Lugu ühest sohilapsest – tema see Ilus Armin ongi. Muhe lugu ühest erilisest poisslapsest...
Minu jaoks on see novell mõneski mõttes paralleeltekst Robert Schneideri romaanile «Une poolvend» (Schlafes Bruder). Selline seos võib pisut meelevaldne tunduda, kuid minu jaoks on need kaks teksti otsekui ühe puu viljad. Jätaks kõrvale pinnapealsed seosed... noh, et külaelu, saksa/eesti raskemeelsus, maagilis-realistlik kirjutamislaad jne.; kuid ka miskil sügavamal meeleolu ja juhtmotiivi tasandil on need kaks teksti minu jaoks otsekui vennad. Loomulikult ei taha ma väita, et Heinsaar oleks selle novelliga Schneiderit jäljendanud – sedamoodi väites võiks kogu maailmakirjanduse ju lõputuks jäljenduseks kuulutada!
Ah, et millest see «Ilus Armin» pajatab. Ei ütle, lugege ise novell on vägagi klaari keelega kirja pandud ning esmase kihi (ehk sisu) omandamisega ei tohiks küll kellelgi raskusi tekkida. Kuipalju sealt lugemisjärgselt leiab, see on juba lugeja tahtmise ja võimete küsimus. Mina leidsin palju!
Ajakirja «Looming» toimetus ei liialdanud, kui nimetas antud teksti ajakirja kaanel meisternovelliks. Seda see on!!!