Kasutajainfo

Jean M. Auel

1936-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jean M. Auel ·

The Clan of the Cave Bear

(romaan aastast 1980)

eesti keeles: «Koopakaru hõim»

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.833
Arvustused (6)

Raamat jutustab vaesest kromanjooni tytarlapsest, kelle suguharu maavärina käigus koopavaringu alla jäi. Näljasena ringi ekseldes satub tydruk naabruses elutsevate neandertaallaste suguharu juurde. Raamatu edasine tegevuskäik kirjeldab tydriku kurba saatust, inetu pardipojana karvaste ja robustsete metslaste keskel.

Lugesin teda kyll suhteliselt ammu, kuid minu mäletamist mööda oli see (sarja esimene osa!) igati lahe ja loetav. Seda enam tekib kysimus, miks oli vaja talle _selliseid_ järgeisid kirjutada?! "Koopakaru" lood on minu praktikas kõige eredamaks näiteks kiiresti ja sygavale degradeeruvast sarjast. Iga järgmine raamat paksem, absurdsem ja läägem kui eelmine.

Moraal: lugege sarja esimest osa, võimalik et te ei kahetse. Järgmistest osadest aga hoiduge nagu katkust!

Teksti loeti inglise keeles

üks paremaid raamatuid, mida olen lugenud ürgaja kohta. huvitav kirjeldus jääaegade kanti jäävast perioodist, kus kõrvuti elavad kaks inimese liiki - üks juba hääbudes ja teine üha jõudu kogudes. on seiklusi, inimsuhteid, olukirjeldusi. raamatut võib kasutada isegi ellujäämis- või kultuuriajaloo õpikuna. igal juhul soovitan lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, tegemist on huvitavalt kirja pandud, sügavmõttelise ja andeka looga, mida lugedes vaatamata selle massile igav ei hakka. Autor on seda kultuuriajalugu ja antropoloogiat ikka kõvasti pähe tagunud. Ja kuigi maastikukirjeldused neis paigus käinud inimesena kuidagi võõrastavad tunduvad( teos oleks nagu paigutatud kuhugi Kaljumäestiku rüppe, mis ka sellisele kirjanikule nagu natuke loomulikum keskkond), meeldis see siiski. Lisaks veel nii palju, et viimase aja geeniuuringute põhjal segunemist siiski pole olnud, kuna neandertaalllased olid ikkagi teine liik, meist liialt erinevad.
Teksti loeti inglise keeles

Nii siis esimene osa teile meeldis, mulle sammuti, kultuuriajalugu ja antropoloogiat on seal tõesti kõvast. Teos on ikatpidi mõnus, vahel lausa jahmatav sest üks tüdruk ei saanud ise kõiki neid asju ometi leiutada (ling siis esimeses raamatus) ja maailmas ei saa kunagi öelda, et tema oli esimene, sama hästi võiks kirjutaka et inimene nimega see ja see avastas ratta "ja veerebki" jne stiilis, mis mind kohati häiris aga kui ma selle püütsin ära unustada siis oli okitoki. Ajas kohati marru mind need mets inimesed ja tunne on et nad siiski välja ei surnud, n venelaste eelkäiad (mitte pahas mõttes irw), vaid primitiivselt mõtlevate inimeste eelkäiad ja nad ka ju segunesid, geenid võivad mõnel küll seal pärineda ;)See oli huvitav, mida nimetati mäluks ja et tüdrukul (Ayla) olid ned mõnnad võimed. Kui tootem on olemas ka tegelikult siiamaani inimeste, nagi indiaanlaste ja muudel vanadel pärismaalastel. Aylal oli siis nagu koopalõvi, mis oli midagi väga võimast, võuimsam oli vaid koopakaru. Nendest salapärstest võimetest ja ravimisest oleks võinud veelgi olla, sest just see tegi teose põnevaks...
Teksti loeti eesti keeles

Järgmistest osadest aga hoiduge nagu katkust!misMÕTTES nagu? Raamatu kolm esimest osa on puhas kuld, hõrk ja nauditav. Kaks viimast osa on keerulisemad mõista, aga kui neid lugeda lihtsalt niisama lugemise pärast, on need väga head. Ma olen kogu selle mammutteose läbi lugenud 2-3 korda ja iga kord kaon sellesse maailma täielikult.Muidugi on võibolla asi selles, et autor on naine ja mina olen naine - meestele jääb selline kodukolde juures askeldamise kirjeldamine ehk kuivaks või vähepakkuvaks. Mina aga armastan seda raamatut!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles