Kasutajainfo

Konstantin Fadejev

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower: The Gunslinger

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Laskur: Tume torn I»
Tallinn «Pegasus» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
3
9
1
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (21)

Kunagi ammu sattus minu kätte "Dark Toweri" nimelise sarja teine raamat ("The Drawing of the Three") ja ma pean tunnistama, et pärast seda olen hirmsasti kibelenud esimese ("The Gunslinger") ja kolmanda ("The Waste Lands") järele. Esimene raamat on ilmselt pisut raskemini loetav, kui teine, sest üldine tegevuspaik kõigub abamääraselt une ja tegelikkuse piiri peal ning segi-läbi räägitakse tulevikust, minevikust ja olevikust. Gunslinger on viimane oma tõust. Maailm on hakanud enneolematu kiirusega muutuma ning inimesed unustavad vanu asju ning avastavad uusi. Pärast oma vanemate ning koduste surma jälitab Roland ("Gunslinger") Meest Mustas läbi kõrbe ja üle mägede, et jõuda müstilise torni juurde, kust paistavad pärit olevat need aja ja ruumiga toimuvad manipulatsioonid. Tee sinna ei ole (loomulikult) kerge ning nii mõnigi reisikaaslane, rääkimata kõikvõimalikest kurjamitest leiab oma kiire otsa. Gunslingeri maailm oleks nagu meie oma, aga samas ei ole ka. Igatahes on osa tegelasi (nagi näiteks Jake) pärit kindlasti meile tuttavast maailmast (Mees Mustas tõmbas ta kohale), osade päritolu on ebaselge (kasvõi Gunslinger ise). Ihati lugemist vääriv üllitis.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

raamat mida kord lugema hakates naljalt k2est enam ei pane... `maailm` on v2ga h2sti yles ehitatud - polegi mujal sellist erinevate reaalsuste kokku sulatamist kohanud. gunslingeri t6lkeks v6iks olla midagi cowboy ja samuray vahepealset.
Teksti loeti inglise keeles

"Gunslinger" erineb tunduvalt Kingi teistest lugudest. Siin ei kohta deemonlikke autosid, paranormaalseid teismelisi ega väikelinna kanalisatsioonis kummitavaid kosmilisi monstereid, nagu tema teistes romaanides. Selle asemel on hoopis spagettivesternite aegset Clint Eastwoodi meenutav kangelane, kes rändab läbi kummalise, unenäo ja reaalsuse vahel kõikuva maailma, mis nagu oleks meie kauge tulevik, aga võibolla hoopis alternatiivreaalsus. Samuti jätab King vastupidiselt oma tavalisele kombele kõik kohe välja lobiseda, otsad üsna lahtiseks. Kuna tegemist on pikema sarjaga, mille lõpp on veel esialgu kirjutamata, on see loomulik. Kindel viis. Tahaks veel.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi lühidalt kokku võttes – mulle tundus see asi kui cross Zelazny Amberi ja Sergio Leone Dollari-sarja vahel, milles King elab välja oma narkopohmelli ja ajab mingit udujuttu paralleelmaailmades rändamisest.
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks peab vist ütlema, et üldiselt ma eriline Kingi-fänn pole, ent käesolev romaan oli meeldiv erand. Võib-olla on asi selles, et olen teda lugenud vaid eesti keeles ja siinne valik pole just kõige parem, ent siiski... Depressiivs-psühholoogilisi Ameerika-teemalisi õudukaid loen vaid siis, kui midagi muud käepärast pole. Olen lugenud läbi kõik Kingi eestikeelsed raamatud peale "Misery" ja käesolev oli minu meelest neist kõige parem.

Võib-olla on asi ˛anris ja tegevuskohtades. Sarja meki sain suhu juba omal ajal kogus "Kõik on mõeldav" ilmunud lühiromaanist "Eluuria väikesed õed" (mainitud teksti eestikeelses tõlkes oli Corti millegipärast nimetatud Kordiks, aga see selleks). Toona mõistsin, et selline vesternfantasy mulle meeldib. Romaanisarja esimene osa mulle pettumust ei valmistanud ja nii võin vaid küsida-kui see esimene osa, mida paljud halvaks peavad, oli nii hea, kui head on siis veel järgmised, üldiselt heaks peetud osad? Igatahes kuulub romaan käesoleval aastal eesti keeles ilmunud ulme vaieldamatu tippu.

Idee kirjutada vesternfantasy-kui see ikka oli Kingi idee-on iseenesest geniaalne. Ameeriklaste jaoks omab kauboiajastu ju sarnast müütilist oreooli, nagu meile keskaegsed müüdid. Autori eessõnast sain ka teada, et ta on Tolkieni-fänn... Poleks uskunudki. Igatahes omavad revolvrid "Tumeda torni" tegevusmaailma(de)ssamasugust maagilist tähendust, nagu võlumõõgad enamikus fantaasiaromaanides. Ka ühiskond, milles Roland üles kasvab, on feodaalne, samas ei sarnane sealne õhustik mingil kombel keskajaga. Samas meenutavad tegevuskohad tõesti äärmisel määral vesternitest tuttavat Metsikut Läänt. Veider ainult, et autori teine oluline inspireerija Tolkieni kõrval oli vestern "Hea, paha ja inetu"-film, mida olen kunagi näinud, ent millest mulle-erinevalt mõnest teisest Eastwoodi vesternist-ei jäänud mingit mälestust.
Võib-olla on tegu tõesti vaid kinosvaatamise-filmiga...

Võib vaid ette kujutada, millist rolli omab moodsaks klassikaks kujunenud "Tumeda torni"-sarja esimene romaan muu maailma lugejaskonna jaoks ja kui tuntud on selle efektsemad stseenid-näiteks vastasseis Tullis-neile. Lukjanenko "Peegelduste labürindis" esinenud vihjed on ilmne tõend sellele. Eesti keeles ilmus see suurepärane romaan alles käesoleval aastal. Loodetavasti osutub sari meil menukaks ja "Pegasus" annab välja kõik selle seitse köidet. Ent kui seda ei juhtu, tuleb võtta appi kogu oma vilets inglise keele oskus ja sari originaalis lõpuni lugeda, sest mäng väärib küünlaid.

P. S. Võib-olla muutis selle romaani heaks siiski see, et King ta hiljem ümber kirjutas?

Teksti loeti eesti keeles

Ei vastanud ootustele.

Aga kurjad keeled räägivad, et selle sarja esimene osa pidigi kehv olema.

[Edit] Tuli siiski meelde kiita seda raamatut parima trükitehnilise teostuse eest, mida üle aasta(kümne?)te eesti keelsete raamatute puhul näinud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis kindel.
«Laskurit» ei saa lugeda bussis. Üritasin ja see lõppes fiaskoga pärast vaerarikast kahe lehekülje veerimist. Sellest, kuidas üks sell ähib ja puhib kõrbes ja kuidas revolvripärad joonistasid mehe pükstele smaile.

Nüüd alustasin taas ja õige vähe võttis lugemine aega. Kuni jõudsin kohani, mis kirjeldas punastes ja võimalikult rämedates joontes maailma loomist (?) ja luges moraali, et mida sa poisu oma arust teed. Oled küll kange sell, aga mitte nii kange, kui ise arvad. See oli pehmelt öeldes räme miinus. Kõigepealt on nii salapärane, nii salapärane, siis tabatakse kurja juurikas ja see muidugi mõista latrab suurema osa sest välja, mida teab. Oleks et latrab, oh ei. Ta näitab ja lööb riste ja teeb igasugust tsirkust, et ikka võimalikult suur esoteeriline kosmogoonia välja joonistuks. Selle eest siin skaalal kaks rasvast ja punast miinust.
Tuleb tunnistada, et pole ka suurem asi Kingi fänn, aga mõned asjad siiski kannatavad lugemist. See näiteks :)Ja noh jah, ma muidugi ei räägi sellest, et boonuse annab alati hea tõlge... Kuigi olid mõned imesõnad, mille üle veidi juurdlesin, et kas olengi neid kunagi kirjasõnas näinud, kuulmisest rääkimata. Aga kuna nad otseselt ei karjunud silme ees, las siis olla. Samas kogu see stiil ja keel on siuke veider ehk siis King ilmselgelt on üritanud luua Ronaldi kadunud maailma keelt ja rõhutada selle eripära. Kuigi linkida saab siin ilmselt keskaegsesse euroopasse või miks ka mitte, varasesse idasse..

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole suurem Kingi austaja, aga kuna raamat sattus mulle kätte ja aega oli ka, siis lugesin läbi. Peab tunnistama, et lugemisotsus oli tugevasti mõjutatud ka raamatu kenast kujundusest. Siit vihje kirjastustele - välimus võib vahel ära petta... Sisu oli lahja. Ei leidnud ma sealt ei sügavat elutõde ega kirkaid emotsioone. Teistsugune oli ta küll, aga vahel sellest ei piisa.
Teksti loeti eesti keeles

King nagu King ikka ja peidan häbenedes silmad, sest juba ca 3 raamatut tagasi lubasin teda mitte kunagi enam lugeda. Ausaks jäädes - loo esimene peatükk oli nii hea, et oleks kindla "5" saanud, mida edasi, seda halvemaks aga läks, kuni lõpuks teenis mees taas oma koolipoisikolme välja. Paar häda: 1) King on kohutav lobiseja. Alates sissejuhatusest, mis tahtis ära tappa - lõputu eneseimetlus, mis ju ei ole halvasti kirja pandud, kuid kus kurat on sõnum? Täpsemalt - miks ma seda lugema pean?!? 2) Kingi jutud on väga hõreda põhjaga. See jutt, et maailmas on läbimõeldust... see on ehk 10-aastase tasemelt vaadatuna. Mitte mingit loogilist tervikut tema maailm ei moodusta ja moodustada ei saa. Tõenäoliselt ta oma pead selliste asjadega ei vaevagi, tundes oma keskmist ameerika imbetsillist lugejat. 3) Kingi jutud on hambutud ja korrektsed. Tal on väga tugev enesetsensuur, mis ei lase tal kordagi mingi kaheldava või vaieldava otsa komistada. Kotib ta ikka neid (inimesi/teemasid), mida on ohutu kottida. Pilab ta seda, mis vastu ei hakka ja lahendused lausa nõretavad moraalist.
4) Ja kõige selle juures kirjutab ta kuradi hästi...
Teksti loeti eesti keeles

"Laskuri" sarja esimeses osaga oli raske "otsa peale" saada. Hämamist oli kaunis palju ja maailmast ei kujunenud veel seda õiget pilti. Edasistes osades läheb asi paremaks, segased asjad seletatakse enamasti lahti ja... ühesõnaga tasub kindlasti lugeda, kuna on asjalik hakatus väga väärt sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Kingi elutöö (tema sõnad, mitte minu) "Tumeda torni" sarja esimene osa. Autoril kulus selle kirjutamiseks oma tosin aastat ning võib-olla on sellepärast tulemus heas mõttes ka natuke lohisev. Üldiselt suhtun ma Kingi raamatutesse teatava ettevaatusega. Mees on küll suur sõnameister, kuid tema sulest on ilmunud ka palju jama. Popp-õudus ei kuulu just minu maitse-eelistuste hulka. "Laskuriga" on lood hoopis teised ning mul oli isegi raske uskuda, et selle autor on sama mees, kes kirjutas "Tulesüütaja" ning "Christine´i". "Eluuria väikesed õed" oli ju hea ning andis sarjast natuke aimu, kuid millekski selliseks ma valmis ei olnud. Tegu on väga hea raamatuga, mille lugemist ma kunagi vist ei kahetse. Isegi siis mitte, kui kõik ülejäänud sarja osad peaksid osutuma täiesti lugemiskõlbmatuteks. Autori poolt loodud unenäoline maailm on lummav, keelekasutus poeetiline ning peategelane antikangelase musternäidis. Mida hing veel ihaldada võib? mingit kindlat sisu? Enamasti küll, kuid selle raamatu puhul mind selle puudumine ei häirinud. Suurepärane raamat. Viis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi ligadi-logadi tundus see asi olevat jah. Aga peamine etteheide on siiski tegelastele, kes ei moodusta mingit süstemaatilist tervikut vaid jäävad kuidagi ebamääraseks. Nagu oleks kogu asi kirjutatud erinevate meeleolude ajal ning seetõttu käituvad tegelased hüplik-naljakalt.

Ja sissejuhatus oli muidugi pärl omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Väga raske algusega teos (7 raamatut), mis läheb aina põnevamaks ja selgemaks järgmiste raamatutega.

Laksur, ainulaadne tegelane, kes on sõltuvuses Tornist, millest pole ta midagi kuulnud ega näinud. Kust ta selle haiguse saab? See selgub alles neljandas osas.

Kingil on väga omapärane maailm ja vaated. Soovitan julgelt!

Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bernheim
1992
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
12.2013

Mõttega teha järg oma kuulsale romaanile „Hiilgus“ (1971) tuli Stephen King (sünd. 1947) välja 2009. aasta detsembrikuus, kui ta küsis oma kodulehekülje kaudu, millist teost tema püsilugejad kõige enam ootaksid: kas veel üht „Tume torn“ raamatut või järge „Hiilguse“ Danny Torrance’i tegemistele. Kuna kummagi projekti vastu tunti samaväärselt suurt huvi, otsustas King mõlemad kirjutada.

„Hiilguse“ fännide poolt päädis suur ootus 2013. aasta septembrikuuga, kui „Unedoktor“ (“Doctor Sleep“) jõudis uhkelt poelettidele. Ja mida siis arvata sellest raamatust, mida aulik raugalik kirjanik promob praegu Euroopas ringi reisides? Ma ei leia, et siin on põhjust rõõmustamiseks: suured ootused said üsnagi halastamatult purustatud. Teos ei vasta olemuslikul, tunnetuslikul tasandil kaugeltki „Hiilgusele“. „Unedoktori“ ja „Hiilguse“ ühendavaks lüliks on natuke arusaamatu ja hale informatsioonilik kopeeri-kleebi suhe. Paratamatult tekib palju miks-küsimusi, millest nii mõnelegi näen hüpoteetiliselt vastust, aga see on kõike muud, mida ma püsilugejana kuulda tahaksin.

Lühidalt loost endast. Mõned aastakümned on möödunud kurikuulsa Overlooki hotelli katastroofist ja Daniel (Danny) Anthony Torrance püüab vaikselt ja rahulikult oma elu elada. Püüab, sest hotelliaegsed deemonid pole teda unustanud. Pigem võib öelda, et deemoneid on juurde tulnud. Danny, olles Jack Torrance’i poeg, jagab möödapääsmatult oma isa geneetilist koodi, millesse on sisse kirjutatud alkoholism, temperamentsus, agressiivsus ja sellega kaasnev vägivallatsemine. Kuigi need iseloomujooned on samasugused – nagu isa, nii ka poeg –, on nende avaldumisvormide põhjused võrreldes Jackiga erinevad. Jacki probleemid said alguse tema paljulubavast eluteest, mis hakkas ühel hetkel iga sammuga aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma. Luhtunud õpetajakarjäär, perekonna probleemid ja puntrasse jooksev näitemängu kirjutamine olid eeldused sisedeemonite väljapaiskumiseks. Nähes end eluheidikuna, haaras Jack viimasest õlekõrrest ja võttis tööotsa Overlooki hotelli hooldajana, lootuses sedaviisi tabada kaks kärbest ühe hoobiga: siluda perekonna läbisaamist ja lõpetada oma draamatükk. Mäletamist mööda läks aga kõik oodatust vastupidises suunas.

Danny probleemid on põhjustatud Overlookist. Elanud väikese lapsena kogu juhtunu üle, ei jäta nähtu, mis põhjustatud hiilgamisest (see tähendab telepaatiaannet ja ebatäiuslikku mineviku ning tuleviku nägemisvõimet) teda maha, vaid käib temaga kaasas. Kummitused elavad Danny peas jätkuvalt edasi, kuigi Overlook kui kõige allikas on täiesti maatasa. Siin tuleb Dannyle appi Dick Hallorann, Overlooki peakokk, kes omab samuti võimet hiilata. Ta täidab Danny juures mentorlikku funktsiooni ja õpetab talle oma annet kontrollima, lukustades kummitusi vaimsel tasandil metallkarpidesse. Huvitaval kombel on neid „Hiilgusest“ nähtusi, mis luku taha panemist väärivad kõigest kaks: Missis Massey (hotellitoast 217) ja Horace Derwent (salapärane California miljonär, kes oli Overlooki omanik). Vaieldamatult on liiga väheseid privilegeeritud kastisüsteemiga.

Kuid metallkarpidest jääb Dannyle väheseks. Hiilgamist on vaja veelgi teadvustamatusesse suruda, et Overlooki koledused ähmastuksid või sootuks kaoksid. Üks viis selle saavutamiseks on juua ja kui see mugav tee on kord juba avastatud, on raske sellelt maha astuda. Süütust ja vaprast väikesest Dannyst kasvab sarnaselt oma isale samuti eluheidik, kes hollywoodlikus võtmes peab ühel hetkel vanale ja kahjulikule eluviisile selja keerama, fööniksina tuhast tõusma ning andma ühiskonnale seda, mis Dick kunagi talle andis – abi. Abra Stone on see noor neiu, kes vajab Danny abi, mõistmaks nii enda hiilgamisvõimet, mis ületab mitmekordselt Danny oma ja kaitsta ennast Tõe Sõlme (True Knot) nimelise grupeeringu eest. Tõe Sõlm on vampiiriliku kalduvusega usurühm, mis otsib lapsi, kes omavad võimet hiilata. Sellised lapsed on nende jaoks toit, kelle kehadest tuleb hiilgamise olemuslik essents kätte saada. Reeglina tähendab see ka lapse surma. Jõude ühendades astuvad Danny ja Abra vastu Tõe Sõlme tegevusele ning võitlus hea ja kurja vahel võib tüüpiliselt Kingile jälle alata.

Tõe Sõlme liikmed on sarnaselt „Tasujatele“ (Avangers) justnagu mingisugused superkangelased, kellel igaühel on oma eriline üleloomulikanne. Töötades koos ühise hüvangu nimel – Abra kättesaamine –, peaksid nad olema võitmatu jõud. Kuid nii see loomulikult pole. Vaatamata suurele ja võimsaks puhutud nimele, leiavad Tõe Sõlme liikmed enda otsa üsna naiivsel viisil, suutmata pakkuda Dannyle ja Abrale erilist vastupanu.

Juba siit ilmnevad esimesed kontseptsioonilised valearvestused, mis ei sobitu põhimõtteliselt „Hiilguse“ universumiga. Raamatut lugedes tekib tahtmatult võõrastumistunne: maailm on fantaasialik, ei ole reaalsust kuhu oleks võimalik lõppkokkuvõttes tagasi pöörduda, eristada paranormaalsust normaalsusest. „Unedoktoris“ valitseb kogu ulatuses groteskne ulme, mis üritab ennast sedaviisi justnagu „Hiilgusest“ eraldada.

King räägib oma populaarteaduslikus raamatus „Danse Macabre“ (1981) ulmest läbi erinevate meediumite. Siin mainib King ka kahte õudustehnika tasandit: vastikus ja tants. Vastikuse tasand tähistab üldiselt ebameeldivuse tunnet: lugejale/vaatajale näidatakse üheselt mõistetavalt rõvedusi, mis tekitab eemaletõukavust. Tantsutasand on aga midagi palju peenemat. Siin üritatakse lugejasse/vaatajasse läbi rütmi (samm sammu haaval) sisse pugeda, leida temas neid survekohti, mis tekitavad foobiat. Kingi esmane eesmärk kirjutamise juures on proovida ja hiilida läbi tantsutasandi lugeja intiimsetesse sfääridesse ja tekitada seal kollide abil paanikat. Kui ta selleks võimeline ei ole, siis tuleb valida teine tee. Kui peaks nii minema, siis uhkust King ei tunne, aga töö saab tehtud. (King 2012: 17–18; 40)

Läbi nende kahe tasandi ma vastandaksingi neid kahte raamatut. „Hiilgus“ on ehtne näide sellest, milleks on õudusžanr oma kõrgeimail tasandil on võimeline. Raamat suudab pakkuda esteetilist naudingut inetuse, õuduse kategoorias. „Unedoktor“ seevastu tähistab suuresti ainult vastikuse tasandit. Mul on raske näha, kuidas see suudaks muud moodi kõnetada Kingi püsilugejaid.

Ja Kingi püsilugejana ei tunne ma uhkust, et olen seda raamatut lugenud. Ma ei suhtuks sellesse nii negatiivselt, kui lugu oleks eraldiseisev. Aga seda ta pole. See on ametlik "järg" „Hiilgusele“! Standard oli seatud, see jäi liiga kõrgeks ning King valis teise tee. „Hiilgus“ on peamiselt reklaam, jutt on ümberkaudselt sellega seotud.

Üks selle tee haru on viis, kuidas neid raamatuid püütakse ühendada – puhtalt kirurgiliselt. „Hiilgusest“ on võetud tekstilõike, mis on siirdatud (originaalilähedaselt) „Unedoktorisse“. See ei aita patsienti, sest ta on määratud surema. Aus diagnoos oleks, et siirdamised on surma pikendamise asemel seda hoopis kiirendanud.

Seega leiab siit väga vähe uut informatsiooni ja tõlgendusi „Hiilgusele“, peamiselt pakutakse neid märksõnade tasandil. Siiski on siit võtta üks mainimisväärt tõlgendus „Hiilgusele“. Nimelt see, et Jackil oli oma õpetajakarjääri ajal afäär ühe õpilasega. Ma isiklikult ei seostaks Jacki petmisega, sest „Hiilguses“ on väga tugevalt kujutatud pereväärtusi, mille ainsaks lõhkuvaks jõuks võib (esialgu) olla joomine. Huvitavamal kombel saab siit näha hoopis Kingi lepitust Stanley Kubrickuga ja tema adaptsiooniga Kingi raamatust, mis kirjanikule esialgu üldse ei meeldinud. Kubricku 1980. aasta filmis antakse mõista Jacki tüdimusest oma abikaasast ja huvist teiste naiste vastu.

Mis on siit aga anda Eesti kirjakultuurile? Vastus on, et ei olegi midagi anda. Loo seisukohalt on tegu läbipõrumisega: liiga palju on olukordi „miks ei söönud hunt punamütsikest esimesel kohtumisel ära?“ (ratsionaalselt on teod valed, aga vajalikud loo edasiminemiseks) ja liiga uskumatult omandavad rahulikud pereinimesed action-mehe rolle. Kuid aususe huvides tuleb siiski mainida, et Kingil on üks külg, mis ei näi oma kvaliteeti kaotavat. See külg on tema kirjutamistehnika. Võib-olla on see vanadus, pigem siiski märk sellest, et muusa ei kõnele enam nii tugevalt kui aastakümneid tagasi, aga King suudab ka kõige ebaõnnestunuma temaatika valiku juures lugejaid siiski hoida enda tekstidel. „Unedoktor“ on selles võtmes hea näide.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen pikalt edasi lükanud viimase osa lugemist. Tegelikult on mul suur paus tulnud pärast IV osa lugemist. See oli liiga hea. Ma vist ei julgenud edasi lugeda. Pärast kahe aastast pausi, tegin ma sarjaga uuesti algust. Värskendada oma mälu. Pärast kuuendat osa tuli jälle poole aastane paus. See juba selle pärast, et ma olin nördinud. Ma ei suutnud uskuda, mis on looga juhtunud. Kuues osa oli minu jaoks piinavalt igav ja isegi arusaamatu, kõlagu see pealgi tobedalt. Ma arvatavasti võtan selle raamatu kunagi uuesti kätte, lootes oma arvamust korrigeerida.

VII osa ma seega kartsin (mis siis kui see on sama igav?). Algus oli küll üsna krobeline, kuid pärast esimest sadat lehekülge leiab raamat rütmi ja edasi läheb kõik ladusalt. Tulihingelise King’i lugejana ei ole ma antud raamatus pettunud. Ma olen sellega rahul. Mulle meeldis lõpp, mida pakuti: pool lahtine, samas ammendav. Tume Torn on suurem kui ükskõik mis. Seda ei saa täielikult ammendada. Seda ei saa hävitada, vallutada või selle tegevust häirida. Ja sama kehtib Rolandi kohta. Tume Torn on suurem kui tema. Ma tõesti muhelesin, kui Roland viimase ukse avas. Lõputu retk. Antud juhul on see tõesti hästi välja mängitud.

Samas jääb mind isiklikult häirima see, et ei ammendatud Rolandi vana ka-teti seiklusi, mis minu silmis on palju põnevamad, võrreldes uutematega. Mõni küsimus jäi veel õhku rippuma, aga see selleks.

Raamat on korralik, mitmeid unetuid öid ja põnevaid seiklusi see pakub.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on loetud natuke üle kuu aja tagasi ja tuleb tunnistada, et seiku, mis oleks mällu kinnitunud, on väga vähe. Eelnevates romaanidess leidub neid kindlasti rohkem.

Siin ei toimu mitte midagi põhjapanevat, kui jätta välja raamatu lõpp, mis lõppeb sarnaselt „Ahermaadega“ äkitselt, jättes õhku rippuma (suure) põnevuse. Uus ka-tet on ennast ammendanud, seda on juba eelnevates romaanides tunda. Ja siin ei värskenda seda ka uue liikme lisandume (kes ilmus tegelikult juba eelmises osas), pigem vastupidi: muudab olemasoleva grupi veelgi igavamaks. Tegelased on mahladest tühjaks pigistatud, vaid Rolandi tumedaid varje omav minevik on veel lahti harutamata.

King üritab romaani ergutada mitmete võtetega, millest kõige silmapaistvam on tema enda ilmumine tegelasena Rolandi ja Eddie ette. Ühelt poolt on see väga meeldiv käik, selle läbi saame sarja kohta teada natuke ajaloolist tausta, kuid samas tekitab omaette huvitavaid küsimusi: kuidas seda seika – King kui autor; kui tegelane – võiks tõlgendada?

On väga selge, et King kasutab väga palju ära sellest, mida ta ise on lugenud ja näinud (filmid/sarjad...). Antud romaani põhiidee – võib leiduda ka teisi arvamusi – pärineb „Rosemary lapsest“. Minu mäletamist mööda väljendab King üsna selgesõnaliselt seda, kust ta mõte pärineb. Kui mõelda varasemate romaanide peale, siis ka seal vaatavad meile otsa erinevad, kuid vägaga/üsnagi tuntud allikad. Tuletame meelde, kust pärineb ainuüksi mõte Tumedast tornist endast!

Osas vigu iseenesest ei ole, kuid rahule jääda ka ei saa. Raamatu hind (üle 20 euro) pole väärt selle sisu.

Teksti loeti eesti keeles

Kogu see Ameerika ja NY mainimine, müstifitseerimine, selle õhustiku ja välimuse välja joonistama, ajab tõtt-öelda juba südame pahaks. Ma olen Kingi kaitsnud, kuid selle teosega ma seda ei tee. Ma ei taha ega suudagi, sest ma ei leia sõnu ega põhjust, miks seda peaks tegema. Olen vist eelnevalt öelnud, et mulle pakub rohkem huvi Rolandi vana ka-tet. Uus näib nii paradoksaalne, vastukäiv teineteise suhtes. See häirib mind alatasa, ei ole seda harmoonita, mis valitses Rolandi vanas ka-tetis nagu võis lugeda seda eelmises osas. Kõige rohkem ei suuda ma kaitsa Kingi venitamise taktikat. Mul on sellest niigi kahju, et ma neid emakeeles loen, mis põhjustab piisavalt raskusi, mõistmaks, mida täpselt öelda tahetakse. Aga see venitamine selles osas on lihtsalt hullumeelne. Ma ei ole vist oma elu jooksul veel lugenud nii paksu raamatut, ma ei teagi, ehk on täpsem öelda, et nii õhukest raamatut, sest seda, mida tõesti oli lugeda, mida oli vaja lugeda!, oli nii vähe. Uskumatult palju tühjasid lehti, uskumatult.

„..., aga minu arvates peaksin ma nüüd oma loole tempot juurde panema või muidu istumie siin hommikuni.“ Callahan. Ma ütleks, et see tsitaat iseloomustab hästi raamatut. Ja ma ütleks veel, et me istume siis tegelikult veel järmgise päeva õhtuni! Oh, jah...

Lõpp on raamatul hea, kuid sellele vaatamata ei taha ma seda teost otsast lõpuni uuesti lugeda. Arvatavasti jätaks suuri osasid vahele. Miks? Sest ma ei näe neil kohta suures pildis. Callahani lugu oli üks suuremaid pettumusi.

Ja torn on lähemal. Kas jumal tänatud?

Teksti loeti eesti keeles

Igal inimesel on kaks poolt: hea ja kuri. Antud romaanis eksisteerivad need pooled samaaegselt, olles erinevad isikud (subjektid) ja samas ka mitte. Kuid selline olukord, kus mõlemad pooled eksisteerivad, ei saa kaua kesta. Vaid üks neist pooltes saab jääda elama, teine peab surema (romaanis anti mõista, et kaotanud pool võib kunagi tagasi tulla).

Lugejad, kes on kokkupuutunud Kingi suurtemate romaanidega nagu Misery, Cujo (rütm) jne leivad siinsest raamatust teatavaid sarnasusi. Tegu ei ole mitte mingisuguse erilise romaaniga. Loo mõte, et pseudonüümist kasvab välja inimene, näib huvitavam, kui King suudab seda meieni tuua. Siinses romaanis on kirjaniku – Thadi – roll jäätud tahaplaanile ja selle asemel keskendutakse millele? Ma ei oskagi öelda.... Oli üks suur laine, kus tapeti palju inimesi, mis kokkuvõttes oli täiesti mõttetu, oli üks suur istumine, kus vesteldi väga palju, aga väga vähe ütlevatel teemadel ning siis tuli kiire lõpp, mis iseenesest oli okei, kui sulle meeldivad (ilusa lõpuga) tavapärased Hollywoodi filmid.

Kritiseerin väga selles romaanis olevat dialoogi! Noo, kohe üldse ei olnud veenev. See oli nii võlts, ebaloomulik, et hoia või peast kinni (ma ise langetasin pettunult pea ja ohkasin: „Miks King... Miks küll...“). Peale selle tundus mulle, et kõik tegelased on väga avatud ja familiaarsed, mis jällegi ei ole väga levinud suhtevorm Võõraste inimeste vahel.

Kõige naljakam romaani ja üldse Kingi juures on see, et sa ikkagi loed teda. Sa loed ta läbi, sest sa tõesti tahad seda. Kõigele vaatamata oli lugu põnev, ta tõesti oli ja ma ei saa aru kuidas. Jokes on me.

Üle 3 ei ole võimalik romaanile anda. Alla selle oleks jällegi liig. Ootused olid kõvasti suuremad. Need on alati kõrged, kui kuuled nime Stephen King.

Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud kohe üldse hea lugu. Algus venis ja lõpp oli väga kiire, nii et õieti ei saanudki aru, mis täpselt juhtus. Ega ei tahagi teada, kui ausalt öelda... Mitmed motiivid ja tegelaste käitumised korduvad, st neid võib kohata Kingi suurtemates raamatutes. Kordab ennast ja seda oli seetõttu - kergelt öeldes - piin lugeda. Ootasin, et lugu tiirleb rohkem raamatukogupolitseiniku ümber, aga see jäi rohkem kõrvalharuks. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu nõrga looga - ma ei usu, et originaalkeeles lugemine väga palju päästaks. King on kirjutan palju head, aga samas palju s****. See kuulub viimase hulka. Üksikud positiivsed seigad olid, aga tervet lugu nad kaugeltki ei päästa.
Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei kahtle kirjaniku osavuses. Lugu on massiivne, väga kaasahaarav ning kiirelt edasi liikuv. Kui üldse midagi pahaks panna Martin`le, siis seda, et ta kirjutas nii arusaadava loo, et lugejapoolne kaasatöötamine on viidud miinimumini. On see halb? Kusagil 400-500 lehekülgede vahel mõtlesin, et jah - seda võib tõlgendada kui miinust. Miks ma loen, kui kõik on lihtsalt ja arusaadavalt kirjas? See muutub igavaks... Kuid mu hoiak muutus, lugu muutus salapärasemaks ning lugejalt nõuti intensiivset kaastööd, mis seisnes selles, et ei kaotataks järge selles suures loos, kus on palju väikseid lugusid ning tegelasi. Hinne on 5. Raamat, mida võiks lugeda lastele enne magama minekut (lood on parajalt lühikesed. Mis puutub vägivalda ja seksi, siis need on olnud juba vanades muinasjuttudes. Seega ei tohiks probleem olla ).
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lool pole erilist lummust, mis peaks õigustama tema tutvustamist eesti lugejatele. Samas ma ei ütle, et lugu kehv oli, pigem tüüpiline tondijutt.
Teksti loeti eesti keeles

Antud jutu puhul ei tuleks hinnata selle varast ilmumist, vaid selle lihtsust ja kuidas läbi selle lihtsuse suudetakse haarata lugeja. Kuigi me kohtame vaimu ilma mingisuguse erilise efektita, suudab see kohtumine siiski tekitada lgejas seda painajalikku, ent samas kõditavat tunnet, mis hästi kirjutatud õuduslugudega kaasas käib. Defoe poolt tubli tükk; on tunda hea kirjaniku kätt.
Teksti loeti eesti keeles

“Come her sweetheart, I want to talk to you up close,“ Norman Daniels.

Austan ja loen meeleldi Kingi teoseid, kuid “Rose Madderi“ puhul on asjalood teistsugused. Autor ise iseloomustab teost “stiff, trying-too-hard novel“. See iseloomustus on sobilik, sest see annab aimu, et tegu pole Kingi parima tükiga, aga jätab poodidele siiski veel võimaluse trükist maha müüa.

Naiivsusel pole loos piire, hetkest mil Rose jõuab suurde linna, saab ta uskumatu õnne osaliseks ning see koos pildi sisse astumisega tekitavad küsimuse, kas tegu on reaalse maailma kujutamisega või on see kõik üks suur uni? Mida autor taotleb? Kas feministlik liikumine on Kingi niivõrd palju liigutanud, et ta tahab näidata, et Jah naised on suutelised ise hakkama saama? Et naised on targemad, kui nad kunagi olid? – sest mida täpselt tähendab stseen, kus Rose on ihualasti puu alla, mille vilju ta ei tohtinud puudutada, maitsmisest rääkimata? Ameerikas on erinev pilt traditsioonilisest naisest kui Eestis ja sellise naisega me kohtumegi – Rose McClendon Daniels – kelle maailmapilti iseloomustab kõige paremini tema enda sõnad, simple pleasures and word is good.

Teos, mis taotleb ja tahab näidata naiselikku pilku maailmast ei õnnestu. Maskuliinsust on küll üritatud juurida stiilist välja, aga see pole täiesti õnnestunud. Kulunud väljendid ja kommertslikud vihjed uputavad teost. Stiil on lihtne ja oleks väga jooksev, kui poleks pidevat mõtte kordamist ja jutustaja enda arvamuse avaldmist.

Normani tegelaskuju oli algul värskendav ja huvitav, kuid saades ülevaate tema haigusest, kadus huvi tema edasiste tegemiste vastu.

Tahan öelda, et loo mõte on väga õilis, kuid mõttest üksi ei piisa, et seda heaks looks tituleerida.

Teksti loeti inglise keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Jahm, algus on lool tõesti hiilgav. See hiilgus kestab nii umbes pool raamatut. Sealt alates hakkavad esimesed niiöelda vead ja kliśeed ilmuma. Ja see muidugi oli suur pettumus...

Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...

Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.

Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...

Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.

Teksti loeti eesti keeles

Seda, mida ei mõisteta, ei sallita kunagi. Beatty

On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.

Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.

Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Loo mõte muidugi, tuleb tunnistada, on väga hea. Nimelt siis, et inimesel on kaks loomust: hea ja halb, kord valitseb üks kord teine. Jutt oli häiriv ning mõjus väga tõetruult. Kuid erilist kiindumust ei tekitanud. Pigem näen lugu kui Kalevipoja eepost, mida kõik teavad, ent erilist entusiasmi ei tekita. Seega päris viit ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ilmunud araabia ööde esimeses volüümis ning pajatab siis Böömimaa printsist Florizel´ist, õilis aristokraat, ja tema truu tallmeistri kolonel Geraldinest, kes maskeerituna Londoni ööeluga tutuvuvad. kord kohtavad nad meest, kes jagab kreemikooke ning sellest sündmusest liigub lugu edasi enesetapijate klubisse. miks ja mis see täpselt on jäägu lugeja avastada.

Võrreldes seda Dr.Jekylli ja Mr. Hyde looga, tõden et rohkem meeldis prints Florizeli lugu. Eelkõige, et tekst polnud niivõrd kuiv ega aeglane, pigem värvikas ja hoogne. Peale selle meeldis kuidas kõik lood algasid: lähtudes algul uutest tegelastsest ja salapärasest süžeest, ning jõudes lõpuks taas loo tuumani.

kokkuvõttes, korralikult koostatud ja ülesehitatud lugu. Annan tugeva 4.

Teksti loeti eesti keeles

just, nagu öeldud Johannes Koidu poolt, et lugu ei paista millegi erilisega silma ning ununeb kiiresti. Kuid lugemist igati väärt.
Teksti loeti eesti keeles

ei nõustu enamus arvustajate arvamustega. Lugu oli õudne ning leida nii klassikalist hõngu eesti kirjanikust, see on tõesti imeline. J. Vaika tuleks propageerida rohkem, eriti selle looga, võttes koolides kasvõi võrdluseks E. A. Poega. Kindel viis, mitte mingit küsimust.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli tugev, hoidis lugejat endas, vähemalt niikaua kuniks järgi jõudis viimase stseenini. Kahju sellesmõttes, et midagi nii head võib nii kohutavalt ära rikkuda. Küsimus, et kas kirjanikul tekkis writers block lõpus? Kas lahtine lõpp oleks ehk parem lahendus olnud? Jutt saab kolme, ent väärib paremat.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et inglise keele tase pole päris see, mis ta võiks ja peaks olema, kuid antud loo juures pole see isegi vabanduseks. Lugu on kuskil kümme lehte pikk ning sisaldab peamiselt olustiku ja tegelase (Philip) emotiooni kirjeldusi, mis on enamasti hallika, musta tooniga. Üldiselt jääb jutt arusaamatuks ja kehvaks, ei mäleta isegi milline ja kas lool oli point. Mainin seda juttu ainult sellepärast, et lugesin seda "Mammoth book of Best New HORROR". If this is the best, then i´m stunned with disappointment. Sattunusin reklaami ohvriks: raamatu pealkiri. kuid eks näha ole, ehk leidub ikkagi midagi head ka.
Teksti loeti inglise keeles

monoloog oli päris hea, aga jutt vajus ära. Ei leia, et autoril oleks õnnestunud kahekõne kuradi ja peategelasega.
Teksti loeti eesti keeles