Kasutajainfo

Konstantin Fadejev

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower: The Gunslinger

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Laskur: Tume torn I»
Tallinn «Pegasus» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
3
9
1
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (21)

Kunagi ammu sattus minu kätte "Dark Toweri" nimelise sarja teine raamat ("The Drawing of the Three") ja ma pean tunnistama, et pärast seda olen hirmsasti kibelenud esimese ("The Gunslinger") ja kolmanda ("The Waste Lands") järele. Esimene raamat on ilmselt pisut raskemini loetav, kui teine, sest üldine tegevuspaik kõigub abamääraselt une ja tegelikkuse piiri peal ning segi-läbi räägitakse tulevikust, minevikust ja olevikust. Gunslinger on viimane oma tõust. Maailm on hakanud enneolematu kiirusega muutuma ning inimesed unustavad vanu asju ning avastavad uusi. Pärast oma vanemate ning koduste surma jälitab Roland ("Gunslinger") Meest Mustas läbi kõrbe ja üle mägede, et jõuda müstilise torni juurde, kust paistavad pärit olevat need aja ja ruumiga toimuvad manipulatsioonid. Tee sinna ei ole (loomulikult) kerge ning nii mõnigi reisikaaslane, rääkimata kõikvõimalikest kurjamitest leiab oma kiire otsa. Gunslingeri maailm oleks nagu meie oma, aga samas ei ole ka. Igatahes on osa tegelasi (nagi näiteks Jake) pärit kindlasti meile tuttavast maailmast (Mees Mustas tõmbas ta kohale), osade päritolu on ebaselge (kasvõi Gunslinger ise). Ihati lugemist vääriv üllitis.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

raamat mida kord lugema hakates naljalt k2est enam ei pane... `maailm` on v2ga h2sti yles ehitatud - polegi mujal sellist erinevate reaalsuste kokku sulatamist kohanud. gunslingeri t6lkeks v6iks olla midagi cowboy ja samuray vahepealset.
Teksti loeti inglise keeles

"Gunslinger" erineb tunduvalt Kingi teistest lugudest. Siin ei kohta deemonlikke autosid, paranormaalseid teismelisi ega väikelinna kanalisatsioonis kummitavaid kosmilisi monstereid, nagu tema teistes romaanides. Selle asemel on hoopis spagettivesternite aegset Clint Eastwoodi meenutav kangelane, kes rändab läbi kummalise, unenäo ja reaalsuse vahel kõikuva maailma, mis nagu oleks meie kauge tulevik, aga võibolla hoopis alternatiivreaalsus. Samuti jätab King vastupidiselt oma tavalisele kombele kõik kohe välja lobiseda, otsad üsna lahtiseks. Kuna tegemist on pikema sarjaga, mille lõpp on veel esialgu kirjutamata, on see loomulik. Kindel viis. Tahaks veel.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi lühidalt kokku võttes – mulle tundus see asi kui cross Zelazny Amberi ja Sergio Leone Dollari-sarja vahel, milles King elab välja oma narkopohmelli ja ajab mingit udujuttu paralleelmaailmades rändamisest.
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks peab vist ütlema, et üldiselt ma eriline Kingi-fänn pole, ent käesolev romaan oli meeldiv erand. Võib-olla on asi selles, et olen teda lugenud vaid eesti keeles ja siinne valik pole just kõige parem, ent siiski... Depressiivs-psühholoogilisi Ameerika-teemalisi õudukaid loen vaid siis, kui midagi muud käepärast pole. Olen lugenud läbi kõik Kingi eestikeelsed raamatud peale "Misery" ja käesolev oli minu meelest neist kõige parem.

Võib-olla on asi ˛anris ja tegevuskohtades. Sarja meki sain suhu juba omal ajal kogus "Kõik on mõeldav" ilmunud lühiromaanist "Eluuria väikesed õed" (mainitud teksti eestikeelses tõlkes oli Corti millegipärast nimetatud Kordiks, aga see selleks). Toona mõistsin, et selline vesternfantasy mulle meeldib. Romaanisarja esimene osa mulle pettumust ei valmistanud ja nii võin vaid küsida-kui see esimene osa, mida paljud halvaks peavad, oli nii hea, kui head on siis veel järgmised, üldiselt heaks peetud osad? Igatahes kuulub romaan käesoleval aastal eesti keeles ilmunud ulme vaieldamatu tippu.

Idee kirjutada vesternfantasy-kui see ikka oli Kingi idee-on iseenesest geniaalne. Ameeriklaste jaoks omab kauboiajastu ju sarnast müütilist oreooli, nagu meile keskaegsed müüdid. Autori eessõnast sain ka teada, et ta on Tolkieni-fänn... Poleks uskunudki. Igatahes omavad revolvrid "Tumeda torni" tegevusmaailma(de)ssamasugust maagilist tähendust, nagu võlumõõgad enamikus fantaasiaromaanides. Ka ühiskond, milles Roland üles kasvab, on feodaalne, samas ei sarnane sealne õhustik mingil kombel keskajaga. Samas meenutavad tegevuskohad tõesti äärmisel määral vesternitest tuttavat Metsikut Läänt. Veider ainult, et autori teine oluline inspireerija Tolkieni kõrval oli vestern "Hea, paha ja inetu"-film, mida olen kunagi näinud, ent millest mulle-erinevalt mõnest teisest Eastwoodi vesternist-ei jäänud mingit mälestust.
Võib-olla on tegu tõesti vaid kinosvaatamise-filmiga...

Võib vaid ette kujutada, millist rolli omab moodsaks klassikaks kujunenud "Tumeda torni"-sarja esimene romaan muu maailma lugejaskonna jaoks ja kui tuntud on selle efektsemad stseenid-näiteks vastasseis Tullis-neile. Lukjanenko "Peegelduste labürindis" esinenud vihjed on ilmne tõend sellele. Eesti keeles ilmus see suurepärane romaan alles käesoleval aastal. Loodetavasti osutub sari meil menukaks ja "Pegasus" annab välja kõik selle seitse köidet. Ent kui seda ei juhtu, tuleb võtta appi kogu oma vilets inglise keele oskus ja sari originaalis lõpuni lugeda, sest mäng väärib küünlaid.

P. S. Võib-olla muutis selle romaani heaks siiski see, et King ta hiljem ümber kirjutas?

Teksti loeti eesti keeles

Ei vastanud ootustele.

Aga kurjad keeled räägivad, et selle sarja esimene osa pidigi kehv olema.

[Edit] Tuli siiski meelde kiita seda raamatut parima trükitehnilise teostuse eest, mida üle aasta(kümne?)te eesti keelsete raamatute puhul näinud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis kindel.
«Laskurit» ei saa lugeda bussis. Üritasin ja see lõppes fiaskoga pärast vaerarikast kahe lehekülje veerimist. Sellest, kuidas üks sell ähib ja puhib kõrbes ja kuidas revolvripärad joonistasid mehe pükstele smaile.

Nüüd alustasin taas ja õige vähe võttis lugemine aega. Kuni jõudsin kohani, mis kirjeldas punastes ja võimalikult rämedates joontes maailma loomist (?) ja luges moraali, et mida sa poisu oma arust teed. Oled küll kange sell, aga mitte nii kange, kui ise arvad. See oli pehmelt öeldes räme miinus. Kõigepealt on nii salapärane, nii salapärane, siis tabatakse kurja juurikas ja see muidugi mõista latrab suurema osa sest välja, mida teab. Oleks et latrab, oh ei. Ta näitab ja lööb riste ja teeb igasugust tsirkust, et ikka võimalikult suur esoteeriline kosmogoonia välja joonistuks. Selle eest siin skaalal kaks rasvast ja punast miinust.
Tuleb tunnistada, et pole ka suurem asi Kingi fänn, aga mõned asjad siiski kannatavad lugemist. See näiteks :)Ja noh jah, ma muidugi ei räägi sellest, et boonuse annab alati hea tõlge... Kuigi olid mõned imesõnad, mille üle veidi juurdlesin, et kas olengi neid kunagi kirjasõnas näinud, kuulmisest rääkimata. Aga kuna nad otseselt ei karjunud silme ees, las siis olla. Samas kogu see stiil ja keel on siuke veider ehk siis King ilmselgelt on üritanud luua Ronaldi kadunud maailma keelt ja rõhutada selle eripära. Kuigi linkida saab siin ilmselt keskaegsesse euroopasse või miks ka mitte, varasesse idasse..

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole suurem Kingi austaja, aga kuna raamat sattus mulle kätte ja aega oli ka, siis lugesin läbi. Peab tunnistama, et lugemisotsus oli tugevasti mõjutatud ka raamatu kenast kujundusest. Siit vihje kirjastustele - välimus võib vahel ära petta... Sisu oli lahja. Ei leidnud ma sealt ei sügavat elutõde ega kirkaid emotsioone. Teistsugune oli ta küll, aga vahel sellest ei piisa.
Teksti loeti eesti keeles

King nagu King ikka ja peidan häbenedes silmad, sest juba ca 3 raamatut tagasi lubasin teda mitte kunagi enam lugeda. Ausaks jäädes - loo esimene peatükk oli nii hea, et oleks kindla "5" saanud, mida edasi, seda halvemaks aga läks, kuni lõpuks teenis mees taas oma koolipoisikolme välja. Paar häda: 1) King on kohutav lobiseja. Alates sissejuhatusest, mis tahtis ära tappa - lõputu eneseimetlus, mis ju ei ole halvasti kirja pandud, kuid kus kurat on sõnum? Täpsemalt - miks ma seda lugema pean?!? 2) Kingi jutud on väga hõreda põhjaga. See jutt, et maailmas on läbimõeldust... see on ehk 10-aastase tasemelt vaadatuna. Mitte mingit loogilist tervikut tema maailm ei moodusta ja moodustada ei saa. Tõenäoliselt ta oma pead selliste asjadega ei vaevagi, tundes oma keskmist ameerika imbetsillist lugejat. 3) Kingi jutud on hambutud ja korrektsed. Tal on väga tugev enesetsensuur, mis ei lase tal kordagi mingi kaheldava või vaieldava otsa komistada. Kotib ta ikka neid (inimesi/teemasid), mida on ohutu kottida. Pilab ta seda, mis vastu ei hakka ja lahendused lausa nõretavad moraalist.
4) Ja kõige selle juures kirjutab ta kuradi hästi...
Teksti loeti eesti keeles

"Laskuri" sarja esimeses osaga oli raske "otsa peale" saada. Hämamist oli kaunis palju ja maailmast ei kujunenud veel seda õiget pilti. Edasistes osades läheb asi paremaks, segased asjad seletatakse enamasti lahti ja... ühesõnaga tasub kindlasti lugeda, kuna on asjalik hakatus väga väärt sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Kingi elutöö (tema sõnad, mitte minu) "Tumeda torni" sarja esimene osa. Autoril kulus selle kirjutamiseks oma tosin aastat ning võib-olla on sellepärast tulemus heas mõttes ka natuke lohisev. Üldiselt suhtun ma Kingi raamatutesse teatava ettevaatusega. Mees on küll suur sõnameister, kuid tema sulest on ilmunud ka palju jama. Popp-õudus ei kuulu just minu maitse-eelistuste hulka. "Laskuriga" on lood hoopis teised ning mul oli isegi raske uskuda, et selle autor on sama mees, kes kirjutas "Tulesüütaja" ning "Christine´i". "Eluuria väikesed õed" oli ju hea ning andis sarjast natuke aimu, kuid millekski selliseks ma valmis ei olnud. Tegu on väga hea raamatuga, mille lugemist ma kunagi vist ei kahetse. Isegi siis mitte, kui kõik ülejäänud sarja osad peaksid osutuma täiesti lugemiskõlbmatuteks. Autori poolt loodud unenäoline maailm on lummav, keelekasutus poeetiline ning peategelane antikangelase musternäidis. Mida hing veel ihaldada võib? mingit kindlat sisu? Enamasti küll, kuid selle raamatu puhul mind selle puudumine ei häirinud. Suurepärane raamat. Viis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi ligadi-logadi tundus see asi olevat jah. Aga peamine etteheide on siiski tegelastele, kes ei moodusta mingit süstemaatilist tervikut vaid jäävad kuidagi ebamääraseks. Nagu oleks kogu asi kirjutatud erinevate meeleolude ajal ning seetõttu käituvad tegelased hüplik-naljakalt.

Ja sissejuhatus oli muidugi pärl omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Väga raske algusega teos (7 raamatut), mis läheb aina põnevamaks ja selgemaks järgmiste raamatutega.

Laksur, ainulaadne tegelane, kes on sõltuvuses Tornist, millest pole ta midagi kuulnud ega näinud. Kust ta selle haiguse saab? See selgub alles neljandas osas.

Kingil on väga omapärane maailm ja vaated. Soovitan julgelt!

Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mjah, lugesin seda siis, kui see eesti keeles ilmus ja kõige rohkem paraku pean nõustuma Kristjani arvamusega. Mind kohutavalt häiris lugedes tehniline küündimatus ja püüdsin seda kogu aeg andeks anda, et vast jõuab lugu kuhugi välja... st justkui andis lootust. Aga lõppu jõudes sama emotsioon - autor on endale ülejõukäiva ülesande püstitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles

See osa jäi venima. Kõik malendid on nagu lauale seatud, isegi liikuma pandud, ja kuigi nende rabelemist on päris tore lugeda, ei jõuata lähemale peaküsimusele - milleks see kõik? Kokkuvõtteks: professionaalselt, seega nauditavalt kirja pandud põnev lugu, millest Riverworldi loos ei saa üle ega ümber, aga iseseisvat väärtust sel pole.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, proovin siis üle mõne aasta Baasi; pole seda uuel platvormil teinudki.
Ajendiks siis, et olin 10 päeva Peloponnesosel ja juhtus nii, et lugesin läbi 4 osa Riverworldi, ehk siis klassikalise tsükli, mis algab Burtoni seiklustega (see raamat peamiselt neist ongi), keerleb läbi mitmete peategelaste lahenduse suunas ja... nojah, minu jaoks oli raamatu lahendus tõsine pettumus, aga see on maitse asi (kui viitsin, kirjutan selle kohta ka.)
Raske on kirjutada teosest, millest on nii palju räägitud, et erilisi üllatusi seal enam ei ole; kui oled näinud kaht filmi ja kätte on sattunud vähemalt pool tosinat lugu-koomiksit-midaiganes, kus sellele vihjatakse. Ütleme nii, et kuna Farmer oli esimene, kes sellise maailma välja mõtles (ja korraliku SF-ina teostas, sest igasuguseid tehislikke inkarnatsioone on kirjanduses alati olnud), on ta plusspunktid ja sügava kummarduse ära teeninud. Kõiges muus...
Või muidugi oli tore ja lahe lugeda, aga küsigem nii -- see seal jõe kallastel oli täiesti mõttetu elu; kui see ei jõua kohale esimesel nädalal, siis esimese aasta lõpul peaks see olema selge ka erakordselt juhmidele. Ja oma eksistentsile leiab mõtte Burton, kes (vabandust kulunud väljendi pärast) ei seia pudeliski paigal, ja vast veel mõned tosinad kogu sellest lohutust karjast seal jõekallastel... Et nii ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo nomimentide hulgas; raisatud pool päeva -- nõme ja tühi nõidumine, kõik standardklišeed esindatud.
Teksti loeti inglise keeles

Põnev raamat. Ühe hooga lugesin läbi.
Nüüd lähen mängin natuke vana Quake`i, et see intellektuaalne väljakutse aju jälle käima tõmbaks.
Teksti loeti eesti keeles

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, kõrgemat hinnet ei ole kusagilt võtta. Loed-loed ja... igav. Kindlasti parem suuremast enamikust kosmoseooperitest, mis siin mõnedelt inimestelt viisi saavad, aga noh, ütleme, et kipub langema nende tasemele -- meelelahutus.
Esimest juttu olen ma mingis teises kontekstis juba lugenud; Scalzi kipub tihti jutustama lugu läbi erinevate osapoolte vaatevinkli ja mina isiklikult ei saa seda muuks, kui rahategemiseks pidada.
Teist lugu ma hästi ei uskunud. No ei õnnestu tulnukaid elavaks kirjutada, ei õnnestu... Paar head detaili, muidu käsitöö.
Kolmas -- igav.
Neljas jällegi usutamatu. Paar head kohta, kuid kui liiga tihti tuleb ette inimkonna päästmist mingite juhuste ja keeruliste kombinatsioonidega, kust pealegi kõik traagelniidid läbi paistavad... No ma ei tea.
Kokkuvõttes lahja.
Teksti loeti inglise keeles

Oletagem, et see, mille OR just välja andis, on lühiromaan (paistab olevat ka sama nimega romaan, kui see pole lihtsalt viga... mahu järgi on lühiromaan).
Hirmsasti meeldis lugu osaliselt ka sellepärast, et kunagi tundus Hemingway vaata et parima kirjanikuna (hilisemas elus on tekkinud teised lemmikud ja Hemingway suhtes tekkinud teatud kahtlused). Sisust ei tahaks rohkem rääkida kui eelarvustaja, sest sellegagi öeldakse vast liiga palju ära, seda enam et minu jaoks jäi lugu natuke lahtiseks -- et tore, et nii juhtus ja tehti, aga mis siis? Peategelaste valikute jmt-ga on asi korras, irisen pisut teatud lõpetamatuse üle (mis muidugi mõne teise silmis võib olla voorus). Igatahes lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Nojah. "5", mis sest, et vaevalt ma seda raamatut kunagi üle lugeda viitsin (sry, see märkus on mu enda skaala jaoks, st "5" = mida veel lugema olen nõus või mis millegi poolest tõesti head on.)
"5" sellepärast, et kuigi raamat on täis lolli nalja, sisu logiseb igast otsast ja kohati autor lihtsalt vahutab, kirjutab ta huvitavalt ja huvitava nurga alt. Ehk siis hinne on Tõelise Ulme eest. On tulevikumaailm, mis on jagunenud antigravitatsioonil hõljuvaks linnaks ja selle all laiuvaks urkide maast. Tuumasõjast on möödas palju sajandeid, muud maailma selle seltskonna jaoks olemas ei ole ja üldiselt käivad nad alla. Vaatamata raamatu üsna lõbusale toonile on tegu ikka väga sünge düstoopiaga. Üleval elatakse luksuses (täpsemalt küll luksuse illusioonis; aga ära rääkima ei hakka, see selgub raamatus), all mingis pseudokeskaegses košmaaris, mida juhitakse meedia vajadustest lähtudes -- peab ju kuri ja kole vaenlane olema...
Ütleme, mulle meeldib see, kuidas autor vindi vindi järel peale keerab, muutes maailma aina jälgimaks, kohati häirib vaid teatud primitiivsus (st kui asi nii lihtsalt käiks, oleks nad ammu ajusurnutest eristamatud). Esimese arvustuse sõnu korrates -- väga palju tänastest hädadest võetakse ja mõnitatakse korralikult läbi, samas Pelevin ei ole siiski Pratchett ja see osa, mis viimasel on täidetud vaimukustega, kipub esimesel minema seletamiseks; tal on hea mürgine keel ja fantaasiat on tal ka, aga kohati kirjutaks ta nagu keskpärastele algkooliõpilastele.
Teine suurem häda raamatus on teatud ebajärjekindlus sura, ehk selle "kumminaise" kirjeldamisel. Noh, see ei ole ju sisuliselt robot, see on mingi naissoo kvintessents kõverpeeglis. Ei mingit kolme robootika seadust, kui ikka vaimsuse ja mõrdsuse maksimumi keerad, võib ta pärast sobiva (või pigem ebasobiva) kirjanduse laadimist sulle teatud sugueluliste palvete peale kahvli silma lüüa... (tehase häälestuses on vaimsus 5% peal ja garantii katkeb, kui neid seadeid ise torkida). Olgu, oletame, et tegelased enam täpselt ei teadnud, mida nad teevad, kummatigi andis see autorile võimaluse ka kogu see puparastide (nukunikkujate) asi mõnusalt absurdi keerata. Ja nagu Pelevinil kombeks, veel paar vinti peale keerata ja siis teha veel midagi käsitamatult roppu. ;-)

Ühesõnaga, mõnus lugemiselamus, mida julgen soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõtteks peab ütlema, et ei ole ajaproovile vastu pidanud. Asja teine külg on muidugi see, et seda vaest Atlantist on niipalju kirjanduses-filmides nühitud, et sellest materjalist annaks vist uue saare ehitada küll. See on paljus tüüpiline tolle aja raamat, millele lisab oma masendavad pitseri autori nõukogude taust -- sellest on ka varem kirjutatud, eks ole: autor ei ole eriti midagi näinud ja seepärast on tema kujutatud paigad kõik kuidagi... papist. (Muidugi juhtub seda ka tänapäeval, teinekordki tabad mõnes loos ära, et autor on ainult internetis liikuva materjali põhjal üritanud midagi kokku panna.) Atlantise lugude häda on veel ka sellest, et terve suure saare või väikese mandri hukkumise loo kõrvale üritatakse upitada mingit seepi, millel vaatamata kõigile ponnistustele on suure looduskatastroofiga parimal juhul nõrk otsitud side. Ikka mingi armulugu, mingi eriline maniakk valitsejaks, mingi tobe ülestõus... Päris ausalt öeldes ei suutnud ma seda rida-realt lugeda; mis ei takista tunnistamast, et omas ajas võis see ju midagi olla.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen natuke segaduses, sest ühelt poolt ei tahaks kuidagi midagi halba öelda OR sarja kohta, mida ma kahel käel toetan ja pean igas mõttes heaks ja vajalikuks, teisalt aga ilmub seal raamatuid, mida tõearmastus ei lase mul väga kõrge hindega hinnata. Antud teos illustreerib seda frustreerivat dilemmat vast kõige ehedamal kujul, seda enam, et ma hindan ACC-d vähemasti top-3 kuuluvaks ulmekirjanikuks absoluutskaalal. Antud lühiromaan on aga tervenisti üks deklaratsioon, mis polnud juba algusest peale eriti kirjanduslikult teostatud, ja selle kirjutamisest on möödunud 65 aastat, mis paraku tähendab, et ma täiesti mõistan, kuidas see võib kerget võõristust tekitada. Minus mitte, paraku aga olen autori nii palju lugenud, et... kuidas seda kõige viisakamalt öelda... midagi uut seal pole. See võis omal ajal üsna mõtlemapanev olla. Tollal kirjutati ju palju selliseid abituid kosmoseseiklusi, mis müüsid ainult sellega, et kõik teaduskarva võõras läks kaubaks, peaasi, et kaugel ja eriline. ACC eristus sellest sellega, et tema ideed on suuresti nüüdki aktuaalsed, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see raamat võidaks sellest, et mõni klaviatuurivägistaja sinna 300 lähekülge "inimsuhteid" peale oksendaks... Ehk selline kahetine suhtumine, nagu vaataks koopajoonist -- et uau, tegija oli andekas ja nägi vaeva, aga elutuppa ma ikka sellist ei tahaks... Kuid veel üks kannapööre -- kui ikka on huvi varase, karge ja teinekord kirjanduslikult natuke abitu SF-i vastu, on see raamat kohustuslik kirjandus
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, uskuge või ärge uskuge, aga mina arvasin puändi ära. Tõearmastus sunnib mind lisama, et võimalik, et olen kusagilt kuulnud/lugenud sellest loost kui huvitava maailma ülesehituse näitest. Mõnus sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Mis seal ikka öelda, suurepärane kogu. Nagu tihtipeale, ei vaevu ma lugusid ükshaaval arvustama, kuid mind lohutab, et ma pole ainuke.

Sama meelt eelarvustajaga ka selles, et teiste taustal tundub esimene lugu nõrgim. Võimalik, et sellel on mingid väärtused (peab kunagi Arvi käest küsima…), ent paraku ei häälestanud see just täpselt sellele, mis järgnes. Et minust õigesti aru saadaks -- järgnev on võimas. Tegelikult ei ole suur osa kogumikust just see ulme, mida ma kõige meelsamini loen, ent omapärane ja väga kõrge kvaliteediga nauditav lugemisvara on see kõigi kriteeriumite järgi (umbes nii, et ma võin ju konjakijoodik olla, aga see ei takista mul head viskit tunnustamast ja ära tundmast…) Boris Hurta kohta kokkuvõtteks ütleks, et tema lood tõstab esile tõsine doos musta huumorit.
Edasi, Sinisalo on vaieldamatu meister, ent minu jätavad Cthulhu klounid täeisti külmaks. See võib ju vastava maitsega inimestele hea olla, aga mina tõtt-öelda kerisin selle läbi. St loo algus oli hea, aga kui tuli "vormitu kurjus" ja "äravõitmatu õud", läksin diagonaalile.
Jääskeläise "Kirje Lethelle" on päris huvitava mõttekonstruktsiooni ümber komponeeritud lugu, mille inimlikkus esimesel hetkel puudutab (st järele mõeldes on see pisut kunstlik). Hea; selline lugu ei saagi actionist punguda, eks ole.
Edasi kolmelt autorilt kolm aurupungi lugu, kõik suurepärased. Erinevates foorumites on vaieldud selle üle, kas aurupunk on tõsiseltvõetav. No ei ole ju ühestki otsast, ent ega see sega just sellesse settingusse suurepäraseid lugusid kirjutamast. Võib-olla viimane lugu oli autorile pisut üle jõu käiva pseudoprobleemi üle halamine, ent tore ja hästi teostatud sellegipoolest.
Ja viimane lugu… Nojah, ühest küljest tavaline muinasjutt. Neid on vist tõesti läbi kõigi aegade miljon kirjutatud. Ja kirjutada autor oskab, paraku aga sellega, et see on hästi teostatud lugu, positiivne lõppeb. Ausalt öeldes ei kõnetanud lugu mind üheski plaanis, ja see, et ma sellesse ikkagi nö plussmärgiga suhtun, viibki sujuvalt kokkuvõtteni --

Võimalik, et lugu on selles, et mul on veel jutuvõistluse žüriis osalemisest mürgituse jääknähud, aga silma hakkab kirjanduslik, eriti kirjutustehniline äärmiselt kõrge kvaliteet. Lauseehituse jmt suhtes ei saa loomulikult välistada sedagi, et need on tõlkides paremaks läinud, eks ole, kuid lugude fookus, sõnum ja kontseptsioon on kõigil juhtudel õpikunäitena head. Tegelikult pole õige mainida kirjandusvõistlust, sest käärid on liiga suured. Need jutud on pea ja õlgade jagu üle nii keskmisest eesti kirjandusest (ja ma ei räägi siin Kenderi-taolistest antiintellektuaalsetest põhulõugadest), kui ka keskmisest angloameerika ulmest (ja ma ei räägi siin Paolini- või Jordani-suguste ajusurnutele toodetud lahjast eskapismipudrust). Võib-olla ma teen siin suguvendadele liiga, sest tegelikult on head kirjandust ju palju, ja enamasti ei pane tähelegi, võtad loomulikuna, et see on hea, ent ma kipun soomlasi automaatselt kohaliku mõõdupuuga võtma ja olen seetõttu üllatunud? Igatahes oli lugemine nauding.
Aitäh, Arvi!

Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, ma ei ole kindel, et see õige kogumik on. Nimi on loomulikult sama, aga sisukord...
THE CYBERIAD
FABLES FOR THE CYBERNETIC AGE
A CONTINUUM BOOK, THE SEABURY PRESS, NEW YORK, English translation copyright © 1974 by The Seabury Press, Inc. Printed in the United States of America.
Original edition: Cyberiada, Wydawnictwo Literackie, Cracow, 1967, 1972
Contents
How the World Was Saved
Trurl`s Machine
A Good Shellacking
THE SEVEN SALLIES OF TRURL AND KLAPAUCIUS
The First Sally, or The Trap of Gargantius
The First Sally (A), or Trurl`s Electronic Bard
The Second Sally, or The Offer of King Krool
The Third Sally, or The Dragons of Probability
The Fourth Sally, or How Trurl Built a Femfatalatron to Save Prince Pantagoon from the Pangs of Love, and How Later He Resorted to a Cannonade of Babies
The Fifth Sally, or The Mischief of King Balerion
The Fifth Sally (A), or Trurl`s Prescription
The Sixth Sally, or How Trurl and Klapaucius Created a Demon of the Second Kind to Defeat the Pirate Pugg
The Seventh Sally, or How Trurl`s Own Perfection Led to No Good
Tale of the Three Storytelling Machines of King Genius
Altruizine
FROM THE CYPHROEROTICON, OR TALES OF DEVIATIONS, SUPERFIXATIONS AND ABERRATIONS OF THE HEART
Prince Ferrix and the Princess Crystal

Ühesõnaga, ma kopeerisin selle siia, et ehk keegi (näiteks Jürka) oskab ära arvata, mis raamatut ma siis ikkagi lugesin, mina seda paika panna ei suuda.
Raamat aga on lugemist väärt küll ja pean au andma tõlkijale -- kohati on tegemist sulaselge sõnamänguga ja selliseid asju tõlkida on tõeline õudus. Üldiselt on tegu natuke eesti lugejale tuttava Ijon Tichy laadse pulaga, ent see on hea pula, mis kohati meenutab Pratchettit ja kohati isegi Saint-Exuperyd -- sellised muhedad vindiga lood, mida küll kuidagi tõsiselt ei saa võtta, ent mis on naljakad, vaimukad ja omal viisil sügavad ja õpetlikud. Tore lugemine.

Teksti loeti inglise keeles
1.2014

Selle raamatu pistis mulle Kirjanike liidu jõulupeol pihku raamatu toimetaja Jürgen Rooste, sõnadega, et see on ühe noore mehe kirjutatud ulme, küll (ulme) peavoolu kauge ulme ja pealegi peamiselt „teekond läbi bluusipõrgu” (nii kõlab raamatu alapealkiri), aga ehk sina kui ulmest ja kirjandusest jagav isik oskad midagi asjalikku öelda...
Hm, noblesse oblige... Ehk ei puutu see asjasse, kuid niipalju me Jürgeniga teineteist tunneme, et jama ta mulle ei aja ja nii ongi see eespool öeldu raamatu väga hea kokkuvõte. Tollest alapealkirjast veel – raamat algab „Autori pikaleveninud eessõnaga” (jällegi tähelepanuväärne ausus), kus muuhulgas mainitakse, et kavas on 17 järge. Seega saab ehk teise osa ilmumisel teada, kas täispealkirjast kumbi osa on sarja nimi, ja kui, siis kumb :-/ Aga ütlen ka kohe selle ära, et kui teine osa ei ole oluliselt parem, ma ainult lehitsen seda ja kunagi edasi ei loe, kuigi raamat teatud mõttes meeldis mulle.

Niisiis algab lugu sellest, et hullumajast lastakse välja patsient. Sõjaveteran ja kitarrist. On veider maailm, aeg peaks olema 23. sajandi algus, ühtki selgelt äratuntavat kohta-riiki-midaiganes ei ole ja tehnika, ühiskondlikud suhted ja suhtumised on sisuliselt natuke moditud tänapäev. Autor ka hoiatab, et raamat ei ole keerukatest vidinatest, mis nupulevajutuse peale piiksu teevad, teisalt jääb niimoodi arusaamatuks, miks üldse oli vaja maailm kolmeks sajandiks „külmutada”? Muidugi ei ole raamat SF, see on raamat bluusist (sisuliselt hämarulme), kuid kui vahepeal on toimunud paar maailmasõda, autokütus on kallis ja videoside toimib häälvalimisega, kõik muu on aga sama, siis minu esimene soovitus autorile oleks – kui sina kirjutad 23. sajandist, on tulemus umbes sama hale, kui mina kirjutaks bluusist. Nii minule, sinule, kui kogu lugemisvõimelisele inimkonnale on parem, kui me seda ei tee.

Ma ei tahakski raamatu sisust palju rohkem ära rääkida. Rovin Vox leiab tsiklivendadest pillimeistrid, mänedžeri ja endast hulga segasema paarimehe. Asi ei arene sugugi sirgjooneliselt ja tegelased on huvitavad, kuigi autor (pikaleveninud) eessõnas teeb kõik, et lugemisnaudingut tappa. Aga õnneks keegi niikuinii eriti ei mäleta, mis nimed sissejuhatuses ette vuristati. Eriti, kui lugemine venib mitme nädala peale. Üritasin seda raamatut lugeda aasta lõpus ja no ei läinud kuidagi. Reedel pärast ulmeühingu üritust läks tuttavatega promillitõstmiseks ja unerohuks kätte võetud raamat hakkas korraga minuga kõnelema. (Õnneks küll mitte sõna otseses mõttes, raamatu tegelaste tasemele ma siiski ei jõudnud...) Ühesõnaga, see raamat on muusikute raskest elust – alkohol, narkootikumid, suvaliste elavate olevuste keppimine, sekka pohmakat, pillinäppimist ja rõlgeid hommikuid trellide taga. Mingil hetkel oli seda raamatut lausa rõõm lugeda. Siiralt, tekst on kohati ladus ja vaimukas. Stiilinäide: „Nagu sinagi, nõnda pole ka mina kunagi suurem asi keerutaja olnud,” ütles võõras ja aitas Rathi okseloigust püsti. „Aga tea, et minu bändis on sulle vaba koht. Isegi, kui sa oled nii munn, nagu räägitakse.” / „Kas tõesti?” imestas Rath. „No seda peame kohe järele proovima.” Ning ta virutas võõrale korralikult vastu hambaid.

Raamatu keskpaigas olin ma valmis sellele nelja panema. (Viite ei oleks lubanud panna küündimatus ulme vaatekohast, eks ole; sorri, ma olen selline.) Viimasel ajal on eesti kirjandus tundunud kuidagi profaanluse sohu vajuvat. Vähe sellest, et raamatutest kipub kaduma sisu kui selline, kuhugi vasakule ära näib hiilivat ka sõnaseadmisoskus. Ulme ei erine selles osas muust kirjandusest – igaveste algajate kollektiivsed ponnistused parandavad ehk küll kirjutamistehnikat, aga kuna andest on nad neitsilikult puutumata jäänud, on tulemuseks masendust ja piinlikkust tekitavad kirjandussarnased tooted. Selles raamatus on teatud värskust. Tegelased lähevad korda ja neile on võimalik kaasa elada. Eks ole, ma olen (teatud mõttes raamatut inspireerinud) Jimi Hendrixist muidugi kuulnud, kuigi edasi on mu teadmised sel tasemel, et keelpillid on need, mida plännitakse, ent ometi lugesin ma isegi muusikategemist puudutavad lõigud läbi; niisamuti kui ma raamatute põhjal küll tean, mis asi on skisofreenia, kuid ega ma ikka päris hästi ette ei kujuta, mis toimub inimese peas, kelle armastatu ilmub välja siis, kui ta tabletid võtmata jätab, kummatigi istus ka see osa raamatu kontekstis päris hästi.

Siis aga selgub kahjuks, et autorile käib siiski veel romaani kirjutamine üle jõu. Romaan ei ole kontrsert, et alustame mingil teemal ja viskame tahapoole igasugust suvalist musta materjali, peaasi, et maht täis tuleks. Noh, see ei ole traagiline, see on õpitav. Noh, okei, muidugi ei oleks tulnud see... ee, tekstikogus välja anda, vaid ikkagi romaan kirjutada. Jürgen on teksti küll korda teinud, st see on eesti viimase aja kirjanduse kohta hämmastavalt loetavas keeles (nii kirjavigade, lauseehituse kui stiili mõttes), kuid tegemata on see osa, mida omal ajal peeti normaalseks toimetajatööks ja mis nüüd kahjuks ajalooks on saanud – romaan räägib ühe tervikliku loo, sel on algus, teemaarendus ja lõpp; selles on peategelane, kõrvaltegelased, reeglina ka antagonist (võib olla loodusjõud või terve maailm), on tegelaste sisemine areng, igasugune taust etc etc. Ei ole nii, et romaan lõppeb mingi suvalise koha peal ja edasi on mingeid pildikesi, mis küll näitavad, et autor on siiski palju rohkem läbi mõelnud, kuid kuigi loomulikult on tore teada, et maailmal on rohkem sügavust kui õlikilel veepinnal, näitab see samamoodi, et autor pole osanud või viitsinud klassikalises mõttes romaani vormida. See suhtumine, et topi need ise mõttes sobivasse kohta, ei toimi! ;-)

Nii et kokkuvõtteks autorile – kirjuta edasi! Aga tead küll seda lugu Joshua Bellist, kes NY metroojaamas mängis – kui sa sellest kirjandust ei vormi, võib see kohati hea olla, aga liigitub pigem teraapiakirjutamiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen harva raamatu hindamisel, täpsemalt hinde panemisel sellistes raskustes. Ühelt poolt on tegu väga võimsa raamatuga, teisalt jälle... jah, kõige parem on tsiteerida üht teist arvustust: „autor on ikka üsna memm”. Kui üritada kuidagi ühte lausesse mahutada, mida see teos endast kujutab, siis – iga analoogia on juba oma olemuselt ebatäiuslik! – võiks see olla Heinleini, (isegi Asimovi ja kohapeal Veskimehe) nägemus sellest, kuidas Päikesesüsteemi mööda ringi rahmeldatakse, aga kirja panduna mõne hambutuid suhtedraamasid kirjutava naiskirjaniku poolt. Raamat on kogu aeg huvitavuse piiri peal ja ma pean ütlema, et igasugused vahelugemised ja üldse maailm oli see, miks ma raamatut suure huviga lugesin, tegelased ja tegevustik olid sellised... noh, ma ei ütle päris nii halvasti, et „Eesti film”, aga millegipärast mulle meenusid väikesed tüdrukud ja ponid... :-P

Niisiis, 24. sajandi algus, nagu pealkirigi ütleb. Päikesesüsteem on suuresti asustatud, Marss on terraformitud, Veenus terraformimisel ja lisaks suurtele kuudele on 19000 tühjaksuuristatud asteroidi, mis on Clarke`i Rama moodi pöörlema pandud ja elukeskkondadeks kujundatud. Sureb üks tähtis tegelane ja jätab mõned asjad teha lapselapsele, kes on kah selleks ajaks 135 saanud ja sel eluperioodil kõnnib kamba sarnaste veidrikega mööda Merkuuri, püsides napilt päikesetõusust ees, aeg-ajalt käies rööbastel sõitvas, samuti napilt varjus püsivas linnas puhkamas (planeet pöörleb nii aeglaselt, et tõepoolest liigub terminaator jalutamise kiirusega; ka linna nimi on Terminator). Midagi näib nagu teoksil olevat... igatahes mingil hetkel tabab meteoriit linna rööpaid (mis peaks võimatu olema, sest loomulikult on jälgimissüsteemid jmt) ja põrgu läheb lahti.
See, mis raamatus juhtub, jaguneb mitmeks väga erinevaks tasandiks. Teose nii-öelda peategelaste suhtetase – see, mis tegelikult peaks ju see nö pärislugu olema, eks ole – tekitab minus sarnaseid tundeid lõunasöögiks pakutava lehmakoogiga – ma tunnen end isiklikult solvatuna ja tahaks selle autorile suvalistest kehaavaustest sisse toppida. Kuigi, nagu paljude asjadega siin raamatus, on selles ka huvitavaid, heas mõttes ulmelisi detaile – inimesi on kosmoses mitmesuguseid, enamik aga mingit määratlematut sugu, nii et kui ühel peategelasel teisega asi raamatu teises pooles juba keppimiseni läheb, tuleb ühe väike penis ja suur vulva sobitada teise vastupidistega... Siis raamatu poliitiline tasand, mis on päris realistlik – balkaniseerumine, eri ajastud, pinged, vastuolud, arengus mahajäänud ja endiselt sadadeks riikideks jagunenud, kuid siiski võimas Maa, muude asunduste vastuolud ja varjatud jõud... Ja siis raamatu parim osa, tõeliselt hea! – kõik need erinevad elukeskkonnad oma erinevate elukorraldustega, kõik see terraformimine ja üldse maailm. See on paljus antud vahelugemiste kaudu ja need on samuti tõeliselt head, kuigi tihti frustreerivalt segaselt sõnastatud-teostatud (ilmselt taotluslikult). Ehk siis nii palju häid mõtteid, nii palju läbimõeldust ja... siis kogu tegevustik, millest mõni autor teeks kaelamurdva põneviku, too „mees” aga midagi, mis parimatel hetkedel meenutab „Õnne 13”...

Raamat oli eelmise aasta Hugo nominentide hulgas ja teatud mõttes on see selle koha ära teeninud. Ehk siis julgen soovitada, aga vastutust ei võta...

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette, kuna see oli eelmise aasta Hugo nominentide hulgas kõrgel kohal. Pidasin vastu peaaegu poole, siis läksin lehitsemisele. Tädi kirjutab päris hästi, on nauditavaid detaile ja tehniliselt on kõik paigas, aga kogu asi hakkab mulle meenutama natuke ajusurnud muinasjuttu kenadest printsidest ja printsessidest. Ja naistekat. Ja mingist hetkest asi ei huvitanud mind enam üldse, sest oli selge, mis edasi saab...
Ühesõnaga, 3 on reserveeritud raamatutele, mida ma ikkagi läbi loen.
Sisust las kirjutab ka keegi teine. Väga lühidalt: kapten Vorpatrilil palub üks ImpSeci töötaja vaadata ühe naise järele. Läheb mees siis õhtul proovima ja muidugi läheb kõik hoopis teisiti. Läheb mölluga käima, võiks öelda, ja see osa raamatust on päris hea. Aga ülejäänu te arvasite niikuinii ära, eks ole? Et ei saa nii hull olla? Kahjuks -- saab küll...
Teksti loeti inglise keeles

Mõtlesin, mida siia kirjutada. Olgem ausad, kui ma sain sarja esimese, "Spini" läbi, oli mul tahtmine see tõlkida ja välja anda. Raamat näis seda väärt olevat. Täpsemalt, raamat on seda väärt, kuid sari tervikuna mitte; ma ei ole seda mõtet täiesti maha matnud, kuid paraku on selge, et sarja kaks järgmist teost e ole mitte üheski suhtes esimese väärilised.

Niisiis toimub raamatu tegevus kahes kohas, umbes 40 aastat pärast Spini, ehk temporaalse mulli lõppemist, mis inimkonna ca 4 miljardit aastat tuleviku viis, ja ca 10 000 aastat hiljem, kui temporaalsest väravast väljuvad kaks meest, Turk Findley, teises osas tegutsenud lendur, ja Isaac Dvali, poisike, kellest üritati teha Hypotheticale (Hüpoteetilisi), neid aja ja inimkonnaga mänginud misiganes entiteete tajuvat... seadet(?) Esimeses liinis on mees ja naine ja natuke armastust ja üks segane tüüp, kes sundkirjutab tollest kaugest tulevikust, seal tulevikus aga on Vox, ühisteadvusega religioosne riik või läbi maailmade palverännul kogudus, mis nad kokku korjab, lisab nendega suhtlemiseks ette valmistatud naisterahva, et ka seal saaks armastuslugu olla, ja liigub hiiglaslikul laeval läbi viimase värava mürgitatud Maale, et saada hüpoteetilistega üheks.
Raamatule pandud hinde seletuseks -- asi on päris võimas ja põnev kah. Kõhklesin kaua 3 ja 4 vahel, kuid otsustasin ikkagi 4 panna, sest mõnes mõttes on tegu, nagu öeldud, korralikult teostatud seiklusega, kus ei puudu ka suured, võiks isegi öelda, väga suured ideed. Ja veel enam-vähem loogiline on kah. Miinuseks on seesama konstrueeritus -- ma näen liiga selgesti, kuidas autor püüab teatud kaanoneid järgida, kirjutada "õigesti" ja noh, asi on kunstlik. Ent ma annaksin ka selle andeks, kui ta lõpuks ei hakkaks kõmistama niiiiiiiiiii suurt tünni, et... natuke piinlik. Et seegi ühelt poolt loogiline, aga teiselt poolt (see ei ole otseselt spoiler, eks ole)... noh, kas miljardeid aastaid elanud supergalaktilisel teadvusel, kelle jaoks on lõpuks olematud isegi aegruumi piirid, ei ole tõesti muud paremat teha, kui...

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma esimest osa hindasin 5-ga, siis sellele siin väänan esimese hooga vända. Võimalik, et ma muudan seda hinnet tulevikus, kuid hetkel, raamat lõpetatud eelmisel ööl, olen ma autori peale väga kuri.
Sisust: Tegemist on järjega raamatule "Spin", kus ühel päeval kattus maa kupliga, mis imiteeris ööd ja päeva, kuid tegelikult oli tegemist omalaadse stasisega, mis paarikümne aastaga inimkonda ca 4 miljardit aastat tulevikku viis. Kasutades seda aja kokkupressitust asustatakse Marss (kui ööpäev vastab miljonile aastale, on sinna saadetud keskkonna algetel küll aega areneda) ja saadetakse välja anduritevõrk (mis samuti hakkab midagi mõistlikku tagasi saatma alles miljonite aastate pärast, kuid asi see paar tundi oodata...) Kes seda teeb ja miks? Pakutakse paar intrigeerivat vastust ja raamat lõppeb India ookeani tekkinud tuhandekilomeetrise püsivalt avatud täheväravaga Maa-sarnasele planeedile.
"Axis" algab ca 30 aastat pärast tähevärava teket ja Maa tagasitulekut "normaalsesse" aega; kuna päike on palju heledam, kaitseb Maad mingi kunstlik filter. Peategelane, naine, ajab oma teadlasest isa jälgi. Isa tundis huvi nn fourth`ide (neljandate) vastu -- tegemist on Marsi kultuuri ühe omapärase kõrvalsaaduse, inimgeneetikat muutva ravimiga, mis annab inimesele 30-40 eluaastat juurde ja muudab ka ellusuhtumisi. Selle tehnoloogia tõi kunagi kaasa üks Maad külastanud (ja siin mõrvatud) marslane ja kõik ametkonnad tahavad seda enda kontrolli alla saada, jälitades ja mõrvates fourthe. Paljud neist on seetõttu põgenenud sinna uude maailma, kus valitsusagentidel on raskem tegutseda. Uues maailmas areneb tööstus, puuritakse naftat ja üldse tegeletakse entusiastlikult uue planeedi lagastamise ja rüüstamisega. Peategelase eksabikaasa on üks neist Geneetilise Puhtuse agentidest, uus kutt, kellega lugu teda kokku viib, natuke jobu lendur. Tollel ekskutil -- kes ise on lausa inimene -- on veel kurjemad kaastöötajad, kes jälitavad üht Maal tegutsevat marslast ja tasapisi selgub, et ühele lapsele on proovitud anda võimet suhelda selle müstilise entiteediga, kes kõike toda jama korraldab.
Nüüd tuleb spoileralert!!! Ma küll üritan põnevust mitte rikkuda ja liiga palju ära rääkida, kuid päris ilma ei saa selgitada raamatule pandud hinnet. Esimene raamat (!Spin") oli põnev ja täis sense of wonderit, see on lihtsalt igav. Tähendab, formaalselt on põnev küll, kogu aeg jälitatakse kedagi, õhus on suured saladused, keegi saab surma, pääsetakse napilt ja kohe-kohe näib juhtuvat midagi... suurt? löövat? sellist, mis õigustaks raamatu olemasolu? Suurim spoiler on, et seda ei tule. Tähendab, tuleb, küll, aga see on sihuke hale ja poolpidune. Ja võimalik, et ma oleksin sellelegi hea hinde pannud, kui ta oleks selle õigesti välja mänginud, näiteks, et alati ei saagi võita ja mõned saladused jäävadki saladusteks (nii ju läheb elus pigem reeglina, on ju).
Mis on sellel raamatul minu silmis viga? Esiteks: peategelane on naine. Sellest pole otseselt midagi halba, aga ta käitab ka, nagu naised seltskonnaajakirjade kõverpeegli järgi käituvad -- olulise osa ajast nutab oma eksi taga, samas korrates, et kõik on läbi, ja tahab uue kutiga voodisse ja kui sinna saab, siis mõtleb, millal jälle saab ja kuidas neil üldse edasi võiks minna. Mõnes mõttes on see raamat hinnatavalt inimlik -- ühes stseenis käitub peategelane täistibilikult, st nii idiootlikult, kui üldse võimalik, ja pärast ootab, et kutt tema ees vabandaks, sest oli tema peale väga kuri... Üldse on peategelase seos seiklusega nii juhuslik, et kui me vaataks motivatsiooni nende poolt, kelle ümber mäng tegelikult käib, siis... jah, neist oleks loogiline tollest veidrast paarikesest (naine, kelle isa oli küll "õigel" poolel, kuid ammu kadunud, ja kes kasutab seda ringinuhkimiseks, et kirjutada raamatut, millest ridagi olemas ei ole, ja saamatu, kriminaalse minevikuga lendur) kauge kaarega mööda käia; neist esimesel võimalusel viisakalt lahti saada -- mängige oma liivakastis... Olgu, võimalik, et kõik see on norimine. See on ajastu märk, seda on paljudes raamatutes ja ma oskan sellest silmad üle libistada. Palju tõsisem etteheide on, et suure osa raamatust ja läbivalt viimases kolmandikus antakse osa tõeliselt olulisest infost kirjanduslikult väga halval viisil -- nimelt jutustab seda lugejale autor tulnukatega suhtlemiseks loodud poisi positsioonilt, täpsemalt jumala positsioonilt, sest poiss ise ei saa inimestega eriti suheldud ja väidetavalt ei mõista toimunut. Just sellest tuleb kõige suurem pettasaamise tunne -- tegelased pole nagu enam üldse olulised, pole mõtetki neile kaasa tunda (hakkad tajuma, et kõik nad loo lõpuni ei ela) ja nad on hüpiknukud autori käes, kes, samal ajal põnevust tapval viisil lugejale seletades, mis toimub, neid läbi viimaste lehekülgede veab.

Mul on ka viimane osa triloogiast ("Vortex"). Hakkan lugema, ehk on parem... aga ootused on väga madalal.

Teksti loeti inglise keeles