Kasutajainfo

Aleksandr Gromov

17.08.1959-

Teosed

· Aleksandr Gromov ·

Võtšislitel

(lühiromaan aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2000; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Arvestaja»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.

Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.

Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..

Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordselt on Avo juba kirjutanud arvustuse, millele (ja ka hinnangule) jääb minul vaid omaltpoolt alla kirjutada. Tõepoolest hea sulam "Kümnest väikesest neegrist" (ega asjata kurjategijaid alguses kümme ei ole) ja Jack Londoni kullaotsijast. Tõtt öelda, lugemise ajal ma ei üritanudki lõppu ette aimata, võitlus sool köitis kogu tähelepanu. Aga lõpp on valus.
Teksti loeti vene keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Olin sellele jutule eelnevaid arvustusi lugedes juba tükk aega hammast ihunud ja suur oli minu rahuldus, kui selle nüüd "Muumia" kaante vahelt avastasin. Lugu ise on muidugi väga hea.

7.06.2010: Pean tunnistama, et Raul Sulbi jutus on iva, aga samas ei annaks teose lõppu kuidagi meie maailmas niimoodi teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea. Selline kena olelusvõitluse kirjeldus,
" kiplinglik" , nagu Sulbi ütleks. Ehkki siin on seda rohkem kui üheski Kiplingi tekstis, mida olen lugema juhtunud.

Mis puutub ühetoonelisse soosmüttamisse, siis minu meelest oli see taotluslik. Kirjeldada tegevust võimalikult " reaalajas" , mitte kokku surudes.

Ega suurt muud öelda polegi, targad inimesed on enne mind kõik ära öelnud. Nüüd on ka vene keelt mitteoskaval kohalikul fännil võimalus mõista, et kes see Gromov siis on, kellest kõik räägivad. " Väikesest kosmoselaevast" ju mingit õiget maiku suhu ei saa. Lugege kõik, et oskaksite järgmisel aastal
" Stalkereid" hääletada!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on väga raske olla erapooletu, kui kogu loo lugemise vältel tulid pähe paralleelid Strugatskite teosega «Väljasõit rohelusse». Kuna mainitu kuulub mu igihaljasse lemmikkirjandusse, kui üldse saab nõnda nimetada mu jaoks peaaegu kultusliku sisu omandanud pullude ja spinnide säras veiklevasse lihvitud valguskera, siis otse loomulikult läbisin mõnuga ja kiirustamata kogumiku «Muumia» eelviimase teksti.

Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Märge: lugeda A. Gromovit. Rohkem. Mitu korda. Võibolla isegi õppida tiblade keel selgeks.. jeerum, kuhu ma küll olen langenud...

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see jutt üks väga suur klišee. Alates maailmast, mis on sama vaenulik nagu Harrisoni "Surmailm" ning lõpetades peategelasega, kes on väikestviisi üliinimene. Kõik need elemendid on ulmekirjanduses juba ammu olemas olnud ning autor on need ainult kokku kirjutanud. Väga hästi ja lahedalt sealjuures. Ometi muutus see soos trampimine natuke süütuks ning lõpp oli ka väga etteaimatav. Ootasin midagi võimsamat. See ei vähenda muidugi eriti teksti üleüldist väärtust. Kogumiku parim. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli hea. Vormilt küll vaid lihtne quest, sisult aga siiki midagi enamat. Samaaegselt jooksid silme ees pildid Sargasso soost ja mõlkusid mõtted inimlikkusest ning humanismist.

Oli ka kohti, mis eriti usutavatena ei tundunud, näiteks seksimine näljast nõrkenud inimeste vahel ekstreemsetes tingimustes. Midagi oli veel, aga see läks jutu lõpuks meelest.

Viite ei pane aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole eriti õnnelike lõppude pooldaja, kuid arvestades millest see seltskond läbi käis, siis ootasin (kuigi ei uskunud), et Erwini ja Christy pingutusi krooniks õnnelik lõpp. Neist mõlemist oli kahju. Ja väga vähe on tegelasi kes mind nõndaviisi kaasa elama paneks. Eks raskeid retki on teisteski juttudes, kuid see oli väga hästi kirja pandud. Aplodeerin :)
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimesele meeldib "Needuste allee", "Tigu nõlvakul", "Väljasõit rohelisse", "Robinson Cruseo", "Kärbeste jumal" ja veel nipet näpet, siis see on päris õige raamat lugemiseks. Ainuke ebaloomulik osa sellest jutust on autori suhtumine, et totalitaristlik rezhiim ja isikuvabaduse piiramine on niivõrd püsiv, et asumisele saadeut ei saa loota mõnele muule pääsemisvariandile: Näiteks et isikuvabadus piisavalt levind, et mõni seikleja satub saartele. Või näiteks, et poliitiline rezhiim muutub nii palju, et rakendatakse mingis vormis amnestiat. Ilmselt on siin viga autori enda kodumaas.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt võtabki selle teksti kokku üks peategelase jutu sekka poetatud lause.

Tarka egoisti peetakse altruistiks.

Teksti loeti eesti keeles

Tasandamaks lühiromaanile eespool laotud viitemerd, panen "kahe", kuigi lugu ehk vaieldavalt ka nõrka kolme vääriks. Lugesin seda 2006. aasta suvel antoloogiat "Muumia" Sirbi jaoks arvustades, nüüd sattus see lugu mingitel asjaoludel uuesti ette.

Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks nimetatud raamatu tugevamaid tekste, kuid selle probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides.

Sest tegelikult on kirjanik lühiromaani kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes.

Ehk siis on kristjansanderliku loogika järgi tegemist kõige kehvemat sorti ulmekirjandusega, tekstiga, mis lahendab probleemi ja jutustab lugu, mille tarbeks ulmelist keskkonda tegelikult vähimalgi määral vaja pole.

Jumal näeb, et mina pole selline lugeja, kes taolist asja sageli ära märgiks ja ennast sellest tihti häirida laseks, aga just selle teksti lugemisel, ma mäletan, lausa häiris ja segas nimetatud tõik mind korralikult.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Nagu teisal juba öelnud olen: minu arvates on see tipptekst, mida õiges keeles ja õiges kohas avaldatuna nomineeritaks Hugole või Nebulale.
Teksti loeti eesti keeles

Alustades samast kohast, kust esmaarvustaja: see, et lugu kohe käima läheb, ei ole miinus, vaid pluss, kui sellega kaasneb oskus taustainfot järgnevasse teksti tilgutada. Praeguses tekstis on sellega suures jaos hakkama saadud, kuigi küsimus sellest, miks ülalt poldud liftile seni järele tuldud, ometi jääb.
 
Esimese kolmandikuni on tekst isegi mõnevõrra huvitav, kuid süžee on siiski ülimalt lihtsameelne. Iga mõtlemisvõimeline lugeja saab aru, kes allaronija on ning tema tapmisest edasi tuleb vaid pikk haigutus.
 
Lõpus kaob autoril aga pind täielikult jalge alt. Kui maailmalõpu visandamisega saab ta pärast seitset aastat harjutamist juba enam-vähem rahuldavalt hakkama, siis armastatu kaotanu tunnetest on suudetud vaid kuiv kokkuvõte koostada. Kui keegi arvab, et see on show, don't tell alal "absoluutne meisterlikkus", saab sel väitel mõtet olla vaid mingis kontekstis või taustsüsteemis, olgu selleks siis väljaanne, töötuba, autorite kollektiiv või muud sarnast. Mina isiklikult oskan taolise kollektiivi ülejäänud liikmetele küll vaid kaasa tunda.
 
Tehnilise konarlusena võib veel ära märkida mure hapnikuvooliku läbilõikamise pärast samal ajal kui ärarebitud käega skafander ennast ise parandada suudab.
Teksti loeti eesti keeles

Viktor Pelevini panus postmodernistlikku paradigmasse: hermeneutilised maailmasüsteemid ja autori keskustelud oma tegelastega.
 
Kultuurikonteksti leebe pilamise (krahv T on Tolstoi tuntud tegelasele sarnaselt valmis keset lahingut langema mõtisklusse pilvede kuju üle) ja lõdva randmega kirjutatud võitlussteenide poolest meenutab romaan natuke Strossi Bondi-lugusid või teisi moodsaid teoseid, mille tegevus on argieluliselt usutava asemel semiootilis-müütiline ("Django Unchained" film ja muud sellised). Tõsimeelsele lugejale ei soovitaks.
 
Pelevinile omaselt on teksti pikitud tänapäeva Venemaa kohta käivaid iroonilis-küünilisi ülevõlli kommentaare ja mingil hetkel tabasin end mõttelt, et need on teose kõige teravmeelsem osa. Sellest tõdemusest lähtub ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Olevat "vene müstilise realismi tipp" ja Jelena Skulskaja sõnul võrreldi seda pärast ilmumist "Meistri ja Margaritaga". Võib-olla võrreldigi, aga igatahes on see võrdlus täiesti asjatu. Teosed on täiesti erinevatest kategooriatest: "Altist Danilov" on vaid operett, kerge narrimäng. Ajaliselt lähemal asuva Strugatskite "Esmaspäevaga..." on kergem võrrelda, aga ka Strugatskid olid palju palju teravamad. Muidugi on õige, et 1980. aastal ei olnud žanr kui selline erilises soosingus, kuid sellega Orlovi sammuke peateelt kõrvale ka piirdub - mitte mingit opositsioonilisusegi (rääkimata dissidentlusest) mekki lool juures ei ole. Autor püüab, tegevust küll Moskvasse paigutades, olmetegelikkust võimalikult ignoreerida ning seda silmas pidades sobiks võib-olla kõige paremaks võrdluseks hoopis Teet Kalda (samuti varem ilmunud) romaan "Heliseb-kõliseb" (mida muidugi olevat samuti "Meistri ja Margaritaga" võrreldud, kuidas siis teisiti).
 
"Aldimängija Danilov" on tekstina seostatum ning kergem lugeda, aga ma ei ole kindel, kas parem. "Helisevale-kõlisevale" kirjutasin arvustuseks omal ajal sellise lause: "Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi" ning andsin 3 punkti. Las siis olla selle romaanigi hinne sama, kuigi kääride probleemi iseenesest pole.
Teksti loeti eesti keeles

Koostajateks on veel Martin H. Greenberg ja Charles G. Waugh, aga neid ei saa millegipärast sisestada.
 
Asimovi eessõna järgi on siis kogumikku koondatud paremad läbi aegade ajakirjades ilmunud lühiromaanid. Nondega pidi lugu olema nii, et ajakirja igas numbris üritati pakkuda vaheldust. Niisiis võis minna sisse kümmekond erineva pikkusega juttu või katkend järgnevast romaanist. Lühiromaane ei saanud väga jupitada, aga samas võtsid need palju ruumi ära. Mistõttu avaldati neid siis, kui toimetajad neis täiesti kindlad olid ja sellepärast on märkimisväärne osa paremast ulmest lühiromaanide vormis. Vähemalt nii kirjutab meile Asimov.
 
Kirjutab või mitte, arvustatav antoloogia ei sobi seda väidet tõestama. Lugude keskmine hinne on mul ca. 3.4 ning nende hulgas on vähemalt üks täielik käkk (John Jakes, "The Sellers of the Dream"). Valdavat osa hindan keskpäraseks, kuigi nende hulgas on mitu tükki, mis on BAAS-is seni kõrgeid hindeid saanud (Isaac Asimovi "The Profession", Robert Silverbergi "The Desert of Stolen Dreams"). Ilmselgete õnnestumiste hulka kuuluvad esimesena muidugi Donald Kingsbury "The Moon Goddess and the Son" ning Larry Niveni "Flash Crowd" ja Phyllis Eisensteini "In the Western Traditionil" pole ka viga.
 
Välismaal ilmunud antoloogiatest rääkides kiputakse Eestis vahel kohalike autoritega võrdlema. Kui nüüd kärarikkad skandalistid ja muu infantiilse loominguga pööbel kõrvale jätta ja ikka kirjanikke vaadata, siis on taaskord rõõm tõdeda, et pole see asi meil nii hull midagi. Suur osa Indrek Hargla loomingust jääks selle antoloogia tugevamasse poolde. Siim Veskimees suudab ka elus mõne niisuguse teksti kirjutada. Meelis Friedenthali kohta ei tea öelda, sest tal on puhast ulmet nii vähe, aga võib-olla. Triinu Mereselt võib loota, Mann Loperilt vast ka. Ja võimalik, et veel kelleltki. Rea eesti autorite probleem pole mitte niivõrd loomingu vilets tase, vaid vähene hulk - mis on sotsiaalpoliitilist olukorda arvestades muidugi paratamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Majipoori maailma ühe varasema loona on see tüüpiline Silverberg, eraldiseisvana ei jäta aga erilist muljet.
 
Jutus iva ei puudu ja eelarvustajad on sellest üsna hästi kirjutanud. Siiski suubub see kõik keskpäraseks kriminulliks. Nagu teksti lõpus öeldud, sai peategelane aru, et on sattunud ajalooliste sündmuste tunnistajaks ning kindlasti oli keskset rolli mänginud vidinal oma eel- ja järellood (nagu JRRT sõrmusel ajaks, kui see Guglunki kätte sattunud oli), kuid kõrbeepisood ise on kesisevõitu.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulduste kohaselt olevat hiljuti väljend "diiplev soga" moodi läinud. Ma küll ei ole asjatundja ega oska arvata, mille kohta, aga see tükk siin tundub olevat tugev kandidaat.
 
Hea argument väitele, et mingi avaldamislävi peaks igal väljaandel ikka olema.
Teksti loeti eesti keeles

Sotsiaalse ulme meistri paljulubava algusega lugu. Uudse valitsuse poolt toetatud leiutisena on kasutusele võetud probleemilahendamise augud - koopad, kuhu võrdselt vabatahtlikest ning sundkorras võetutest moodustatud 16-liikmelised meeskonnad kinni pannakse, et nad erinevate probleemide üle mõtleksid ja lahendusi pakuksid. On nimelt ilmnenud, et sellised võhikutest koosnevad pundid vaatavad asjadele värskema pilguga ning tulevad lahenduste peale, mis professionaalidel kahe silma vahele jäävad. Muidugi ei ole nende asi tehnilise teostuse detailid - need jäävad endiselt ptoffidele - vaid üldised kontseptsioonid, mida võiks üritada.
 
Elu koopas on suhteliselt mugav - automaatsöökla, bassein jne. - aga lahkuda saab kogu meeskond üheskoos alles siis, kui kõrgemal pool otsustatakse, et nad on piisavalt probleeme lahendanud. Millal see juhtuda võiks, ei ole kellelgi ei alguses ega tegevuse käigus aimu. Samuti on eemaldatud kõik ajanäitajad ja üldse väljastpoolt lähtuvad mõjud; organiseeriva jõuna on siiski kaasatud kolm tehnilist töötajat, kes sündmusi enam-vähem normaalsuse sängis hoiavad.
 
Hästi alanud lugu raugeb aga ruttu ning sellest saab tavaline seebi- või tõsielusarja stiilis seletamine. Paks tüdruk põgeneb ja ronib torni otsa, et ennast ära tappa, sest on paks ja kole; keegi veenab ta alla tulema ja teatab, et mis sina ka koledast elust tead, minul on hoopiski vähk. Nojah.
 
Kirjutamistehniliselt on jutt muidugi tasemel, kuid ilmselgelt on selles liiga palju tegelasi. 16 ei suuda hallata ei autor ega lugeja.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin Stalkeri punkte andma ja tuttav autor jäi silma. Vaja muidugi vaadata, kuidas tal jutt jookseb.
 
Jutt jooksis seekord nii... rahuldavalt. Igavapoolselt, aga kõigiti rahuldavalt.
 
Aga see, kuhu välja jooksis, see ei ole rahuldav. Vilets on, mitte rahuldav. Sest et see on ulme ilma ulmeta. On võetud suvalises 19.-21. sajandi sõjas juhtuda võinud lugu, näpuotsaga butafooriat lisatud ning ulmejutuks kuulutatud. Sellised tekstid teevad žanrile häbi.
Teksti loeti eesti keeles

Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea ulmejutt ei peaks ennustama autosid, vaid liiklusummikut."
 
Kellele see klassikaline tsitaat õieti kuulub? Gernsbackile? Pohlile?
 
Igatahes kõnealune lühiromaan on selle nii täpseks illustratsiooniks, et hakka või arvama, et teos tsitaati silmas pidades kirjutatigi. Autode asemel on küll teleportatsioonikabiinid - needsamad, mis Vendade loominguski T-kabiinide nime all figureerivad. Vendadel nad muidugi lihtsalt toimisid nagu kõik asjad kommunistlikus ühiskonnas toimima peavad - tõrgeteta, probleemideta ja iseenesestmõistetavalt. Selleks, et kujutada, mida niisugune leiutis pärismaailmas tähendaks, peab ise pärismaailmas elama ka.
 
Hindes pole mingit kahtlust.
Teksti loeti inglise keeles

Järjekordne lapsik tekst eesti ulmes erandlikult infantiilse loominguga autorilt. Kommenteerida suurt midagi pole - tavapärane sellest allikast pärit ollus, ei etem ega kehvem kui eelmised (ja tõenäoliselt ka järgmised).
Teksti loeti eesti keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtub ka nii, et mulle täiesti tundmatu ja BAAS-is seni vaid ühe arvustuse pälvinud autor osutub meisterlikuks jutuvestjaks.
 
Žanri poolest peaks lühiromaan olema Young Adult, aga sellest hoolimata on tekstil suur hulk plusse. Esiteks muidugi on see lihtsalt hästi kirjutatud: tempo on paras, süžee pole igav, dialoogid on vaimukad, karakterid on hästi välja tulnud. Teiseks antakse kõik tulevikku puutuv edasi mööda minnes ja peaaegu märkamatult. Plika põgeneb 12-aastaselt kodust ja teeskleb edukalt täiskasvanut: niisiis füüsiline aktseleratsioon on kiirenenud. Omavahel saadetakse sundimatult e-kirjade taolisi asju; ei targutata aga kummagi üle. Kolmandaks, keskmine YA on vist tegevuses siivsam ja häbelikum (ei tea, pole spetsialist). Siit leiab näiteks ühe peategelase kaalutuses toimuva defloratsiooni, aga samas puudub tekstis täielikult märja unenäo element. Mind häirib väga, kui seksilobaga liiale minnakse, siin on aga kõik tasakaalus.
Teksti loeti inglise keeles