Kasutajainfo

Andrei Stoljarov

20.10.1950-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrei Stoljarov ·

Voron

(lühiromaan aastast 1992)

eesti keeles: «Kaaren»
antoloogia «Kaaren: Vene ulme antoloogia» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
3
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (7)

Sankt-Peterburis toimuva sündmustikuga lugu on esitatud kuivikust teadusemehe silme läbi, kes kohtub üle pika aja oma veidrikust endise koolivennaga. Too veedab oma päevi vanas majas kummalise naisterahva Olga ja lugematute raamatute ning käsikirjade seltsis. Mees on suutnud luua "absoluutse teksti", mis muudab kirjanduslikud maailmad reaalseks...

Hinne on antud puhtalt subjektiivsetel kaalutlustel-objektiivselt võttes võib see lühiromaan olla kirjanduslikult kõrgel tasemel ning veidi unenäoline stiil ja kirjeldused leitsakust ning paduvihmadest haaratud Peterburist jätsid päris hea mulje, ent tervikuna polnud see lugu päris minu maitsele ega suutnud kaasa haarata. Vihjeid vene (ja mitte ainult!) kirjandusklassikale on "Kaarnas" päris kõvasti, ühes kohas tsiteeritakse ka Sienkiewiczi romaani "Tule ja mõõgaga" algust, ent tõlkijale pole mainitud romaani eestikeelne tõlge nähtavasti tsiteerimiseks kätte sattunud...

Teksti loeti eesti keeles

Ohjah... Kõike seda tegid eelkäijad (Wilde, Borges, kasvõi P. L. Travers) igast asendist. Kas tõesti on mõtet kirjutada seda pildi (või teksti) sisse mineku lugu iga maailma linna või linnu jaoks uuesti? On see tõesti ilukirjandus või juba miski muu asi...?

12.08.2013: Selguse huvides hinne langetatud.

Teksti loeti eesti keeles

Vabandust, aga ma suutsin selle soga läbi mäluda ainult suure pingutusega. Võimalikud vihjed igasugu vene kirjandusklassikale jooksid must ignorantsuse tõttu puhtalt mööda ja ei avaldanud seega ilmselt oodatud mõju. Üldse mõjus see lugu mulle nagu peale umbes nädalast joomist kainekssaamise valusat teekonda alustava alkohooliku organismist lahkuvate mürkide poolt läbiimmutatud alateadvuse groteskne purtsatus, mis sunnib ärgates õhku ahmima, külma higi pühkima ja värisevate kätega külma vee klaasi tühjendama. Luupainajalikult ühesõnaga, sest see viis kuidas mulle lõpuni mõistmatuks jäävad tegelased toimetasid mingeid mulle lõpuni mõistmatuteks jäävaid toimetamisi, ajades sinna juurde suust välja kõige võimatumat segast ila, oli mulle sügavalt vastumeelne. Eriti vastikud olid vene kirjanduse halvimad jooned - mingist 200 grammisest stakannist viina kuukavad olevused, kes ise sinna juurde messianismist tiinet diipi teksti sonivad. Ühesõnaga - ei istund mulle see lugu, ei puudutanud absoluutselt ja kuna ta oli veel pikk nagu viinasaba Gorba - ajal, mõjus ta mulle äärmiselt eemaletõukavalt. Ma märkan et ka eelmised arvustajad pole just vaimustusest kiljuma ja käsi plaksutama kukkunud selle peale.
Teksti loeti eesti keeles

Aeglane lugu, mille mõte ei olegi see, et mis seal siis nüüd juhtub ja kes kellele pasunasse annab, vaid pigemini emotsioon ja õhkkond, jutustamisviis ja see, kuidas bulgakovi "millegipärast" või dostojevskilikud kirjeldused sulanduvad lukku, mis mõtiskleb vaikselt selle üle, kui reaalne võib ja tohib kirjanduse loodav maailm siis olla - kas võib ja tohib olla reaalsem kui reaalsus? Lugesin teda mitu nädalat, aga mulle meeldib.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli kohutavalt tüütu jutuga. Olles selelga vast veerandi peale jõudnud, käsi lihtsalt ei tõusnud raamatut enam öökapilt võtma. Või kui tõusiski, siis tuli peale lehekülge-kahte kohe tukk peale. Selleks ajaks kui pondini jõudsin, olin omadega nii läbi, et ei tahtnud "absoluutsest tekstist" midagi kuulda ega näha. Võib-olla, kui see lugu oleks kümme korda lühemana kirja pandud, oleksin ehk midagigi nautinud, aga võib-olla ka siis mitte. Nii, et iroonilisel kombel oli see jutt sealkirjeldatud "absoluutse teksti", mis lugeja enasse neelab, täielik vastand. Ja ma ei kahtlegi, et oma osa selle teksti mittenautimisel võis mängida vene klassikalise kirjanduse vähene tundmine, kuid tõlkija oleks võinud selle peale ju tulla ning loo joonealuste märkustega varustada. Ainus, mida vähekenegi hindasin, olid selgelt äratuntavad Peterburi kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda teksti just teist korda ja see on sama hea kui esimesel korral! Eelnevad arvustajad on juba jõudnud loo põhipunktid ära rääkida ja samuti on mainitud kirjanikud kellele autor oma tekstis viitab. Viimane kord kui ma Peterburi või tol korral vist pigem Leningradi kirjeldust ulmetekstis lugesin, oli see Strugatskite "Miljon aastat". Mingi napi haljastusega panelkade rajoon, mis siiski suutis loole positiivse tausta anda. Seda enam suutis sama teha Stoljarovi natuke vanema, kulunuma Piiteri kirjeldus.

Mind ei häiri võimalus et keegi on juba kirjutanud mingismõttes sarnase loo mõne teise linna kohta. Kui mõni meie kirjanik kirjutaks Tallinna või näiteks Viljandi kohta "Kaarnale" sarnase loo, aga vähemalt samal tasemel kui seda tegi Stoljarov, oleksin nõus sedagi lugema ja kõrgelt hindama.

Väga venelik lugu iseenesest, kuni viinajoomiseni välja, mis andis küll loole vürtsi, kuid oleks võinud ka ära jääda. Paar-kolm hästi loodud tegelast. Ja matus.. Võimalik et teksti hindamisel on mind mõjutanud tegeliku elu sündmus, mis haakub "Kaarnaga". Nimelt käisin hiljuti matusel ja ka seal hakkas talituse lõpus vihma sadama ja üsna tugevalt. Ma arvan et see matustega kaasnev natuke ebarealistlik meeleolu, mis mind jätkuvalt saatis, lihtsalt sobis ülihästi "Kaarna" lugemiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: