Andre Trinity

Lugu räägib ühest perekonnast, kolme päeva läbilõikes. Peategelaseks näib olevat 8 aastane poiss, kes kannatab disotsiatiivse identiteedihäire all. Ühesõnaga poiss on kahestunud: samas kehas elab too õige poiss ning sellele lisandunud üliandekas Dee. Poiss ei sa oma võõrasisaga absoluutselt läbi ja sealt see intriig ja pinge tekibki. Seebimaigulisele perekonnaelu detailidele lisaks oli päris hea leid Predestinatoorium – firma, mis tegeleb ennustamisega.

Keeleliselt on jutt sorav ja omapärane. Eriti köitis see koht, kus kanepine võõrasisa koju oma asjadele järgi tuleb. Tüübil on täielik paranoia kõiksugu elutute asjade vastu: kirjutuslaud tõstab jalgu, sandaalid nukrutsevad kapi all, raamatud tukuvad trepil, kummipart “lipsab” jala alla... ja see pranoia kandub ka erapooletu jutustaja keelepruuki. Hetk hiljem, pann mitte enam ei leba pliidil, vaid pikutab jne.

Jutt on kahtlemata väga sisutihe. Detailid mängivad väga suurt rolli ja faabulas loksatab lõpuks kõik omale kohale. (lugu räägib ju kausaalsusest!) St, dünaamika on igati väljapeetud. Seda kõike võib kokku võtta Trinity enda kreedoga (ja see on iseloomulik enamikele tema lugudele): “Pisiasjad, pisiasjad... Neile tuleb tähelepanu pöörata! Näha tuleb aga suurelt!” (lk 116)

Muidu aga nagu juba öeldud, hüva lugemine.

Tegu on ainsama pärast Trinity debüütkogumiku ilmumist (sellest on üle aasta möödas) lugeja ette jõudnud looga ja sellest tulenevalt on ootused kõrged. Esimesel pilgul näib, et autor on endale võtnud n.-ö. ühiskonna sanitari rolli, tuues päevavalgele elu kisendavat ebaõiglust ja suletud uste taga toimuva kogu koledust. Prevaleerivad teemad, mil on vähe ühist sellega, mis mulle Trinity loomingus siiani sümpatiseerunud on. Saatanlik laps, otsustusvõimet pärssiv meelemürkide tarbimine, ekstreemne perevägivald jne.

Kuna Trinity kirjutab jätkuvalt soravalt ja suudab lugejat loo küljes hoida, ei ole selle lugemine teab mis piinarikas ettevõtmine, tegu on ka üsna tervikliku tekstiga, kuid samas häirib sündmustega ruttamine ja tegelaste suhteliselt süüdimatu kasutamine autori vajaduste rahuldamiseks, olgu need viimased siis millised tahes.

Viimasest asjaolust tuleneb otseselt tegelaste kohati ebausutav või siis lihtsalt mitte eriti tark käitumine (pea iga tegelane käitub loo jooksul vähemalt korra ebaloogiliselt).

Kõige aktsepteeritavam tegelane jutus on ilmselt kahestunud laps, kellel näib olevat vaid üks eesmärk - Alfred majast välja süüa. Metoodika, kuidas selleni jõutakse on totaalne overkill, aga oletame, et see tegelane ei anna endale eriti aru oma tegudest ega nende võimalikest tagajärgedest.

Kõrvuti Mattie/Dee`ga on jutu üks hälbivamaid tegelasi eelnimetatu ema. Elus seni kogetu on programmeerinud ta ka tulevikus vigu tegema ja valestiprogrammeeritud inimese käekäiku pole eriti huvitav jälgida

Mis puutub Alfredisse, siis sellele tegelasele pole autori poolt eriti vaba tahet antud, kõik mis me näeme on sunnitud sattumine ühest piinlikust situatsioonist teise. Mehest hakkab pisut kahju, aga see on ka kõik.

Jäävad üle kolm kõrvaltegelast, kes teevad minimaalse etteaste selleks ettenähtud kohtades ja siinkohal ei saa jätta märkimata, et ma ei uskunud ühtegi Gina liigutust ega tema poolt kuuldavale toodud sõna.Samuti on raske ette kujutada meest, kes räägib naisest, kes tal parajasti kaaslaseks on, stiilis "tead see, kellega ka sina lõbutsenud oled".

Vaeva on nähtud, tööd on tehtud, kuid kas me sellist Trinityt tahtsime? Mina vist mitte. Aga see on ka sügavalt personaalne traagika. Kolm pluss.

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)