Kasutajainfo

Aleksandr Gromov

17.08.1959-

Teosed

· Aleksandr Gromov ·

Võtšislitel

(lühiromaan aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2000; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Arvestaja»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.

Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.

Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..

Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordselt on Avo juba kirjutanud arvustuse, millele (ja ka hinnangule) jääb minul vaid omaltpoolt alla kirjutada. Tõepoolest hea sulam "Kümnest väikesest neegrist" (ega asjata kurjategijaid alguses kümme ei ole) ja Jack Londoni kullaotsijast. Tõtt öelda, lugemise ajal ma ei üritanudki lõppu ette aimata, võitlus sool köitis kogu tähelepanu. Aga lõpp on valus.
Teksti loeti vene keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Olin sellele jutule eelnevaid arvustusi lugedes juba tükk aega hammast ihunud ja suur oli minu rahuldus, kui selle nüüd "Muumia" kaante vahelt avastasin. Lugu ise on muidugi väga hea.

7.06.2010: Pean tunnistama, et Raul Sulbi jutus on iva, aga samas ei annaks teose lõppu kuidagi meie maailmas niimoodi teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea. Selline kena olelusvõitluse kirjeldus,
" kiplinglik" , nagu Sulbi ütleks. Ehkki siin on seda rohkem kui üheski Kiplingi tekstis, mida olen lugema juhtunud.

Mis puutub ühetoonelisse soosmüttamisse, siis minu meelest oli see taotluslik. Kirjeldada tegevust võimalikult " reaalajas" , mitte kokku surudes.

Ega suurt muud öelda polegi, targad inimesed on enne mind kõik ära öelnud. Nüüd on ka vene keelt mitteoskaval kohalikul fännil võimalus mõista, et kes see Gromov siis on, kellest kõik räägivad. " Väikesest kosmoselaevast" ju mingit õiget maiku suhu ei saa. Lugege kõik, et oskaksite järgmisel aastal
" Stalkereid" hääletada!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on väga raske olla erapooletu, kui kogu loo lugemise vältel tulid pähe paralleelid Strugatskite teosega «Väljasõit rohelusse». Kuna mainitu kuulub mu igihaljasse lemmikkirjandusse, kui üldse saab nõnda nimetada mu jaoks peaaegu kultusliku sisu omandanud pullude ja spinnide säras veiklevasse lihvitud valguskera, siis otse loomulikult läbisin mõnuga ja kiirustamata kogumiku «Muumia» eelviimase teksti.

Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Märge: lugeda A. Gromovit. Rohkem. Mitu korda. Võibolla isegi õppida tiblade keel selgeks.. jeerum, kuhu ma küll olen langenud...

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on see jutt üks väga suur klišee. Alates maailmast, mis on sama vaenulik nagu Harrisoni "Surmailm" ning lõpetades peategelasega, kes on väikestviisi üliinimene. Kõik need elemendid on ulmekirjanduses juba ammu olemas olnud ning autor on need ainult kokku kirjutanud. Väga hästi ja lahedalt sealjuures. Ometi muutus see soos trampimine natuke süütuks ning lõpp oli ka väga etteaimatav. Ootasin midagi võimsamat. See ei vähenda muidugi eriti teksti üleüldist väärtust. Kogumiku parim. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli hea. Vormilt küll vaid lihtne quest, sisult aga siiki midagi enamat. Samaaegselt jooksid silme ees pildid Sargasso soost ja mõlkusid mõtted inimlikkusest ning humanismist.

Oli ka kohti, mis eriti usutavatena ei tundunud, näiteks seksimine näljast nõrkenud inimeste vahel ekstreemsetes tingimustes. Midagi oli veel, aga see läks jutu lõpuks meelest.

Viite ei pane aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole eriti õnnelike lõppude pooldaja, kuid arvestades millest see seltskond läbi käis, siis ootasin (kuigi ei uskunud), et Erwini ja Christy pingutusi krooniks õnnelik lõpp. Neist mõlemist oli kahju. Ja väga vähe on tegelasi kes mind nõndaviisi kaasa elama paneks. Eks raskeid retki on teisteski juttudes, kuid see oli väga hästi kirja pandud. Aplodeerin :)
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimesele meeldib "Needuste allee", "Tigu nõlvakul", "Väljasõit rohelisse", "Robinson Cruseo", "Kärbeste jumal" ja veel nipet näpet, siis see on päris õige raamat lugemiseks. Ainuke ebaloomulik osa sellest jutust on autori suhtumine, et totalitaristlik rezhiim ja isikuvabaduse piiramine on niivõrd püsiv, et asumisele saadeut ei saa loota mõnele muule pääsemisvariandile: Näiteks et isikuvabadus piisavalt levind, et mõni seikleja satub saartele. Või näiteks, et poliitiline rezhiim muutub nii palju, et rakendatakse mingis vormis amnestiat. Ilmselt on siin viga autori enda kodumaas.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige täpsemalt võtabki selle teksti kokku üks peategelase jutu sekka poetatud lause.

Tarka egoisti peetakse altruistiks.

Teksti loeti eesti keeles

Tasandamaks lühiromaanile eespool laotud viitemerd, panen "kahe", kuigi lugu ehk vaieldavalt ka nõrka kolme vääriks. Lugesin seda 2006. aasta suvel antoloogiat "Muumia" Sirbi jaoks arvustades, nüüd sattus see lugu mingitel asjaoludel uuesti ette.

Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks nimetatud raamatu tugevamaid tekste, kuid selle probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides.

Sest tegelikult on kirjanik lühiromaani kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes.

Ehk siis on kristjansanderliku loogika järgi tegemist kõige kehvemat sorti ulmekirjandusega, tekstiga, mis lahendab probleemi ja jutustab lugu, mille tarbeks ulmelist keskkonda tegelikult vähimalgi määral vaja pole.

Jumal näeb, et mina pole selline lugeja, kes taolist asja sageli ära märgiks ja ennast sellest tihti häirida laseks, aga just selle teksti lugemisel, ma mäletan, lausa häiris ja segas nimetatud tõik mind korralikult.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Seekord võitleb leegion Valrus siis Masinate maailmas. Raamatu ainus miinus on, et noist masinatest räägitakse üsna vähe. Neid muidugi rapitakse veidi ja nemadki tapavad inimesi - peamiselt küll inimeste seljast töödeldud metalli õgides - mis sa hing ikka vaenuliku atmosfääriga planeedil ilma kaitsekostüümita teed, eks tuleb surra. 
Aga muidu läheb seeria minu meelest aina paremaks. Peategelane areneb, üha enam ilmub põnevaid kõrvaltegelasi. Tähtedevaheline poliitika muutub üha keerulisemaks. Mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukad tulevad ja teevad asja eest teist taga esiteks kerge vaippommituse ja siis külvavad Maa üle ka bioterminaatoriga, mis hävitab kõik elava. Siiski suudab mõni miljon inimest kes on asustatud paikadest eemal nagu näiteks allveelaevades, arktikas vms kohtades, ellu jääda. Keegi ei saa aru, miks see vajalik oli, sest elama ei kavatse tulnukad siia jääda.
Meie peategelane on suht äkilise meelelaadiga noormees, kes, nähes tulnukate laeva maandumas, ründab neid, sest ega elulootust niikuinii ei ole. Ja satub koos sõbraga tulnukate laeva. Ja siis läheb lahti kosmiline madin, kus inimestest üritatakse luua supersõdureid, kes peavad sõdima ühtede tulnukate poolt ja teiste vastu, olles ise orja seisuses.
Selline natuke naiivse algusega, kuid väga süngeks arenev kosmiline sõjaromaan. Heppner ei ole tegelaste kujutamisel just eriti tugev, kuid vägevad mastaapsed sündmused, korralik kosmosesõda ja sünge tulevik kaalub selle kõik üles. 
Teksti loeti inglise keeles

Maailm, kus tegutsevad koos kõrgtehnoloogia ja maagia. Neil, kes on võimelised maagiat kasutama on kõrgklassis ja mida väiksemad on oskused, seda allapoole ka sotsiaalne staatus kukub.
Peategelanna Neve Marchi ema on irkaanlaste (putukamoodi elukad) poolt sõjaohvrina vägistatud ja selle tulemusena on Neve nahk kohati imelikult kitiinine. Arvatakse, et sellised ei ole maagiaks võimelised ja seepärast on tema ainus võimalus kuskil karjääri teha, kaitsejõududes kahurilihana. Ühel ülesandel satub ta aga ebatavaliste, ohtlike ja reetlike sündmuste keerisesse. 
Ma ütleks, et suhteid ja intriige ning tulistamist ja madinat on selles romaanis just võrdselt, nii et peaks sobima mõnuga lugeda ka naislugejaile. Mulle väga meeldis see veidi omapärane maagia, mis selles maailmas oli. Tehnoloogia ja maagia loomulik segu tegi selle maailma minu jaoks eriti huvitavaks.
Lisaks vahvad tegelased, huvitav maailm, mõnusad seiklused. 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Jon Hawkins ja ta meeskond said eelmises osas omale hiiglasliku tehisintelligentsi juhitava tähelaeva. Nüüd kõpitsevad nad seda tasapisi üles, et valmistuda võõr-AI võimalikuks järgmiseks sissetungiks. Aga ohoo - selgub, et enne hukku oskas AI endast varukoopia maha jätta ja see ehitab Päikesesüsteemi äärealal endale uut laevastikku. Mis muud, kui tuleb plasmakahurid kuumaks kütta ja kihutada taas inimkonda päästma. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et inimkond ise eesotsas kommunistliku Maaga üritab tal vaipa, õigemini superlaeva alt ära tõmmata. Sõda kahel rindel ja kosmilises mastaabis. 
Tase pole kehvem, kui eelmises osas. Ehk siis - kõrgkirjandus just ei ole, aga see-eest madinat ja ulmet on kõriauguni. Mina olen rahul ja järg ka juba ostetud. :)
Teksti loeti inglise keeles

Kosmosejaamas Horus käib madin häkkerite ja supersõdurite vahel. Endine merejalaväelane, nüüd kosmosekorporatsiooni New Origins sõdur hüüdnimega Stealth, on mures, et koos superiks saamisega kadusid tal mälestused varasemast elust. Aeg-ajalt on tal mingeid mälusähvatusi nagu oleks tal kunagi olnud naine. Alice, tema naine, otsib samal ajal vastuseid, kuhu kadus tema mees, kes läks kosmosesse head palka teenima. Osava arvutispetsina smugeldab ta end kosmosejaama ja avastab, et seal käib halastamatu sõda kahe grupi vahel, mille eri pooltel sõdivad nüüd ka tema ja ta kadunud abikaasa.
Väga vahva, üübertehnikaga varustatud ja geneetiliselt ülespumbatud tegelastega madin. Möllu, häkkimisi, lahinguid, verd ja plahvatusi terve hiiglasliku kosmosejaama jagu.
Teksti loeti inglise keeles

Maa laevastik madistab mingil võõral planeedil. Esiplaanil on Black Scull nimelise mehhaniseeritud jalaväerühma siseelu ja heitlused. Hästi edasi antud mil-sf. Lõpp oli liiga järsk, ilmselt seepärast, et see on sarja esimene osa. Aga intrigeeris ja loeks järge küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hoogne ja vahva lugu. Sissejuhatus ehk tõesti veidi venib ja selle sidumine põhitegevusega oleks andnud loole juurde aga ulmebutafooria, head ideed ja punk on mulle alati meeldinud ja siin loos on need kolm kenasti kokku köidetud. Tubli! Nii hoida ja edasi tähtede poole :D
Teksti loeti eesti keeles

Tulnukad tulevad, korjavad Maalt hunniku inimesi ja treenivad neid kosmosesõduriteks. Sõdalasi on neil vaja selleks, et hakata vastu kuskilt Linnutee keskmest kord tuhande aasta järel ilmuvate Impeeriumlastele, kes pealtnäha põhjustea tapavad maha kõik, kes ette jäävad.
 
Algus on ehk veidi veniv, kuid muidu igati vahva raamat. Larsoni peategelased, ma vaatan on enamus sellised "teen, mis tahan" rebel tüübid ja naisi murravad nad nagu loogu. Siin ongi kõvasti nii seksi, kui vägivalda eri liikide vahel. Mis selle maailma huvitavaks teeb, on erinevatest tulnukate puntidest kokku klopsitud vastuhakuarmee ülesehitus ja toimimisprintsiibid. Veider ja ebaratsionaalne paiguti ja pead raputama panev ja lugejale mõnus vaheldus. Tegemist sarja avateosega.
Teksti loeti inglise keeles

Maa vallutab järjest teisi, meie päikesesüsteemide planeetide ümber olevaid iseseisvaid riike. Ootamatult ilmub aga kosmosesügavusest tulnukate laev, mis tundub võitmatu ja keerab kõik plaanid kõigil kummuli. Peategelaseks, kes pahadega sõdima hakkab, on Maa-vastaste palgasõdurite rügemendi viimane ellu jäänud ohvitser ja tema mehed-naised.
 
Möllu on. Kosmost on kõvasti - kogu tegevus toimub avakosmoses. Vahvaid tegelasi on nagu ka. Üle kolme tärni ei tahaks anda, sest vahepeal tundus sisu nõks liiga usutamatuid pöördeid võtvat. Ehk oleks neid isegi uskunud, kui tegelaste motivatsioone oleks paremini lahti kirjutatud, mitte ainult moka otsast mainitud. Lugesin siiski huviga, sest juba raamatut kätte võttes eeldasin, et see pole hard SF vaid kosmosemärul. Aga see on siiski tugevate hard-SF elementidega teos, igaks juhuks mainin.  Kosmosemärulit ma eeldasin, seda ka sain. Tegemist on sarja avaromaaniga, siis oli piisavalt hea, et loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üks arvutimänge armastav noormees, kes on alles 24 aastat vana, avastab,et peab tööle minema. See kohutav sündmus tuleneb sellest, et ta ema kaotab töö ja isa palgast ei piisa kolme inimese ülalpidamiseks. Kuna noormees ei oska suurt midagi peale tulistamismängude, siis läheb ta viimaks ennast muude võimaluste puudumisel pakkuma kosmiliste palgasõdurite erinevatesse kompaniisse. Sealgi teda eriti keegi ei taha, kuid patuga pooleks saab viimaks end kirja. 
Noormees avastab, et pärissõda ei ole päris see, mis arvutimängud. Tegelt kohe üldse mitte see. Võrdlus on eriti hea selle poolest, et ta satub sõdima päriselt samale planeedile, kus ta on ka mingi mängu läbinud. 
Kokkuvõtteks - lobe lugemine, palju kiiret märulit, tulistamist, dinosaurus-tulnukaid, macho-mehest peategelane, ootamatud süžeepöörded. Üldiselt mulle meeldis, võtan kindlasti ka järjed ette. Läheb samasse kategooriasse Skalzy "Vanamehe sõjaga", kellele meeldis too, võib ka Larsoni raamatu ette võtta.
Miks viite tärni ei saanud: Kiirelt kirjutatud ja kiirelt loetav mis tähendab, et üldiselt peab ühe silma mingite asjade koha pealt kinni hoidma ja ütlema enesele, et see ei ole hard sf, see on kosmosemärul, see ei pea nii detailne ja loogiline olema. Aga noh, vahepeal siiski tahaks :D siis saaks viie kätte.
A miks neli tärni väärt oli? Larson oskab kirjutada nii, et tühja juttu üldiselt ei ole. Räägitakse asjast, tehakse asju ja need asjad on loo seisukohalt olulised ja minu jaoks huvitavad. Väga huvitav näiteks oli see, mis on ka kaasaja lääne sõdades oluline: Reeglid, mille järgi sõdida.  Kui palgasõdurite lepingus on kirjas, et õhujõude ei kasuta, siis õhujõude ei kasuta ja see muudab sõdimise tegelaste jaoks keerulisemaks. Tehnikat ja vahendeid nagu on, aga kasutada ei tohi. 
Teksti loeti inglise keeles

Kosmiline orjakaubandus ja eetilised probleemid.
Täitsa olen nõus, et esikohavääriline lugu, nii oma teema ja selle lahenduse poolest. Mulle meeldis. A laused võiks teinekord veidi siledamad olla :D See kergendaks tublisti lugemist. Eriti dialoog oli veidi kuiv ja nurgeline. 
Teksti loeti eesti keeles

Sisu: 
Inimkond on end suures sõjas hävitanud. uus inimkond, mis milleenium hiljem taas kosmosetsivilisatsiooniks tõuseb peab Maalt lahkuma, sest eelmisest hävingust jäänud mürgid hakkavad jääaja alt välja sulama ja elu Maal muutub võimatuks. Minnakse siis sinna, kus tähekaartide alusel peaks olema lähim maasarnastatud planeet. Kohale jõudes selgub aga, et selle on üle võtnud üks teine rass.
Tegelt paneks hindeks kolm ja pool, sest veerand raamatut  - esimesed peatükid intelligentsete ämblike elust sinnamaani kus nad kosmosesse jõudsid, oli igav. Liiga Maa ajaloo kopeerimine, oleks tahtnud midagi võõrikumat. Aga need osad, kus inimesed kosmoses rallisid olid huvitavad ja vedasid mind romaani lõpuni kaasa.
Piisavalt kosmost, transhumanismi, masinaid ja ulmelist värki.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sissejuhatus oli peletavalt kliseelik naistekas, väljajuhatuse peatükk igav. Raamat ise väga hea ja põnev lugemine. Kõike mõnusat sisaldav korralik fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on vahva. Tore oli leida viidet jutule Paksu Daami kohta, mida ma olin lugenud just vahetult enne romaaniga alustamist (ja mis on väga hea lugu). Seiklused olid ka täitsa okeid, aga nende esitamise kallal tahaks norida. Eriti algusepoole läks lugu kuidagi liiga lobedalt. Paljud olulised kohad, mis oleks loole müstilisust ja värvi ja emotsionaalseid hetki andnud, lasi autor kuidagi lihtsalt üle. Nagu näiteks see, kui nad jäid maa alla tulnukalinna lõksu. Pime, hiiglaslik kivikompleks, uitavad seal ei tea kui kaua ringi. Võiks ju atmosfääri luua: Äkki on kuskil nurga taga koll, äkki eksime ära, oo, kuidas tühjad käigud kajavad õõvastavalt. Kõik sellised kirjeldused jättis autor püüdlikult vahele. Suhtumine oli rohkem, et näe, kolasime seal siis ringi ja kõht kiskus tühjaks, aga ennäe, leidsime mingi toreda viguriga ruumi.
Lõpp, kus need kloonid ja Aleks mängu tuli, meeldis ka mulle tublisti. Seal hakkas lugu hoopis enam elama ja sai tegelasele kaasa elada ja imelise maailma imede üle imestada :D
Ahjaa, see, et peategelane pidevalt kinni võeti, hakkas küll vahepeal vihale ajama. Oleks tahtnud talle öelda, et - no mees, mine ometi trenni kuhugi või midagi, kui sa nii ohtlikku elu elad, saa märulikangelaseks, ära ole mömm :P
Teksti loeti eesti keeles