Huvitav, kas Simmons oli seda lugenud...?
(jutt aastast 1986)
eesti keeles: «Quo vadis, Francisco?»
antoloogia «Nekromanteion» 2011
Huvitav, kas Simmons oli seda lugenud...?
Katoliku preestrile sobilikule käitumisele ei õnnestu isa Franciscol Geronil viibides truuks jääda-hapra kehaehitusega geronlase tapmisele enesekaitseks järgnevad pealesunnitud abielud naissoost geronlastega ja rituaalsed kahevõitlused rivaalidega. Geronlaste ristiusustamine näib siiski vilja kandvat, ent loo lõpplahendus on ootamatu...
Lugu on täiesti talutavalt kirja pandud-ei midagi rabavat, mis motiveeriks maksimumhinnet panema, ent lugeda kõlbab.
No ega ta ju halb jutt polnud, hea aga samuti mitte. Just selline keskmine, ülikiirelt ununev jutukene. Tüüpilise eestlasena mul religiooniteemalised jutud ei ärata esiteks mitte mingisuguseid seoseid, mida nad ehk lapsest saati kristlusest läbiimbunud riigi - Itaalia näiteks - kodanikul ärataksid. Ja teiseks, mulle ei tundu nad ei salapäraselt ja perversselt pühadustteotavad (preester pidi endale naise võtma, issake kui jube!) ega ka mitte puberteedi jõuetu mässuna enne mugandumist ja leppimist, vaid lihtsalt igava ja tüütuna. Ei eruta, ei vihasta...Lihtsalt igav...Kolm.
Katoliiklus ei oma novelli ainesega erilist seost. Peamine on siin lepitamatu vastuolu oma kohustuste ja nende täitmise meetodi vahel. Francisco pidi tapma, et ristida ja misjonit edasi viia. Kindlasti on katoliku teoloogias selle kohta virnade viisi teoseid, et kui palju ja millist pattu võib misjonil teha. Võib muidugi mõelda, et mis ilge lollus see on, mis sunnib üldse inimesi niimoodi käituma - võõral planeedil misjonit läbi viima, tapma ja lõpuks ennast ohverdama/karistama.
Ma näeksin novellil ka teistsugust puänti, mis mulle ehk rohkem meeldiks. Nimelt avastab Francisco, et naised põgenesid "mängult", ainult sellepärast, et gerontlased saaksid jälle kahevõitlust ja tapmist näha. Et sellest oli kujunenud neile teatav hasartmäng ja meelelahutus ja järelikult kogu püha misjon oli läinud untsu.