Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Sergei Kazmenko

9.11.1954-30.01.1991

Teosed

· Sergei Kazmenko ·

Zaštšitniki

(jutt aastast 1987)

ajakirjapublikatsioon: «Tehnika – molodjoži» 1987; nr. 1
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)
Kristjan Rätsep

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Sarnaselt "Kaarnalaulule" on Kalmsten ka käesolevas teoses (Baasi on see lisatud lühiromaanina, koostatavas algses Stalkeri nimekirjas aga figureerib see hoopis romaanina, nii et hetkel ma ei oska öeldagi, millega täpselt tegu) sukeldunud müütide valdkonda, ent Vana-Kreeka asemel on ta sedapuhku ammutanud inspiratsiooni hoopis muistse Skandinaavia saagadest. Erinevalt eelmainitud kogumikust "Kaarnalaulus" aurupungilikud elemendid puuduvad ja tegu on žanripuhta fantasy'ga, mis pole Eesti ulmes just levinuimaks alamžanriks.
Ühelt poolt meenutab "Täheraua saaga" vägagi Poul Andersoni mõningaid romaane, eriti tema "Murtud mõõka", aga ka näiteks "Jumalate sõda". On jumalate võimuvõitlused ja mängud, kuhu kaasatakse ka surelikud, õhustikult viikingiajastu Põhjalat meenutav karm-karge ning vägivaldne maailm ja muistsete germaanlaste maailmapildile omane totaalne fatalism - saatuse eest pole kaitstud isegi jumalad. Samas on autor erinevalt Andersonist (ja sarnaselt näiteks Guy Gavriel Kayle) loonud täiesti omaenda maailma, mille ühiskond, geograafia, mütoloogia ja nimed meenutavad küll muistset Põhjalat, ent see siiski pole seda. Jumalate asemel on siin jumalded, Valhalla asemel Langenutevald, nornide asemel eenid jne... Germaani mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailmades nii populaarseid võlumõõku asendavad hoopis maagilise väega taprid, silma torkasid ka naiste meestega võrreldav roll valitsejate ja sõdalastena ning ühiskonna mõistev suhtumine samasooliste armusuhetesse (mis kumbki muistset germaani ühiskonda just ei iseloomustanud). Ja pealkirjas mainitud täheraud ei tähenda sugugi meteoriidirauda, nagu esimese hooga arvata võiks, vaid hoopis midagi muud...
Sisust nagu rohkem rääkida ei tahaks, raamat on küllalt õhuke ja sündmustiku kohta leiab teavet ka selle tagakaanelt. Mulle "Täheraua saaga" meeldis ja rohkem kui "Kaarnalaul" - võib-olla just seetõttu, et kolme eraldi loo asemel oli siin üks ühtne ning hoogsalt kirjapandud tervik, mis jättis vähem hakitud mulje. Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel. 
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Olin selle lühiromaani (ja konkreetse sarja) kohta enne lugemahakkamist kuulnud üsna vastuolulisi hinnanguid. Kahjuks pean mainima, et eriti ei meeldinud ja rohkem ma seda sarja lugeda ei kavatse. Robotist minategelane jättis tükkis oma veidra, üheaegselt apaatse ja üliemotsionaalse sisemaailmaga mind täiesti ükskõikseks ning ülejäänud tegelased olid praktiliselt üksteisest eristamatud, kui nimed välja arvata. Roboti silme läbi esitatud maailm ja sündmustik ei suutnud oma pinnapealsusega mind lugejana absoluutselt kaasa haarata. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kusnetsi loomingust olen siiani lugenud vaid tema kunagist kergelt fantasy'ga flirtivat ajalooliste romaanide triloogiat "Hundipäikese aeg"ja ulmejuttu "Ootamatu jahisaak". Seni valdavalt ajalooliste romaanide autorina tuntud Kusnetsile on "Kronošütist" esimene niivõrd mahukas žanriulmeks liigituv teos, samas ajalugu (täpsemalt inimkonna esiajalugu) on siingi küllaga. Arvestades, et ka hiljutine Nobeli meditsiinipreemia läks neandertallasi uurinud eesti päritolu teadlasele, mõjub ürginimeste geneetika ja tänapäeva rahvatervise seostamine, mis "Kronošütistis" üsna radikaalsel moel avaldub, isegi üllatavalt aktuaalselt.
Lühidalt sisust: viiekümnendale eluaastale lähenev Eesti erusõjaväelane ja jahindusentusiast Ragnar Saar on oma eluga ummikusse jooksnud ning kaalub enesetappu. Ootamatult saabub tema Lõuna-Eesti tallu Baieri aadlimehest neonats, kes pakub talle värbamist uskumatult kõlavale missioonile. Nimelt selgub, et ajarännud on päriselt võimalikud ja WHO on otsustanud vabastada inimkonna neandertallastelt saadud pärilikest haigustest, püüdes ajarännumissiooniga takistada neandertallaste segunemist kromanjoonlastega paleoliitilises Euroopas. Selle juures on aga üks konks: selgub, et just neandertallased olid valge rassi esivanemad ja missiooni õnnestumisel oleksid puhtalt kromanjooni verd eurooplased üsnagi pigementeerunud välimusega - asi, millega Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei kuidagi leppida ei saa. Saar pole just eriline neonats, aga üsnagi konservatiivsete vaadetega keskealise valge eesti mehena ei meeldi talle mõte valge rassi eos ära kaotamisest mitte üks raas ja omadega niikuinii suhteliselt ummikusse jooksnud mehena nõustub ta suunduma aja-parašütisti ehk kronošütistina 40 000 aasta tagusele Prantsusmaale, kus valitseb jääaja kliima, et neandertallasi WHO eugeenikute eest kaitsta. Kogu lugu osutub aga arvatust veel keerukamaks ja lisaks WHO-le ning neonatsidele sekkuvad jääaja Prantsusmaal toimuvasse ka Iisraeli palgasõdurid ja juudiäärmuslased...
Ilmselt tuleks kohe mainida, et tugevalt sotsiaal-progressiivsete vaadetega lugejatel (ja eriti neil, keda kõiksugu naljad või märkused erinevate vähemuste teemal isiklikult häirivad) tasuks sellest romaanist pigem eemale hoida. Ei, "Kronošütisti" näol pole kindlasti tegu tõsimeelse rassismi propageeriva teosega, pigem trollib autor mõnuga moodsal ajal järjest tabustuvate teemade kallal ja suur osa teosest ongi muigvelsui kirjutatud ning nii ka loetav (ei saa ju surmtõsiselt võtta teost, kus juba esimestes peatükkides esinevad selliste nimedega tegelased nagu patoloog Joosep Nemgele või politseiuurija Zipelgas). Moodsale feministlikule lugejale võiks ehk ka naistegelaste kujutamise viis närvidele käia, samas kompenseeriks selle nende jaoks ilmselt osaliselt kauni, targa ja vapra Iisraeli teadlase Eden Mori tegelaskuju, kes endale ligitükkivaid juhmivõitu palgasõdureid juudiarmees õpitud käsitsivõitluskunstiga paika paneb ning "rääkivate dildodega" võrdleb. (Iisraeli puutuvaga näib autor üsna hästi kursis olevat, ent kirjutab millegipärast Mori teenistusel Golani kõrgendikel ja lahingutegevusest palestiinlastega, ajades vist Süüria piiril paikneva Golani segi Gaza sektori või mõne kolmanda kohaga).  Kui nüüd eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et "Kronošütisti" näol on tegu suvalise "poliitiliselt ebakorrektse" pulalooga, siis sellest on asi kaugel - autoril on ka nalja tehes õnnestunud tõsiseks jääda ja näiteks paleolootilisse Prantsusmaasse puutuva on ta endale ülihästi selgeks teinud, ürginimeste elu kirjeldused on põnevad ja detailsed, sõjaväelasena ning jahimehena valdab Kusnets ülihästi ka relvastusse ja muusse sõjatehnikasse puutuvat (nii palju erinevate tulirelvade täpseid kirjeldusi pole ma vist pärast Lew R. Bergi teoseid ühegi eesti autori ulmeteosest leidnud).  
Teatud sarnasused (just maailmavaatelistes küsimustes) on Kusnetsil eesti ulmeautoritest ka Siim Veskimehega. Samas on ta stiil mingitpidi Veskimehe oma vastand - kus Veskimees tõsimeelselt jutlustab, seal Kusnets ironiseerib ja tögab, samuti puudub Kusnetsil Veskimehele omane matemaatika ja reaalteaduste fetišeerimine (peategelane Saar on "kõva mehena" pigem siiski humanitaarteaduste huviline). Ka lõpuosas mängutulevad ajaparadoksid (millest spoilerdamata on keeruline kirjutadagi) mõjuvad pigem iseendaga vastuolus olevatena - mingit tavamõistusele hoomatavat loogikat, füüsikaalasest rääkimata, polegi autor üritanud neisse panna.
Sarnasustes Veskimehega peitub ka "Kronošütisti" ehk suurim nõrkus - ehkki läbinisti irooniline, kipub autor poliitika- ja ideoloogiateemaga üle soolama ning pikapeale läheb kogu see "lillaroosa lögarastia", veganite, sotsiaalsõdalaste, alkoholiaktsiisi tõstnud Eesti sotsiaalmarksistide (kelle süül Saar peab enne ajahüpet oma kaasavõetavaid varusid Lätist hankimas käima) jne mõnitamine tüütuks, eriti, kui selleks kasutatakse spetsiaalseid joonealuseid märkuseid. Autori jutustatud lugu on niikuinii põnev, poliitiliselt ebakorrektne ja sürreaalselt jabur (nt stseen, kus SS-mundris neonatsist taaskehastaja päästab juuditüdrukust teadlase juudi turvamehe käest, taustal aga sagivad kivikirvestega neandertallased, mõjub kui mingist camp-filmist pärinevat), nii et kohati vaimukad, teinekord aga pigem Delfi kommentaariumi meenutavad poliitmõnitused ei anna sellele midagi juurde. Vast see asjaolu tõmbabki romaani hinde minu jaoks "4" peale, aga see on üks tugev ja tubli "4". 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Alustuseks - äärmiselt huvitav leid Arvi poolt ja veider, et maineka ning erinevaid ulmeauhindu võitnud autori esimeseks raamatuks on hoopis eestikeelne tõlge. Olen täheldanud, et Soome (ja üldse Põhjamaade) ulme on pahatihti selline uimerdav-literatuuritsev ning pigem vaiksetes-viisakates toonides, nii et midagi nii raju sealtkandist avastada oli üsna meeldiv üllatus. 
Lugudest eraldi olen juba kirjutanud. Klassikalist teaduslikku fantastikat sellest kogumikust ei leia, kõik lood käsitlevad mingitpidi üleloomulikke teemasid. Autor näib tundvat end üsnagi pädevalt ajaloos (eriti Venemaasse puutuvas) ja meditsiinis - praktiliselt kõigi lugude tegelased on kuidagi vaimselt või füüsiliselt (soovitavalt mõlemat pidi) katkised ning funkitsioneerivad ravimite mõju all. Tegemist on eranditult naispeategelastega, keda iseloomustab enamasti sünge isiklik minevik, vaprus ja üheaegselt julmusega piirnev otsusekindlus ning soov aidata nõrgemaid. (Kohati tundub, et äkki on autor pannud oma loomingusse liiga palju omaenda elukogemusi ja sellest ka põhjus, miks ta eelistab oma "päriselu" kirjandusliku loominguga avalikult mitte siduda). Just need "karm-katkised" tegelaskujud meenutasid mulle enim John Varley loomingut (mis on küll hoopis teisest ulme alamžanrist ehk teaduslik fantastika). Lisaks veel kõvasti vägivalda ja seksi, nii et nõrganärvilised või lihtsalt transgrenssiivsemaid teemasid pelgavad lugejad võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida. Samuti on tegu tugevalt feministliku kirjandusega, ent Leijoni loomingus pole naised mitte kõikvõimsa patriarhaadi küüsis siplevad abitud ohvrid ega targutavad kohvikufilosoofid, vaid karmid võitlejad, kes seisavad enda ja vajadusel ka endast nõrgemate eest. 
Kogumiku viiest loost vaid üks ja neist kõige lühem - "Öö" - ei meeldinud mulle eriti ning kisub ka kogumiku hinde maksimumi pealt "4" peale. Ülejäänud neli lühiromaani olid pigem head või väga head ja Arvit tuleb kogumiku eest tõsiselt tänada - lugemiskraami ülekülluses ning lugemiseks sobiliku aja vaeguses ulmefännina, kes suudab soomekeelset teksti lugeda vaid üsna vaevaliselt e-lugerisse integreeritud sõnastiku abiga, poleks ma neid lugusid põhjanaabrite ulmeajakirjadest eluilmaski iseseisvalt üles leidnud. Rohkem sellist Soome tõlkeulmet, palun, ja just sellist!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kui Leijoni maakeelse kogumiku nelja esimese loo tegevus toimus kusagil meist natuke põhja või kirde pool (Soomes või Sankt-Peterburi ümbruses) ja kui just mitte tänapäeval, siis äärmisel juhul 19. sajandi lõpus ("Südametu"), siis "Musträsta" tegevus viib meid üllatuslikult hoopis Saja-aastasest sõjast räsitud 15. sajandi Prantsusmaale. Ehk siis kerge alternatiivajaloolise kallakuga lühiromaan sellest, mis saanuks, kui Gilles de Rais (kelle lugu kõigis oma ebameeldivates detailides pole paraku Leijoni fantaasia, vaid ajalooline fakt, seda kuni tema kaasosaliste nimedeni välja) oleks saavutanud alkeemia abil surematuse ja hukkamise üle elanud. Muus osas on "Musträstas" Leijoni loomingule tüüpilised elemendid - paljukannatanud ja igas mõttes katkine, ent vapper ning nõrgemate aitamisele pühendunud kangelanna, palju musta maagia, vägivalda ja seksi. Autori ajalooteadmised on taaskord tõesti muljetavaldavad ja hiliskeskaegsel Prantsusmaal tunneb ta end samavõrd koduselt kui 19. sajandi lõpu egüptoloogidesse või Venemaasse puutuvas. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Võrreldes Leijoni maakeelse kogumiku kolme esimese looga on siin fantastilist elementi kõvasti vähem, piirdudes vaid peategelanna telepaatiliste erivõimetega. Võimalik, et "Viimane sangar" liigitub pigem fantastikasugemetega "Skandinaavia kriminuliks" (ma ise pole ühtki sellesse žanri kuuluvat teost lugenud, aga umbes nii neid kirjeldatakse - lohutu taust, vägivald ja muud nö karmid sotsiaalsed teemad). Käesoleva lühiromaani tegevus toimub küll valdavalt hoopis Sankt-Peterburis ja autor demonstreerib siin taaskord oma asjatundlikku ning samas üsna kriitilist suhtumist Venemaaga seonduvasse. Lisaks krimiteemale on siin ka üsna tugev poliitilise põnevuskirjanduse element ja oma sauna saavad siin nii Putini Venemaa kui ka viimastel aastatel kõikjal läänemaailmas populaarsust kogunud parempopulistlikud parteid. 
Kriminullid pole küll kaugeltki minu lemmikžanr, ent "Viimane sangar" oli kirjutatud üsna põnevalt ja kaasahaaravalt, oma rolli mängisid ka autorile omased põnevalt vastuolulised tegelaskujud ning Peterburi linnakirjeldused. Natuke kehvem kui "Südametu" ja "Must vürst" (ehk on siin mängus ka mu isiklikud žanrilised eelistused), aga kõvasti parem kui "Öö".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab...
"Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...
Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.
Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama). 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...
Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Mida siis veel eelarvustajatele täienduseks öelda? Jah, väga mastaapne ja võimas on see romaan tõesti. Kui algul näib romaani peategelaseks kujunevat vähihaige noormees Yun Tianming, siis tegelikult saab selleks tema teadlasest salaarmastatu Cheng Xin, kellega koos kappab lugeja ühest tsivilisatsiooni kuldajastust apokalüpsisse ja järgmisse kuldajastusse. Esimesed kakssada lehekülge kipuvad küll ehk natuke venima, ent edasi toimuvad sündmused peadpööritavas tempos ja lugeja ujutatakse üle nii ootamatute sündmuskäikude kui ka peadpööritavate ulmeliste ideedega (millest mõned peaksid ka paljulugenud fännile üsna originaalse mulje jätma). Neiu Xini näol on autor loonud sümpaatse (seejuures vast liigagi ideaalse - läbinisti kohusetundliku, armastava ja vat et ilma ühegi inimliku paheta) tegelaskuju, kelle kanda kipub millegipärast pidevalt inimkonna saatuse eest vastutamine jääma ning keda ta siis mõnuga läbi ajastute ühest saatuslikust pöördest ja kohutavast katsumusest teise kihutab. 
Ehkki igasugused telliskiviromaanide sarjad võivad pikapeale üsna tüütult mõjuda, jäi Liu triloogiast kokkuvõttes igati positiivne mulje. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles