Kasutajainfo

Jeremei Parnov

20.10.1935-18.03.2009

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeremei Parnov ·

Prosnis v Famaguste

(romaan aastast 1984)

ajakirjapublikatsioon: «Oktjabr» 1983; nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ärka Famagustas»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

  • Mirabilia
Hinne
Hindajaid
8
6
5
0
0
Keskmine hinne
4.158
Arvustused (19)

Tagantjärele meenutades päris vingelt mõjuv hallutsinatsiooniline lugu. Igal juhul N autorite sulest/kirjutusmasinast üks paremaid. Meeldis too jändamine igasuguste struktuursete värkidega, ega midagi head ju oodata ei ole, kui asjade olemuseni ei küüni. Loen kindlasti tulevikus veel ja soovitan sama teistelegi.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt abiks ideega ja 2/3 ulatuses hästikirjutatud raamat. Viimane kolmandik kipuba aga nagu ka Diraci mere puhul hägusaks ja jaburaks mystifikatsiooniks kätte minema. Tegevuspaiga (Tiibet) ja kohalike munkade kirjeldus on päris hea, mis Parnovi puhul muidugi eriri ei yllata (lugege Pronksnaeratust, ei see ei ole sci-fi). Oeh.. kui ta ainult oma raamatutele mõistlikke lõppe viitsiks kirjutada..
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata seda raamatut. Ühelt poolt suisa kollane kirjandus, teisalt mõnuga kirja pandud põnev lugu. Autor on ilmselt andekas inimene, samas on ta vene ulmes tõelise punase khmeri (antud juhul ideoloogilise käteväänaja) kuulsusega. Aga kui ma seda lühiromaani 1984. aastal esmakordselt lugesin, siis olin ma ikka üsna sillas küll... olen ka korduvalt üle lugenud, vastu pole hakanud, ikka on meeldinud. Lummab vene ulme puhul suht haruldane juhtum, kus kirjanik on materjalist üle ning teab, millest ta kirjutab, lummab ka teemavalik. Ning kõige enam lummab see pisut nägemuslik õhustik, mis tekstist välja õhkub.
Teksti loeti eesti keeles

Ärka Famagustas oli minuarust üks parimaid raamatuid, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Idee oli sellel raamatul lihtsalt hea, kuias mingis orus hakkasid ettekujutatavad asjad iseenesest tekkima. See oli raamat, kus ma ei leidnud isegi pisiasju mille kallal norida Ka teostus ei jäänud ideele alla. Mõlemad olid head. Minule meeldis see raamat isegi rohkem, kui Ursula K. Leguini raamat "Pimeduse pahem käsi. Mis ei hiilganud niivõrd oma idee ega teostuse poolest. Pealekauba oli selles raamatus palju juttu Budha usundist, mis on meie kristluse kõrvale väga huvitavaks vahelduseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Satyros viie paneb, siis peab ikka väärt asi olema? Ongi. Olen korduvalt huviga lugenud. Aga mina leian, mille kallal iriseda. Miks MacDonald seltskonnaga kaasa läks? Ta oli ju ülesande täitnud; teda oodati kodumaal; miks ta siis ohtlikesse seiklusisse ronib? Lõpp oli väga segane ja poolik. Seletamata on, mis sai Abbasist, praegu ta kadus kuidagi lihtsalt ära. Mis sai Ang Tembast? Ta vist oleks võinud koju tagasi minna. Kas läks? Ja Joy kaasa võtta. Kas võttis? Kui ei, siis miks? Väga meeldis budistlik filosoofia ja $ambhala kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles

Asjaolu, et ka Satyros viie pani, on muidugi huvitav, aga mitte määrav. Sest tegelikult loeb ju raamat, mis on tõesti üsna kobe lugemine, vaatamata sellele, et lõpp ära kippus vajuma. See selleks. Igal juhul väärib raamat lugemist, sest autor on seisnud oma püstitatud ülesannete tasemel. Mis on üsna oluline... Sümpaatne oli see teos, haarav ka omajagu... Mida veel tahta? Mina annan sellele omad soovitused kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

põnev ja müstiline. loed ära ja ei ole enam päris kindel, milline tegelikult on reaalsus. minus tekitas omal ajal suure huvi mitte ainult ulme, vaid ka budismi ja tiibeti vastu. ikka, et - mis on päriselt ja mis ei ole... ei tea siiani... lugeda maksab igal juhul - paks ei ole kah!
Teksti loeti eesti keeles

Kurask, raamat, millele Targo Tennisberg ainsana kolme pannud... Haruldus! Võiks siis ju arvata, et sisu järgi poolfäntaziline illusoorne ebateaduslik lugu; pole kuskil juttu aatomikest ja mikroobidest ja internefaalvõrranditest. Vist ongi nii.

Raamat meeldis ka meeldiks praegu ka. Tiibeti mäed ja Shambala on mõnusalt saladuslikud. Eriti veel eurooplase mõistusele. Autor kasutas oma akadeemilisi teadmisi, ja suutis sinna juurde lisada täpselt nii palju kirjandust, et asi kandis. Paksem oleks juba jamaks ära keeranud. Ei tohiks ka tänapäeval aegunud olla, vähemalt, mis puudutab usalaste materialismi ja oriendi vaimsete väärtuste hindamise vastandamist.
Teksti loeti eesti keeles

Mina panen ka kolme. Natuke sellepärast, et teistest erineda, natuke sellepärast, et igasugused idamaad on mulle mingil teadmata põhjusel väga ebasümpaatsed.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille ma autori nime vaadates kõigepealt riiulisse viskasin (nagu tollal kombeks, tõi pere koju pea kõik ilmunud raamatud, eriti sarjad). Siis lugesin ta kellegi soovitusel siiski läbi ja ei kahetse. Kordan üle eelpooltoodud väite - autor on teemast üle. Ta on usutavalt kirjeldanud Tiibeti kõrgmäestiku elu-olu, ja esimene 2/3 on raamat väga hea. Teose üldidee on ka hea. Muidugi riivab silma teatud punane fikseeritus, mis autoris tingrefleksina vist nii sügaval istub, et see ta tegelastes mingi jabura varjuna kaasas on, hea tahtmise korral selgelt eristatava ja ignoreeritavana. Ja lõpp käis mehele vist üle jõu.
Teksti loeti eesti keeles

Misasja? Millisest teemast see autor üle on? See, et ta on dok filmide alusel suutnud Tiibeti elukeskkonnale hinge sisse puhuda? Ok, olen sellega nõus. Küll ei ole aga kaugelt nõus tema budismi käsitlusega, mis on küll sügavalt subjektiivne ja mis on reaalsusega õhkõrna niidiga seotud. No hää küll, ulmekas ikkagi (?). Ja Shambala oli küll põnev, kuid jällegi selle kanoonilisest käsitlusest ei olnud seal küll kivi kivi pääle jäänud.
Mis veel? Loetav küll. Põnev ja mis kõik veel. See hallutsinogeenne meteoriit ei jäta küll mitte kõige tugevamat muljet, aga noh, mis siin ikka. Raamat on meeles olenemata sellest, et seda sai loetud tugevalt üle kümne aasta tagasi. Kaunikseti detailselt. Küllap tänu sellele, et tol hetkel ripsutasin aktiivselt tiiba orientalistikaga ja see on ka põhjuseks arvustuse esimeses lõigus kõlanud pahameelepalangule. Kui ma oleks teost tol ajal arvustanud, oleks see saanud "nõrga", ehk siis madalaima võimalikest. See aga oleks ilmselge autorile liiga tegemine. Ei saa ju pahaks panna inimesele, et masinaehituse tundmisest ta sellegi poolest autot hästi juhib. Nii ka Parnovi puhul - atribuutikat tema tunneb, kuid sisust pole suuremat ettekujutust. Või siis ei näita ta seda teadmist välja.
Teksti loeti eesti keeles

Ðambhala jätab mu täiesti kylmaks, nagu ta Blavatskajast ja Roerichist peale yks vene esoteerikute hingehaigus on. Mehhikost Eldoradot otsida tundub lootusetu ja kole kauge, siis sonitakse Tiibeti teemadel. Võõras mure. Aga raamat on sellest hoolimata hea.

Parnovi budismikäsitlus on, vaatamata teaduslikule materialismile, vene koolkonnale tyypiline. Tema tugevad kyljed on samad, mis venelastel ikka, nõrgad niisamuti. Ja lõpplahendus on sedasama nägu, mida vana hea nõukogude ulme ikka kiskus, kui ei tahetud või ei saadud hurraaga klassikalise hardcore-sf-i rada minna. Siiski, yldse mitte paha. Just seda nägemuslikkust leidis tol ajal harva ning ega seda täninigi eriti välja pidada suudeta. Psyhholoogiliselt töötab, tehniliselt samuti, mängumaad tunneb kah täiesti piisavalt; kui mu mälu ei peta, peaks Parnovil isegi omajagu orientalistilisi artikleid olema (jah, see orientalistika kui niisugune on kah puhtvenepärane nähtus, Läänes ei panda juba jesuiitidest saati dungaane, jaapanlasi ja egiptlasi yhte patta; dokfilmidest lobisemine on muidugi lollus). Niivõrd kui mina mäletan, oli loos kyll hallutsinogeenseid meteoriite samavõrd kui Naksitrallides, jutt oli looduslikust tuumareaktorist (ehk siis, sellega seoses, sisuliselt kylmast synteesist, mis omal ajal populaarteaduses palju furoori tekitas, umbes nagu Kirliani ilusad värvifotod). Oma aja laps, hullemaidki skeeme nähtud.

Kokkuvõttes võinuks olla parem, aga paha ka polnud; esimesel lugemisel jättis päris sygava jälje ja yle lugeda kannatab tänini. Miinusega viis.

Teksti loeti eesti keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles

Venelaste jutud on allapoole arvestust, vaid Lemi "137 sekundit" tasub lugeda ning annab koondhindele palli juurde.
Raamat lõpeb kod. Parnovi parteiliste heietustega fantastika ja eriti ajasrännu teemal, mis on veel hullem kui jutud 1 kuni 5.
 
Teksti loeti vene keeles

Seda juttu soovitan lugeda kõigil, kes vinguvad, et fantastikakirjanikud pole praegust (ausalt öeldes üsna mittevajalikku) arvutiplahvatust ette näinud. Lem nägi -- kui mitte seda, et igal jalanumbri-IQ-ga tegelasel on pöialde all hõõrumiseks võrreldamatult suurem arvutusvõimsus kui kogu Apollo-programmil, siis igatahes olulist -- et arvutivõrk on midagi palju enamat sellesse ühendatud arvutite summast.
"Neli" tuleb jutu pisukese lohisevuse eest.
Teksti loeti vene keeles

Oli venelastel kogumik pealkirjaga "Fantastitšeskoje izobretenie". Sellegi jutu peaks sinna sokutama. Peategelane on imetablett, mis inimesel unevajaduse ära võtab ja -- mis veel imelisem -- inimesele täielikud multitaskingu võimed annab. Kõrvaltegelasteks on tableti katsetaja ning tolle naine ja sõber.
Lühiduse eest andsin palli juurde.
 
Teksti loeti vene keeles

Nimi "Roman Podolnõi" kutsub minu sees välkkiirelt esile assotsiatsiooni "Pseudoajaloolised pajatused". Ega ma suut rohkem sellelt autorilt lugenud ka pole, mistõttu võtsin selle jutu pahaaimamatult käsile.
Ega leidnud ülalmainitud pajatustega mitte midagi ühist... õige pea hakkasin üle nelja lehekülje lugema. Tegu on pika, kuid see-eest surmigava heietusega sotsialismiaegse vene olmest, segatud mõninga hulga miski humanitaarülikooli elu ja elukate kirjeldusega. Kuid selleks, et asi fantastika mõõdu välja annaks, räägitakse (maali-)kunsti formaliseerimisest, mis andekatel nõukogude teadlastel muidugi õnnestub. 
Ei soovita lugeda. Nii tühi, et isegi und ei aja peale.  
Teksti loeti vene keeles

Vorm: jutustaja juurde ilmub võhivõõras ja hakkab kogu oma lugu suure põhjalikkusega ette kandma. Sisu? Ehk soov müstikat vene režiimi all avaldada, varjates seda küberneetika viigilehega.
Ei jätnud muljet.
Teksti loeti vene keeles

Vaata, siga lendab! ... Ja ongi jutu sisu enam-vähem ära räägitud, lisada tuleks vaid hajameelne füüsikageenius ja paras ports nõukogude olmet. Õnnelikust lõpust rääkimata.
Ei olnud hea.
Teksti loeti vene keeles

Algab lugu miski kriminaalasja kirjeldusega, mis mulle jubedusega meenutas "Diraci merd". Kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud. Lihtsalt üks tüüp -- fantastikakirjanik -- kadus.
Ja ülejäänud osa lühiromaanist kirjeldabki seda, kuhu kadus ja mida ta seal tegi. Ei hakka ma seda ümber jutustama, märgin vaid nii vihje korras, et lugemise käigus meenusid mulle "Tulnukad eikusagilt", "Have space suit, will travel" jmt. Astrodiplomaatia...
Omajagu teosest on pühendatud tolleks ajaks juba vaibunud füüsikute-lüürikute vastasseisule. Kui seda poleks olnud, andnuks ma hindeks "kolme", sest lugeda lugu enam-vähem kannatas.
Kuid ainult ühe korra.
Teksti loeti vene keeles

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles

See jutt ei pärine mitte 64., vaid 43. aastast (mida näitab kas või tema esinemine kogumikus "The Early Asimov").
Peategelane on edukas krimikirjanik, kes tegelikult tahaks aga hoopis Suurt Kirjandust looma hakata. Ümbruskond muidugi sõdib sellele ideele vastu, sest kirjaniku loodud detektiiv De Meister toob mõnusalt raha sisse. Kirjanik aga sipleb edasi, kuni...
Kaks plussiga on täpsem hinne.
P.S. Palun segaduse tekitamise pärast vabandust. Olles allmainitud veerand sajandit Baasi kasutaja olnud, pole mul kunagi pähe tulnud Baasi imekergesti kättesaadavat kasutusjuhendit lugeda. Samuti palun vabandust telepaatiliste võimete puudumise pärast.
P.P.S. Kui võhiklik lugeja (nagu mina) märkab selle jutu juures aastaarvu 64, siis võib tal Asimovist kaunis koomiline mulje jääda.  
Teksti loeti inglise keeles

Noortekas on ju. Pealegi ilmunud kõigest kaks aastat pärast II maailmasõja lõppu ning A-pommi. Pealegi oli RAH hirmsasti häiritud, et teda tervise pärast sakslastega sõdima ei lastud (midagi Nero Wolfe'i stiilis). Pealegi pole tolle aja kohta kosmoselennu kirjeldus sugugi nii paha. Pealegi propageerib Heinlein siingi teadmiste ja oskuste hädavajalikkust eriti noorte seas.
A' noh, ega üle "kolme" ei venita nende mööndustegagi välja.
Teksti loeti inglise keeles