Kasutajainfo

Lewis Padgett

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Edmond Hamilton ·

The Star Kings

(romaan aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Stories» 1947; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tähekuningad»
«Pärnu Teataja» 1990; nr 13 (18. juuli) – nr 33 (5. detsember)
Tallinn «Ersen» 2015

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
2
2
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (8)

Üks kosmoseooperi klassika. Teadmiseks neile, kes antud teosest muusikat otsivad, et termin on irooniline (a la seebiooper). John Gordon kuuleb mingit häält. Hääl kuulub mingile tuleviku impeeriumi printsile, kes soovib John Gordoniga teadvused vahetada... Edasi ongi romaan John Gordoni seiklustest tuleviku printsina... et tumedad jõud on otsustanud pealetungi alustada, siis on ka madinat ja lammutamist palju... igav ei hakka... ning ajaviiteks sobib suurepäraselt. Umbes nagu oleks mingi rüütliromaan või western avakosmosesse veetud... selles eestikeelses tõlkes ongi säherdusi lugusid ulmewesterniteks nimetatud. Hulk seiklusi, pääsemised viimasel silmapilgul, rahvast langeb kui loogu, aga kõik olulised tegelased jäävad ellu (või surevad põhjalikult), kõik naised on kaunid ja kirglikud, jne. Kuigi tõlge ise on vene keelest ning pole ka kõikse parem... aga kes tõesti muus keeles ei loe, või ei saa mukeelseid väljaandeid kätte, see võiks selle vaeva ära näha ja lugemissaalis need lehed läbi lugeda... võib juhtuda, et ka teile hakkavad kosmoseooperid meeldima.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ega's siin muusikat peale igat masti kosmosesõjarelvade mürina suurt polegi. Sattus mulle kunagi "Tehnika-Molodjozhi" lehekülgedel (nagu enamuses ulmele mittespetsialiseerunud ajakirjades, serveeritakse ka siin kõige hullemat kõntsa ja täitsa söödavaid asju naeratades läbisegi) ette ja, mis kõige naljakam, sai isegi läbi loetud. :-)) Ega''s ei oskagi midagi ütelda. Romaan ühekordseks kasutamiseks. Esimesel lugemisel täisesti haarav. Teist korda pole senini vajadust tundnud. Ei ma arva sellest sugugi halvasti. Kunagi üks minu tuttav lausus ühe filmi kohta: "Ilus film oli. Värviline." Kui see romaan oleks film, ütleksin samuti.
Teksti loeti vene keeles

Nii jaburat raamatut kui see, saab harva lugeda. Tõesti omamoodi klassika... Kokku on kogutud kõik nürimeelne, mis ulmekirjanduses kunagi rakendust on leidnud: primitiivne armastusliin, "kosmoselaevades läbi kosmose tuhisemine", kusjuures autoril ei ole mingit ruumitaju, kord on valgusaasta pikk vahemik, kord väike; nooremale koolieale sobivate lihtsakoeliste seikluste hõng. Ühesõnaga nii primitiivne raamat, et iga selle taga veedetud hetke võib hiljem vaid kahjutundega meenutada.
Teksti loeti vene keeles

Jah, mida selle kohta nüüd üteldagi...
Lühidalt nii:
John Gordon on turske tüüp, kes maailma päästmiseks alati on valmis rusikad käiku laskma (nii otseses kui natuke kaudsemas mõttes - noh et rusikate asemel relvad näiteks). Sedakorda siis tuleb ära päästa terve Universum.
Pikemalt:
Sattusin sellele aastaid tagasi, samuti "Tehnika-Molodjozhis" - ja jutt oli üsna põnev lugeda. Nüüd uuesti üle lugedes: jutt oli sujuv, otseselt midagi ette heita ei saa.Pikapeale hakkab pisut häirima mustvalge maailm, mida silme ette maalitakse. Pahalaste asupaigaks olev tähekogu on üks tume maailm, eks need hooned ole seal ühed inetud kolossid ja peavaenaja iga viimnegi mõte on kurjusest läbiimbunud... Umbes sellises stiilis.Tegelikult häirib lihtsameelne hea-kurja vastandamine raamatutes mind kohutavalt, ent kui nii tehakse teadlikult ja zhanripiire (kosmoseooper) arvestades, siis võib seda ka hindamisel arvesse võtta, nö. paigutades ennast neisse raamidesse. Sama kehtib ka muude asjaolude kohta, mis muul juhul sunniks raamatu käest panema. Et Hamiltoni kujutatud tulevik on ainult ulmeatribuutikaga varustatud minevik. Et John Gordonil ei tule iialgi pähe oma teguviisis kahelda, samuti kellegil teisel mitte. Omas mõttes on see näide determineeritud sündmusahelast, kus Gordonil pole sisuliselt ühtegi valikut, asjad lihtsalt juhtuvad ja lõpuks viivad Universumi päästmiseni tema poolt. Seda on siin kujutatud veel teravamalt kui muidu - nimelt peavad kõik Gordonit impeeriumi printsiks ja sellel on omad kindlad kohustused. Determineerituse teemal saaks juba mõtteid arendada. Aga ilmselt mitte seda tüüpi romaanis. Nelja panen võrreldes raamatu järjega, mis on paremini kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Oh sa issand! V6i et selline ongi siis klassika. Nojah, Tarzan ju kah klassika. Antud teose puhul ongi tegemist kosmilise Tarzaniga, st et pahad on kohe nii pahad, et lausa lämbuvad oma 6eluse sisse ja head on nii head, et lugejal läheb syda pahaks. Kui seda lugesin olin u 18 aastat vana ja just enne seda olin teinud vea ja Tarzanit lugenud. Peale neid kahte raamatut on mul kaks kindlat seisukohta 1) Burroughs koos oma kirjutajate kompaniiga on ilge saast 2) Hamilton ilma kirjutajate kompaniita on sama ilge saast. Kokkuv6tteks on mul sama hea meel, kui jänesel, kes kiitis "hea, et sisse ei astunud"
Teksti loeti vene keeles

Vahetult pärast raamatu lugemise lõpetamist oli selline tunne, et selle Baasi hindeks saab "3", sest lugemine edenes ju libedalt. Pärast mõningat järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et mis siin ikka hellitada-on ikka üks halb raamat küll ja saagu ka vastava hinde

Ausaltöeldes polegi mulle nii puhast kitši päris ammu ette sattunud. Romaan mõjub iseenda paroodiana ja kohati tundub, et see on nii halb, et on peaaegu hea. Eelmiste arvustajate mainitud E. R. Burroughsi loomingu, eriti John Carteri tsükliga on tugevad sarnasused tõesti olemas, samuti meenub Hubbardi "Võitlustanner Maa".

"Tähekuningates" lihtsalt pole midagi peale primitiivse ja sirgjoonelise süžee. Võõraste maailmade kirjeldused mõjuvad visandlikult ja kogu ülejäänud worldbuildingust pole mõtet üldse rääkida. Jääb isegi arusaamatuks, mis otsast päritava võimuga Kesk-Galaktika Impeerium, mille eest peakangelane terve romaani kestel sõdib, "demokraatlik" on või milline on kogu see tulevikuühiskond, mille ümber madin käib-head on head, pahad on pahad ja pahadele tuleb pasunasse anda, muu autorit huvita.

Ehkki "Tähekuningate" näol on tegu kosmoseooperiga, meenutab selle ülesehitus fantasy-ja seejuures väga primitiivse fantasy-oma. Samahästi võiks peakangelane sattuda kuhugi muinasmaailma, teadlasi võiksid asendada võlurid, radioaktiivsust maagia, aatomirelvi võlumõõgad, kosmoselaevadega ringisaalimist kuskil metsades ratsutamine ja disruptorit võimusõrmus või mingi muu sarnane artefakt. Läbinisti paha-pahade purustamisest otsustavas lahingus ja armastusest kauni printsessi vastu pole vist mõtet rääkidagi...

Teksti loeti eesti keeles

Antud teos on ilmselt stereotüüpne musternäide pulpkirjanduses, selline mida tavalised lugejad endale vaimusilmas, erinevate vanade ajakirjade kaanepiltide alusel, ette kujutavad. Mustvalged tegelaskujud, printsessid, kristallist tähelossid, hirmus võimsad raketid, veel võimsamad salarelvad, valdavalt Z tähega algavad nimed, paleeintriigid, planeetidel elavad lögakollid ja muidugi aatom. Pole midagi mida aatom ei teeks. Isegi püstolite kohta, mis tunduvad olevat täiesti tavalised tänapäeva püstolid, öeldakse igaksjuhuks, et nad töötavad aatomi abil. Lugeda seda raamatut on umbes sama tunne nagu vaadata Star Warsi suvalist uuemat filmi, ehk pärast on piinlik tunne, kuna vaatasid midagi, mis on enda halbuselt pigem juba iseenda tahtmatu paroodia. Ja mis eriti kole! mõneti see isegi meeldis sulle.

Üheltpoolt on nii "Tähekuningad", kui ka "Tähevarred" teinud head tänuväärset tööd miljonite inimeste meelelahutamise ja ulme propageerimise alal. Teisalt on aga just sarnased asjad süüdi selles, et kangeperselistes kirjandusringkondades ei võeta ulmekirjandust kunagi tõsiselt, kuna seal kiputakse "Tähekuningate" laadsete asjade põhjal tegema kaugeleulatuvaid üldistusi kogu ulme kohta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles