Kasutajainfo

Konstantin Fadejev

Teosed

· Stephen King ·

Carrie

(romaan aastast 1974)

eesti keeles: «Carrie»
Tallinn «Katariina» 1997

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
8
7
4
2
Keskmine hinne
3.552
Arvustused (29)

Kingi esimene romaan annab saasta mõõdu auga välja. Sisu: maniakist emaga õnnistatud ning teiste laste poolt tõrjutud tüdrukutirts evib üleloomulikke võimeid (telekinees) ning maksab selle vahendusel valimatult kätte kogu kurja eest, mis talle osaks on langenud. Kõik tegelaskujud romaanis on ilged, idioodid või mõttetud, kaasa arvatud see naistegelane, keda kirjanik on ilmselt tahtnud pisut paremas valguses näidata. Kingi naturalism on põhjendamatu ja tegelikult oli mul lugedes kogu aeg tunne, et sellise raamatu kirjutamiseks peab ikka parajalt haige inimene olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd ausalt öelda, siis on tegu Kingi eesti keeles ilmunutest senini kõige nõrgema looga. 2 punkti ainult sellepärast et on olemas veel hullemaidki jutukesi. Minu meelest sobivad Kingile sellised natuke psühhomat laadi jutud ("Shining", "Secret Window, Secret Garden"), aga antud juhul on tegemist sellise natike retsimat laadi jutuga. Mulle tavaliselt sellised jutud, kus tähelepanu on suurelt osalt laipade arvul, ei meeldi. Niisiis olen seisukohal et taolise jutukese oleks võinud ka kirjutamata jätta. Samas võib selle nõrkuse ka ju andeks anda, arvestades et autor oli siis alles noor ja roheline ja ei osanud veel korralikult kirjutada. Kuid see pole oluline. Raamat oli nõrk ja selle vastu ei saa. Eks see tal läks vist ka rtegelikult läbi häda suurde müüki, kui ma muidugi õieti mäletan. Ega kahju poleks, kui see olekski tal kuhugi sahtlisse jäänud. Tagantjärele mõeldes oleks ehk isegi üks olnud õigem hinne, kuid milleks Kinga ikka piinata. Eks ta tegi mis suutis. Reserveeriks ühe veel hullematele lugemistükkidele ja jätaks parem selle hinde kaheks.
Teksti loeti eesti keeles

Kingil, vaesekesel, pole siia ausate ulmefännide seltskonda sattumisega ilmselt vedanud - keskmine hinne ca 3.69 pole BAASi skaalas just kuigi tubli saavutus, asi tõesti vist vales lugejasgrupis, sest harilikult peetakse teda ju võrdlemisi väljapaistvaks kirjanikuks.
Nüüd raamatust. Raamat on väga kole. Ühinen seekord täielikult Andri arvamusega, et kirjeldatud on eriliselt ilgeid ja vastikuid karaktereid. Tavaliselt kasutavad selles raamatus pruugitud võtteid igasugused sopakirjanikud - lugejat lahmitakse pidevalt võigaste detailidega, mis tõenäoliselt peavad temas äratama alateadvuses peituvaid loomalikke instinkte. Peamine põhjus, mis selle raamatu antud juhul päris negatiivsest hindest päästis, oli asjaolu, et kui autor juba seda teed on läinud, siis teeb ta seda võrdlemisi põhjalikult, igasuguseid piire ületades, vähemalt mulle midagi muud nii koledat pähe ei tule hetkel.
Muuseas, huvitav oleks lugeda mõne naisolevuse arvamust selle raamatu kohta, nendes peaks see ehk kriipsuvõrra teistsuguseid mõtteid/emotsioone tekitama, kui nad lugeda julgevad muidugi.
Üks mõte, mis sellest raamatust siiski jäi - igasugune ülearune fanatism on saatanast, seega, kallid ulmearmastajad, kes te praegu BAASis kaevate - ärge väga palju ka fännake, vaid lugege natuke Tammsaaret vahelduseks ;-)
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mäleta, mis mul oli õnnetus seda raamatut lugeda, mulle tundub, et ma olin vist lukustatud mingisse tuppa ainult selle raamatuga ja pikapeale hakkas igav. Ei nüüd tuleb meelde, ma olin Taanis ja ainus raamat, mis kogu majas polnud Taani keeles oli seesinane. Kui te pole just samasuguses õnnetus seisundis, siis ärge mingi hinna eest lugege. Kingil on teatav anne võikaid asju kirjeldada. Aga kuna see on mu subjektiivne hinne, siis panen ühe. Mina sellest võikast andest ei hooli. Siin King pole isegi viitsinud tegelasi armsaks teha enne kui ta neid tapab ja verega üle kallab. Muide, see raamat oli pikki pikki nädalaid bestseller, kui ta välja tuli. Ma nägin ka filmi, mis oli vist marginaalselt parem kui raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene vasikas pidada ikka aia taha minema. Carrie pole mingi eriline erand. Kuigi nii mõnestki võttest võib aimata seda, mis pikemas perspektiivis tulemas, on siiski üldmulje suhteliselt masendav. Juba alguses on selge, millega raamat lõpeb ning siis on sinna vahele üritatud tegevust luua.

Miks siis 2 punkti? Täiesti kirjandusvälistel kaalutlustel. Ta ei olnud siiski nii pikk, et täiesti väljakannatamatuks muutuda ning oma hariv väärtus on tal kahtlemata ka. Kasvõi selles plaanis, et tean nüüd, mida vältida. Mitte hoolimata sellest teosest, vaid pigem osaliselt sellest tingituna on King edaspidigi üks mu lemmikkirjanikke. Pärast Carriet tean, et keegi pole veatu. Tore inimlik tahk kohe juures. :-)

Teksti loeti inglise keeles

Nüüd peaks vist vaene piinatud hing kisendama: " Te kõik olete sead " jne,aga ärgem mingem melodraamaliseks.King on minu meelest HEA kirjanik ja tõde ei ole alati ilus.Ma ei taha väita, et midagi pärissarnast on juhtunud, aga kes viitsib, võibmeelde tuletada näiteks paari aasta tagustpäriselt toimunud lugu USAs.Nimelt võtsid kaks poissi oma isa (või vanaisa) püssidja läksid koolikaaslasi põmmima.Olgu, võin öelda, et ka mina polnud oma kooliskõige populaarsem ja seepärast elasin raamatutlugedes Carriele kõvasti kaasa.Võib-olla,etnii mõnigi potentsiaalne sarimõrvar sai selle raamatu näol end ohutult välja elada.Igatahes, mis inimeste vahelisi suhteid puudutab, realistlik teos.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen nore arvamusega, et raamat polnud sugugi NII paha. Tõsi, laipu, verd, plahvatusi ja tuld oli rohkem kui enamiked Kingi romaanides, aga see ei tohiks ühte korralikku õudus/ulmefänni küll hirmutada/häirida. See võte raamat üles ehitada seguna jutust endast ning sinna vahele põimitud uurimustöödest oli päris huvitav. Ka oli Carrie "väge" üsna hästi kirjeldatud. Lühidalt: POLNUD SEL RAAMATUL VIGA MIDAGI!
Teksti loeti eesti keeles

Sõbrad, milleks nii vaenulikud. Vastuargumendid- 1) See polnd mõeldud, kui õudukas, vaid kui hoiatusromaan. 2) KUJUTAGE ETTE REAALSUST. 3) Usuhullust on kirjeldatud fantastiliselt. 4)Pisike must huumor. 5) Lugege 2x korda
Teksti loeti eesti keeles

Viis igal juhul. Nii räigeks tuleb ikka osata minna, see ei tule mitte niisama ;) Ja käest ei saanud raamatut enne ära panna, kui läbi oli - seda just paljude raamatutega ei juhtugi. Loo lõpp oli muidugi täiesti ebaolulise väärtusega, palju ehedamad olid Carrie ja ta ema suhted, ta ema yldse kui selline ja see... kapp ;). Ja tytarlaste suhted olid, tõsi, tõsi, kyllalt elulised, kuigi keskkooliga ma kyll paralleele tõmmata ei tahaks, pigem algkooli keskklassidega, kus pahatihti ikka juhtus.
Teksti loeti inglise keeles

Üllatav on raamatu lihtne stiil, kergeltjääb mulje, et tegu on lausa artikliga,aga see omakorda ei ilusta raamatutliigselt. King on osanud suhteliselthästi kirjeldada noore tõrjutud tütarlapsemaailma, kuid kahjuks täielikult ameerikalikus stiilis, kuid seda oligi ju oodata. Paljud on maininud, et kõik tegelased onkuidagi ilged ja halvad ning koledad. Eiseda nad pole, lihtsalt mass viib nad endaga kaasa. Igas inimeses on oma tume külg ja siin toob King seda välja. Kuidtegelaste rumalus lööb küll paljudes kohtades välja. Raamat näitab omal moel ära kui paljuvõib üks tüdruk kannatada elu, mis poleelamist väärt. Lahendus ei lase ennastkaua oodata ja juba poole lugemise pealtvõib öelda milliseks lõpp kujuneb. Kuidlugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Seda raamatud lugedes ei jää kindlasti kahe silma vahele kirjaniku noorus raamatu kirjutamise hetkel. Tänu sellele, et see on Kingi esimene raamat panen "4". Võrreldes "Surmahotelliga" on "Carrie" selle hale vari. "Carrie" on mõeldud vahest nooremale lugejale. See raamat ei tõmba endaga kaasa nagu tõmbas"Surmahotell".
Teksti loeti eesti keeles

Oeh. Tõeliselt hea ja hingeminev raamat. Ausalt, minul kui kunagisel tagakiusatul tekkis raskestiületatav kadedus. Kui saaks ajas tagasi minna, pisike telekineesivõime ajusopis kaasas, ohh! Kooli ajal tekkiv vihkamine kiusajate vastu annab ka kümme aastat hiljem tunda, seda lihtsam on Carrie´t mõista. Oletaksin, et siin kehvi hindeid andnud meesterahvad kohkusid ära eriti tüdrukute riideruumistseenist. Mis selles ikka nii väga rõvedalt naturalistlikku on? Kingi stiil on täiesti äratuntav, raamatust kumab läbi tõeliselt suur anne. Loe, kui pole veel lugenud, ja - kui oled mees, jäta riideruumistseen lihtsalt vahele.
Teksti loeti eesti keeles

Vastu hakkas. Vastikuse tekitamine oligi ilmselt üks ja ainuke "Carrie" kirjutamise mõte. Vaatasin millalgi ka filmi ära ja noh, minu meelest võinukski King subjekti vaid stsenaariumi kujul luua. Praegune hinne on absoluutskaalal, Kingi skaalal annaksin "1".
Teksti loeti eesti keeles

Neidudest tuttavatele meeldis, kui to~eline kolekirjanduse pärl - aga mulle endale mitte niivo~rd. Filmi näinuna tekkis kange tahtmine kolmega lajatada, aga sundisin end vaikima, mo~eldes, et nii hull see ka ei ole.Kingil on hea kirjutamisstiil - aga selles teoses see ei avaldu. Sellest on aga va"ga kahju. Arvan, et see raamat oleks tublisti vo~itnud, kui ta aastakese sahtlis seisnud oleks. V6i ehk ka kaks. Ahjaa, film ei ole ka sugugi ilus. Samas on raamatu po~hito~ed seal paremini väljendunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes meenusid mõned isiklikud, mitte just meeldivad (kooli)kontaktid... ja soov, et mul hetkel laetud automaat käepärast oleks.:) Tõrjutusetunne ja soov kätte maksta on vist universaalsed, mitte kannataja rahvuse järgi klassifitseeritavad. Suutsin end lugemiselamuse abil mõneks ajaks "tühjaks laadida". Äkki neimasoov täitubki ja tekitab linnahävitava lumepalliefekti...? Ekraniseering 1976. aastast küll eriti ei vapustanud (vist tänapäeva vaatenurgast vananenud eriefektide tõttu), aga Carriele kaasaelamiseks kulunud aega raisatuks ei pea. Ja veel - sina, kes sa kusagil mainisid, et kõik S. Kingi tegelased on rõvedad, lollid jne.: kui me saaksime ühel päeval reaalsete kaasinimeste naha alla piiluda, palju neid inglikesi üldse järele jääks? Vean kihla, et mõne kuju kõrval (nimesid ei nimeta) hakkaksite ehk Carrie emale või Raamatukogupolitseinikule kaasa tundma. Kannatavad ju nemadki.
Teksti loeti eesti keeles

SK sümboliseerib minu jaoks kõike seda head ja halba, mis iseloomustab sajandi viimase veerandi Ameerika ulmet. Ühelt poolt tohutu suhteliselt loetava teksti tootmise võime, teiselt poolt ilguste detailne kirjeldus ning ebaloogiline happy end; lisage sellele mõttes uute ideede puudumine ja vanade nudimine "poliitiliselt korrektseteks", ning saamegi sellise "mõõdukalt ärritava", st natuke intrigeeriva, kuid lähemal uurimisel sisutühja tellise, mida võib tarbida, mille üle võib tema poolt mängumaaks antud kitsastes "lubatud" piirides arutleda ja seejärel õlgu kehitades unustada. Ma ei oska nende kohta õieti midagi öelda; õieti polegi midagi öelda. Ma saan suurepäraselt aru, miks SK järgi tehakse stsenaariume, ja miks ta üldse nii populaarne on, ning see mõjub tegelikult eemaletõukavalt. Igalühel peab olema oma peksupoiss, poksikott - nagu "maja joodik". Kui tunned end luuserina, ja kõigi objektiivsete kriteeriumite järgi oledki, on hea end kellegagi võrrelda ja tunda, et temast olen ikka veel tunduvalt parem. Nii kirjeldab SK seda, mis USA ühiskonnas on valesti, ta teeb seda päris hästi, ent nagu viimasel ajal kombeks, ta ei süvene kunagi põhjustesse, ta libiseb neist üle, ning annab tõsisemat arutelu mitte kannatava lõpuga petliku rahulolutunde. Ta võimendab nähtuste ühtesid külgi, muutes nad karikatuuriks, ta loob atmosfääri, millest on samas ka kerge distantsieeruda. Mul on lisaks ka alati olnud raskusi SK ulme hulka arvamisel. Pigem on tegemist müstikaga, selgituseta antud folklooriga, õudusatribuutikaga semmiva mainstreami`ga.

"Carrie"`s võetakse usuhullus ja koolivägivald, lisatakse kapaga paranähtusi ja tulemuseks on veider pulp, mida on päris põnev lugeda, millesse võib isegi suhtuda (!) (st ta võib ka mitte meeldida), aga millel puudub sügavam mõte ja seega klassifitseerub ta meelelahutuseks. Korra lugeda ju võib.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikult mitte just väga kõrgel tasemel, aga oh-kui mõjuv (nagu kõik Kingi romaanid). Filmi uusversiooni aga saaks tänapäevalt tõeliselt vinge vändata. Ja palun mitte enam Sissy Spaceki taolist!
Teksti loeti eesti keeles

Kurb raamat. Ei saa öelda, et jäe või vastik või brutaalne, lihtsalt kurb ja elutruu. Stoory koosnes tegelikult ühe peksupoisi/tüdruku fantaasiast. Iga üks, keda karmilt mõnitatakse, haudub mõttes jubedaid kättemaksuplaane, Carry oli vaid see eriline, kes seda ka tegi. Natuke piinas see kingilik pingehoidmine ja pisike peitusemäng, aga eks selles ta edu seisne.
Teksti loeti eesti keeles

Pole veel lugenud Kingi romaani, mida võiks hinnata numbriga alla viie. Kuigi kirjaniku enda skaalal saaks see lugu kahe.
Teksti loeti eesti keeles

Olgugi, et kõnealusel raamatul ei ilmne Kingile omast stiili teenib romaan ära nelja miinusega.PS!Lugege raamatut kindlasti ennem, kui samanimelist linateost hakkate vaatama.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan algas väga mõjusalt. Hästi kedratud tegevus. Meeldejäävad ja selgepiirilised karakterid (Carrie, Carrie ema, Tommy, Desjardins, koolidirektor, Billy, Chris). Mulle ei meeldinud seevastu sulgudes lisatud mõttevälgatused. Kahjuks läks romaan viimaseks kolmandikuks igavaks, siis kui see tõeline madin ja laibastumine peale hakkas. Seda enam, et eelnevalt oli autor ilusasti vihjanud, mis seal lõpus toimuma hakkab ja kes surma saavad. Romaani kaks kolmandikku 5 ja lõpukolmandik 3, kokkuvõtteks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles