Robin Hobb

Üldmulje on hea. Vaatamata Robin Hobbi teada - tuntud puudustele on ta kokku kirjutanud päris mõnuga loetava asja. Puudusteks on eelkõige ohjeldamatu lobisemine, tihti ka teemast täitsa mööda, võimetus kujutada usutavaid tegelasi ning tahtmatu koomika ja positiivsete tegelaste väljakukkumine ääretult vastikutena ja vastupidi.

Lugu ise keerleb peamiselt Fooli ja Fitzi ümber. Minule käis Fool vaikselt pinda juba alates hetkest kui ta Salamõrtsuka õpilase esimestes peatükkides välja ilmus, aga see selleks. Lõpuköide on rohkem kui Tawny Mani teised osad seotud tsükli esimese triloogiaga, Farseeriga. Nimelt selgub, et Farseeri põhisündmus, Punaste Laevade Sõda, pole sugugi veel nii lõppenud, kui enamik tegelasi näib arvavat. Otseseid viiteid on teisigi. Raamatu esimene pool venib lausa teokiirusel, Hobb patrab kõigest, peamiselt muidugi Fitzi kurvast saatusest, aga mitte asjast. Teine pool, alates sellest kui kogu kamp hakkab ronima jääliustikule, läheb tunduvalt kiiremaks ja põnevamaks. Päris lõpp jälle on imalalt siirupine ja magus. Fooli ja Fitzcivalry suhe saab ootamatuid homoerootilisi jooni, kuigi Hobb arvas ise tõenäoliselt, et kirjutab tõelisest meestevahelisest sõprusest. Lõpus toimuv üksteise kehadesse pugemine ja pidev kallistamine ja hellitamine oli liig mis liig. Teine tegelane, kelle sõnavõtte lugedes venisid suunurgad kogu aeg kõrva taha, oli Black Man. Teda oli üritatud kujutada kui võõrast olendit, kes räägib imelikult, kuid lugedes kangastus silme ette Yoda Tähevartest. "There go You must!"

Lahenduse saavad kõik saladused, alates Narcheska tätoveeringutest ja lõpetades Othersitega tsükli teisest triloogiast, Liveship Tradersitest. Selgub ka kes see Fool selline üleüldse oli. Tradersite lugemine tuleb muide kasuks, aga ei ole hädavajalik, sest Tintaglia päritolu tundmine ei andnud midagi olulist juurde ega ka võimaldanud paremini Tawny Mani mõista.

Hea raamat, aga liiga paks. Keda need pisiasjad ei sega ja kes tahab kangesti teada, kuidas Fitzcivalry Farseeri saaga lõpeb, tasuks kindlasti lugeda. Kaalutlesin "nelja" ja "viie" vahel, hinnet tasub arvestada viieks pika miinusega.

Eelmine, Assassini triloogia oli minu meelest ilus tervik ja lõppes nii konkreetselt ära, et mul oli Tawny Man`i suhtes teatud negatiivne eelarvamus - miks ei võinud neid tegelasi ometi rahule jätta vaid oli ikka jälle vaja nad ajaloo näitelavale tirida. Assassin`s Quest`i lõpulause oli kuidagi nii lõplik et jäi mulle mällu kummitama aastateks. Idee pookida sellele otsa mingeid järgesid tundus teatud mõttes lausa pühaduseteotusena (vabandatagu kui ma nüüd liiga pateetiliseks läksin). Sel põhjusel lükkasingi selle triloogia lugemist nii kaua edasi kuni ühel hetkel lihtsalt juhtus et polnud raamatupoest midagi muud võtta. Ja tuleb öelda, et mu kõhklused osutusid õigustatuks.

Sest ega midagi põhimõtteliselt uut justkui teada ei saanudki. Ikka needsamad peategelased ja seesama maailm. Ikka seesama story, et kuidas Fitzi eraelu on kuningriigi nimel kihva keeratud ja kuidas ta seda kangelaslikult talub. Näpuotsaga uusi kõrvaltegelasi ja mõningaid väheolulisi tegevusliine, mida Assassini triloogias ei olnud. Mõned leheküljed, mis olid tõesti head. Lugeda ju võib, sest kirjutatud on see tegelikult üle keskmise hästi. Ainult et milleks?