24. sajand. Saatnud kosmoselaeva uurima kahe kauge tähe kadumist, on inimkond oma uudishimus valla päästnud tehnoloogiliselt arenenud, leidliku ja kohutavalt agressiivse olendi, mustmiljonist osast koosneva mass-mõistuse Prime , kes kooseksisteerimise kontseptsiooni ei tunnista. Loomulikult puhkeb halastamatu ja ohvriterohke sõda.
Samas on ilmsiks tulnud ka hulgaliselt tõendeid salaühingu Guardians of Selfhood poolt juba ammu jutlustatud nähtamatu tulnuka Starflyer olemasolu kohta, kes nüüd inimkonna sõjategevust oma agentide kaudu jõhkralt seestpoolt õõnestama asub. Inimesed peavad end kokku võtma ja leiutama vahendi, mis vastase(d) hävitab/neutraliseerib.
Selles osas on palju rohkem tulistamist ja ussiaukudest sisse/välja tormamist, aga sugugi mitte ainult. Erinevalt Fallen Dragonist ja Night’s Dawn triloogiast ei ole Commonwealth Saga lõpp õnneks selline lihtne kiire kritseldis ja seob omasoodu kõik tegevusliinid. Ja kuigi inimkond seisab ka siin moraalse dilemma ees, ei vaeva Hamilton lugejat lehekülgedepikkuse labaselt otsese moraaliepistliga nagu raamatus Fallen Dragon .
Lõpuks teeb Hamilton veel sellise vaimustava triki, et hüppab väikese vihjega tagasi esimese osa algusesse, mis on ülimalt elegantne, eks. Soovitada seda osa ilmselt ei ole vaja, sest kes esimest lugenud, PEAB seda lugema. Kaasakiskuvus on õige pisut vähenenud, nii et koertel jääb jällegi nädal söögita, aga lapsed ja mees ehk mõne kiireltvisatud võileiva saavad.