Kasutajainfo

Andre Trinity

1974-

  • Eesti

Teosed

· Andre Trinity ·

Tähtede seis

(jutt aastast 2003)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 2: Doominosillad» 2003

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.273
Arvustused (11)

Autoritutvustuses liigitatakse jutt sotsiaalulmeks. Täiesti nõus. Paremat liigitust ei oskagi esimese hooga pakkuda. Trinity jutustus on peale sotsiaalsuse veel üsna filosoofilise alatooniga, aga sedagi väga peenelt ja varjatult. Kerged viited ja naljad Moore ja Spinoza aadressil lähevad kindlasti keskmisest lugejast täiega mööda. Aga sellest pole midagi, sest jutt ise, kõiges oma konkreetsuses, on superhea.

Lugu räägib ühest perekonnast, kolme päeva läbilõikes. Peategelaseks näib olevat 8 aastane poiss, kes kannatab disotsiatiivse identiteedihäire all. Ühesõnaga poiss on kahestunud: samas kehas elab too õige poiss ning sellele lisandunud üliandekas Dee. Poiss ei sa oma võõrasisaga absoluutselt läbi ja sealt see intriig ja pinge tekibki. Seebimaigulisele perekonnaelu detailidele lisaks oli päris hea leid Predestinatoorium – firma, mis tegeleb ennustamisega.

Keeleliselt on jutt sorav ja omapärane. Eriti köitis see koht, kus kanepine võõrasisa koju oma asjadele järgi tuleb. Tüübil on täielik paranoia kõiksugu elutute asjade vastu: kirjutuslaud tõstab jalgu, sandaalid nukrutsevad kapi all, raamatud tukuvad trepil, kummipart “lipsab” jala alla... ja see pranoia kandub ka erapooletu jutustaja keelepruuki. Hetk hiljem, pann mitte enam ei leba pliidil, vaid pikutab jne.

Jutt on kahtlemata väga sisutihe. Detailid mängivad väga suurt rolli ja faabulas loksatab lõpuks kõik omale kohale. (lugu räägib ju kausaalsusest!) St, dünaamika on igati väljapeetud. Seda kõike võib kokku võtta Trinity enda kreedoga (ja see on iseloomulik enamikele tema lugudele): “Pisiasjad, pisiasjad... Neile tuleb tähelepanu pöörata! Näha tuleb aga suurelt!” (lk 116)

Teksti loeti eesti keeles

Esimene enam-vähem normaalne Trinity tekst, mille puudused siiski ülelugemisega nähtavamale tulid. Pluss on see, et lugejal tekib huvi lõpp-lahenduse vastu ja et vahepeal aetakse asjad väga sassi. Oskuslikult kasutatakse kõrvaltegelasi. Huvitav on ennustamisega seotu. Lõppe võiks sel lool üsna mitu olla, valitud on aga selline, mis vähemalt mind täieliselt ei rahuldunud. Häiriv on lollakas nimevalik (Soflac, Mattie).
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki ulmelist elementi on tekstis vähe, on ometi tegemist suurepärase looga. Tore, et koostaja hindas kvaliteeti kõrgemalt kui zhanripuhtust ja nõustus teksti zhanriulme antoloogias avaldama.
Teksti loeti eesti keeles

suht hea lugu. mida paraku natuke varjutab sattumine kogumikus kahe ilmselge äparduse vahele. no et kui niiviisi järjest lugeda.
natuke mustkunstitrikki meenutav. et kui üks käsi teeb tegeliku triki - see predestinatooriumi rida -, siis teine käsi juhib vaataja tähelepanu kõrvale - see kahestunud poisike. autor ise võis muidugi ka vastupidi mõelda :) ja alfredi ametinimetus on miskipärast eksitav, ei saa ma märkimata jätta.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub olevat hea terviklik jutt. On näha, et autoril on algusest peale olnud väga selge idee, kuhu see jutt peab omadega välja jõudma, ja idee on ka edukalt teostatud. See, kuidas (ja miks) Oraakli ennustus lõpuks täide läks, oli tõesti lahe.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda alustasin mõtlesin, et poiss on mingi nooruk ja lihtsalt isa vihkab teda. Varsti sain aru, et poiss ei ole 10 aastanegi ja see on tema kasuisa. Siis pooldasin kasuisa, kasvõi naise haige käitumis ja poisi õrritamiste tõttu. Gina oli selline neutraalne tegelane, kes oli neis kõigist vast kõige normaalsem! Lõpus, kui mees segi pööras ja nasit täiega peksis asusin poisi poolele, kes oma kasupapsi ka tublilt maha lõi! :D Ja siis võmmidele helistas ning Gina juurde tormas. Üks tema mitmest targast teost, sest tema ema oli minu arust ka nati haige kuju, sest milline naine laseb oma mehel oma last peksta ja ei pöördu lastekaitse või politsei poole?! Eks oli ka naine nati segi. Seda oli näha lõpus, kus ta ei tahtnud meest ära lasta ja teda hoopiski ründa. Igal inimesel saab kunagi kannatus otsa. Ei ole ime, et mees siis lolliks läks ja kõik maha tahtis lüüa! Tõesti tasemel jutt minu arust. 5.
Teksti loeti eesti keeles

