Kasutajainfo

Aleksandr Gromov

17.08.1959-

Teosed

· Aleksandr Gromov ·

Võtšislitel

(lühiromaan aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2000; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Arvestaja»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.

Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.

Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..

Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordselt on Avo juba kirjutanud arvustuse, millele (ja ka hinnangule) jääb minul vaid omaltpoolt alla kirjutada. Tõepoolest hea sulam "Kümnest väikesest neegrist" (ega asjata kurjategijaid alguses kümme ei ole) ja Jack Londoni kullaotsijast. Tõtt öelda, lugemise ajal ma ei üritanudki lõppu ette aimata, võitlus sool köitis kogu tähelepanu. Aga lõpp on valus.
Teksti loeti vene keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Olin sellele jutule eelnevaid arvustusi lugedes juba tükk aega hammast ihunud ja suur oli minu rahuldus, kui selle nüüd "Muumia" kaante vahelt avastasin. Lugu ise on muidugi väga hea.

7.06.2010: Pean tunnistama, et Raul Sulbi jutus on iva, aga samas ei annaks teose lõppu kuidagi meie maailmas niimoodi teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea. Selline kena olelusvõitluse kirjeldus,
" kiplinglik" , nagu Sulbi ütleks. Ehkki siin on seda rohkem kui üheski Kiplingi tekstis, mida olen lugema juhtunud.

Mis puutub ühetoonelisse soosmüttamisse, siis minu meelest oli see taotluslik. Kirjeldada tegevust võimalikult " reaalajas" , mitte kokku surudes.

Ega suurt muud öelda polegi, targad inimesed on enne mind kõik ära öelnud. Nüüd on ka vene keelt mitteoskaval kohalikul fännil võimalus mõista, et kes see Gromov siis on, kellest kõik räägivad. " Väikesest kosmoselaevast" ju mingit õiget maiku suhu ei saa. Lugege kõik, et oskaksite järgmisel aastal
" Stalkereid" hääletada!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on väga raske olla erapooletu, kui kogu loo lugemise vältel tulid pähe paralleelid Strugatskite teosega «Väljasõit rohelusse». Kuna mainitu kuulub mu igihaljasse lemmikkirjandusse, kui üldse saab nõnda nimetada mu jaoks peaaegu kultusliku sisu omandanud pullude ja spinnide säras veiklevasse lihvitud valguskera, siis otse loomulikult läbisin mõnuga ja kiirustamata kogumiku «Muumia» eelviimase teksti.

Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Märge: lugeda A. Gromovit. Rohkem. Mitu korda. Võibolla isegi õppida tiblade keel selgeks.. jeerum, kuhu ma küll olen langenud...

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see jutt üks väga suur klišee. Alates maailmast, mis on sama vaenulik nagu Harrisoni "Surmailm" ning lõpetades peategelasega, kes on väikestviisi üliinimene. Kõik need elemendid on ulmekirjanduses juba ammu olemas olnud ning autor on need ainult kokku kirjutanud. Väga hästi ja lahedalt sealjuures. Ometi muutus see soos trampimine natuke süütuks ning lõpp oli ka väga etteaimatav. Ootasin midagi võimsamat. See ei vähenda muidugi eriti teksti üleüldist väärtust. Kogumiku parim. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli hea. Vormilt küll vaid lihtne quest, sisult aga siiki midagi enamat. Samaaegselt jooksid silme ees pildid Sargasso soost ja mõlkusid mõtted inimlikkusest ning humanismist.

Oli ka kohti, mis eriti usutavatena ei tundunud, näiteks seksimine näljast nõrkenud inimeste vahel ekstreemsetes tingimustes. Midagi oli veel, aga see läks jutu lõpuks meelest.

Viite ei pane aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole eriti õnnelike lõppude pooldaja, kuid arvestades millest see seltskond läbi käis, siis ootasin (kuigi ei uskunud), et Erwini ja Christy pingutusi krooniks õnnelik lõpp. Neist mõlemist oli kahju. Ja väga vähe on tegelasi kes mind nõndaviisi kaasa elama paneks. Eks raskeid retki on teisteski juttudes, kuid see oli väga hästi kirja pandud. Aplodeerin :)
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimesele meeldib "Needuste allee", "Tigu nõlvakul", "Väljasõit rohelisse", "Robinson Cruseo", "Kärbeste jumal" ja veel nipet näpet, siis see on päris õige raamat lugemiseks. Ainuke ebaloomulik osa sellest jutust on autori suhtumine, et totalitaristlik rezhiim ja isikuvabaduse piiramine on niivõrd püsiv, et asumisele saadeut ei saa loota mõnele muule pääsemisvariandile: Näiteks et isikuvabadus piisavalt levind, et mõni seikleja satub saartele. Või näiteks, et poliitiline rezhiim muutub nii palju, et rakendatakse mingis vormis amnestiat. Ilmselt on siin viga autori enda kodumaas.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt võtabki selle teksti kokku üks peategelase jutu sekka poetatud lause.

Tarka egoisti peetakse altruistiks.

Teksti loeti eesti keeles

Tasandamaks lühiromaanile eespool laotud viitemerd, panen "kahe", kuigi lugu ehk vaieldavalt ka nõrka kolme vääriks. Lugesin seda 2006. aasta suvel antoloogiat "Muumia" Sirbi jaoks arvustades, nüüd sattus see lugu mingitel asjaoludel uuesti ette.

Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks nimetatud raamatu tugevamaid tekste, kuid selle probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides.

Sest tegelikult on kirjanik lühiromaani kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes.

Ehk siis on kristjansanderliku loogika järgi tegemist kõige kehvemat sorti ulmekirjandusega, tekstiga, mis lahendab probleemi ja jutustab lugu, mille tarbeks ulmelist keskkonda tegelikult vähimalgi määral vaja pole.

Jumal näeb, et mina pole selline lugeja, kes taolist asja sageli ära märgiks ja ennast sellest tihti häirida laseks, aga just selle teksti lugemisel, ma mäletan, lausa häiris ja segas nimetatud tõik mind korralikult.

Teksti loeti eesti keeles
x
Valge Vares
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Hinne pigem nelja ja viie vahel. Tugev paralleel Clark Ashton Smithiga - mitte ainult temaatika, vaid ka ebaühtluse poolest. Osa lugusid (nagu "Liane The Wayfarer") on tõelised pärlid, osa kannatab paraku konstrueerituse või lihtsalt ebaloogilisuse käes. Rohkem kui poole sajandi taguse klassika kohta ometi täiesti tasemel kogumik - ehk ka tõlkimist väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...

Teksti loeti eesti keeles

Käed tõstavad mässu oma peremehe vastu. Esialgu vaid kaks (peategelase vasak ja parem), kuid sündmuste edenedes leidub ka kaaslasi. Ja tundub, et iseseisvust oma peremeesorganismidest ihkavad teisedki organid...

Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...

Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan, et olen Turtledove`ilt seni lugenud vaid "Hammer and Anvil"it Videssose-sarjast ja saadud mulje osutus üpris eemaletõukavaks... Antud lühem vorm jätab autorist tunduvalt soodsama mulje. Kõrgeima hinde saamiseks napib lool minu jaoks küll teravust, aga igal juhul on tegu sümpaatse lugemistväärt palaga.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Tondijutt saksa üliõpilasest, kes satud 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni veriste sündmuste tunnistajaks. Noormees hakkab nägema pidevaid unenägusid haruldasest ilusast naisolevusest ja ennäe - ühel õhtul giljotiini juurest möödudes näeb ta tapalava trepil istumas just sedasama oma unelmate naist...

Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, mis juhtub üürilistega majas, mis on ehitatud mingi muistse kalmistu kohale. Muidu üsna traditsiooniline ja erilise särata, kuid üks ilus detail päris lõpus kallutab hinde siiski neljaks.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldivalt ebatraditsiooniline õudusjutt, mis algab humoristlikus (kohati lausa paroodialikus) võtmes, läheb edasi üpris karmiks (mitmed võikad detailid), kogub pinget klassikalise tondijutu vaimus ja kulmineerub ning lõpeb - kui mitte just omapäraselt, siis üllatavalt siiski. Sajanditaguste stiililiste iseärasuste eest küll üks hinne alla, kuid tubli neli igatahes. Benson on - vähemalt seni loetu põhjal - kvaliteedimärgiga kirjanik.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Oma aja - külm sõda - kontekstis vägagi vinge teos. Ega sisule nüüdki midagi ette heita ole. Ja tegevusvälja - inimorganismi - detailsed kirjeldused on vaimustavalt autentsed - Asimov käsitles ka oma ilukirjanduslikke teemasid tõsiteaduslikult. Pinge luuakse kohe alguses ja see tõuseb hüppeliselt, põnevust lisab spiooniromaanilik element, et kes seltskonnast siis ikkagi pahade käsilane on. Hinnet võtab maha ainult see pisike jamesbond, salaagent Grant, üsna värvitu ja ebaveenev kuju, ja tema sehkendamine kauni naisassistendi ümber, olgu allvepaadi akende taga parajasti süda, kops või aju. Ei pea, kurat, igasse ulmekasse ilmtingimata naistegelasi ja mingit armuliini sisse keevitama, et muidu äkki koduperenaised ei loe! Mõistlikud koduperenaised loevad ilma selletagi...

Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle vihmametsad, issand halasta... Poliitiliselt korrektne ja kuum teema, millega loodetakse ka jubekirjanduses loorbereid lõigata... Loorberi asemel on antud juhul küll kobruleht välja kukkunud. Et siis jälle pahad valged Brasiilias ürgmetsa raiumas ja aborigeene mürgitamas, ei jää viimastel muud üle, kui saadavad süüdioleva firma asjamehi külastama isehakanud shamaani, kellel taskus taltsas, kuid tapvalt mürgine ja teadusele senitundmatu ämmelgas elik tarantel...

Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...

Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.

Teksti loeti inglise keeles

Karm jutt. Seniilne - õigemini, seniilseks peetav - vanaproua, keda painavad koonduslaagri mälestused. Eriti kujutluspildid rottidest. Või kas need ongi kujutluspildid..?

Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.

Teksti loeti inglise keeles

Horror-fantasy. Kangelane satub vaenlaste eest põgenedes koopasse, kus tal tekib probleeme aardeotsijate jõugu ja müstiliste olevustega, kelle järele jutule on ka nimi pandud. Koledaid asju juhtub, aga lõpp on - vähemalt kangelase jaoks - õnnelik.

Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.

Teksti loeti inglise keeles

Kas see on mingi kild vendade mingist muust, põhjalikumalt läbi kirjutatud maailmast? Allusioonid tekivad küll «Raske on olla jumalaga», aga... Igatahes on laast iseseisva teosena kirjas ja sellisena üpris nõrguke. Keskaegsel võõrplaneedil on toimumas riigipööre ja võimult tõugatav isevalitseja põgeneb templisse, paluma abi jumalalt, kelle kuju elustub ülempreestri käepuudutuse peale ja kelle inglid on juba mõnda aega maa peal viibinud ning oma tulenooltega vaenlase horde tagasi tõrjuda aidanud... Intriig niisiis huvitav, teostus aga jääb kahjuks laastulikuks.

Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...

Teksti loeti vene keeles

Jutu tegevus toimub aastal 1813, tegevuskohaks Hispaania, kus ühe rannaküla juures heidab ankrusse inglaste luup ja üks maale läinud meestest saadetakse mägedesse, et viia salasõnum seal prantsuse vägede eest redutavate geriljade juhile. Mitmed kahtlased vihjed ja veidrad asjaolud aga panevad missiooni koordineeriva ohvitseri Edgar Byrne`i kahtlema, kas teele saadetud mees ikka eluga tagasi jõuab. Sellepärast asub ta kaaslase kannul ka ise teele ja jõuab öö hakul kohta, mida üks külaelanikest on maininud kurjakõlalise nimega «Kahe nõia kõrts»...

Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...

Teksti loeti inglise keeles

Vaga vesi, sügav põhi, võiks öelda lühikokkuvõtteks. Jah, sügavust on selles tekstis tõesti, on tundeid, veenvat sisseelamist... Aga selle sügavusega kaasnev vagurus on minu jaoks natuke liiga suur. Võiks olla siiski dünaamilisem! Ma ei mõtle muidugi sellist plakatlikku rabelemist nagu noore Silverbergi ühes esimestest romaanidest Invaders from Earth, kuid tegevuslikku pinget jäi siiski väheks. Eks Silverberg olegi muidugi suuresti selline mõtisklev ja rahulik kirjanik, aga paraku ei kuulu ta mu lemmikute hulka ja ka see - küll väga hästi kirjutatud - lühiromaan ei suutnud minu hoiakut kõigutada...
Teksti loeti inglise keeles

Ameerikas korduvalt kultusraamatute mitteametlikesse nimekirjadesse kantud romaan, millel seost ulmega nii palju, et kui mingid tüübid panevad tee ääres püsti tasulise lõbustuskoha, mille atraktsiooniks on Jeesus Kristuse maised säilmed, siis eks see üks üsna speculative fiction ole ikka küll...

Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...

Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku, kus jutt ilmunud, parim lugu! Vormilt pretensioonitu, kuid sisult bulgakovlik. Kujutan ette, millise laia muhelusega Woland & Co vend Rusi kloostris müttamist jälginud oleksid...

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury (kes on kirjutanud sellele kogumikule eessõna) ja Charles Beaumont olid sõbrad. Charles hakkas kirjutama hiljem kui Ray ja temast tuli üks pisike Bradbury. Ja ma ei usu hästi, et temast oleks midagi rohkemat saanudki, ehkki ta suri juba aastal 1967 ja vana Ray on siiani elus.

The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.

Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.

Teksti loeti inglise keeles

Tuli jälle üle hulga aja tuju ketserlusega tegelda ja võrrelda (kuigivõrd) nimeka an-am autori juttu Lew R. Bergi loominguga... Ühiseid nimetajaid leidub mitu: esiplaanil on puhas action, lõpp jääb nö. õhku rippuma ja - mis antud juhul olulisim - siingi on autor oma tegelaskujudest (olgugi peategelane minavormis) distantseerunud, kasutades neid peamiselt vaid tegevuse arendamise vahenditena ega üritagi neid insightida ja lugejat neile kuidagi kaasa elama panna. Ja kas see, et Reynoldsi kirjutamislaad tundub mulle nimme distantseerituna ning omaenda tegelaste suhtes kergelt üleoleva-ironiseerivana, annab Bergiga võrreldes mingi lisaväärtuse..?

Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.

Teksti loeti eesti keeles