Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Jeremei Parnov

20.10.1935-18.03.2009

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeremei Parnov ·

Prosnis v Famaguste

(romaan aastast 1984)

ajakirjapublikatsioon: «Oktjabr» 1983; nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ärka Famagustas»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
8
6
5
0
0
Keskmine hinne
4.158
Arvustused (19)
Laur Salundi

Tagantjärele meenutades päris vingelt mõjuv hallutsinatsiooniline lugu. Igal juhul N autorite sulest/kirjutusmasinast üks paremaid. Meeldis too jändamine igasuguste struktuursete värkidega, ega midagi head ju oodata ei ole, kui asjade olemuseni ei küüni. Loen kindlasti tulevikus veel ja soovitan sama teistelegi.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Suhteliselt abiks ideega ja 2/3 ulatuses hästikirjutatud raamat. Viimane kolmandik kipuba aga nagu ka Diraci mere puhul hägusaks ja jaburaks mystifikatsiooniks kätte minema. Tegevuspaiga (Tiibet) ja kohalike munkade kirjeldus on päris hea, mis Parnovi puhul muidugi eriri ei yllata (lugege Pronksnaeratust, ei see ei ole sci-fi). Oeh.. kui ta ainult oma raamatutele mõistlikke lõppe viitsiks kirjutada..
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raske on hinnata seda raamatut. Ühelt poolt suisa kollane kirjandus, teisalt mõnuga kirja pandud põnev lugu. Autor on ilmselt andekas inimene, samas on ta vene ulmes tõelise punase khmeri (antud juhul ideoloogilise käteväänaja) kuulsusega. Aga kui ma seda lühiromaani 1984. aastal esmakordselt lugesin, siis olin ma ikka üsna sillas küll... olen ka korduvalt üle lugenud, vastu pole hakanud, ikka on meeldinud. Lummab vene ulme puhul suht haruldane juhtum, kus kirjanik on materjalist üle ning teab, millest ta kirjutab, lummab ka teemavalik. Ning kõige enam lummab see pisut nägemuslik õhustik, mis tekstist välja õhkub.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ärka Famagustas oli minuarust üks parimaid raamatuid, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Idee oli sellel raamatul lihtsalt hea, kuias mingis orus hakkasid ettekujutatavad asjad iseenesest tekkima. See oli raamat, kus ma ei leidnud isegi pisiasju mille kallal norida Ka teostus ei jäänud ideele alla. Mõlemad olid head. Minule meeldis see raamat isegi rohkem, kui Ursula K. Leguini raamat "Pimeduse pahem käsi. Mis ei hiilganud niivõrd oma idee ega teostuse poolest. Pealekauba oli selles raamatus palju juttu Budha usundist, mis on meie kristluse kõrvale väga huvitavaks vahelduseks.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kui juba Satyros viie paneb, siis peab ikka väärt asi olema? Ongi. Olen korduvalt huviga lugenud. Aga mina leian, mille kallal iriseda. Miks MacDonald seltskonnaga kaasa läks? Ta oli ju ülesande täitnud; teda oodati kodumaal; miks ta siis ohtlikesse seiklusisse ronib? Lõpp oli väga segane ja poolik. Seletamata on, mis sai Abbasist, praegu ta kadus kuidagi lihtsalt ära. Mis sai Ang Tembast? Ta vist oleks võinud koju tagasi minna. Kas läks? Ja Joy kaasa võtta. Kas võttis? Kui ei, siis miks? Väga meeldis budistlik filosoofia ja $ambhala kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Asjaolu, et ka Satyros viie pani, on muidugi huvitav, aga mitte määrav. Sest tegelikult loeb ju raamat, mis on tõesti üsna kobe lugemine, vaatamata sellele, et lõpp ära kippus vajuma. See selleks. Igal juhul väärib raamat lugemist, sest autor on seisnud oma püstitatud ülesannete tasemel. Mis on üsna oluline... Sümpaatne oli see teos, haarav ka omajagu... Mida veel tahta? Mina annan sellele omad soovitused kaasa.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

põnev ja müstiline. loed ära ja ei ole enam päris kindel, milline tegelikult on reaalsus. minus tekitas omal ajal suure huvi mitte ainult ulme, vaid ka budismi ja tiibeti vastu. ikka, et - mis on päriselt ja mis ei ole... ei tea siiani... lugeda maksab igal juhul - paks ei ole kah!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kurask, raamat, millele Targo Tennisberg ainsana kolme pannud... Haruldus! Võiks siis ju arvata, et sisu järgi poolfäntaziline illusoorne ebateaduslik lugu; pole kuskil juttu aatomikest ja mikroobidest ja internefaalvõrranditest. Vist ongi nii.

Raamat meeldis ka meeldiks praegu ka. Tiibeti mäed ja Shambala on mõnusalt saladuslikud. Eriti veel eurooplase mõistusele. Autor kasutas oma akadeemilisi teadmisi, ja suutis sinna juurde lisada täpselt nii palju kirjandust, et asi kandis. Paksem oleks juba jamaks ära keeranud. Ei tohiks ka tänapäeval aegunud olla, vähemalt, mis puudutab usalaste materialismi ja oriendi vaimsete väärtuste hindamise vastandamist.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mina panen ka kolme. Natuke sellepärast, et teistest erineda, natuke sellepärast, et igasugused idamaad on mulle mingil teadmata põhjusel väga ebasümpaatsed.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamat, mille ma autori nime vaadates kõigepealt riiulisse viskasin (nagu tollal kombeks, tõi pere koju pea kõik ilmunud raamatud, eriti sarjad). Siis lugesin ta kellegi soovitusel siiski läbi ja ei kahetse. Kordan üle eelpooltoodud väite - autor on teemast üle. Ta on usutavalt kirjeldanud Tiibeti kõrgmäestiku elu-olu, ja esimene 2/3 on raamat väga hea. Teose üldidee on ka hea. Muidugi riivab silma teatud punane fikseeritus, mis autoris tingrefleksina vist nii sügaval istub, et see ta tegelastes mingi jabura varjuna kaasas on, hea tahtmise korral selgelt eristatava ja ignoreeritavana. Ja lõpp käis mehele vist üle jõu.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Misasja? Millisest teemast see autor üle on? See, et ta on dok filmide alusel suutnud Tiibeti elukeskkonnale hinge sisse puhuda? Ok, olen sellega nõus. Küll ei ole aga kaugelt nõus tema budismi käsitlusega, mis on küll sügavalt subjektiivne ja mis on reaalsusega õhkõrna niidiga seotud. No hää küll, ulmekas ikkagi (?). Ja Shambala oli küll põnev, kuid jällegi selle kanoonilisest käsitlusest ei olnud seal küll kivi kivi pääle jäänud.
Mis veel? Loetav küll. Põnev ja mis kõik veel. See hallutsinogeenne meteoriit ei jäta küll mitte kõige tugevamat muljet, aga noh, mis siin ikka. Raamat on meeles olenemata sellest, et seda sai loetud tugevalt üle kümne aasta tagasi. Kaunikseti detailselt. Küllap tänu sellele, et tol hetkel ripsutasin aktiivselt tiiba orientalistikaga ja see on ka põhjuseks arvustuse esimeses lõigus kõlanud pahameelepalangule. Kui ma oleks teost tol ajal arvustanud, oleks see saanud "nõrga", ehk siis madalaima võimalikest. See aga oleks ilmselge autorile liiga tegemine. Ei saa ju pahaks panna inimesele, et masinaehituse tundmisest ta sellegi poolest autot hästi juhib. Nii ka Parnovi puhul - atribuutikat tema tunneb, kuid sisust pole suuremat ettekujutust. Või siis ei näita ta seda teadmist välja.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ðambhala jätab mu täiesti kylmaks, nagu ta Blavatskajast ja Roerichist peale yks vene esoteerikute hingehaigus on. Mehhikost Eldoradot otsida tundub lootusetu ja kole kauge, siis sonitakse Tiibeti teemadel. Võõras mure. Aga raamat on sellest hoolimata hea.

Parnovi budismikäsitlus on, vaatamata teaduslikule materialismile, vene koolkonnale tyypiline. Tema tugevad kyljed on samad, mis venelastel ikka, nõrgad niisamuti. Ja lõpplahendus on sedasama nägu, mida vana hea nõukogude ulme ikka kiskus, kui ei tahetud või ei saadud hurraaga klassikalise hardcore-sf-i rada minna. Siiski, yldse mitte paha. Just seda nägemuslikkust leidis tol ajal harva ning ega seda täninigi eriti välja pidada suudeta. Psyhholoogiliselt töötab, tehniliselt samuti, mängumaad tunneb kah täiesti piisavalt; kui mu mälu ei peta, peaks Parnovil isegi omajagu orientalistilisi artikleid olema (jah, see orientalistika kui niisugune on kah puhtvenepärane nähtus, Läänes ei panda juba jesuiitidest saati dungaane, jaapanlasi ja egiptlasi yhte patta; dokfilmidest lobisemine on muidugi lollus). Niivõrd kui mina mäletan, oli loos kyll hallutsinogeenseid meteoriite samavõrd kui Naksitrallides, jutt oli looduslikust tuumareaktorist (ehk siis, sellega seoses, sisuliselt kylmast synteesist, mis omal ajal populaarteaduses palju furoori tekitas, umbes nagu Kirliani ilusad värvifotod). Oma aja laps, hullemaidki skeeme nähtud.

Kokkuvõttes võinuks olla parem, aga paha ka polnud; esimesel lugemisel jättis päris sygava jälje ja yle lugeda kannatab tänini. Miinusega viis.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Erkki Lindpere

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles