Raamat jutustab vaesest kromanjooni tytarlapsest, kelle suguharu maavärina käigus koopavaringu alla jäi. Näljasena ringi ekseldes satub tydruk naabruses elutsevate neandertaallaste suguharu juurde. Raamatu edasine tegevuskäik kirjeldab tydriku kurba saatust, inetu pardipojana karvaste ja robustsete metslaste keskel.
Lugesin teda kyll suhteliselt ammu, kuid minu mäletamist mööda oli see (sarja esimene osa!) igati lahe ja loetav. Seda enam tekib kysimus, miks oli vaja talle _selliseid_ järgeisid kirjutada?! "Koopakaru" lood on minu praktikas kõige eredamaks näiteks kiiresti ja sygavale degradeeruvast sarjast. Iga järgmine raamat paksem, absurdsem ja läägem kui eelmine.
Moraal: lugege sarja esimest osa, võimalik et te ei kahetse. Järgmistest osadest aga hoiduge nagu katkust!