Kasutajainfo

Stephen Baxter

13.11.1957-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke · Stephen Baxter ·

The Light of Other Days

(romaan aastast 2000)

Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Autorite nimesid vaadates on see nüüd sepahaamri hoop kärbse pihta. Mis kärbsega juhtub, võib igaüks ise arvata, eks ole. Kahtlemata on õige see, mis tagakaanel kirjutatakse – sedaliiki ideed, millele sa leiad end mõtlemas ka nädalaid hiljem (hilisem lisandus – ka aastaid hiljem...) Kõige õigem oleks vist öelda nii, et ideed on meeste väärilised, kirjanduslikult aga on teos, ütleme, lähedasem kuldajastule, kui loeti raamatust just mõtteuperpalle, mitte sinna ümber keerutatud vahtu. Teisalt, kui idee on selline, mis keerab maailma ikka väga põhjalikult segi, nii et mitte ühestki suhtumisest, seisukohast, kombest ega perspektiivist jää kivi kivi peale...

Lühidalt algab lugu sellest, et generatsioon tulevikus (2035) tahab üks meediamagnaat saada kaamerat, millega ta saaks olla alati kohal, kui midagi juhtub, edastades nii konkurente. Ta on palganud grupi allakäivatest fundamentaaluuringutest vabastatud teadlasi ja suudabki lõpuks stabiliseerida ussiaugud. Esialgu saab ta sealtkaudu vaid infot saada, edasi aga juba kujutist. Ta ei anna endale õieti arugi, mis ta teinud on – kõik seinad muutuvad läbipaistvaks! Muidugi ei seisa leiutis tema käes, kõigepealt tuleb mängu FBI, kes hakkab Ameerikamaa vaenlasi ja kurjategijaid jälitama, siis aga võivad juba kõik kõiki jälgida. Varsti avastatakse, et sellega seadme kasutusfunktsioonid ei piirdu – vaadata saab ka minevikku! Kuigi see osa raamatust on aimatav, on tõeliselt tähelepanuväärne, et keegi on viitsinud korrektselt ja usutavalt kirja panna, mis siis juhtuma hakkab. Kujutlege – igaüks saab vaadelda iga hetke teie eelmises elus!!! Aitab hüüumärkidest, aga muutus on, nagu arvatagi võib, määratu ja drastiline. Ent seegi on vaid algus... Lisaks on Maa suunas tulemas hiidasteroid, mis peaks 500 aasta pärast elu väga põhjalikult ära hävitama ja muidugi on tegelaste vahel hästi keerukad ja teravad suhted; viimased siiski mitte üle selle piiri ebaloogilised, et talumatuks muutuksid.

Raamatu parim osa ongi minu arust kõikvõimalikud (tegelikult) populaarteaduslikud lõigud, kus pikalt ja nauditavalt usutavalt lahatakse ühiskonnas toimuvaid muutusi, uuritakse minevikku (vaadeldakse inimkonna ajalugu ja erinevaid geoloogilisi ajastuid) ja, kuna seadme tegevusraadiuski suureneb kogu aeg, ka kosmost. Üldiselt tundub, et Baxter on tõesti hüpanud Clarke`i paati – ideed on mastaapsed ja briljantsed, kirjeldused filigraansed ja maailm elegantselt loogiline. Pisuke etteheide vastu selles osas, et kõige selle suure vahele pressitud tegelased käituvad kohati, nagu käepärastest materjalidest kostüümides põhikooli näitering... Aga võib-olla on see kontrastist ideedega? (st mäesuuruste ideede kõrvale ootaks sama säravaid tegelasi... krt, kõike head korraga ei saa...)
Igal juhul „5”.

Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Clarke'i nimi kaanel meelitas ostma, Baxteri oma mitte eriti, kuigi "Ajalaevad" mulle ju omal ajal isegi üsna meeldis.
Igatahes tundub, et raamatus on rohkem Clarke'i kui Baxterit, aga ainult selles mõttes, et idee(d) on tõeliselt vägevad, ringi sebivad tegelased mitte nii väga. Samas on osad kirjeldused vägagi kaasahaaravad - lugedes ununes kes ma olen ja kus ma olen ning tagurpidi sündmustejada jooksis silme ees nagu parim film.
Lugedes kartsin kuni lõpuni, et katarsist ei saabugi, kuid viimased kümmekond lehekülge päästsid päeva. Sellegipoolest ei kergita see minu hinnet neljalt viieni, sest kuigi ideed on raamatus tõeliselt vägevad ja kindlasti viite väärt, venib raamat kohati ning on oma 300 leheküljega selgelt liiga paksuks kirjutatud. Tegelased jätsid mind kogu lugemise juures täiesti külmaks ja ausalt öeldes oleks poole õhem ja vaid idee(de) ümber koondunud tempokas vaatluskirjeldus mind palju enam köitnud.
Võib-olla olen veidi ebaõiglane ja parandan oma hinnet tulevikus, kuid seniks tugev neli.
Eestikeelse tõlke kohta veel nii palju, et Iris Jeletski tõlge on üsna hea, eriti raamatu alguse poole. Mida enam lõpu poole, seda rohkem apsakaid sisse lipsas, kuid õnneks mitte midagi nii märkimisväärset, et seda siia kirja panna. Samas soovitan kirjastus Fantaasiale siiski senisest enam rõhku panna toimetajatööle - enamuse nendest näpukatest ja väikestest tõlkevääratustest nokiks hea keelevaistuga ja tähelepanelik toimetaja eksimatult välja. Aga muidu aitäh ja edu!
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist siis Clarke idee põhjal Baxteri poolt kirjapandud teos. Seega mitte kahe võrdväärse autori ühisteos, vaid pigem ikkagi puhtalt Baxteri kirjutatud asi. Baxterlikku stiili on tunda küll. Kuigi olen temalt lugenud varemalt vaid ühe raamatu („Ajalaevad”), on "Kaugete päevade valgus" samaoodi väga mastaapne ja suurejooneline. Baxter mängib väga suurte ideedega, ta sukeldub ajalukku, uurib Jeesuse elu, vaatleb esimeste elusolendite tekkmist läbi miljardite aastate ning analüüsib paralleelselt tehnoloogia mõju inimkonnale. Täpsemalt siis teeb üks firma avastuse, mis võimaldab neil luua väikesi ussiauke igasse aegruumi nurka ja läbi selle jälgida abosluutselt kõike, ajalugu, teisi planeete ja eriti muidugi teiste inimeste intiimelu.

Paljuski ongi see raamat tegelikult üks vägagi mahukas essee või mõtisklus. Baxter arutleb siin mõnuga ja kümnete lehekülgede viisi küll ussiurgete tehniliste detailide ja küll ajaloolise tõe üle. Raamatu tegelased jäävad selle kõrval üsna üheplaanilisteks ja ilmuvad pigem episoodiliselt. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega see ühe multibiljonäride melodramaatiline pere-elu nii põnev pole ka. Kisa ja pisaraid on ohtralt nagu mõnes Mehhiko seebis, aga ühtegi sellist karakterit nagu polnudki, kes oleks siiralt köitnud. Mind huvitas näiteks palju rohkem Baxteri nägemus Jeesusest kui peategelaste askeldamine.

Ilmselt kõlab senise kirjelduse alusel päris masendava teosena? Ehk palju autoripoolset monoloogi ja kõhnavõitu karakterid? Tegelikult mitte sinnapoolegi! ”Kaugete päevade valgus” on üks paremaid SF romaane, mida ma sel aastal lugenud olen. Ideed on tõesti haaravad ja huvitavad ja need annavad inspiratsiooni ning mõtisklusteks kütust veel päris pikalt peale lugemise lõpetamist. Vähemalt minule Baxteri visioonid ja mõtted istusid, oleksin tahtnud sel maailmas kauemgi olla ja rohkem asjadest teada saada. Seega lõpp oli mulle natuke liiga kiire, alles jõuti transhumanismi reele hüpata ja üks väga sellealane põnev idee välja käia, kui juba oligi läbi.

Ühesõnaga lugesin mõnust mühisedes. Nii hea filosoofiaga ulmekat pole SH ikka kaua avaldanud. Aga kesse paneb raamatu tagakaanele raamatu AINSA erootilise lõigu? Enamus aega räägitakse teadusest ja erootikat on seal samapalju kui sõiduauto Žiguli varuosade kataloogis, aga sellest hoolimata tutvustatakse teda väikeste rindade ja püksikutega? Miks küll? Ka kaanepilt on minuarust Meelis Krošetskini väärkasutamine – selleks, et joonistada sinine poolkera, pole küll vaja kunstnikku palgata, selle võib igaüks Paintis ära teha.

Kas tegemist on mingi kaval nükkega, et ainult pühendunud ulmefännid leiaksid tee selle tõesti suurepärase ulmeraamatuni? Palun igaljuhul kõiki seda postitust lugevaid ulmefänne, et ärge alluge kirjastus Fantaasia provokatsioonidele, ärge tagakaant lugege ja ostke see raamat endale ära. See on seda väärt :)
Arvustus ilmus esmakordselt 2017 märtsi Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-kaugete-paevade-valgus
Teksti loeti eesti keeles

Romaani ideed on tõesti head, ent "liha" jääb "kontide" peal nagu veidi puudu. Enamiku tegevusest moodustab üsnagi staatiline "tubateater" rikaste ja ilusate elust, mis tõepoolest mõnd seebikat meenutab. Romaani lõpuosas annab see "tubateater" aga rohkem maad kõiksugu võimsatele visioonidele ja lõpplahendus jättis mulle vägagi sümpaatse mulje.
Hindeks siis "4+"... ja see "+" tuleb hindele otsa just tänu romaani lõpuosale.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018

Autorite sildid: