Kasutajainfo

Mihhail Jemtsev

3.06.1930-25.08.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Mihhail Jemtsev · Jeremei Parnov ·

More Diraka

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Diraci meri»
Tallinn «Eesti Raamat» 1974 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
0
3
6
5
9
Keskmine hinne
2.13
Arvustused (23)

Väga imelik raamat. Tundub, nagu oleks autor liiga palju korraga ette võtnud ja pole siis seda kanda suutnud. On võetud hulk fantastikat (just nimelt fantastikat, mitte ulmet), sürrealismi, pseudoajalugu, äraspidist psühholoogiat ja teaduslikkust, see kokku segatud ja paksult punaseks värvitud. Halva mulje jättis.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska kohe midagi kosta. Lugeda ka ei osanud, pole üldse minu maitse kohased taolised heietused. Kuidagi koledasti venis ka. Ma ei tea, kas on mõtet lehekülgede kaupa jahuda pagan teab millest. Uni tuli peale ja muud sellised hädad kaasa arvatud. Mõnele võib isegi meeldida aga mulle küll mitte. Mind natuke häirib see nõukogude ulme (kuigi seal on ka väga häid raamatuid) oma tüüpnaljadega. Ausalt öeldes enne ikka hoiatati ka, et pidi imelik lugu olema. Võtsin ikka tükk aega hoogu enne kui lugema hakkasin, aga poleks vist pidanud hakkama. Teistele ka ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli kusjuures minumeelest vägagi huvitav ning paljtõotav, kuid asi valgus kuidagi väga kiiresti laiali ning muutus sisuliselt jamaks. Sellele algusele oleks mõni teine mees võinud kirjutada päris tasemel jutu, kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, läksin nüüd siis selle jubeduse kallale... Tegelikult peaks see raamat kahe saama... aga päästsid kaks tugevat süzheejuppi: see himustamise oksjon ning nägemus tuumasõja järgsest Nõukogude Liidust, kui neid poleks olnud, siis oleks kaks mis kaks. Hämmastab hoopis see, et kuidas sai sedavõrd punane ulmeromaan sedavõrd müstilise maailmavaatega olla.... pidev sihuke ime ootamine ja tegemine... kokkuvõttes rohkem vilets ebateaduslik muinasjutt, kui SF... Lihtsalt kehv... Tsiteeriks jälle ühte arvustust "Horisondist": "...pikema otsimise peale oleks tuumakamat leidnud isegi samadelt autoritelt, nõukogude ulmest seda enam..."! Nii ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Hallivõitu keskpärasus. Lugesin seda raamatut 2 korda. Esimene kord siis, kui kugistasin kõike, millele "ulme" peale oli kirjutatud ja teine kord paar aastat hiljem lootes, et ehk olen nüüd tiba targem ja saan aru millest jutt. Eriti nagu ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Autor on erinevaid þanre kokkumätsides ületanud igasugused mõistlikkuse piirid, tulemuseks on segi segamata kompott, kohati hästi libe ja vedel, kohati paks ja veniv. Kompositsioon sisuliselt olematu, ei suutnud lõpuni lugeda. Propagandast parem ei räägigi...
Teksti loeti eesti keeles

ega kirjutajad pole süüdi, et kehvasti välja kukkus, aeg oli selline ;-)
lehitsesin üle, sest meenus ähmaselt, nagu oleks seal miski vigur sees olnud. ega väga ei olnd, näpuotsaga pseudodokumenti ja unenägu lisatud... samas hea läbipaistev lugu, et nõuk. fantastika viletsust illustreerida (vennad olid muidugi klass omaette). on võetud siis tavaline muinasjutu-idee ehk küllusesarv. et tarvitseb vaid tahta ja saad rikkaks... ainult et ei muinasjutule omast põnevust ega moraali ning pole autorid osanud ka muinasjutule usutavat sisse- ega väljajuhatust teha. ehk ainult järjekordne tõestus, et nõuk. ühiskonnas polnud rikkusega eriti midagi peale hakata. tegelaskond kah tüüpiliselt nõukogude. hea võitlus veel paremaga. hea noorteadlane, kes kõhklematult lepib senisest poole väiksema palgaga, kui aga lastaks katseid teha. ja natuke halvem noorteadlane, kes süüdimatult arutu hulga elektrit riigi kulul vastu taevast laseb, et siis kõrtsis kõigile välja teha ja tütarlastele kuldkelli kinkida. ehe nõukogude idee rikkusest! ka kõige pahema paha motivatsiooniks on vaid võimuiha - ilmselt polnud see siiski päris võõras ka nõukogulastele :-)
tagantjärele targemana lugedes tuleb välja, et ulmelises ühiskonnas polnud ulmele kohta, kõik oli niigi paigast ära. muideks, kogu markeeritud teaduslikkus on muidugi suuresti jama, aga hea siiski, et olemas - võib lugedes vahele jätta, aga tekitab tiba asjalikuma mulje. mida küll ei soodusta nõuk. kirjandusele omased tüüpvõtted: saksa antifashisti kannatused koonduslaagris, õilis kriminalist Petrov (või mis ta oligi), vastik spekulant, keda küll kirjeldadagi ei tohi, sest, taevas hoidku, hakkab veel mõnele meeldima... nii et tobe ja tarbetu raamat, mis pälvib "rahuldava" vaid hoiatava eeskujuna ja stampide läbipaistvuse tõttu - kui näide, mismoodi pole mõtet kirjutada isegi siis, kui teisiti kirjutada eriti ei lasta.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et tegu oli ühe nigela romaaniga. Mis lugeda tegelikult üldse ei sündinud. Sisu oli ähmane, liiga punane (ajatagu see pealegi tollase aja peale, aga hindan ma seda ju ikkagi nüüd ja praegu!!!), teaduslik pool (eeldan siinkohal, et tegu on ikkagi teadusliku fantastikaga? vähemalt teoreetiliselt?) sisuliselt puudub... Ühe sõnaga: siia on igasugust jama sisse löödud ja tulemus on null. Mida iganes autorid sellega ka öelda ei tahtnud, hakkama nad sellega kohe kindlasti ei saanud!
Teksti loeti eesti keeles

Punane või mitte.. Ja ka halbade aegade kaela ei saa kõike ajada. Häid asju kirjutati ka siis. Või siis vähemasti selliseid, mis nyyd tagantjärele lugedes kohati (hale)naljakad tunduvad (Palei "V prostor planetnõi", Martõnovi "220 dnei na zvjozdoljote"). See raamat aga on tõesti kõigest igav kõnts. Tundus et tyybid ikka kohe yldse ei suutnud. Parnovi "Famagusta" oli kui mitte ulmekirjanduse tipp, siis vähemasti mõõtmatult parem kui see soperdis siin.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et lugesin ja jäin rahule. Uuel milleeniumil oleksin vast rangem...kui julgeksin veel kätte võta. Kuidas ikka hinnata raamatut, millega jäädi rahule, kuid millestsuurt palju pole meelde jäänud? Kolmega ikka. Mäletan vaid, et mind lummas sealt mingi hämune illusoorus, midagi üsna ebamäärast ja fantastilist. Noh, mingi emotsioon ikka meelde jäänud siis. Kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda, kuskil keskel hakkas lõik, kust maalt enam aru ei saanud (See koht, kus küllusesarv hakkab isepäi tegutsema, saadab nägemusi küll Nobeli preemiast, küll tuumasõjast). Lugesin teist korda, oli parem....seetõttu nõustun eelpool toodud arvamustega, et segasevõitu raamat. Ometi ei pea ma teda täitsa halvaks, nii mõnigi koht assotseerus millegi pärast Bulgakovi või mõne teise hea kirjaniku loominguga.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma mõtlen 70-ndatele, saan tagantjärele vihaseks, millist sõnnikut sai parema puudumisel loetud. Ainult Mirabilia andiski ulmekaid välja, lugesin poisikesena ja mõtlesin, et miks küll... Mingi ajuvaba jura, ikka pahad sakslased, venitatud, mõttetu tekst. Teos, mis tuleks vähemalt selle eesti keeles väljaandjatele veel täna vastu pead puruks taguda.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes ei saanud midagi aru. Teist korda lugedes hakkasin juba pihta saama, kuhu ja mis aega tegevus jälle hüpanud on. See ongi miinuseks - kõik on segi, esialgu ei mõista mitte halligi. Dialoog on rabe ja ebaloomulik. Tegelased käituvad kord ühte- kord totaalselt teistmoodi, nagu oleksid nad tuulelipud, mitte inimesed. Jama ühesõnaga.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole oma hindega kuigi originaalne, aga see ei ole ka taotluseks. Asi ikka halb on. Ka segane kirjutamisviis võib olla hea, aga kui sinna juurde kuulub veel puu maitse, siis ei ole tema seda mitte. Ka ei anna plusse juurde mitteusutavad ja pehmelt öeldes ilgelt rumalad ja primitiivsed tegelased. Kõige madalamat hinnet ei pane sellel põhjusel, et hoolimata 10+ aasta möödumisest romaani lugemisest on sisu enam-vähem meeles.
Teksti loeti eesti keeles

Käkk.

Lugesin läbi, kuna juhtumisi kätte sattus ja üllatusega leidsin, et lugemata. Eriti punane see raamat tegelikult pole ja ega punasus mind enamasti head sisu nautimast ei sega ka. Autorid on ebaõnnestnult üritanud filosofeerida üldinimlike väärtuste teemal, lisatud massiliselt pseudoteaduslikku butafooriat, nõukogude olmet ja ajastu märgina antifašismi. On üksikuid häid kohti, näiteks juba ülevalpool mainitud musta kasti saadetud nägemused tegelastele - kui 95% sitta minema visata, saaks võibolla talutava paarileheküljelise jutukese.

Teksti loeti eesti keeles

Pikk ja veniv kompott, mis kohe kuidagi edasi ei liikunud. Iga lehekülje läbimine nõudis pingutust. Kui nüüd mõelda, et lugesin seda ajal, mil mõne ulmeka nina ette võtmine oli igapäevane tegevus ja sellegipoolest võttis lõpuni jõudmine tohutut eneseületamist (ja paiguti diagonaalis lugemist), siis praegu heidaksin ilmselt ammu enne poole peale jõudmist käest.
Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024
mai 2024

Autorite sildid: