Väga tugev fantasy-jutt, religioossel pseudoajaloolisel foonil. Tegelasteks on Olümpose jumalad; Zeus vestab oma tütrele Pallas Athenale lugu tema emast Metisest, kõige kaunimast naisest, keda ta kohanud. Tähelepanu paneb teritama ootamatu Rooma mainimine... Meeldis, et lugu keerab ootamatusse suunda, ent kõik kulgeb kenasti väljapeetud loogika raamides. Parema resultaadi saamiseks tuleb mitu korda ülelugeda. Jah, on palju lahtisi otsi (ent kõiki neid selle loo raamides kokkusõlmata oleks ka üleliigne). Aga oletamisel on ka oma võlu; näiteks, millist operatsiooni Athena palub Asklepiosel teha? Kuid lugu lööb asjaliku ja läbimõeldud skeemiga, kasutades osavalt kreeka mütoloogiat, millel ristiusk suuresti põhineb. Mingist asendist meenutab Poul Andersoni jutte. Ma igaksjuhuks ei ütle, et tegu on metateksti või semiootilise tekstiga; aga üks vahva mõtteeksperiment on küll ja korralikult kirja pandud ka.