Nendiks, et selle jutuga on Trinity saavutanud küpsuse. Keeleliselt, stiililiselt, syzhee poolest. S6naga, hea jutt. Samas tahan ma paarile momendile tähelepanu pöörata. Jutt käis kausaalsusest, ehk siis maakeeli põhjus-tagajärg suhetest. Vaat` meeldib meile või ei, aga füüsika kipub kah sellelesamale printsiibile põhinema. Selles loos aga on madinas selle vastu küllalt rängalt eksitud. Hää küll, ma olen hädapärast nõus sellega, kui Eleonora Alfredit vasaku käega tuuseldas (ehkki jutust jäi mulje, et polnud just teab mis pilpa poisiga tegemist), aga kui Dee kah võõrasisa klohmis nigu vana mees, siis se ei ole küll isegi parima tahtmise juures usutav. Sorry, aga ei mitte.

Muidu aga nagu juba öeldud, hüva lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna käesoleva arvustuse esialgne versioon tõi endaga kaasa tungiva soovituse üks rahmakas kuhugi maha laadida ja siis juttu veelkord - mõttega - lugeda, siis siin ma taas olengi.

Tegu on ainsama pärast Trinity debüütkogumiku ilmumist (sellest on üle aasta möödas) lugeja ette jõudnud looga ja sellest tulenevalt on ootused kõrged. Esimesel pilgul näib, et autor on endale võtnud n.-ö. ühiskonna sanitari rolli, tuues päevavalgele elu kisendavat ebaõiglust ja suletud uste taga toimuva kogu koledust. Prevaleerivad teemad, mil on vähe ühist sellega, mis mulle Trinity loomingus siiani sümpatiseerunud on. Saatanlik laps, otsustusvõimet pärssiv meelemürkide tarbimine, ekstreemne perevägivald jne.

Kuna Trinity kirjutab jätkuvalt soravalt ja suudab lugejat loo küljes hoida, ei ole selle lugemine teab mis piinarikas ettevõtmine, tegu on ka üsna tervikliku tekstiga, kuid samas häirib sündmustega ruttamine ja tegelaste suhteliselt süüdimatu kasutamine autori vajaduste rahuldamiseks, olgu need viimased siis millised tahes.

Viimasest asjaolust tuleneb otseselt tegelaste kohati ebausutav või siis lihtsalt mitte eriti tark käitumine (pea iga tegelane käitub loo jooksul vähemalt korra ebaloogiliselt).

Kõige aktsepteeritavam tegelane jutus on ilmselt kahestunud laps, kellel näib olevat vaid üks eesmärk - Alfred majast välja süüa. Metoodika, kuidas selleni jõutakse on totaalne overkill, aga oletame, et see tegelane ei anna endale eriti aru oma tegudest ega nende võimalikest tagajärgedest.

Kõrvuti Mattie/Dee`ga on jutu üks hälbivamaid tegelasi eelnimetatu ema. Elus seni kogetu on programmeerinud ta ka tulevikus vigu tegema ja valestiprogrammeeritud inimese käekäiku pole eriti huvitav jälgida

Mis puutub Alfredisse, siis sellele tegelasele pole autori poolt eriti vaba tahet antud, kõik mis me näeme on sunnitud sattumine ühest piinlikust situatsioonist teise. Mehest hakkab pisut kahju, aga see on ka kõik.

Jäävad üle kolm kõrvaltegelast, kes teevad minimaalse etteaste selleks ettenähtud kohtades ja siinkohal ei saa jätta märkimata, et ma ei uskunud ühtegi Gina liigutust ega tema poolt kuuldavale toodud sõna.Samuti on raske ette kujutada meest, kes räägib naisest, kes tal parajasti kaaslaseks on, stiilis "tead see, kellega ka sina lõbutsenud oled".

Vaeva on nähtud, tööd on tehtud, kuid kas me sellist Trinityt tahtsime? Mina vist mitte. Aga see on ka sügavalt personaalne traagika. Kolm pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Sellel jutul olid omad hetked, kuid üldmulje jättis soovida. Tegelased mõjusid ebausutavalt ja käitusid põhjendamatult tobetalt ning see käis kohutavalt närvi. Ainus huvitav detail oli see Predestinatoorium, kuid see sumbus ka kuhugi muude ideede sekka ära, mis oli vist taotuslik. Ei meeldi mulle sellised sotsiaalse alatooniga ulmelood.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: