagi annab signaali, et põhjanaabrite ulmest tuleks pigem hoiduda.
Järgmist 4 lugu tahaks kunagi eraldi arvustada ja nende eest kogumik hinde saabki -- jääb vaid korrata AG arvustust selles osas. Huvitav muide, ma ei teadnudki, et Vance`i ja Wolfe`i varem eesti keeles ei ole... ei ole vist jah. Nojah, neid kahte jõledat karuvanaema, Collinsit ja Willist ka... Väitleks vaid ehk LL-ga Zelazny koha pealt -- Bradbury "Marsi kroonikad ja tuhat teist teost, olgu või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", on tänapäevaks selgelt vananenud info baasil kirjutatud, ent see ei vähenda nende väärtust. Nojah, antud konkreetse loo mõistmiseks tuleks muidugi kasuks, kui Koguja raamat läbi loetud.
Bloch "Model" on lihtsalt tore meelelahutus. Jällegi väitleks LL-ga -- minule oli lugu ainult naljakas; ilmselt kuulun seda tüüpi meeste hulka, kel istub sees sügav alateadlik veendumus, et riist on soomustatud :-}}}
Wolfe "It`s very clean" ja Collinsi "Aphra" on igasuguste lühikeste televersioonidega lõputult äralörtsitud lood (teate küll neid "Twilight zone" või "Strange tales" tüüpi juppe, mida lastakse hilisõhtul inimestele, kel pole und, sest nad pole päeval midagi sellist teinud, mis aju väsitaks, ja kus iga idee on surutud 40-ne minutiseks, et koos tiitrite ja reklaamiga tund kokku tuleks -- ideede vanadekodu, krematoorium otse üle õue...)
Charnas "Boobs" --pretensioonitu libahundilugu, ei midagi erilist, kuid üldse mitte halb.
Willis "Kõik mu tütred" -- kah tore lugu, selline armsalt perversne. Autoril on üldse sellised toredalt õelad lood, kahju vaid, et see eriti ei mõjunud, sest vint oli nii üle keeratud, et see ainult nalja tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, jälle üks suurepärane kogumik Skarabeusilt. Seekord küll mitte ainult ühele autorile pühendatud, vaid teatud teemadele. Kogumiku üldmulje on igati positiivne. Ligi pooled jutud (Moonmoth, Passangers, Cerberus jne.) valmistasid tõelise lugemuselamuse. Samas oli ka paar tugevat pettumust (Aphra, Boobs, It`s Very Clean), mis panid parimal juhul õlgu kehitama, halvimal ajasid lausa vihale. Loomulikult võib vaielda juttude valiku üle, kuid üldiselt oli terve antoloogia taseme poolest üsna ühtlane. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Rikun ilusa rea ja panen kirja teistsuguse arvamuse ning hinde.

Enamikku kogumiku lugusid iseloomustas minu jaoks mitte kuhugi jõudmine - lugeda oli nauding aga pointi ei leidnud.

Kogumiku 12-ne jutu hulgas leidus minu jaoks ainult üks väga hea lugu ning kaks lihtsalt head juttu - vastavalt siis Silverbergi "Reisijad" ning Vance`i "Kuukoi" ja Wolfe`i "See on väga puhas". Ülejäänud lood olid keskmised (ei liha ega kala) ning Blochi "Modell" isegi õudusjuttude kategoorias allpool igasugust arvestust.

Illustratsioonide kohta on üleval juba mainitud, lisaks oli kogumiku esimeses pooles veel ka küljenduslikke apsakaid valedesse kohtadesse sattunud tühjade ridade näol.

Kokkuvõtteks on "Aphral" kindlasti koht minu raamaturiiulis, aga see on selgelt kehvem koht kui kogumikul "Lilled Algernonile".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
 

Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
 

Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
 

Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
 

Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
 

Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
 

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
 

Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
 

Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
 

Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
 

Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
 

Mis niiväga ei istunud:

Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
 

George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
 

Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

Teksti loeti eesti keeles
x
Krafinna de Kraax
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.


Õnneks või õnnetuseks on neid ratsionaalseid suhteliselt vähe. Õnneks, sest muidu kaoks naer ja nali ja kõik sellest johtuv. Õnnetuseks – inimesed oleksid ammu avastanud paralleeluniversiumite saladuse, kui lähtuks vaid kainest mõistuses. Aga inimesest teeb inimese just see nali või naljakus, mis laseb uskuda jaburusi. Miks mitte siis uskuda pronksjalgse Empedoklese teooriat

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?


Lühidalt on ses loos olemas kõik need komponendid, mis tõstavad Reidar Andersoni mu jaoks ühte ritta vägagi nimekate ulmekirjanikega. Ilma allahindluseta. Kui Reidar kirjutaks edasi samalaadseid "tooteid", ei näe ma mingit põhjust, et ta nimi ei peaks olema näiteks kasvõi suure jutustaja Indreku nime kõrval...
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.


Lugesin Meriniitude juttu "Tappa naer" vist oma kuu aega järjest. Pidin end sundima seda tegema. Nii halb ei saa olla ükski jutt,. mille Raul kogumikku pani. Aga oli... Asi lihtsalt ei edenenud. Lisaks häiris mind täiesti suvaline keelekasutus – ühes kohas on rahvalik, siis jälle kirjakeelne. Ja üleminekuid praktiliselt pole. Seda nii tegelaste kõnepruugis kui ka jutustamises. Tundub, nagu autorid poleks teksti ühtlustamisega üldse vaeva näinud. Üks kirjutab ühe jupi, teine teise. Ja need on erinevad.
Põhimõtteliselt võiks ju asi isegi nii töötada. Aga sel juhul peab olema väikegi põhjendus, miks nii on. Peale selle, et autorite arvates oli see kindlasti äge ja lahe. Paluks veidigi lugejatele mõtlemist.
Lisaks sellele olid tegelased samuti ebaloogilised. Ühes kohas väidetakse, et peategelane on vana ja kogenud, teises kohas aga on ta justkui juntsu, kes suurt midagi ei tea, ja siis jälle plõksab see vana ja kogenud tegelane tagasi. Kes käitub nagu boss ja kes teab kõike ja kõiki. Ning kohe seejärel antakse vastupidist infot. Saa siis aru, mis toimub.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Teksti loeti eesti keeles

"Sei tu bah?" – oled sa valmis?

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Kadri Pettai on maalinud huvitava pildi ühiskonnast ühiskonnas. Jah, pealtnäha fantastilise ja põrgulikult düstoopse, aga kui jutt läbi lugeda, kas see fantastika on ikka fantastika? Praegu, kui kirjutan seda pisikest arvamust, pole ma selles enam nii kindel. Alati on olnud ju nii, et ühiskond elab ühiskonnas ja nii edasi. Peaaegu lõpmatuseni. Raam ehk ümbritsev ühiskond saab kasu sellest, mis on seespool, ja ümbritsevat ühiskonda piiravad omakorda raamid, mis on määratletud pea samade parameetrite alusel.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirotari "Seeme" lugu on jutustatud ebausaldusväärselt. Peategelane ei ole see, kes ta on. Samas on ja just see, kes ta näib olevat. Paradoks?
Aga ei ole. Peategelane on minu jaoks usutav. Võib-olla liiga ideeline, samas on terve ühiskond maalitud ses võtmes, et keegi ju pidi olema ideeline. Midagi pidi muutuma. Mis sest, et ohvrite hinnaga. Ja muutuski.
Seeme oli pandud idanema. Samas, kas väike halb on sama hea kui suur halb? Mille vahel valida? Surmade või hävingu vahel. Need on küsimused, mille Kirotar viskab õhku. Ja see küsimus on nii suur, et seda pole inimkond lahendanud terve oma eksistentsi ajal. Niisiis tegeleb Kirotari jutt taaskord maailma parandamisega.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim jutt, ilma igasuguste mööndusteta. Oli sf-mumbo-jumbot (tegelikult, mida vähem, seda parem, aga mõne autori puhul vaatan läbi sõrmede), piinatud, aga aus ja hea kangelane, kange kaelaga.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi loos napib sära. Seda ilukirjanduslikku. Kõige hullem ei olegi, aga siiski – natuke masendav on lugeda, kui mõttes kogu aeg toimetad teksti – see sõna siit vahelt ära, see siia, see lause teistmoodi, seda pole üldse vaja...

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Teksti loeti eesti keeles

Terviklik jutt. Kaheldamatult üks parimatest terves kogumikus. Jagan ka seekod Kriku arusaamatust...

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Teksti loeti eesti keeles

Puhas võidulugu.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Teksti loeti eesti keeles

Soobel nagu Soobel ikka. Kärbid, katid, Vutid, Ninnud-Nunnud... Aga Soobel kõige positiivsemas võtmes.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss", mis näib kui fragment või peatükk ühest pikemast loost, kulgeb eepilise fäntasi aeglusega, samm-sammu haaval. Kohati piinarikka aeglusega, kohati üsna normaalselt. Kiiret pole kuhugi, maailm on lahti ja teed avatud. Ning sinu asi on kaasas käia. Kuigi, poole loo ajal avastasin, et uurin, mitu lehekülge on veel jäänud...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult tasub uskuda oma maitset. Ja žanrieelistusi. Muidu võib juhtuda, et satudki Sorokini "Opritšniku päeva" otsa, mis iseenesest pole üldse paha raamat, aga ei kõneta. Esiteks, kesse kuram on opritšnik? Selleks, et teada saada, tuleb kas raamat läbi lugeda või minna kergema vastupanu teed ja uurida Tarkadelt. Neilt, kes ei unusta.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Teksti loeti eesti keeles
9.2014

Teadmata, mida tähendab sõna "Shikasta", aga teades, et Doris Lessing ei ole mitte vähemat sorti kirjanik, kaugel sellest – mis sest, et Eestis on tal kummaline naistekaautori renomee – ja et tegu peaks olema ulmekaga, asusin lugema. Päris innukalt.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Teksti loeti eesti keeles

Jääskeläinen on minu jaoks tõusnud Soome ulme tipuks. See konkreetne jutt on väga hea stiiliga, väga hea kompaga, väga mõnusalt jutustatud.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud suurt mõtet. Ja veidi tüütu oli kah... aga noh, kuna asi on vist tõesti katsetus, siis tasuks edasi ikka rabeleda.
Nii hull see asi ka pole, et sulge nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles

Jubeigav. Algus venis nagu tatt, aga ühte ei saa ainult sellepärast, et lõpp hakkas jutu moodi välja nägema.
Aga noh, mulle ei lähegi sõjaline madin ega auastmete jama suurt väga korda, eriti kui see kestab lehekülgede kaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles