Kasutajainfo

Konstantin Fadejev

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower: The Gunslinger

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Laskur: Tume torn I»
Tallinn «Pegasus» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
3
9
1
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (21)

Kunagi ammu sattus minu kätte "Dark Toweri" nimelise sarja teine raamat ("The Drawing of the Three") ja ma pean tunnistama, et pärast seda olen hirmsasti kibelenud esimese ("The Gunslinger") ja kolmanda ("The Waste Lands") järele. Esimene raamat on ilmselt pisut raskemini loetav, kui teine, sest üldine tegevuspaik kõigub abamääraselt une ja tegelikkuse piiri peal ning segi-läbi räägitakse tulevikust, minevikust ja olevikust. Gunslinger on viimane oma tõust. Maailm on hakanud enneolematu kiirusega muutuma ning inimesed unustavad vanu asju ning avastavad uusi. Pärast oma vanemate ning koduste surma jälitab Roland ("Gunslinger") Meest Mustas läbi kõrbe ja üle mägede, et jõuda müstilise torni juurde, kust paistavad pärit olevat need aja ja ruumiga toimuvad manipulatsioonid. Tee sinna ei ole (loomulikult) kerge ning nii mõnigi reisikaaslane, rääkimata kõikvõimalikest kurjamitest leiab oma kiire otsa. Gunslingeri maailm oleks nagu meie oma, aga samas ei ole ka. Igatahes on osa tegelasi (nagi näiteks Jake) pärit kindlasti meile tuttavast maailmast (Mees Mustas tõmbas ta kohale), osade päritolu on ebaselge (kasvõi Gunslinger ise). Ihati lugemist vääriv üllitis.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

raamat mida kord lugema hakates naljalt k2est enam ei pane... `maailm` on v2ga h2sti yles ehitatud - polegi mujal sellist erinevate reaalsuste kokku sulatamist kohanud. gunslingeri t6lkeks v6iks olla midagi cowboy ja samuray vahepealset.
Teksti loeti inglise keeles

"Gunslinger" erineb tunduvalt Kingi teistest lugudest. Siin ei kohta deemonlikke autosid, paranormaalseid teismelisi ega väikelinna kanalisatsioonis kummitavaid kosmilisi monstereid, nagu tema teistes romaanides. Selle asemel on hoopis spagettivesternite aegset Clint Eastwoodi meenutav kangelane, kes rändab läbi kummalise, unenäo ja reaalsuse vahel kõikuva maailma, mis nagu oleks meie kauge tulevik, aga võibolla hoopis alternatiivreaalsus. Samuti jätab King vastupidiselt oma tavalisele kombele kõik kohe välja lobiseda, otsad üsna lahtiseks. Kuna tegemist on pikema sarjaga, mille lõpp on veel esialgu kirjutamata, on see loomulik. Kindel viis. Tahaks veel.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi lühidalt kokku võttes – mulle tundus see asi kui cross Zelazny Amberi ja Sergio Leone Dollari-sarja vahel, milles King elab välja oma narkopohmelli ja ajab mingit udujuttu paralleelmaailmades rändamisest.
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks peab vist ütlema, et üldiselt ma eriline Kingi-fänn pole, ent käesolev romaan oli meeldiv erand. Võib-olla on asi selles, et olen teda lugenud vaid eesti keeles ja siinne valik pole just kõige parem, ent siiski... Depressiivs-psühholoogilisi Ameerika-teemalisi õudukaid loen vaid siis, kui midagi muud käepärast pole. Olen lugenud läbi kõik Kingi eestikeelsed raamatud peale "Misery" ja käesolev oli minu meelest neist kõige parem.

Võib-olla on asi ˛anris ja tegevuskohtades. Sarja meki sain suhu juba omal ajal kogus "Kõik on mõeldav" ilmunud lühiromaanist "Eluuria väikesed õed" (mainitud teksti eestikeelses tõlkes oli Corti millegipärast nimetatud Kordiks, aga see selleks). Toona mõistsin, et selline vesternfantasy mulle meeldib. Romaanisarja esimene osa mulle pettumust ei valmistanud ja nii võin vaid küsida-kui see esimene osa, mida paljud halvaks peavad, oli nii hea, kui head on siis veel järgmised, üldiselt heaks peetud osad? Igatahes kuulub romaan käesoleval aastal eesti keeles ilmunud ulme vaieldamatu tippu.

Idee kirjutada vesternfantasy-kui see ikka oli Kingi idee-on iseenesest geniaalne. Ameeriklaste jaoks omab kauboiajastu ju sarnast müütilist oreooli, nagu meile keskaegsed müüdid. Autori eessõnast sain ka teada, et ta on Tolkieni-fänn... Poleks uskunudki. Igatahes omavad revolvrid "Tumeda torni" tegevusmaailma(de)ssamasugust maagilist tähendust, nagu võlumõõgad enamikus fantaasiaromaanides. Ka ühiskond, milles Roland üles kasvab, on feodaalne, samas ei sarnane sealne õhustik mingil kombel keskajaga. Samas meenutavad tegevuskohad tõesti äärmisel määral vesternitest tuttavat Metsikut Läänt. Veider ainult, et autori teine oluline inspireerija Tolkieni kõrval oli vestern "Hea, paha ja inetu"-film, mida olen kunagi näinud, ent millest mulle-erinevalt mõnest teisest Eastwoodi vesternist-ei jäänud mingit mälestust.
Võib-olla on tegu tõesti vaid kinosvaatamise-filmiga...

Võib vaid ette kujutada, millist rolli omab moodsaks klassikaks kujunenud "Tumeda torni"-sarja esimene romaan muu maailma lugejaskonna jaoks ja kui tuntud on selle efektsemad stseenid-näiteks vastasseis Tullis-neile. Lukjanenko "Peegelduste labürindis" esinenud vihjed on ilmne tõend sellele. Eesti keeles ilmus see suurepärane romaan alles käesoleval aastal. Loodetavasti osutub sari meil menukaks ja "Pegasus" annab välja kõik selle seitse köidet. Ent kui seda ei juhtu, tuleb võtta appi kogu oma vilets inglise keele oskus ja sari originaalis lõpuni lugeda, sest mäng väärib küünlaid.

P. S. Võib-olla muutis selle romaani heaks siiski see, et King ta hiljem ümber kirjutas?

Teksti loeti eesti keeles

Ei vastanud ootustele.

Aga kurjad keeled räägivad, et selle sarja esimene osa pidigi kehv olema.

[Edit] Tuli siiski meelde kiita seda raamatut parima trükitehnilise teostuse eest, mida üle aasta(kümne?)te eesti keelsete raamatute puhul näinud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis kindel.
«Laskurit» ei saa lugeda bussis. Üritasin ja see lõppes fiaskoga pärast vaerarikast kahe lehekülje veerimist. Sellest, kuidas üks sell ähib ja puhib kõrbes ja kuidas revolvripärad joonistasid mehe pükstele smaile.

Nüüd alustasin taas ja õige vähe võttis lugemine aega. Kuni jõudsin kohani, mis kirjeldas punastes ja võimalikult rämedates joontes maailma loomist (?) ja luges moraali, et mida sa poisu oma arust teed. Oled küll kange sell, aga mitte nii kange, kui ise arvad. See oli pehmelt öeldes räme miinus. Kõigepealt on nii salapärane, nii salapärane, siis tabatakse kurja juurikas ja see muidugi mõista latrab suurema osa sest välja, mida teab. Oleks et latrab, oh ei. Ta näitab ja lööb riste ja teeb igasugust tsirkust, et ikka võimalikult suur esoteeriline kosmogoonia välja joonistuks. Selle eest siin skaalal kaks rasvast ja punast miinust.
Tuleb tunnistada, et pole ka suurem asi Kingi fänn, aga mõned asjad siiski kannatavad lugemist. See näiteks :)Ja noh jah, ma muidugi ei räägi sellest, et boonuse annab alati hea tõlge... Kuigi olid mõned imesõnad, mille üle veidi juurdlesin, et kas olengi neid kunagi kirjasõnas näinud, kuulmisest rääkimata. Aga kuna nad otseselt ei karjunud silme ees, las siis olla. Samas kogu see stiil ja keel on siuke veider ehk siis King ilmselgelt on üritanud luua Ronaldi kadunud maailma keelt ja rõhutada selle eripära. Kuigi linkida saab siin ilmselt keskaegsesse euroopasse või miks ka mitte, varasesse idasse..

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole suurem Kingi austaja, aga kuna raamat sattus mulle kätte ja aega oli ka, siis lugesin läbi. Peab tunnistama, et lugemisotsus oli tugevasti mõjutatud ka raamatu kenast kujundusest. Siit vihje kirjastustele - välimus võib vahel ära petta... Sisu oli lahja. Ei leidnud ma sealt ei sügavat elutõde ega kirkaid emotsioone. Teistsugune oli ta küll, aga vahel sellest ei piisa.
Teksti loeti eesti keeles

King nagu King ikka ja peidan häbenedes silmad, sest juba ca 3 raamatut tagasi lubasin teda mitte kunagi enam lugeda. Ausaks jäädes - loo esimene peatükk oli nii hea, et oleks kindla "5" saanud, mida edasi, seda halvemaks aga läks, kuni lõpuks teenis mees taas oma koolipoisikolme välja. Paar häda: 1) King on kohutav lobiseja. Alates sissejuhatusest, mis tahtis ära tappa - lõputu eneseimetlus, mis ju ei ole halvasti kirja pandud, kuid kus kurat on sõnum? Täpsemalt - miks ma seda lugema pean?!? 2) Kingi jutud on väga hõreda põhjaga. See jutt, et maailmas on läbimõeldust... see on ehk 10-aastase tasemelt vaadatuna. Mitte mingit loogilist tervikut tema maailm ei moodusta ja moodustada ei saa. Tõenäoliselt ta oma pead selliste asjadega ei vaevagi, tundes oma keskmist ameerika imbetsillist lugejat. 3) Kingi jutud on hambutud ja korrektsed. Tal on väga tugev enesetsensuur, mis ei lase tal kordagi mingi kaheldava või vaieldava otsa komistada. Kotib ta ikka neid (inimesi/teemasid), mida on ohutu kottida. Pilab ta seda, mis vastu ei hakka ja lahendused lausa nõretavad moraalist.
4) Ja kõige selle juures kirjutab ta kuradi hästi...
Teksti loeti eesti keeles

"Laskuri" sarja esimeses osaga oli raske "otsa peale" saada. Hämamist oli kaunis palju ja maailmast ei kujunenud veel seda õiget pilti. Edasistes osades läheb asi paremaks, segased asjad seletatakse enamasti lahti ja... ühesõnaga tasub kindlasti lugeda, kuna on asjalik hakatus väga väärt sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Kingi elutöö (tema sõnad, mitte minu) "Tumeda torni" sarja esimene osa. Autoril kulus selle kirjutamiseks oma tosin aastat ning võib-olla on sellepärast tulemus heas mõttes ka natuke lohisev. Üldiselt suhtun ma Kingi raamatutesse teatava ettevaatusega. Mees on küll suur sõnameister, kuid tema sulest on ilmunud ka palju jama. Popp-õudus ei kuulu just minu maitse-eelistuste hulka. "Laskuriga" on lood hoopis teised ning mul oli isegi raske uskuda, et selle autor on sama mees, kes kirjutas "Tulesüütaja" ning "Christine´i". "Eluuria väikesed õed" oli ju hea ning andis sarjast natuke aimu, kuid millekski selliseks ma valmis ei olnud. Tegu on väga hea raamatuga, mille lugemist ma kunagi vist ei kahetse. Isegi siis mitte, kui kõik ülejäänud sarja osad peaksid osutuma täiesti lugemiskõlbmatuteks. Autori poolt loodud unenäoline maailm on lummav, keelekasutus poeetiline ning peategelane antikangelase musternäidis. Mida hing veel ihaldada võib? mingit kindlat sisu? Enamasti küll, kuid selle raamatu puhul mind selle puudumine ei häirinud. Suurepärane raamat. Viis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi ligadi-logadi tundus see asi olevat jah. Aga peamine etteheide on siiski tegelastele, kes ei moodusta mingit süstemaatilist tervikut vaid jäävad kuidagi ebamääraseks. Nagu oleks kogu asi kirjutatud erinevate meeleolude ajal ning seetõttu käituvad tegelased hüplik-naljakalt.

Ja sissejuhatus oli muidugi pärl omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Väga raske algusega teos (7 raamatut), mis läheb aina põnevamaks ja selgemaks järgmiste raamatutega.

Laksur, ainulaadne tegelane, kes on sõltuvuses Tornist, millest pole ta midagi kuulnud ega näinud. Kust ta selle haiguse saab? See selgub alles neljandas osas.

Kingil on väga omapärane maailm ja vaated. Soovitan julgelt!

Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Ian Cormaci ECS'i agendiks saamise lugu - sõda pradorite rassiga on läbi saanud, Polity võitis, kuid nagu ikka, siis tegelikult on sõjas kaotajateks isegi võitjad. Separatistid, kellest oli juttu ka Prador Moon'is ajavad siingi oma Polity-vastast rida. Natuke on sekka ka Pradoreid endid, meenutusi Pradori sõja päevist, Cormaci lapsepõlvest jne. Meeldivalt tempokas lugu, mitte ülearu pikk (vähe möla, pikk samm) - jätkuvalt mõjub kui huvitav sissejuhatus sellele, mis järgnema peaks. Ilmselt nii ongi mõeldud.
Teksti loeti inglise keeles

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".
 
Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.
Teksti loeti eesti keeles

Küberpunk jutt, mis oma sisu poolelt tõi mulle silmade ette „Valmistub esimene mängija“. Mõjus samamoodi natuke arvutimängu ümberjutustusena ja see on peamisi faktoreid, mis selle loo minu jaoks tüütuks muutsid. Kuhugi minnakse, midagi tehakse, peab midagi saavutama. Pärast on tagantjärgi isegi keeruline meenutada, mille nimel kogu see jant käis... Häiris püüdlik estonglish loo alguses. Maailma üldisem kirjeldus jäi minu jaoks puudulikuks, mis on ju iseenesest hea loo tunnus – minus on tekkinud uudishimu. Tegemist sellise lihtsakoelise jutuga, mis on kirja pandud üle keskmise hästi. 
Teksti loeti eesti keeles

"Siis, kui nad tulid..." on kurb lugu sõjast, selle laastavast mõjust, mõttetusest. Lugedes läks tegelaste saatus korda ja samas tundub ka kuidagi veidralt päevakajaline, mõeldes tänase maailma konfliktidele ja pingetele.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“.
Teksti loeti eesti keeles

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles

"Sümpaatia" oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Polity ja Pradorite kuningriigi sõda. Mulle täitsa meeldis ja ilmselt selliseks lihtsamaks sissejuhatuseks oma teistele Polity-sarja romaanidele Asher selle ongi kirjutanud. Sellisena täitsa töötas - mul on nii varasemad kui hilisemad vastavad teosed lugemata, nii et nüüd tekkis täitsa isu nendega tutvust teha. Ei tea - võibolla on igasugune filmindus mind kangesti ära rikkunud, kuid ma ei nõustuks väitega, et siin raamatus oli palju nn übervägivalda (kuidas need uudisterminid rupskiooper, rapper ja rümbarebu jt olidki?) - nõus, kui see oleks kinolinale manatud, siis saanuks ilmselt võigas küll, aga miskipärast loob juba esimene konfliktistseen, millega romaan sisse juhatatakse teatava eelduse, et inimlikul loogika ja hinnanguga sellele, mis on võigas ja mis normaalne pole siin midagi peale hakata.
 
Lühike romaan koosneb peaasjalikult mõnest liinist, mille ümber ehitatakse üles peotäis stseene: Jebel "U-Cap" Krongi nimeline sõdur, kes võitleb eesliinil pradoritega; keegi neiu Moria, kes töötab portaali juures ja kellele on äsja ajusse siirdatud illegaalne, ülivõimekas kompuuter, mille vastu ilmutavad huvi inimeste maailma valitsevad tehismõistused, sest tundub, et seda oleks võimalik kasutada portaalidest ka millegi suurema kui nt inimese läbi suunamiseks. Siis on seal veel üks separatist ja pradoritega koostööd tegev Conlan, kellel on täita väike roll. Ja loomulikult siis pradorist laevakomandör kapten Immanence, kes on inimeste vastase sõja juht. 
 
Inimestega on vaja sõdida siis peamiselt selleks, et saada 1) süüa - inimliha maitseb ootamatult hästi; 2) saada "toorainet" oma biorobotite valmistamiseks - pradorid nimelt kasutavad palju elusorganismide baasil loodud "droone" - eemaldatakse vastavalt vajadusele jäsemeid, kestasid, närvisüsteemi ja aju osasid; asendatakse need elektrooniliste ja mehhaanilise komponentidega;  3) saada enda valdusesse portaali-tehnoloogia, mida pradoritel pole; 4) lihtsalt selle pärast, et pidev sõdimine ja vägivaldne konkurents on osa nende liigiks olemisest 
 
Üldine etteheide teosele on tõesti see, et eespool nimetatud liinid on kõik väga pinnapealsed. Kohati vaat' et visandlikud. Teisalt muidugi on see, et lugedes jääb hinge kripeldama tunne, et tahtnuks kõige kohta rohkem teada saada, et autor võinuks põhjalikumalt ette võtta, see on tundemärk, et lugu läks korda, oli piisavalt huvitav kujutlusvõime käivitamiseks. Niisiis hindeks neli. 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk. 

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv.

Teksti loeti eesti keeles

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles

Tüüp kuskil koridoriderägas - uksed, mida blokeerida ja mingid tulnukad, kes inimesi ründavad ja kes suudavad kuju muuta (mingis kohas nimetatakse neid ka zombideks).

Jutu algus on OK – keelekasutus selline, et ei pane ohkama ja suudab esimesed paar lehekülge kenasti huvi üleval hoida. Selgeks saab, et siin on ikka mingi "päris ulme".

Siis läheb vahepeal suur hulk "auru" kellade erinevuste seletamisele, mis ei tundu lugu edasi viivat.

Kuskil 7 lk kandis, pärast Anita kadumise kirjeldusi tuleb selline "Labürindijooksja" vaib peale – et on mingi "elus" labürint, mis muudab oma kuju, uksed kaovad, paiknevad ringi, inimesi sattub sinna juurde, mingi katastroof, aga tegelikult ei anta lugejale teada, mis värk ikkagi on. Olgu – varun kannatlikkust, kirjutatud on selliselt, et ei peleta eemale. Uudishimu, et mis värk on, veel kestab

Kui 10 lk kandis läheb reinkarnatsiooni-alaseks mõtiskeluks ja kerkib õhkõrn võimalus, et "kõik on üksnes uni", siis tekkib minu väike kartus, et jutt keeratakse pekki…

Lõpp kukkus tõesti mu jaoks kuidagi ära – noh, jah – kõik oligi miski purgatooriumi/reinkarnatsiooni ooteruumi sigri-migri, mitte mingi salakaval futu-tehno-düstoopiline eksperiment näiteks. Aga OK - see võttis ehk ühe punkti maha – siiski suht-koht korralik jutt

Reaktori versioon erineb väga minimaalselt võistlustööst. Mulle meeldib selle jutu sees asjaolu, et võibolla kõige ligilähedasemalt jõuab siin kohale õuduse moment. Et noh, natuke hirmus oli vahepeal küll.

Teksti loeti eesti keeles

On tegelane Kirjatark, kes talitleb otsekui uurija/kohtuarst ja läheb mingisse baasi, mis asub gaasihiiu kuul. Seal on üks „märatsev“ tehismõistus ja keegi inimene. Kirjatark kogub infot, toimub aktsioon ja ta lahkub. 

Eks ta natuke kohmakas on siit-sealt; selline püüdlik episood crime procedural'ist, iseseisva jutuna ei mõju. Ilmselt minu suurim etteheide on, et jutt on lõpetamata - tegemist on pigem stseeniga, mitte tervikliku looga; eriti mannetult mõjub lõpp. Samas kui mõelda kõigi võistlustööde kontekstis, siis pigem üle keskmise. Reaktorisse on jutt läinud üles minu parima arusaamise kohaselt samasugusena nagu tuli võistlusele. 

Teksti loeti eesti keeles

See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast.

Reaktori jaoks on juttu ümber kirjutatud (toimetatud) – lisandunud on ca 500 sõna jagu mahtu, millest päris suur osa läheb selle peale, kes mida tunneb ja mõtleb. Seda jutuvõistluse aegset tunnet, et tahaks natuke rohkem „suurt pilti“ see lisandunud maht ei rahulda. Pigem jääb hinge kahtluse uss närima, et ehk need momendid, mis on lisandunud, võtavad natuke algset, ehedat, toorest tempot maha. Kokkuvõttes on see jätkuvalt üks minu lemmikuid. 

PS. Oponeerides eelarvustajatele - kogu ulmelise butafooria üliküllus ning lahedate ideede tulevärk ei suudaks kompenseerida loo kui niisuguse ja selle jutustamisoskuse puudulikkust :)

Teksti loeti eesti keeles

Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.

Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas frau Loide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.

Kogumik koondab endasse kaks juttu „Sulavesi ja vereside“ ning „Nagu nuga vööl“, mis on siis varem ilmunud vastavalt Täheaeg nr 12 ja Reaktor nr 10 (juuli 2012), pluss paberil kogumikus Tuumahiid. Lisaks on kaalukam osa (ca 150 lk) lühikese romaani „kuigi sa proovid olla hea“ päralt. Justnimelt niimoodi väikese algustähega on pealkiri raamatus esitletud.

Kõikide lugude tegevustik leiab aset väljamõeldud maailmas, milles asub Kuuevalla kuningriik. Lisaks saab lugeja natukene teada ka vähemalt ühest selle riigi naabrist – Harjuvirde – ja siit-sealt näpuotsaga ka kohalikku ajalugu. Tagakaane tutvustustekst ütleb julgelt, et kogumikus on kolm ulmejuttu. Jah, eksole – kes mida selle sõna ’ulme’ alla tahab lahterdada. Möönan, et kui autor ise ütleb, et see või teine teos on või pole ulme, siis võibolla enamasti nii tulekski sellesse suhtuda. Samas olgu siis tujurikkumise mõttes öeldud, et lisaks sellele väljamõeldud tegevusmaailmale puudub teoses absoluutselt igasugune ulme. Mul on raskusi isegi selle liigitamisega fantasyks, sest puuduvad kõik alamžanrile omased jooned – maagia, maagilised olendid jmt. Aga eks see žanripiiridel balansseerimine on ajastu tunnusjoon ja kui ikka kirjastaja sinult küsib midagi avaldamiseks ja tahab seda ulmena serveerida, siis olgu pealegi.

Maailm on keskaegne; nõustun teise väitega tagakaanelt, et keelekasutus on vanamoodne ja karm põhjamaine romantika on ka enam-vähem läbivalt olemas. Triinu ise kirjutab Goodreadsis, et püüdis neid jutte kirjutada nagu luuletusi – leida täpselt õiged sõnad ja et midagi poleks ülearust. 

Tervet arvustust kogumikule saab lugeda Reaktoris nr 93 juuni 2019 - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-triinu-meres-kuigi-sa-proovid-olla-hea--isiklikust-uldiseks

Olgu siis üldistades öeldud, et mulle väga meeldis jutt "Sulavesi ja vereside", mis minu meelest esindab Meresi loomingut selle parimal kujul. "Nagu nuga vööl" on niivõrd lühike (õnneks!), et ei jõudnudki erilist emotsiooni tekitada. Rahuldav. Kogumiku suurema osa täidab kolmas lugu - lühike romaan "kuigi sa proovid olla hea", mis osutus kahjuks mitterahuldavaks. Kontrast esimese ja kahe järgneva vahel on ületamatu. Kogumiku tervikhinne on seega selline mõtteline tehe keskmise leidmiseks.

Teksti loeti eesti keeles
6.2019

Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme tegelase vaatepunktide on see lugu edastatud.

Mis me teada saame, tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast, et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.

Seega jah – ei ole siin küll mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (Urr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.

Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, et millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan?

Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind tegelikult ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel.

Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale justkui grafoprojektori ja lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, modernse keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta ka kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab tegelikult sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on rohkem nagu sürrealismi kui ulmet, aga see on puhtalt subjektiivne tunnetus. Käesolev jutt on siis sellest, kuidas külapoiss Joona meisterdab vanaisa talu laudas jõemudast golemi ja kuidas ta selle kogemata ellu äratab ja mis siis edasi saab. Ladus ja lihtsalt loetav jutuke. Minu meelest ilma ülearuse heietamiseta.
 
Kriitika pool...
 
1) Mind kohutavalt häirib õigekirja poole pealt selline lähenemine otsekõnele, kus ei kasutata lause alguses suurt algustähte.
 
Näiteks: Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...” 
 
„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles."
 
Lause algab ikka suure tähega. Isegi kui see on lause, millest üks osa on otsekõne. Joona kehitas õlgu: "Mängus oli..." Aga olgu - see on toimetaja tegemata töö. Kuid kirjutaja võiks ise ka selle lihtsa asja meelde jätta ning toimetajat mitte päriselt kirjavigadega üle ujutada...
 
2) Mis võrdlus??? "...et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale."
 
Justkui valged inimesed või kollased ei saaks olla atleetlikud ja jooksjad? Kuidagi on selle lausejupi juures tunne, et ma olen sattunud lugema mingit 1950.aastatel kirjutatud asja. Ning ei – ma ei kavatse siinkohal laskuda diskussiooni sõna 'neeger' sobilikkusest või sobimatuses, rassistlikust olemusest või eesti keeles neutraalsusest. See teema on ikka igaühe isiklikus peakujus (või -sisus) kinni. Minu jaoks on see lausejupp lihtsalt anakronistlik, arhailine. See ei ole enam 21.saj eesti keel. Kui see oligi autori taotlus - siis palju õnne, tehtud! Aga mis võiks olla selle taotluse kandev, oluline roll loo seisukohast?
 
Nii – kriitikat on nüüd kõvasti saanud. Samas mulle päris meeldib selle loo lõpplahendus, kuidas korraga muutub laudanurgas valmis meisterdatud golemi-jurakas globaalsete mõõtmetega probleemiks. Kahju natuke, et lugu sellel kohal otsa lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles