Kasutajainfo

Robin Hobb

5.03.1952-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robin Hobb ·

The Tawny Man II: The Golden Fool

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (8)

Prints on lossis tagasi ja tegeleb koos kuningannaga riigi sise- ja välispoliitikaga (kihlumine Outislanderite pruudiga, Bingtown traderite delegatsioon ja muud jamad).

Fitz on printsi salajane õpetaja Skill alal ja üritab samal ajal lahendada muid jamasid: organiseeritud Wit revolutsionäärid, kasupoeg Hap armuelu, päristütar Nettle öised terroriseerimised Skilli abil läbi une, Fooli kapriisid, printsile skillimise kaaslaste leidmine jne.

Raamat on sama hea, kui eelminegi. Pole veel täielikult läbi loetud, kuid hindes kahtlust ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on igatahes Hobbi teosed väga hästi sobinud ja samuti on see ka Golden Fooliga... Kõik mida K.R. eelnevas arvustuses ütleb selgitab lühidalt ära mis toimub, kuid õnneks pole kõik nii lihtne nagu pealtnäha paistab.

Lugu lisab veelgi müstikat Narri(Fool) arvele, kuid ehk aitab meil ka tema varasemaid tegusid mõista. Muidugi läbivad ka ülejäänud karaktereid olulisi muudatusi.

Selle teose lõpetamine tõi minusse igatahes tahtmise mõtiskleda elu üla ja mõelda, mida Fooli`s Fate kaasa toob...

Teksti loeti inglise keeles

Robin Hobb oma tavalisel kõrgel tasemel. Jätkub juba Farseeri - triloogiast tuttavate Fooli, Fitzchivalry, Kettrickeni, Chade ja teiste saaga. Põhihädaks tundub olevat, et erinevalt eelmistest, Farseeri ja Liveship Tradersi sarjadest, ei ole siin korralikku pahat tegelast, kes kangelasi kolm köidet kiusaks, et siis lõpus väärilise kättemaksu ohvriks langeda. Piebaldid ei anna kuidagi Regali või Kyle`i taolist kaabakat välja. Maailma kõige ebausutavam salamõrtsukas Fitz saab nendega isegi enda kohta liiga kergesti hakkama. Aga raamat on täitsa huvitav sellest hoolimata, et Hobbil õnnestub 700 lehekülge sisuliselt mitte millestki pajatada, sest maailm, kus kõik see tegevus toimub, on huvitav. Lõpus jäi kõik parajalt pooleli, ilmselt on kolmandas osas lõpuks ometi korralikku madinat oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja viiendast osast ei maksa erilisi üllatusi oodata, ja ega Hobb väga ei üritagi siin millegagi rabada. Eelmisest osast (Fool’s Errand) on Golden Fool muidugi hoogsam ja põnevam, ent avatriloogiaga võrreldes ikkagi tömbim. Seiklus- või intriigiromaanina jääb Golden Fool kuidagi paigaltammuvaks ja tuimaks, sündmustikus pole kuigi palju teravust ega järske pöördeid. Romaanil näikse puuduvat fookus, käib mingi ebaoluline sahmerdamine mida saadab Fitzi pidev hädaldamine ja ohkimine.

Hobb ei jäta kasutamata ainsatki võimalust Fitzi mõtiskluste edasiandmiseks. Vestlustes võib Fitz paari lause vahel terve lehekülje jagu triviaalselt mõtiskleda, Fitz nämmutab vahest ilmselgete asjade üle nii ja pikalt, ja teeb lausa tigedaks, et autor lugejat idioodiks peab. Romaani mahukusele annavad lisaks Fitzi sisemonoloogidele oma kaaluka panuse ka üsna pikad soengute ja rõivaste (eriti kleitide) kirjeldused. Juhtub toimuma mõni bankett või delegatsioonide kohtumine, siis asub Fitz kohe huviga daamide kleite vaatlema.

Fitz on 35-aastane, ta peaks olema siis selline elukogenud salaagendi ja kangelase minevikuga karm tüüp aga minule jäi temast mulje kui pabistavast ja vooruslikust vanatüdrukust, kelles kõik, mis turvalise heegeldamise juures eemale kisub tekitab paanikat. Kohati on Fitzi reageeringud ja käitumised 100% naiselikud, tal on kombeks turtsuda, haavuda ja pidevalt pabistada. Vahel on ta nii naiivne, et ei suuda läbi näha Fooli või mõne muu tegelase kõige lihtsamaid kavaldamisi. Naiselik on tema suhtumine intiimvahekorda Jinnaga („oh, kas see nüüd ikka oli õige et me nii tegime ja mis nüüd küll saab, sest tegelikult ma ei armasta ju teda…”); naiselik on tema solvumine Starlingi peale ja eriti naiselik on tema konfronteerumine Fooliga („võta teatavaks, et ma ei kavatse sinuga kunagi magada!”) ja sellele järgnev kahetsemine. Kui selgub, et Foolil oli palavik, siis lahvatab Fitzis emainstinkt, ta on kohe nõus kõike andestama ja vaata et poetab veel pisaragi. Fitz on pidevalt millegi pärast „šokeeritud”, ta „süda kukub saapasäärde”, ta on „hirmunud”, tal „tõuseb klomp kurku”, ja kaks korda „valguvad tal silmad pisaraid täis”.

Intriigide keskmes on väidetav piebaldite vandenõu, kuid hoolimata Fitzi ohkimistest ei tundu see maamatside konspiratsioon Farseeride troonile kuigi ohtlik. Veidi huvitavamad on Farseeride suhted Bingtowni ja Outislandite rahvaga – poliitilised intriigid ja seosed antiikse loherassi aretamisega. Intriigide pingestamisega Hobb aga eriti ei kiirusta. Nii kui tekib mõni teravam olukord sumbub tegevus ruttu tagasi Fitzi eraellu, et ta saaks jälle pikemalt heietada, pabistada ja hädaldada oma raske elu üle. Ilmneb tema võimetus sotte sirgeks rääkida või üldse mingeid olukordi enda kasuks lõpetada.

Ma ei taha autoriga vaielda – võib ju vabalt olla selline äpu ja hädine salamõrtsukas – aga ma miskipärast arvan, et Fitz on autoril sellisena tahtmatult välja kukkunud; et ta on üritanud kirjeldada hoopis teistsugust tüüpi. Romaani peamine häda on aga siiski sündmustevaesus, igavus, venitamine ja mingi üldine läilasus. Kui saab selgeks, et kogu lugu – niipalju kui seda üldse ongi – laheneb alles järgmises osas, kui Dutiful peab lohejahile minema, siis on ju selge, et selles osas enam midagi olulist ei juhtu. Otsade sõlmimiseks kulub aga veel ca 300 lk tuututamist ja magedat suhete silumist Old Blood rahvaga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles