Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Jeremei Parnov

20.10.1935-18.03.2009

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeremei Parnov ·

Prosnis v Famaguste

(romaan aastast 1984)

ajakirjapublikatsioon: «Oktjabr» 1983; nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ärka Famagustas»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
8
6
5
0
0
Keskmine hinne
4.158
Arvustused (19)
Laur Salundi

Tagantjärele meenutades päris vingelt mõjuv hallutsinatsiooniline lugu. Igal juhul N autorite sulest/kirjutusmasinast üks paremaid. Meeldis too jändamine igasuguste struktuursete värkidega, ega midagi head ju oodata ei ole, kui asjade olemuseni ei küüni. Loen kindlasti tulevikus veel ja soovitan sama teistelegi.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Suhteliselt abiks ideega ja 2/3 ulatuses hästikirjutatud raamat. Viimane kolmandik kipuba aga nagu ka Diraci mere puhul hägusaks ja jaburaks mystifikatsiooniks kätte minema. Tegevuspaiga (Tiibet) ja kohalike munkade kirjeldus on päris hea, mis Parnovi puhul muidugi eriri ei yllata (lugege Pronksnaeratust, ei see ei ole sci-fi). Oeh.. kui ta ainult oma raamatutele mõistlikke lõppe viitsiks kirjutada..
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raske on hinnata seda raamatut. Ühelt poolt suisa kollane kirjandus, teisalt mõnuga kirja pandud põnev lugu. Autor on ilmselt andekas inimene, samas on ta vene ulmes tõelise punase khmeri (antud juhul ideoloogilise käteväänaja) kuulsusega. Aga kui ma seda lühiromaani 1984. aastal esmakordselt lugesin, siis olin ma ikka üsna sillas küll... olen ka korduvalt üle lugenud, vastu pole hakanud, ikka on meeldinud. Lummab vene ulme puhul suht haruldane juhtum, kus kirjanik on materjalist üle ning teab, millest ta kirjutab, lummab ka teemavalik. Ning kõige enam lummab see pisut nägemuslik õhustik, mis tekstist välja õhkub.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ärka Famagustas oli minuarust üks parimaid raamatuid, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Idee oli sellel raamatul lihtsalt hea, kuias mingis orus hakkasid ettekujutatavad asjad iseenesest tekkima. See oli raamat, kus ma ei leidnud isegi pisiasju mille kallal norida Ka teostus ei jäänud ideele alla. Mõlemad olid head. Minule meeldis see raamat isegi rohkem, kui Ursula K. Leguini raamat "Pimeduse pahem käsi. Mis ei hiilganud niivõrd oma idee ega teostuse poolest. Pealekauba oli selles raamatus palju juttu Budha usundist, mis on meie kristluse kõrvale väga huvitavaks vahelduseks.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kui juba Satyros viie paneb, siis peab ikka väärt asi olema? Ongi. Olen korduvalt huviga lugenud. Aga mina leian, mille kallal iriseda. Miks MacDonald seltskonnaga kaasa läks? Ta oli ju ülesande täitnud; teda oodati kodumaal; miks ta siis ohtlikesse seiklusisse ronib? Lõpp oli väga segane ja poolik. Seletamata on, mis sai Abbasist, praegu ta kadus kuidagi lihtsalt ära. Mis sai Ang Tembast? Ta vist oleks võinud koju tagasi minna. Kas läks? Ja Joy kaasa võtta. Kas võttis? Kui ei, siis miks? Väga meeldis budistlik filosoofia ja $ambhala kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Asjaolu, et ka Satyros viie pani, on muidugi huvitav, aga mitte määrav. Sest tegelikult loeb ju raamat, mis on tõesti üsna kobe lugemine, vaatamata sellele, et lõpp ära kippus vajuma. See selleks. Igal juhul väärib raamat lugemist, sest autor on seisnud oma püstitatud ülesannete tasemel. Mis on üsna oluline... Sümpaatne oli see teos, haarav ka omajagu... Mida veel tahta? Mina annan sellele omad soovitused kaasa.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

põnev ja müstiline. loed ära ja ei ole enam päris kindel, milline tegelikult on reaalsus. minus tekitas omal ajal suure huvi mitte ainult ulme, vaid ka budismi ja tiibeti vastu. ikka, et - mis on päriselt ja mis ei ole... ei tea siiani... lugeda maksab igal juhul - paks ei ole kah!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kurask, raamat, millele Targo Tennisberg ainsana kolme pannud... Haruldus! Võiks siis ju arvata, et sisu järgi poolfäntaziline illusoorne ebateaduslik lugu; pole kuskil juttu aatomikest ja mikroobidest ja internefaalvõrranditest. Vist ongi nii.

Raamat meeldis ka meeldiks praegu ka. Tiibeti mäed ja Shambala on mõnusalt saladuslikud. Eriti veel eurooplase mõistusele. Autor kasutas oma akadeemilisi teadmisi, ja suutis sinna juurde lisada täpselt nii palju kirjandust, et asi kandis. Paksem oleks juba jamaks ära keeranud. Ei tohiks ka tänapäeval aegunud olla, vähemalt, mis puudutab usalaste materialismi ja oriendi vaimsete väärtuste hindamise vastandamist.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mina panen ka kolme. Natuke sellepärast, et teistest erineda, natuke sellepärast, et igasugused idamaad on mulle mingil teadmata põhjusel väga ebasümpaatsed.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamat, mille ma autori nime vaadates kõigepealt riiulisse viskasin (nagu tollal kombeks, tõi pere koju pea kõik ilmunud raamatud, eriti sarjad). Siis lugesin ta kellegi soovitusel siiski läbi ja ei kahetse. Kordan üle eelpooltoodud väite - autor on teemast üle. Ta on usutavalt kirjeldanud Tiibeti kõrgmäestiku elu-olu, ja esimene 2/3 on raamat väga hea. Teose üldidee on ka hea. Muidugi riivab silma teatud punane fikseeritus, mis autoris tingrefleksina vist nii sügaval istub, et see ta tegelastes mingi jabura varjuna kaasas on, hea tahtmise korral selgelt eristatava ja ignoreeritavana. Ja lõpp käis mehele vist üle jõu.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Misasja? Millisest teemast see autor üle on? See, et ta on dok filmide alusel suutnud Tiibeti elukeskkonnale hinge sisse puhuda? Ok, olen sellega nõus. Küll ei ole aga kaugelt nõus tema budismi käsitlusega, mis on küll sügavalt subjektiivne ja mis on reaalsusega õhkõrna niidiga seotud. No hää küll, ulmekas ikkagi (?). Ja Shambala oli küll põnev, kuid jällegi selle kanoonilisest käsitlusest ei olnud seal küll kivi kivi pääle jäänud.
Mis veel? Loetav küll. Põnev ja mis kõik veel. See hallutsinogeenne meteoriit ei jäta küll mitte kõige tugevamat muljet, aga noh, mis siin ikka. Raamat on meeles olenemata sellest, et seda sai loetud tugevalt üle kümne aasta tagasi. Kaunikseti detailselt. Küllap tänu sellele, et tol hetkel ripsutasin aktiivselt tiiba orientalistikaga ja see on ka põhjuseks arvustuse esimeses lõigus kõlanud pahameelepalangule. Kui ma oleks teost tol ajal arvustanud, oleks see saanud "nõrga", ehk siis madalaima võimalikest. See aga oleks ilmselge autorile liiga tegemine. Ei saa ju pahaks panna inimesele, et masinaehituse tundmisest ta sellegi poolest autot hästi juhib. Nii ka Parnovi puhul - atribuutikat tema tunneb, kuid sisust pole suuremat ettekujutust. Või siis ei näita ta seda teadmist välja.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ðambhala jätab mu täiesti kylmaks, nagu ta Blavatskajast ja Roerichist peale yks vene esoteerikute hingehaigus on. Mehhikost Eldoradot otsida tundub lootusetu ja kole kauge, siis sonitakse Tiibeti teemadel. Võõras mure. Aga raamat on sellest hoolimata hea.

Parnovi budismikäsitlus on, vaatamata teaduslikule materialismile, vene koolkonnale tyypiline. Tema tugevad kyljed on samad, mis venelastel ikka, nõrgad niisamuti. Ja lõpplahendus on sedasama nägu, mida vana hea nõukogude ulme ikka kiskus, kui ei tahetud või ei saadud hurraaga klassikalise hardcore-sf-i rada minna. Siiski, yldse mitte paha. Just seda nägemuslikkust leidis tol ajal harva ning ega seda täninigi eriti välja pidada suudeta. Psyhholoogiliselt töötab, tehniliselt samuti, mängumaad tunneb kah täiesti piisavalt; kui mu mälu ei peta, peaks Parnovil isegi omajagu orientalistilisi artikleid olema (jah, see orientalistika kui niisugune on kah puhtvenepärane nähtus, Läänes ei panda juba jesuiitidest saati dungaane, jaapanlasi ja egiptlasi yhte patta; dokfilmidest lobisemine on muidugi lollus). Niivõrd kui mina mäletan, oli loos kyll hallutsinogeenseid meteoriite samavõrd kui Naksitrallides, jutt oli looduslikust tuumareaktorist (ehk siis, sellega seoses, sisuliselt kylmast synteesist, mis omal ajal populaarteaduses palju furoori tekitas, umbes nagu Kirliani ilusad värvifotod). Oma aja laps, hullemaidki skeeme nähtud.

Kokkuvõttes võinuks olla parem, aga paha ka polnud; esimesel lugemisel jättis päris sygava jälje ja yle lugeda kannatab tänini. Miinusega viis.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Saara

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles