Kasutajainfo

Aleksandr Gromov

17.08.1959-

Teosed

· Aleksandr Gromov ·

Võtšislitel

(lühiromaan aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2000; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Arvestaja»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.

Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.

Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..

Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordselt on Avo juba kirjutanud arvustuse, millele (ja ka hinnangule) jääb minul vaid omaltpoolt alla kirjutada. Tõepoolest hea sulam "Kümnest väikesest neegrist" (ega asjata kurjategijaid alguses kümme ei ole) ja Jack Londoni kullaotsijast. Tõtt öelda, lugemise ajal ma ei üritanudki lõppu ette aimata, võitlus sool köitis kogu tähelepanu. Aga lõpp on valus.
Teksti loeti vene keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Olin sellele jutule eelnevaid arvustusi lugedes juba tükk aega hammast ihunud ja suur oli minu rahuldus, kui selle nüüd "Muumia" kaante vahelt avastasin. Lugu ise on muidugi väga hea.

7.06.2010: Pean tunnistama, et Raul Sulbi jutus on iva, aga samas ei annaks teose lõppu kuidagi meie maailmas niimoodi teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea. Selline kena olelusvõitluse kirjeldus,
" kiplinglik" , nagu Sulbi ütleks. Ehkki siin on seda rohkem kui üheski Kiplingi tekstis, mida olen lugema juhtunud.

Mis puutub ühetoonelisse soosmüttamisse, siis minu meelest oli see taotluslik. Kirjeldada tegevust võimalikult " reaalajas" , mitte kokku surudes.

Ega suurt muud öelda polegi, targad inimesed on enne mind kõik ära öelnud. Nüüd on ka vene keelt mitteoskaval kohalikul fännil võimalus mõista, et kes see Gromov siis on, kellest kõik räägivad. " Väikesest kosmoselaevast" ju mingit õiget maiku suhu ei saa. Lugege kõik, et oskaksite järgmisel aastal
" Stalkereid" hääletada!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on väga raske olla erapooletu, kui kogu loo lugemise vältel tulid pähe paralleelid Strugatskite teosega «Väljasõit rohelusse». Kuna mainitu kuulub mu igihaljasse lemmikkirjandusse, kui üldse saab nõnda nimetada mu jaoks peaaegu kultusliku sisu omandanud pullude ja spinnide säras veiklevasse lihvitud valguskera, siis otse loomulikult läbisin mõnuga ja kiirustamata kogumiku «Muumia» eelviimase teksti.

Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Märge: lugeda A. Gromovit. Rohkem. Mitu korda. Võibolla isegi õppida tiblade keel selgeks.. jeerum, kuhu ma küll olen langenud...

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see jutt üks väga suur klišee. Alates maailmast, mis on sama vaenulik nagu Harrisoni "Surmailm" ning lõpetades peategelasega, kes on väikestviisi üliinimene. Kõik need elemendid on ulmekirjanduses juba ammu olemas olnud ning autor on need ainult kokku kirjutanud. Väga hästi ja lahedalt sealjuures. Ometi muutus see soos trampimine natuke süütuks ning lõpp oli ka väga etteaimatav. Ootasin midagi võimsamat. See ei vähenda muidugi eriti teksti üleüldist väärtust. Kogumiku parim. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli hea. Vormilt küll vaid lihtne quest, sisult aga siiki midagi enamat. Samaaegselt jooksid silme ees pildid Sargasso soost ja mõlkusid mõtted inimlikkusest ning humanismist.

Oli ka kohti, mis eriti usutavatena ei tundunud, näiteks seksimine näljast nõrkenud inimeste vahel ekstreemsetes tingimustes. Midagi oli veel, aga see läks jutu lõpuks meelest.

Viite ei pane aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole eriti õnnelike lõppude pooldaja, kuid arvestades millest see seltskond läbi käis, siis ootasin (kuigi ei uskunud), et Erwini ja Christy pingutusi krooniks õnnelik lõpp. Neist mõlemist oli kahju. Ja väga vähe on tegelasi kes mind nõndaviisi kaasa elama paneks. Eks raskeid retki on teisteski juttudes, kuid see oli väga hästi kirja pandud. Aplodeerin :)
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimesele meeldib "Needuste allee", "Tigu nõlvakul", "Väljasõit rohelisse", "Robinson Cruseo", "Kärbeste jumal" ja veel nipet näpet, siis see on päris õige raamat lugemiseks. Ainuke ebaloomulik osa sellest jutust on autori suhtumine, et totalitaristlik rezhiim ja isikuvabaduse piiramine on niivõrd püsiv, et asumisele saadeut ei saa loota mõnele muule pääsemisvariandile: Näiteks et isikuvabadus piisavalt levind, et mõni seikleja satub saartele. Või näiteks, et poliitiline rezhiim muutub nii palju, et rakendatakse mingis vormis amnestiat. Ilmselt on siin viga autori enda kodumaas.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt võtabki selle teksti kokku üks peategelase jutu sekka poetatud lause.

Tarka egoisti peetakse altruistiks.

Teksti loeti eesti keeles

Tasandamaks lühiromaanile eespool laotud viitemerd, panen "kahe", kuigi lugu ehk vaieldavalt ka nõrka kolme vääriks. Lugesin seda 2006. aasta suvel antoloogiat "Muumia" Sirbi jaoks arvustades, nüüd sattus see lugu mingitel asjaoludel uuesti ette.

Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks nimetatud raamatu tugevamaid tekste, kuid selle probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides.

Sest tegelikult on kirjanik lühiromaani kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes.

Ehk siis on kristjansanderliku loogika järgi tegemist kõige kehvemat sorti ulmekirjandusega, tekstiga, mis lahendab probleemi ja jutustab lugu, mille tarbeks ulmelist keskkonda tegelikult vähimalgi määral vaja pole.

Jumal näeb, et mina pole selline lugeja, kes taolist asja sageli ära märgiks ja ennast sellest tihti häirida laseks, aga just selle teksti lugemisel, ma mäletan, lausa häiris ja segas nimetatud tõik mind korralikult.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles