Kasutajainfo

Aleksandr Gromov

17.08.1959-

Teosed

· Aleksandr Gromov ·

Võtšislitel

(lühiromaan aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2000; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Arvestaja»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.

Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.

Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..

Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordselt on Avo juba kirjutanud arvustuse, millele (ja ka hinnangule) jääb minul vaid omaltpoolt alla kirjutada. Tõepoolest hea sulam "Kümnest väikesest neegrist" (ega asjata kurjategijaid alguses kümme ei ole) ja Jack Londoni kullaotsijast. Tõtt öelda, lugemise ajal ma ei üritanudki lõppu ette aimata, võitlus sool köitis kogu tähelepanu. Aga lõpp on valus.
Teksti loeti vene keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Olin sellele jutule eelnevaid arvustusi lugedes juba tükk aega hammast ihunud ja suur oli minu rahuldus, kui selle nüüd "Muumia" kaante vahelt avastasin. Lugu ise on muidugi väga hea.

7.06.2010: Pean tunnistama, et Raul Sulbi jutus on iva, aga samas ei annaks teose lõppu kuidagi meie maailmas niimoodi teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea. Selline kena olelusvõitluse kirjeldus,
" kiplinglik" , nagu Sulbi ütleks. Ehkki siin on seda rohkem kui üheski Kiplingi tekstis, mida olen lugema juhtunud.

Mis puutub ühetoonelisse soosmüttamisse, siis minu meelest oli see taotluslik. Kirjeldada tegevust võimalikult " reaalajas" , mitte kokku surudes.

Ega suurt muud öelda polegi, targad inimesed on enne mind kõik ära öelnud. Nüüd on ka vene keelt mitteoskaval kohalikul fännil võimalus mõista, et kes see Gromov siis on, kellest kõik räägivad. " Väikesest kosmoselaevast" ju mingit õiget maiku suhu ei saa. Lugege kõik, et oskaksite järgmisel aastal
" Stalkereid" hääletada!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on väga raske olla erapooletu, kui kogu loo lugemise vältel tulid pähe paralleelid Strugatskite teosega «Väljasõit rohelusse». Kuna mainitu kuulub mu igihaljasse lemmikkirjandusse, kui üldse saab nõnda nimetada mu jaoks peaaegu kultusliku sisu omandanud pullude ja spinnide säras veiklevasse lihvitud valguskera, siis otse loomulikult läbisin mõnuga ja kiirustamata kogumiku «Muumia» eelviimase teksti.

Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Märge: lugeda A. Gromovit. Rohkem. Mitu korda. Võibolla isegi õppida tiblade keel selgeks.. jeerum, kuhu ma küll olen langenud...

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see jutt üks väga suur klišee. Alates maailmast, mis on sama vaenulik nagu Harrisoni "Surmailm" ning lõpetades peategelasega, kes on väikestviisi üliinimene. Kõik need elemendid on ulmekirjanduses juba ammu olemas olnud ning autor on need ainult kokku kirjutanud. Väga hästi ja lahedalt sealjuures. Ometi muutus see soos trampimine natuke süütuks ning lõpp oli ka väga etteaimatav. Ootasin midagi võimsamat. See ei vähenda muidugi eriti teksti üleüldist väärtust. Kogumiku parim. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli hea. Vormilt küll vaid lihtne quest, sisult aga siiki midagi enamat. Samaaegselt jooksid silme ees pildid Sargasso soost ja mõlkusid mõtted inimlikkusest ning humanismist.

Oli ka kohti, mis eriti usutavatena ei tundunud, näiteks seksimine näljast nõrkenud inimeste vahel ekstreemsetes tingimustes. Midagi oli veel, aga see läks jutu lõpuks meelest.

Viite ei pane aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole eriti õnnelike lõppude pooldaja, kuid arvestades millest see seltskond läbi käis, siis ootasin (kuigi ei uskunud), et Erwini ja Christy pingutusi krooniks õnnelik lõpp. Neist mõlemist oli kahju. Ja väga vähe on tegelasi kes mind nõndaviisi kaasa elama paneks. Eks raskeid retki on teisteski juttudes, kuid see oli väga hästi kirja pandud. Aplodeerin :)
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimesele meeldib "Needuste allee", "Tigu nõlvakul", "Väljasõit rohelisse", "Robinson Cruseo", "Kärbeste jumal" ja veel nipet näpet, siis see on päris õige raamat lugemiseks. Ainuke ebaloomulik osa sellest jutust on autori suhtumine, et totalitaristlik rezhiim ja isikuvabaduse piiramine on niivõrd püsiv, et asumisele saadeut ei saa loota mõnele muule pääsemisvariandile: Näiteks et isikuvabadus piisavalt levind, et mõni seikleja satub saartele. Või näiteks, et poliitiline rezhiim muutub nii palju, et rakendatakse mingis vormis amnestiat. Ilmselt on siin viga autori enda kodumaas.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt võtabki selle teksti kokku üks peategelase jutu sekka poetatud lause.

Tarka egoisti peetakse altruistiks.

Teksti loeti eesti keeles

Tasandamaks lühiromaanile eespool laotud viitemerd, panen "kahe", kuigi lugu ehk vaieldavalt ka nõrka kolme vääriks. Lugesin seda 2006. aasta suvel antoloogiat "Muumia" Sirbi jaoks arvustades, nüüd sattus see lugu mingitel asjaoludel uuesti ette.

Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks nimetatud raamatu tugevamaid tekste, kuid selle probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides.

Sest tegelikult on kirjanik lühiromaani kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes.

Ehk siis on kristjansanderliku loogika järgi tegemist kõige kehvemat sorti ulmekirjandusega, tekstiga, mis lahendab probleemi ja jutustab lugu, mille tarbeks ulmelist keskkonda tegelikult vähimalgi määral vaja pole.

Jumal näeb, et mina pole selline lugeja, kes taolist asja sageli ära märgiks ja ennast sellest tihti häirida laseks, aga just selle teksti lugemisel, ma mäletan, lausa häiris ja segas nimetatud tõik mind korralikult.

Teksti loeti eesti keeles
x
Krafinna de Kraax
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.


Õnneks või õnnetuseks on neid ratsionaalseid suhteliselt vähe. Õnneks, sest muidu kaoks naer ja nali ja kõik sellest johtuv. Õnnetuseks – inimesed oleksid ammu avastanud paralleeluniversiumite saladuse, kui lähtuks vaid kainest mõistuses. Aga inimesest teeb inimese just see nali või naljakus, mis laseb uskuda jaburusi. Miks mitte siis uskuda pronksjalgse Empedoklese teooriat

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?


Lühidalt on ses loos olemas kõik need komponendid, mis tõstavad Reidar Andersoni mu jaoks ühte ritta vägagi nimekate ulmekirjanikega. Ilma allahindluseta. Kui Reidar kirjutaks edasi samalaadseid "tooteid", ei näe ma mingit põhjust, et ta nimi ei peaks olema näiteks kasvõi suure jutustaja Indreku nime kõrval...
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.


Lugesin Meriniitude juttu "Tappa naer" vist oma kuu aega järjest. Pidin end sundima seda tegema. Nii halb ei saa olla ükski jutt,. mille Raul kogumikku pani. Aga oli... Asi lihtsalt ei edenenud. Lisaks häiris mind täiesti suvaline keelekasutus – ühes kohas on rahvalik, siis jälle kirjakeelne. Ja üleminekuid praktiliselt pole. Seda nii tegelaste kõnepruugis kui ka jutustamises. Tundub, nagu autorid poleks teksti ühtlustamisega üldse vaeva näinud. Üks kirjutab ühe jupi, teine teise. Ja need on erinevad.
Põhimõtteliselt võiks ju asi isegi nii töötada. Aga sel juhul peab olema väikegi põhjendus, miks nii on. Peale selle, et autorite arvates oli see kindlasti äge ja lahe. Paluks veidigi lugejatele mõtlemist.
Lisaks sellele olid tegelased samuti ebaloogilised. Ühes kohas väidetakse, et peategelane on vana ja kogenud, teises kohas aga on ta justkui juntsu, kes suurt midagi ei tea, ja siis jälle plõksab see vana ja kogenud tegelane tagasi. Kes käitub nagu boss ja kes teab kõike ja kõiki. Ning kohe seejärel antakse vastupidist infot. Saa siis aru, mis toimub.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Teksti loeti eesti keeles

"Sei tu bah?" – oled sa valmis?

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Kadri Pettai on maalinud huvitava pildi ühiskonnast ühiskonnas. Jah, pealtnäha fantastilise ja põrgulikult düstoopse, aga kui jutt läbi lugeda, kas see fantastika on ikka fantastika? Praegu, kui kirjutan seda pisikest arvamust, pole ma selles enam nii kindel. Alati on olnud ju nii, et ühiskond elab ühiskonnas ja nii edasi. Peaaegu lõpmatuseni. Raam ehk ümbritsev ühiskond saab kasu sellest, mis on seespool, ja ümbritsevat ühiskonda piiravad omakorda raamid, mis on määratletud pea samade parameetrite alusel.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirotari "Seeme" lugu on jutustatud ebausaldusväärselt. Peategelane ei ole see, kes ta on. Samas on ja just see, kes ta näib olevat. Paradoks?
Aga ei ole. Peategelane on minu jaoks usutav. Võib-olla liiga ideeline, samas on terve ühiskond maalitud ses võtmes, et keegi ju pidi olema ideeline. Midagi pidi muutuma. Mis sest, et ohvrite hinnaga. Ja muutuski.
Seeme oli pandud idanema. Samas, kas väike halb on sama hea kui suur halb? Mille vahel valida? Surmade või hävingu vahel. Need on küsimused, mille Kirotar viskab õhku. Ja see küsimus on nii suur, et seda pole inimkond lahendanud terve oma eksistentsi ajal. Niisiis tegeleb Kirotari jutt taaskord maailma parandamisega.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim jutt, ilma igasuguste mööndusteta. Oli sf-mumbo-jumbot (tegelikult, mida vähem, seda parem, aga mõne autori puhul vaatan läbi sõrmede), piinatud, aga aus ja hea kangelane, kange kaelaga.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi loos napib sära. Seda ilukirjanduslikku. Kõige hullem ei olegi, aga siiski – natuke masendav on lugeda, kui mõttes kogu aeg toimetad teksti – see sõna siit vahelt ära, see siia, see lause teistmoodi, seda pole üldse vaja...

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Teksti loeti eesti keeles

Terviklik jutt. Kaheldamatult üks parimatest terves kogumikus. Jagan ka seekod Kriku arusaamatust...

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Teksti loeti eesti keeles

Puhas võidulugu.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Teksti loeti eesti keeles

Soobel nagu Soobel ikka. Kärbid, katid, Vutid, Ninnud-Nunnud... Aga Soobel kõige positiivsemas võtmes.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss", mis näib kui fragment või peatükk ühest pikemast loost, kulgeb eepilise fäntasi aeglusega, samm-sammu haaval. Kohati piinarikka aeglusega, kohati üsna normaalselt. Kiiret pole kuhugi, maailm on lahti ja teed avatud. Ning sinu asi on kaasas käia. Kuigi, poole loo ajal avastasin, et uurin, mitu lehekülge on veel jäänud...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult tasub uskuda oma maitset. Ja žanrieelistusi. Muidu võib juhtuda, et satudki Sorokini "Opritšniku päeva" otsa, mis iseenesest pole üldse paha raamat, aga ei kõneta. Esiteks, kesse kuram on opritšnik? Selleks, et teada saada, tuleb kas raamat läbi lugeda või minna kergema vastupanu teed ja uurida Tarkadelt. Neilt, kes ei unusta.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Teksti loeti eesti keeles
9.2014

Teadmata, mida tähendab sõna "Shikasta", aga teades, et Doris Lessing ei ole mitte vähemat sorti kirjanik, kaugel sellest – mis sest, et Eestis on tal kummaline naistekaautori renomee – ja et tegu peaks olema ulmekaga, asusin lugema. Päris innukalt.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Teksti loeti eesti keeles

Jääskeläinen on minu jaoks tõusnud Soome ulme tipuks. See konkreetne jutt on väga hea stiiliga, väga hea kompaga, väga mõnusalt jutustatud.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud suurt mõtet. Ja veidi tüütu oli kah... aga noh, kuna asi on vist tõesti katsetus, siis tasuks edasi ikka rabeleda.
Nii hull see asi ka pole, et sulge nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles

Jubeigav. Algus venis nagu tatt, aga ühte ei saa ainult sellepärast, et lõpp hakkas jutu moodi välja nägema.
Aga noh, mulle ei lähegi sõjaline madin ega auastmete jama suurt väga korda, eriti kui see kestab lehekülgede kaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles