Kasutajainfo

Robin Hobb

5.03.1952-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robin Hobb ·

Shaman`s Crossing

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Tegu on avaraamatuga "Soldier Son" sarjale.

Tegevus toimub teistsuguses maailmas, kui Farseer-ide mammutsari. Kõige sobivam oleks seda võrrelda 19-nda sajandi Inglismaaga ja seda nii kommete, kui ka militaarse vaimu kohta.

Gernia impeerium on saavutanud õitsengu. Umbes inimpõlv tagasi saadi kõvasti vatti läänepoolsematelt naabritelt, mille tagajärjel kaotati väljapääs merele. Kaotuste korvamiseks alustati ekspansiooni itta, võttes kasutusele vähemviljakaid suuri rohumaid. Rohumaade vallutamiseks nomaadide käest muudeti endine merevägi ratsaväeks ja pikapeale saadi nomaadide väikestest salkadest jagu.

Romaani tegevus toimub ajal, kui ekspansioon on jõudnud tasandikelt mägede künnisele. Seal aga kohtutakse veelgi primitiivsemate pärismaalastega, kuid kes oskavad liiga hästi nõiduda. Ka tasandiku nomaadid olid nõiakunstis tugevad, kuid sellest saadi jagu, kui taibati muskette tinakuulide asemel rauast kuulidega laadida.

Raamatu peategelaseks on nooruk, keda sünnist alates on kasvatatud sõduriks. (Järgitakse lause religioosset tava: esimene poeg on pärija, teine on sõdur, kolmas preester, neljas vist arst, viies vist kunstnik ... jne. Tegu on seega teise pojaga.) Isa õpetab teda maast-madalast, sest ka tema oli kunagi ohvitser. Peale seda, kui kodus on õpetamisega lagi saavutatud, tuleb isal idee saata poeg ka korraks endise vaenlase (üks tasandikunomaad) juurde õppima. Seal sai nooruk umbes nädalaga hunniku tarkust ja arme juurde, kuid siis proovib nomaad ühe maagilise unerännakuga kasutada noorukit ka oma isiklike (s.t. nomaadirahva) eesmärkide täitmiseks, kuid see kahjuks luhtub ja nooruk pääseb sellest napilt eluga ja mõningate maagiliste "kriimudega".

Nooruk jõuab lõpuks akadeemiasse ja järgneb raamatu kõige tüütavam osa, mis kirjeldab akadeemiasisest omavahelist nagistamist. Kõige enam meenutas see painaval kombel vana hea Sigatüüka siseelu. Sedasorti tüükamise eest raamat maksimumhinnet ei saa.

Õnneks aga lõpu poole raamatu tegevus elavneb tugevasti: surnuid, haavatuid, vigastatuid. Peategelane päästab mõned sõbrad ja lahkub möllust tugevamana, kui eales varem. Maagilistest vaevustest sai ta ise lahti, kuid arvatavasti jäi maagia positiivsemast poolest talle ka midagi külge, et triloogia järgmistes osades teemat edasi arendada.
Teksti loeti inglise keeles

Sisust on korralik kokkuvõte tehtud, seetõttu ei hakkaks seda kordama.
Samas ei olnud Akadeemia osa minu arvates nii hull midagi. Seal olid mõned tegelased, kelle kohta tahaks rohkem teada saada. Ning mõned vägagi huvi pakkuvad episoodid, mis ilmestasid kergemaid koolipäevi.
Huvitavaid tegelasi jagus muidugi ka Akadeemiast välja, näiteks Epiny.

Mul on muidugi ka Hobbi vaimustus, aga hindes siiski kahtlust ei ole.
Ja tõesti, tegelased panid kaasa elama ja ajasid vahel vihale. See on mõjuv.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Fooli raamatutest tõdesin, et Hobb on kirjanik, kes suudab umbes veerandtuhat lehekülge kirjeldada seda, kuidas peategelane oma metsaonnis omletti teeb ja aias porgandeid rohib, ilma, et lugejal (minul siis antud näites) süda veel väga pahaks läheks.

Shaman`s Crossing ei ole nii veniv nagu Foolsi algus. See on pigem selline... slow-food, mis fast-foodist ju mitmeti nüansirikkam ja kindlasti tervislikum. Huvitav oli, elav ja huvitav. Aga slow-food ikkagi ;)

Peategelase lapsepõlve kirjeldused oli selline mahe uina-muina, mida oli lauge ja mõnus lugeda. Ainsaks päris huvitavaks episoodiks vaid tema treening pärismaalase juures. Kyll aga oli esimese kooliaasta kirjeldus päris põnev. Seal tekkis lõppkokkuvõttes väga intrigeeriv seis, millest peategelasel võitjana välja tulla oli ypris raske. Ootasin lõpplahendust täiesti huviga, kuid sealkohal läks autor paraku kergema vastupanu teed ja lasi katkul (mille levitusvahend - dust dance - oli tõeliselt sic!) kogu sellest suhtesasipuntrast yle käia ning tegi mänguplatsi nuppudest lihtsalt lagedaks. See jättis pisikese pettumuse hinge, ehk sellepärast neligi.

Asi, mis veidi veidrana silma jäi: toimuva kogeja- peategelane oli meessoost, kuid säärane põhjalik süvenemine detailidesse (eriti riietuse kirjelduste puhul, kuid sageli ka teiste hääletooni ja näoilme tõlgendamisel) oli vähemalt pisut naiselik. Või see ainult tundus mulle nii? Või selline ebatavaline tähelepanelikkus oligi see, mis peategelasest hea skaudikandidaadi tegi? ;)

Aga selge on see, et loen Soldier`s Soni teised osad ka hea meelega läbi. Hobbi parima sarja - Liveshippideni - Soldier esimese raamatu pealt hinnates minu silmis ei küüni. Vist. Või mine sa tea, mis teises ja kolmandas raamatus ees ootab.
Teksti loeti inglise keeles

Eepilise fantasy kroonimata kuninganna Robin Hobbi uue sarja Soldier’s Son avaraamat “Shaman’s Crossing” paistab esmapilgul korraliku soliidse asjana. Pärast tutvumist ilmneb paraku aga, et proua Hobb on oma ande praktiliselt kaotanud.

Raamat on segu Fooli – sarja sadade lehekülgede pikkustest mittemidagitegemise kirjeldustest ja Liveshit – sarja jaburast, igavast ja tüütust fantaasiast. Peategelane Nevare Burville võiks olla Fitz Farseeri – maailma kõige ebatõenäolisema salamõrtsuka – noorem vend. Hobbil on õnnestunud kirjutada oma peategelasele juurde natuke mehisemaid jooni. Fitz puhkes iga väikese asja peale nutma, halas ja töinas ja hõõrus tatti varrukaga mööda nägu laiali. Nevare päris nii hale pole. Pigem on siin kasuks tulnud loobumine tavalisest fantasy settingust - pseudokeskaegsest Euroopast. Uue raamatu taust on kokku kirjutatud umbes 19. sajandi Inglismaast ja Ameerikast. Ühiskondlik jäik klassisüsteem, sõjakoolid ja armeetraditsioonid meenutavad viktoriaanlikku Inglismaad, maastik oma preeriate ja jõgedega jällegi Ameerikat. Preeriate rändhõimud on üsnagi indiaanlaste moodi ja rännak mööda jõge oleks justkui maha kirjutatud mõnest Mark Twaini analoogilisest Mississippi-kirjeldusest.

Kogu see küllaltki õnnestunud taust ei vähenda asjaolu, et sisu tegelikult polegi. Või õieti on, aga see kõik on igav, tüütu ja jabur. Nevare koolitus pärismaalase juures oli tüütu, hoopiski tüütud olid Akadeemia tundide ja loengute ja tobeda ühikaelu kirjeldused. Kirjeldamatult tüütud olid rännakud ja võitlused unenägudes. Masendav.

Kannatlikul lugejal võib ju väike huvi isegi tekkida, mis neist Nevarest, Epinyst, Spinkist ja teistest siis saab, aga see huvi on nii pisike, et raamatut nende tegelaste edasistest (kahtlemata uskumatult tüütutest) seiklustest pole mõtet küll soetama hakata, enne kui see kuskil pehmekaanelisena allahinnatud kirjanduse letis vedeleb.

Teksti loeti inglise keeles

On jah selline aeglane lugu, nagu mitmed eelarvustajad juba kirjutasid. Aga sellel aeglusel on kindlasti ka omad plussid. Loo aeglane kulgemine jätab piisavalt aega tegelaste kallal "nikerdamiseks" ja tänu sellele tunduvad enamus neist olevat päris inimesed, mitte D&D mängu nupud. Kas me nende inimeste maailmavaatega just nõustume, on juba omaette küsimus. Eriti õnnestunud kuju on minu meelest Caulder.

Mitmetest eri süžeeliinidest on autoril kõige köitvamalt välja kukkunud poliitiline intriig - vastuolud "vanade" ja "uute" aadlike vahel. See on päris usutavalt üles ehitatud. Muuhulgas ka viis, kuidas lugeja sellest intriigist peategelase silmade läbi teadlikuks saab. Kaugelt piirialadelt pealinna sattunud naiivne maanooruk ei oska esmalt kahtlustadagi et midagi säärast üldse olemas võiks olla (sest hea jumal ei laseks ju kindlasti midagi taolist sündida), seejärel tundub talle mõnda aega et tegu on puhtalt Akadeemia sisese probleemiga ja alles pikapeale saab selgeks et miskit on mäda Gernia riigis laiemalt.

Teose "maagiline" osa tundus seevastu mannetu nagu suvalise keskpärase young-adult-fantasy autori ponnistus. Minu jaoks ei olnud teose kõige tüütum osa sugugi mitte elu ratsaväe akadeemias - inimesele kes ise on ajateenistuse läbinud on siin hea võimalus pisut nostalgitseda. Just nimelt need unenäolised seiklused kusagil elavate ja surnute riigi vahepealsel eikellegimaal tekitasid tahtmise lugemisel diagonaaltehnikat rakendada.

Kokkuvõttes võib siiski nelja ära panna ja asuda järgmise osa kallale.

Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles