Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Peter Szentmihalyi Szabo

8.01.1945-20.10.2014

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Peter Szentmihalyi Szabo ·

Az utolso vadasz

(jutt aastast 1978)

eesti keeles: «Viimane jahimees»
«Põhjanael» 1991; nr. 6

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)
Raux

"Viimane jahimees". Seda juttu võib igaüks Põhjanaelast ise lugeda. Arvustuski on olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andreas Jõesaar

Jutu tegevus toimub lähitulevikus, täpsemalt aastal 2085. Maa on liidetud üheks suureks Maailmariigiks ning elanikkond on kasvanud 15 miljardini. Jahti enam ei peeta, kuid mitte sellepärast, et see ohtlik oleks - kuigi jahirelvad on just sel põhjusel keelatud - vaid seepärast, et metsloomi sisuliset enam pole. Põhjuseks mitte just kõige keskkonnasõbralikum majanduspoliitika.

Kuid ometi on maailmas veel üks viimane jahimees, kel aastal 2022 välja antud legaalne jahiluba. Ning leidub ka uluk - viimaselt kaitsealalt põgenenud tiiger, kes saakloomade puudusel asunud inimesi murdma. Kütt saadetakse talle otsa peale tegema ning leiab aset ajalooline kohtumine...

Lobedalt loetav mõtlemapanev kurvapoolne lugu. Neli.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Tormi Ariva

Lugu algab sellega, et üks pereisa peab vastust andma selle eest, kuidas ta peaaegu autoga keset lastesumma põrutas. Tegemist on lihtsa ja mitte eriti taibuka inimesega, kes armastab kiirust ületada – tüüpiline liiklushuligaan. Mehelt tahetakse juhtimisõigust ära võtta, aga ilma selleta ei saa ju peret ülal pidada. Alternatiiviks on paralleelmaailma (või õieti teisele planeedile) siirdumine. Nii tehaksegi ja kuna mehel on kõrini liikluspiirangutest, siis valitakse selline, kus neid pole. Küll aga on liiklejatel õigus üksteist viletsa juhtimise eest duellile kutsuda. Duelle aga peetakse suurel areenil kiirete sõidukite seljas ja põhirelvadeks on piitsad...
 
Kogu seda küllaltki köitvat lugu jutustatakse (päevikuvormis) perepoja silme läbi ning see leiab aset 1987. aasta lõpus. Seejuures on eriliseks saavutuseks keelekasutus, mida ühest küljest on vürtsitatud ohtrate (tuleviku)slängisõnadega ning teisalt läbivad reljeefse joonena kõiksugu autosõiduga seotud metafoorsed väljendid. Tulemus on kohati pea loetamatu (või vähemasti raskesti mõistetav), aga samas omamoodi lummav.
Teksti loeti inglise keeles
Tormi Ariva

Üpris leidlik ja samas paeluv lugu, mis muuhulgas ennustab ajakirjanduse tulevikku. Revolutsionäär Benny Cemoli kultuse ja vallutuste väljamängimine mulle väga meeldis. Ometi jäi lõpus nagu midagi puudu. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma pole nii suur vandenõuteooriate fänn nagu autor ise.
Teksti loeti inglise keeles
Tormi Ariva

Ühes Ameerika külas (mille nime võiks tõlkida Pajusaluks) maandub külaline kosmosest. Kohe on aru saada, et külaline on arukas ja rahumeelne ning juba hakatakse tegema ettevalmistusi, et teda kombekohaselt vastu võtta (ja oma külakest promoda). Tulnukas vajab vaid veidi aega, et oma enne rahva ette astumist tõlkeaparaat töökorda seada. Kuid vaevalt jõuab tulnukas suu lahti teha, kui üks kogukas mees saali sisse jalutab ja ta lihtsalt maha laseb. Tuleb välja, et tegemist on kohaliku kahjuritõrjujaga, too aga väidab, tegi vaid oma tööd. Juriidiliselt pole tõepoolest tegemist mõrvaga. Kutsutakse kokku külanõukogu.
 
