Kasutajainfo

Jaan N. Klein

  • Eesti

Teosed

· Jaan N. Klein ·

Nälg

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
6
5
3
Keskmine hinne
2.438
Arvustused (16)

Kehatute kollide teemat on juba nii palju kedratud, et millegi hea loomiseks selles võtmes peab ikka VÄGA originaalne olema. Lugu, mis võis olla värske 19. sajandi keskpaigas, pole seda 20. sajandi lõpul enam mitte. Tunneb tüüpilise algaja jutu hõngu, eks sellistega ole vist kõik alustanud. Plusspoole peale tuleb kanda see, et autor on siiski viitsinud tiba tööd teha (mitte küll ülearu, aga siiski!) ning pole piirdunud üheleheküljelise mõttetu laastuga - mitte et pikkus sellele loole erit palju juurde annaks, asi on pigem selles, et antud loo mõjul võib autorilt siiski edaspidi midagi paremat oodata, kui ta mingi originaalsema ainese leiab.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Ma ei pea ennast just eriliseks asjatundjaks kaljurahnudel ellujäämise koha pealt aga midagi söödavat oleks seal siiski pidanud leiduma. Merekarpe näiteks, või siis vetikaid. Ja oma liha söömise asemel oleks võinud lihtsalt juua paarsada grammi verd (pool liitrit peaks olema veel suht mõistlik kogus, mis jalgu alt ei niida) ja proovida mõnele suuremale pinnamoodustisele ujuda (surm siin või Siberis!), kui ta juba selline võitleja tüüp oli. Arvestades selle järgi, et seal kajakad ringi tiirutasid ei oleks see (suurem saar, manner) tohtinud _väga_ kaugel olla. Aga noh, tagantjärele tark oskab igaüks olla. Minult nõudis selle loo lõpunilugemine veidi pingutamist ja mingit õudusmomenti küll ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kolme teenib jutt eelkõige autori kirjutamiskogemust arvestades...

Autorile tuleb plussiks märkida just seda, et ta suutis paar korda pisut üllatadagi... st. jutt ei lohisenud mööda tavalist kohaliku õuduskirjanduse rada. Loos oli teatavat gloobalset apokalüptilist haaret ning see polnudki kõikse naeruväärsemalt esitatud...

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tekst ise teabmisasi pole, lubab see autorilt edaspidi midagi siiski oodata.

Teksti loeti eesti keeles

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas sai nälg saarelt Ameerikasse? See on jutu suurim puudus. Kuu oksendas ja päike kahetses -- mina ka kahetsen.Nagu Jürka märkis: on näha, et autor on võimeline paremaks.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, kuid kahvatu ja hall lugu. Ei paku ta suuremat lugemisnaudingut. Kahjuks tuleb nentida, et üllatavalt palju kasutavad Eesti õuduskirjanikuid ideid, mis mujal maailmas olid kasutusel juba eelmise sajandi lõpul-selle sajandi algul. Mis teha? Kirjanikud tuleks vast rohkem lugema panna, ka vanemat kraami, et nad näeks, kuivõrd palju ja kuivõrd paremini on üsna saranase ideestikuga jutte kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Saast. Satyrosega 100 % no~us. Andestatav vaid siis, kui autor viiendas klassis käiks. Minu isikliku arvamuse kohaselt viletsaim lugu, mis Mardusest loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest kui tugev võib olla elu ja nälg ning ühe inimese tahtejõud.Nii tugevad,et võivad eksisteerida isegi pärast keha hävimist.Ja nälg on neist kõige võimsam...
Teksti loeti eesti keeles

"Kuu oksendas ja päike kahetses - mina ka kahetsen". Nii kirjutas austet Taivo Rist oma arvustuses. Olen sellega 100% nõus. Selliseid asju kirjutati 19. sajandil, mitte aga praegu.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla paneks ka kolme, aga vaja on tõsta seda keskmist hinnet. Päris talutav tekst inimese vastupidavusest. Lõpp tundus kuidagi väga imelik.
Teksti loeti eesti keeles

Paar loogikaviga tilbendas sees ja lõpp oli nõrk. Algus ebaloogiline ning ebainimlik. Kirjeldused ülepingutatud. Plusspooleks tooks kirjutamisoskuse.
Teksti loeti eesti keeles

Eintalule võib ta küll pika puuga ära panna, kuid paraku midagi uut ja huvitavat pakkuma ei kipu. Kirjutada oskab, kuid uudsust oleks kah mingil määral vaja siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Peamine etteheide loole: ei k6la usutavalt. Mulle meeldib fantaasialend, kohe väga meeldib, aga mingisugune moment, kus v6iks noogutada ja leida, et miks ka mitte, tegelt v6ib ju nii olla kyll. Neli ratsanikku on ju kena kujund, aga neid nyyd niiväga personifitseerima hakata (ehkki surma puhul seda tehakse suht suure auruga) ja seda kudagi isegi poolt6siselt v6tta on minu jaoks natuke liiast.
Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles