(jutt aastast 1999)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Autorile tuleb plussiks märkida just seda, et ta suutis paar korda pisut üllatadagi... st. jutt ei lohisenud mööda tavalist kohaliku õuduskirjanduse rada. Loos oli teatavat gloobalset apokalüptilist haaret ning see polnudki kõikse naeruväärsemalt esitatud...
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tekst ise teabmisasi pole, lubab see autorilt edaspidi midagi siiski oodata.
Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).
Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.