See on vaimukas ja üsna ootamatu kuluga jutt, puudu jääb vaid usutavusest.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Tegemist on ühega enam-vähem regulaarselt ilmunud sariantoloogiatest, mille sisuks olnud jutud nopiti välja ajakirja Galaxy veergudel avaldatute hulgast. Käesoleval juhul oli noppijaks siis Frederik Pohl. Ei tea, kas olid jutud, mille hulgast valida, suhteliselt nõrgad või erines valija maitse minu omast arvestataval määral, aga kogumik jättis üsna kehva mulje. Oli paar paremat lugu, aga mitte midagi jalustrabavat.
 
Ometi moodustas antoloogia terviku, (paljude) lugude ühise joone tähendas koostaja üles sissejuhatuses. Neid seob nimelt kaasaegse ühiskonna (enamasti muretetekitavate) nähtuste võimendatud-edasiarenenud kujul (düstoopilisevõitu) tulevikku üle kandmine, mis peaks tulemuseks andma teatava satiiri. Taoliste juttude kirjeldamiseks oli võetud kasutusele termin comic inferno ning seda nime kannab ka  kogumiku esimene lugu Brian Aldissi sulest. Tegelikult on sellist lähenemist tunda üllatavalt paljudes antoloogia palades ja see loobki terviku tunde.
 
Paremad olid minu hinnangul Elliotti, Laumeri, Westi ja Dicki üllitised, neis käsitleti vastavalt liiklushuligaanlust, ootamatu pöörde võtnud esimest kontakti, turisminduse varjupoolt ning olukorda külma sõja järgselt rusudes Maal. Külm sõda käis muuseas ajastule omaselt läbi päris mitmest jutust.
 
P. S. Mina lugesin Londonis välja antud varianti (1968) ja selle järgi seadsin paika ka sisukorra.
Teksti loeti inglise keeles
Tormi Ariva

Hoogne lugu ühest "inimesest rahva seast". Meenutas mulle, et Sheckley on suurepärane kirjanik. Vaimukas ja vahe. Nüüdsama välgatas, et võibolla oleks hea tänapäeval paralleeli tõmmata "Näljamängudega", mingis mõttes on põhiidee väga sarnane.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

1974. aastal ilmus ajakirjas Noorus vist igas numbris ulmesisuga väljarebitav jutulisa, mille koostas ja milles ilmuvad lood tõlkis Matti Vaga. Lugesin just augustinumbrist Sheckley jutu "Preemia riski eest" lõppu ning nägin, et sellele järgnes too Muslini ja Zubkovi üllitis. Otsustasin ka selle läbi lugeda. Hea mõte!
 
Jutt "See habras, habras, habras maailm" demonstreerib, milleni tarbimisühiskond inimesed õieti viia võib. Autorid näitavad lugejale maailma, kus miski ei pea kaua vastu, riided lagunevad peale päevajagu kandmist, prillid tuhmuvad, lõhnaõli hakkab varsti pärast soetamist hirmsal kombel lehkama jne... Kuid on mõned inimesed, kelles pidev iha tarbida väärtusetud kraami veel tekitab tülgastust, kes meenutavad heldimusega päris asju. Peategelane Ken Price on üks neist.
 
Ma ei soovi väita, et 45 aastat oleks pikk ooteaeg arvustuse jaoks. Aga ma olen mõnevõrra üllatunud, et keegi pole sellest jutust siin varem kirjutanud, sest tegemist on võrratu looga. Ma ei tea, kas on juhuslik, et see ilmus vahetult peale Sheckley oma, aga mõlemad olid sarnases võtmes ja mõlemad omal moel suurepärased. Kummardus Matti Vagale valiku eest. Muuseas on kõnealune teos ka digiteeritud kujul ETERAst leitav.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Lugu räägib sellest kuidas üpris kaugel tulevikus – aastal 2161 – "taaselustatakse" Ameerikas moodsa tehnoloogia abil helilooja Richard Strauss. Ta on küll uues kehas, aga tema surmaeelne mälu ja mõttemaailm on säilinud. Või nii enam-vähem. Uue maailmaga kohanemine on muidugi keeruline, pea tundmatuseni on muutunud ka muusika, kuid Straussil soodustatakse loominguga tegelemist ja ühel hetkel otsustab ta kirjutada ooperi...
 
Miskipärast ei läinud tollel jutul korda mind köita. Kas oli asi liiga tugevalt klassikalises muusikas kinni olevas temaatikas või minu maailmapildi ühtimatus sellega, mida minu arvates autor teosega öelda oli tahtnud... Ühtlasi puuduvad mul sügavamad teadmised Straussi isikust ja ka huvi tema vastu. Samas Sever Gansovski lugu "Vincent van Gogh" meeldis mulle väga, ehkki too maalikunstnik pole minu iidol.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Jabur-groteskne jutustus lihtsameelsest noormehest Candidest ja tema seiklustest, mis viivad ta väga erinevatesse maailma paikadesse. Raamatus olid oma helgemad hetked ja tõeterad, aga lõppkokkuvõttes oli absurdsust minu jaoks liiga üle võlli keeratud ning lugu seetõttu igasuguse usutavuse ja suure osa nauditavusest kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Üpris tabav satiir, mis sobis hästi minu huumorimeelega ja – mis seal siis salata – ka maailmavaatega. Ega protoulme puhul muidugi ei ole tõsiteaduslikkust – ehkki toda siin vist taodeldud polnudki – otsida mõtet, aga selle jutustuse sõnumist kantuna võiks arvata, et vahest tundub paarisaja aasta pärast meie tänapäevane teaduslik paradigma naljakas.
Lisanduseks eelarvustajate kommentaaridele on lugu eesti keeles välja antud vähemalt kolmel korral ja kahes erinevas tõlkes (1936, 1979 & 1996). Minu jaoks jättis 1996. aasta väljaandes "Mikromegas" aga hoopis "Kohtlase" varju. Samas Juri Lotmani essee oli väga huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Kuigi pean Conan Doyle'ist väga lugu, oleks see jutuke vast kirjutamata võinud jääda. Tuleb vaid tänulik olla, et Sherlock Holmes oli skeptik ning mitte harras pseudoteaduste uurija.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Veider lugu hüperintrovertsest mehest, kes ükskord öösel koju minnes on tunnistajaks sellele, kuidas tema armas mööbel (vist kogu maja sisustus) uksest välja kõnnib ja öhe kaob. Parasjagu huvitav lugu, samuti peategelane, kes muuseas on väga paranoiline, kuid mingit sügavamat sisu või puänti justkui polegi.
 
"Kes teab?" paistab olevat Maupassanti viimane jutt ning kirjanik ise muutus elu lõpupoole aina sarnasemaks loo peategelasega, kes, nagu ta isegi, lõpetas hullumajas.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

"Vaimude maja" on üpris põnev lugu ühest kummitavast majast Londonis, selle uurimisest ja aeglaselt lahtirulluvast süngest ajaloost. Kirjatükk on saavutanud mõneti kultusliku staatuse kummituslugude hulgas, eriti kiidetakse kirjaniku head kõheda õhkkonna loomise oskust. Kahjuks on autor olnud huvitatud – mis selle aja õuduskirjanike hulgas vististi üsna levinud oli – pseudoteadustest ja kogu lugu püüab ta ratsionaliseerida animaalse magnetismi vaatevinklist, mis mulle pisut vastukarva on. Loo mõned tahud jäävad mulle natuke segaseks, aga see ei pruugi olla autori probleem.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

See ei ole minu hinnangul just kõige paremini välja kukkunud antoloogiake, ükski lugu ei tekitanud minus jäägitut poolehoidu. Esimene lugu (Bulwer-Lyttoni oma) oli vast kõige huvitavam, aga teised tundusid küllaltki ebavajalikud ning keskpärased. Kõiki lugusid ühendas sünge õhkkond, aga tervikuna ei ole kogumik midagi erilist.
 
Mind üllatas, et kõik jutustused polnudki Aaviku enda tõlgitud, ta oli vaid viimase pala kaastõlkijaks märgitud. Tore on raamatukese juures see, et lõpus on natuke taustateavet ka autorite kohta, mida – ma kujutan ette – tollal mitte kõige lihtsam ei olnud välja kaevata.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles