Kasutajainfo

Aleksandr Gromov

17.08.1959-

Teosed

· Aleksandr Gromov ·

Võtšislitel

(lühiromaan aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2000; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Arvestaja»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.

Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.

Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..

Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordselt on Avo juba kirjutanud arvustuse, millele (ja ka hinnangule) jääb minul vaid omaltpoolt alla kirjutada. Tõepoolest hea sulam "Kümnest väikesest neegrist" (ega asjata kurjategijaid alguses kümme ei ole) ja Jack Londoni kullaotsijast. Tõtt öelda, lugemise ajal ma ei üritanudki lõppu ette aimata, võitlus sool köitis kogu tähelepanu. Aga lõpp on valus.
Teksti loeti vene keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Olin sellele jutule eelnevaid arvustusi lugedes juba tükk aega hammast ihunud ja suur oli minu rahuldus, kui selle nüüd "Muumia" kaante vahelt avastasin. Lugu ise on muidugi väga hea.

7.06.2010: Pean tunnistama, et Raul Sulbi jutus on iva, aga samas ei annaks teose lõppu kuidagi meie maailmas niimoodi teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea. Selline kena olelusvõitluse kirjeldus,
" kiplinglik" , nagu Sulbi ütleks. Ehkki siin on seda rohkem kui üheski Kiplingi tekstis, mida olen lugema juhtunud.

Mis puutub ühetoonelisse soosmüttamisse, siis minu meelest oli see taotluslik. Kirjeldada tegevust võimalikult " reaalajas" , mitte kokku surudes.

Ega suurt muud öelda polegi, targad inimesed on enne mind kõik ära öelnud. Nüüd on ka vene keelt mitteoskaval kohalikul fännil võimalus mõista, et kes see Gromov siis on, kellest kõik räägivad. " Väikesest kosmoselaevast" ju mingit õiget maiku suhu ei saa. Lugege kõik, et oskaksite järgmisel aastal
" Stalkereid" hääletada!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on väga raske olla erapooletu, kui kogu loo lugemise vältel tulid pähe paralleelid Strugatskite teosega «Väljasõit rohelusse». Kuna mainitu kuulub mu igihaljasse lemmikkirjandusse, kui üldse saab nõnda nimetada mu jaoks peaaegu kultusliku sisu omandanud pullude ja spinnide säras veiklevasse lihvitud valguskera, siis otse loomulikult läbisin mõnuga ja kiirustamata kogumiku «Muumia» eelviimase teksti.

Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Märge: lugeda A. Gromovit. Rohkem. Mitu korda. Võibolla isegi õppida tiblade keel selgeks.. jeerum, kuhu ma küll olen langenud...

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see jutt üks väga suur klišee. Alates maailmast, mis on sama vaenulik nagu Harrisoni "Surmailm" ning lõpetades peategelasega, kes on väikestviisi üliinimene. Kõik need elemendid on ulmekirjanduses juba ammu olemas olnud ning autor on need ainult kokku kirjutanud. Väga hästi ja lahedalt sealjuures. Ometi muutus see soos trampimine natuke süütuks ning lõpp oli ka väga etteaimatav. Ootasin midagi võimsamat. See ei vähenda muidugi eriti teksti üleüldist väärtust. Kogumiku parim. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli hea. Vormilt küll vaid lihtne quest, sisult aga siiki midagi enamat. Samaaegselt jooksid silme ees pildid Sargasso soost ja mõlkusid mõtted inimlikkusest ning humanismist.

Oli ka kohti, mis eriti usutavatena ei tundunud, näiteks seksimine näljast nõrkenud inimeste vahel ekstreemsetes tingimustes. Midagi oli veel, aga see läks jutu lõpuks meelest.

Viite ei pane aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole eriti õnnelike lõppude pooldaja, kuid arvestades millest see seltskond läbi käis, siis ootasin (kuigi ei uskunud), et Erwini ja Christy pingutusi krooniks õnnelik lõpp. Neist mõlemist oli kahju. Ja väga vähe on tegelasi kes mind nõndaviisi kaasa elama paneks. Eks raskeid retki on teisteski juttudes, kuid see oli väga hästi kirja pandud. Aplodeerin :)
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimesele meeldib "Needuste allee", "Tigu nõlvakul", "Väljasõit rohelisse", "Robinson Cruseo", "Kärbeste jumal" ja veel nipet näpet, siis see on päris õige raamat lugemiseks. Ainuke ebaloomulik osa sellest jutust on autori suhtumine, et totalitaristlik rezhiim ja isikuvabaduse piiramine on niivõrd püsiv, et asumisele saadeut ei saa loota mõnele muule pääsemisvariandile: Näiteks et isikuvabadus piisavalt levind, et mõni seikleja satub saartele. Või näiteks, et poliitiline rezhiim muutub nii palju, et rakendatakse mingis vormis amnestiat. Ilmselt on siin viga autori enda kodumaas.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt võtabki selle teksti kokku üks peategelase jutu sekka poetatud lause.

Tarka egoisti peetakse altruistiks.

Teksti loeti eesti keeles

Tasandamaks lühiromaanile eespool laotud viitemerd, panen "kahe", kuigi lugu ehk vaieldavalt ka nõrka kolme vääriks. Lugesin seda 2006. aasta suvel antoloogiat "Muumia" Sirbi jaoks arvustades, nüüd sattus see lugu mingitel asjaoludel uuesti ette.

Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks nimetatud raamatu tugevamaid tekste, kuid selle probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides.

Sest tegelikult on kirjanik lühiromaani kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes.

Ehk siis on kristjansanderliku loogika järgi tegemist kõige kehvemat sorti ulmekirjandusega, tekstiga, mis lahendab probleemi ja jutustab lugu, mille tarbeks ulmelist keskkonda tegelikult vähimalgi määral vaja pole.

Jumal näeb, et mina pole selline lugeja, kes taolist asja sageli ära märgiks ja ennast sellest tihti häirida laseks, aga just selle teksti lugemisel, ma mäletan, lausa häiris ja segas nimetatud tõik mind korralikult.

Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles