Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Way Station

(romaan aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Magazine» 1963; juuni - august [pealkirjaga «Here Gather the Stars»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Vahejaam»
Tallinn «Tänapäev» 2004 (42)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
10
4
0
0
Keskmine hinne
4.379
Arvustused (29)

Romaani "Vahejaam" on sageli nimetatud CDSi parimaks. Anyway sai ta parima romaanina ameerika fännide aastaauhinna "Hugo". Romaani peategelane on Ameerika Kodusõjast osavõtnu, kes raamatu sündmustiku käivitumise hetkeks on elanud c.125 aastaseks. Sellega on ta ka pälvinud CIA tähelepanu. Tegelikkus on veelgi komplitseeritum Enoch Wallace (nimi võib vale olla, lugesin vene keeles), on Galaktikalise Sõprusühenduse transpordijaama hooldaja. Sihuke vaikne ja diskreetne filosofeeriv töömees, kuulsus kellest on saja aastaga üsna kaugele kosmosesse levinud ning sestap on see Maal asuv vahejaam üsna populaarne. Kõik oleks endiselt kena ja rahulik, aga CIA aktiivne huvi on tekitamas mitmeid pingeid... Oeh, ei tahagi rohkem rääkida, pole sügavat mõtet, siis tuleks kogu romaani sisu juba ümber jutustada. Soovituseks ütleks, et eesti keeles ilmunud Simaki romaanidest, meenutab "Vahejaam" kõige rohkem "Härjapõlvlaste kaitseala". Mitte süzheelt, pigem just kirjutamislaadilt: sihuke rahulikult voolav ja samas üsna pingeline ning põnev. "Härjapõlvlaste" huumori asemel on selles romaanis ülevus ning selle sõna parimas tähenduses. Lummav on ka see, kuidas Simak otsekui läbisegi ja juhuslikult viib lugejat kurssi varasemate sündmustega... Ka on võrratud igasuguste erinevate kosmiliste rasside kirjeldused. Üsna mõtlikuks teevad lugemisel peatükid ülelüldise sõja lävel seisvast Maast... ning vastuoludesse vajuvast Galaktikast. Ja loomulikult Talisman - Galaktika Püha Artefakt. Soovituseks võiks öelda, et tegu oleks justkui jutustuse "Suur eesõu" (ek. antoloogias "Lilled Algernonile") teemade edasiarendusega. Aga siin pole see lihtsalt jutustuse romaaniks venitamine, pigem tundis autor, et midagi jäi ütlemata ning kirjutas uue teksti, mis on teiste tegelastega ning täiesti omaette seisev. Teema on üsna sama: lihtne ja tavaline inimene, kui Maa värav ja läbipääsuluba Kosmosesse. Noh, kui aus olla, siis esineb seesama mõte väga paljudes Simaki tekstides. Selles romaanis on see lihtsalt sedavõrd täiusliku lahenduseni jõudnud. LOE!!!
Teksti loeti vene keeles

Konkurentsitult kõige rahulikum ja mõtisklusterohkem Simaki raamat, kus madistamiseks läheb alles 10 lk. enne lõppu ja sedagi ainult hetkeks. Eelkõneleja on kõik olulise ja vähemolulise juba ära öelnud, minupoolne hinne on neli pluss, mis kajastab seda et miskil täiesti suvalisel põhjusel edenes selle raamatu lugemine erakordselt vaevaliselt (aga mäletan ma teda hästi). Kuigi raamat on iseenesest kaunikesti stiilne ja ilus, härib siinkohal liigne sentimentalism ning naiivsus, mis igast otsast vastu vaatab.Et "Vahejaama" üsna üksmeelselt Simaki tipmisemaks teoseks peetakse... noh üsna ilmselt meeldivad minule kirjaniku hoogsamad teosed rohkem. See on siiski raamat, mille läbilugemise üle ma siirast heameelt tunnen. Noh on teatud raamatud, mida igal juhul lugema peab.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub nn. “Simak country”-s, st. Wisconsini osariigis Millville’i linnakese lähedal. Selles teoses ilmnevad Simaki kirjanikuomadused kõige selgemalt: pastoraalses miljöös elab tagasihoidlikku erakuelu (nii näib!) maailma vanim inimene – Enoch Wallace. Tunnetele mõjuv romaan on väärt, et iga ulmehuviline ta läbi loeks. Paljude lugejate meelest on “Vahejaam” Simaki parim romaan. Teos võitis 1964 Hugo auhinna edestades Vonneguti “Cat’s Cradle”-it, Heinleini “Glory Road”-i ja “Düün”-i ajakirjavarianti. Millegipärast pean paremaks “Härjapõlvlaste kaitseala”. “Way Station”-ile siiski kindel 5.
Teksti loeti soome keeles

Raamat, mis oleks võinud olla eesti keelda tõlgitud "Libainimeste ja/või "Libahundi princiibi" asemel. Tasemelt nesit kõvasti üle. Olen hindamisel raskustes, nelja ja viie vahel. Raamatu esimene pool on kindlat viis, hiljem läheb kuidagi liiga trafaretseks ja sentimentaalseks. Niisiis, on "jaamaülem" Enoch ligi sajandi Wisconsinis Milleville`i lähedal Galaktika vahejaama pidanud. Enoch peab päevikut, on teadmishimuline, aus ja kõrge moraaliga inimene. Igati eeskujulik tüüp, liigagi eeskujulik ühe romaanikangelase kohta. Enoch on ühe maavälise statistikasüsteemi alusel välja rehkendanud, et Maal läheb varsti jälle suureks sõjaks. Ja loomulikult elab ta kogu maailmavalu seal üksildases kolkas kõvasti üle. Siis hakkab kõik korraga juhtuma, CIA varastab ühe tulnuka laiba, paravõimetega kurttumm plika tõmbab Enochi konflikti naabritega, vahejaama plaanitakse Galaktika Keskuse poolt sulgeda, Galaktika ülienergia Talisman on kaduma läinud jne. Eriti kiidan raamatu algust. Simak hoolib oma lugejast ja ta tahab lugemise kergeks ja nauditavaks teha. Kui juba pihta hakkad, siis käest enam ei pane! Sügavamad mõtted tulevad alles poole pealt. Kuid Simak pole õnneks ka targutaja, oma maailmavalu elab ta välja kiirest ja konkreetselt. Raamatus on mitmed tähelepanuväärivaid ideid. Maailma ilu ja väärtust oskab kõige rohkem tunnetada inimene, kes ise maailmast praktiliselt äralõigatud ja elab erakuelu. Suurt sõda suudab Maal ärahoida ainult maavälise vaimsuseenergia sekkumine, ise on inimesed selleks liiga piiratud. Jälle tuleb välja autori põlgus linnaelau vastu ja tema maalähedus, Simak armastab loodust ja kõike seal leiduvat (jälle on mängus ka pesukarud ja penid!). Kompositsioon meenutab väga "Härjapõlvlasi" - Simak kuhjab igasugus detaile (mis nagu suhteliselt juhuslikult korraga ühes kohas ilmnevad) ja siis seob nad kõik puntrasse üheks hetkeks ja leiab sealt oma loo lahenduse ning moraali. Üllatusi on vähevõitu, kui iriseda kah. Ja muidugi on see väga naiivne lugu. Kujutan ette, et mõnel hard sf fännil on irve näol kui loeb, et maaima päästab mingi maaplika, kelle USA riigisekretär on rahv. konverentsile tarinud ja kes seal miskist helendavast vidinast headuseenergiat jagab! Kogu raamatu seos "Suure eesõuega" on muidugi olemas, ideestik on väga sarnane. Tegelasena on "Eesõue" Hiram aga palju usutavam ja mõnusam.
Teksti loeti vene keeles

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles

Räägitakse, et "Way Station" on Simaki parim teos. Ning see romaan ongi hea, väga hea. Siin avaldub kõige paremini Simaki kirjutamisviis. Raamat on rahulik, sentimentaalne ning ehk vahest isegi naiivne. Aga see ei sega absoluutselt.

LUGEGE!!!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kogu oma eespool korduvalt mainitud naiivsusest hoolimata suurepärane raamat. Rahulik, köitev, mõjus. Aga "5" ei pane. Kui keegi tahab teada, miks, siis lugege Golikovi arvustuse viimast kuute rida...
Teksti loeti inglise keeles

Vägagi tüüpiline Simaki romaan, kergelt naiivne aga samas küllaltki haaravalt kirjutatud. Lõpplahendus oli liiga läbinähtav, kui juba Talismanist juttu tuli, siis pidi ta kindlasti maal leitama ja maa päästma.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi aastaid tagasi sai seegi teos Baasist loetud arvustuste põhjal oma isiklikku "kohustusliku kirjanduse" nimekirja lülitatud. Nüüd, kus ma ta ootamatult täitsa eestikeelsena raamatupoest avastasin, avaneski hea võimalus nimekirja üks linnuke juurde teha.

Aga. Paraku ei jätnud minule see teos nii head muljet, nagu eelarvustajatele. Kuidagi ei saa üle tundest, et Simak on vingest ja palju võimalusi pakkuvast teemast kergelt ja pealiskaudselt üle lennanud. Suur filosoofiline sügavus ja teaduslik tõepära ei olegi ilmselt kunagi Simaki taotluste hulka kuulunud, aga selles teoses ei ole ka midagi, mis nende puudumist tasakaalustaks, nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" muhe huumor, "Libainimeste" tempokas action või "Nagu lilleke väljal" täiesti fantastiliste sündmuste tulevärk. Kui ma hakkaksin kellelegi Simakit soovitama, siis seaksingi nimetatud teosed siinarvustatavast kindlalt ettepoole.

Teksti loeti eesti keeles

ega see ei ole õige koht simaki kõige parema romaani selgitamiseks, aga ei saa ka üle kiusatusest mainida, et mulle meeldis city rohkem. aga way station oli mul lugemata ning järsku tundus, et tahaks ühe õhtu veeta millegi heatahtliku või lausa südamlikuga. ja kuna ootused said õigustatud, pole ka hindes kahtlust. oli küll naiivne lõpp ja ega vahepealsedki arutlused Suurte Probleemide ümber palju paremad olnud, aga vahel harva võib inimene ju rõõmu tunda ka õnneliku lõpuga raamatust?
Teksti loeti inglise keeles

Simaki stiil ja looming (niipalju kui ma teda lugenud olen) lihtalt meeldib mulle. Ei saa miskit sinna parata. Olid üksikud kohad, mis häirisid (eelkõige Mary/David mõttearenduse ettekäändena)), aga üldmuljet ja kandvat ideed ning õhustikku need õnneks ei rikkunud. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ka Simaki stiil ja looming üldjoontes meeldivad, aga vaat se raamat ei meeldinud. Ega eriti ei ärritanud kah. Minu arust oli ilmselgelt tegu "best before" tähtaja ületanud teosega. Lugemist siiski ei kahetse, aga vaevalt et veel kunagi selle raamatu kätte võtan.
Teksti loeti eesti keeles

On vaikne, on rahulik, on leidlikud kirjeldused võõrtsivilisatsioonidest, on inimlik ja mitteinimlik psyhholoogia, on isegi pesukarud, aga millegipärast ikkagi ei lumma. Olgu selle yleilmse rahuriigiga kuidas on, happy-happy-clap-your-hands-jubina abil võib see ju isegi olla ja jupstykk oli ise ka leidlik, ainult et selle töökirjeldus kuidagi... ei mõjunud. Ju pole mind sellega piisavalt töödeldud või olen siis lihtsalt immuunne. Mis sest, et Simaki enda tegelasena ei tohiks Oop Looja vastu kobiseda, mõnigi muu Simak tundub siiski parem olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Vastandina "City"le on see äsja loetud ning hästi meeles. Suurem osa raamatust lugesin vabade tundide ajal kursusepäeval läbi, kandudes eemale kõigest muust kärast, kuigi vabade tundide ajal on tegelikult tavaliselt vaikne. Raamat oli imelik. Imelik selles mõttest, et ei üritatudki varjata lugeja eest, mis värk tegelikult on. Algul arvasin, et tegevuse pea tegelaseks on agent aga üllatus oli suur kui selleks osutus Einoch(loodan, et kirjutasin nime õigest-mul on nimede peale jube mälu). Tegevusest puudust ei tulnud, kuid samas oli selline meeldivalt "mõtlema" panev raamat, ja hea lugeda. Vahel ongi midagi sellist hea lugeda, nii et minult viis kukub. Huvitav nägemus Universumist ja kõigest, kuigi planeetide taha numbrite panemine andis mingit lapsikust, tunne, et tahaks planeeti tugevamalt näidata, või raamatut lahedamalt, kuid veaks seda lugeda vist ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

" Härjapõlvlaste kaitseala" järel parim eestikeelne Simaki romaan. Võib-olla tõesti veidi naiivne, ent eks kuuekümnendad olidki naiivsem ajastu kui kaasaeg. Sentimentaalsust ma üldjuhul ei salli, ent selle romaani puhul absoluutselt ei häirinud. Kosmiliste rasside kirjeldused on tõesti suurepärased, nagu Jyrka mainis. Julgen soovitada!
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss.Olen Simakilt paremat lugenud. Aga hea oli ikkagi. Häirivaid detaile oli. Näiteks see üleuniversumiline viipekeel. Kuidas see võimalik on, kui enamikel olenditel universumis polnudki jäsemeid ja kel oli, need olid erineva ehituse ja liikuvusega. Samuti see, et planeedi elanikud kutsusid oma planeete nummerdatult, näiteks Veega XXI. Oma koduplaneet on midagi ainulaadset ja seda ei nummerdata, ei ole ju mõeldav, et maalased kutsuvad oma planeeti Maa III-ks. Aga need olid pisiasjad. Tunnetatav oli 60-date alguse ängistus. Nagu mu vend tabavalt märkis, olles raamatut lugenud, et ilmselt kirjutati raamat Kuuba raketikriisi ajal, mil inimkond seisis tuumasõja lävel. Kohe kõvasti on seda meeleolu tunda.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei tahaks midagi halba öelda. Hea raamat, pisut naiivne ja ajast natuke maha jäänud, kuid siiski nauditav. Einus asi, mis mind tõsiselt häiris, oli peategelase suutmatus kainelt ja loogiliselt käituda. Tal oli üle saja aasta aega mõelda, mis juhtub siis kui ta avastatakse, aga tema käitus lõppkokkuvõttes ikka nagu poisike. Nõustun Golikoviga, "Suure Eesõue" Hiram oli usutavam ja ka mõnusam. Aga väärt raamat sellegipoolest. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Indrekuga - algus oli hea, lõpuosa kesisevõitu. Ei meeldi mulle, kui kõik tegevusliinid mõne päeva jooksul ülegalaktikaliseks probleemipuntraks kokku jooksevad ja siis jälle otsekui nõiaväel hetkega lahti hargnevad. No mitte kohe ei meeldi. Eriti ei meeldi just see maailmapäästmise motiiv - kohe kindlasti peab mõnele lihtsale inimesele inimsugu / maailma / galaktikat / Universumit päästev jubin kätte sattuma... Lihtsad inimesed võivad ilma selliste jubinatetagi huvtavad olla, kas teate.

Kui kõrvutada teiste Simaki teostega, siis osaliselt sama ideestikku hõlmav "Suurt eesõue" on juba mainitud. Lausa samal ajal ja samas universumis aga võiks toimuda "New Folks` Home". "Shotgun Cure" võiks olla lugu sellest, mis juhtunuks, kui "Vahejaama" probleemisõlm poleks niimoodi lahti hargnenud ja Wallace oleks oma Otsuse ära teinud.

Taseme poolest niisugune keskmine Simak - paljud jutud ja "Härjapõlvlaste kaitseala" olid paremad.

Teksti loeti inglise keeles

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lugupeetud eelarvustaja!
Mis pagana pärast oli vaja lugu siin ümber jutustada??? Nüüd on mu lugemiselamus null ja suhtumine juttu seepärast palli võrra kriitilisem.
Ega ta ulme kah pole.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kahtlustan, et kui oleksin seda juttu lugenud siinseid arvustusi lugemata,  võinuks see minult isegi "viie" välja venitada, kuid nüüd üle "rahuldava" kuidagi ei saa. Sest ega peale lõpu siin midagi ei ole, ja lõppki oli veidi veniv.
   
Teksti loeti vene keeles

Romaani algus mõjus mulle tugevalt. Kuivõrd hiinlaste kultuurirevolutsiooni toimumise ajaks olid vene kommunistid hiina kommunistidega tülli pööranud, siis valgustati N. Liidus seda üritust suhteliselt naeruvääristavas valguses a la varblaste massitapmine ja „igasse koduaeda rauasulatusahi“. Ma ei süvenenud tollal asjasse ja seepärast mõjus teaduse õigekspööramise kirjeldus nüüd üsna ehmatavalt. Eriti kui taustaks on hiljuti toimunud BLM-i märatsemised, matemaatika rassistlikuks kuulutamine, Kolumbuse kujude mahatõmbamine ja muud säärased liberaalprotsessid. Hiinlased olid lihtsalt natuke ajast ees.

Ja on väga usutav, et sellised läbielamised panevad inimese kogu inimkonda niivõrd vihkama, et ta mõne sõrmeliigutusega viimsepäeva välja kutsub. Liu on üritanud lisada ka teatud portsu keskkonnateadlikkust, kuid võinuks selletagi läbi ajada. Nojah, eks nii sai ära seletada rahade päritolu. Ja – tahes või tahtmata – näidata, et fanaatilise idee teenistusse pandud raha suudab kohutavalt palju kurja teha.

Lugeda ei olnud romaani just eriti kerge. Mul on suuri raskusi hiina nimede meeldejätmisega ja kuskil kahe kolmandiku peal tabasin end mõttelt: võinuks kõik nimed asendada Smithide ja Jonesite või Petrovide ja Sidorovidega (eriti kuna tegelaste nimekiri on raamatu alguses olemas) – olnuks ehk kergem lugeda? Kuid järg oli juba liiga kaugel.

Teadusideedest raamatus puudust ei tule – üheks põnevamaks pean Päikese kasutamist võimendina. Mõni on ka selgelt mitu korda üle võlli, aga mis siis. Tegu on ikkagi ulme, mitte fantastikaga.

Niisiis lugeda kannatas, kuid miski jäi häirima. Seepärast „neli“.

 

P.S. Prontole: Liu Cixin ei ole infotehnoloogia spetsialist. Küll on seda teine Liu, romaani inglise keelde tõlkinud Ken Liu, kelle märkused aitavad ka teksti mõistmisele tohutult kaasa.

Teksti loeti inglise keeles

Hakkab juba vaikselt tulema... Nagu eelarvustajad on öelnud, midagi erilist see jutt ei ole. Kuid ei ole enam tüütu ning on ladusalt kirja pandud. Puudu jääb ehk maalase kaotuse ulatuse kirjeldamisest.
"Kolm plussiga".
Teksti loeti inglise keeles

Selgub, et ka Marsil elavad humanoidid, pealegi meiega nii sarnased, et saame omavahel järglasi. Segaverelisi muidugi. Kellesse vähemalt Maal eriti hästi ei suhtuta.
Jutu peategelane üritab parasjagu aatomienergiat andvat masinat leiutada, kuid on sellega üksjagu hädas. Läheb siis end tuulutama ... ja päästab ühe säärase segaverelise mingi kõurikukamba käest.
Selgub, et noorel segaverelisel on suurepärased vaimsed võimed ja tema abiga saabki peategelane oma masina energiat tootma.
Vastutasuks üritab ta segavereliste elu igatmoodi parandada, kuni poliitikute mõjutamiseni, et need segavereliste võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtaksid. Siis aga toimub ootamatu pööre.
Hinne tuli 2,5. Seega kasutasin masinat, mis võitis sõja, ja too ütles, et tuleb allapoole ümardada.
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole just suurem asi jutt, nii umbes "kolme" vääriline. Kuid selle eest, et julges esineda kogumikus "The Menace from Earth", läheb temalt üks pall maha.
 
Teksti loeti inglise keeles

Võimas kogumik, midagi "The Martian Way" kaliibrist.
Eriti hea oleks see ilma jututa "The Goldfish Bowl", ja, noh, ega "Water Is for Washing" päris ulme justkui polegi.
Kuid "Ülaltoodud puudused ei kahanda teose väärtust", nagu vanasti kursusetööde retsensioonid lõpetati.
 
Teksti loeti inglise keeles

Kaks plussiga. Kuid lisaks Jüri Kallase mainitud Trantorile esineb (minu teadmise kohaselt) siin esmakordselt ka hüperruum, nii et ümardame hinde üles.
Teksti loeti inglise keeles

Kakskümmend aastat on unistusel rahus puhata lastud, aga nüüd tuleb üks ja korjab üles...
Minu arvates nii hullu teosega ka tegemist pole kui paljud eelarvustajad öelnud on. Esiteks oli looduse ümberkujundamine tollal üldselt aktsepteeritud tegevus -- näiteks Rachel Carsoni raamat ilmus alles kümmekond aastat hiljem.
Ja tegu ei ole siiski tootmisaruandega, vaid fantastikateosega, mistõttu mõningane mittesobivus tegeliku maailmaga peaks olema andestatav. Jne. Igatahes mäletan, et lapsepõlves hindasin "Polaarunistust" tükk maad kõrgemalt kui näituseks "Eršoti kraatrit".
Hiljuti lugesin (tõsi, kergelt diagonaalis) ka originaali ega märganud, et eestikeelses väljaandes oleks mingeid suuri muudatusi tehtud. Ainult Denisjuki ukraina-vene segakeelt polnud edasi antud. Kuid see polegi tähtis. Ja punasusega on ka üldiselt nagu on... ainult kõige koledam oli selle punase esitamisviis. Et on mingi tähtis parteilane, kes a) on kõigist ülejäänutest pikem ja b) vesteldes mingi idee, kas või jäämuuli, väljamõtlejate ja elluviijatega, puistab neile nagu varrukast geniaalseid soovitusi, kuidas seda ideed ikka paremaks teha. Ja autorid vaatavad talle suhu, oodates sealt edasisi kuldmune...
Siiski -- ka lapsepõlvemälestuste tõttu -- saagu see unistus siis "kolme" väääääga pika miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nagu Asimov ise ütleb, oli ta selle jutu kirjutamise ajal noor entusiastlik keemiatudeng. Ja tahtis kirjutada humoorikat juttu.
Ja veel ütleb ta, et üheksast esimesest jutust oli see ainuke, mida Campbell iial ei näinud, ja et tal on selle üle väga hea meel.
Kaks miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Juttu tuleb kahest kosmonaudist, kes teineteist eriti ei salli, kuid kes meelitatakse ühisele pool-katselennule. Kui tavaliselt lendab postilaev Maalt Veenusele ainult siis, kui Veenus ja Maa on Päikesest samal pool, siis uus leiutis peab laskma laeval ja meeskonnal ka Päikesele õige lähedal lennata.
Nagu arvata võibki, ei lähe kõik päris plaanipäraselt, kuid tagasi Maale Turner ja Snead ometi jõuavad. Ja siis selgub, et alati oleks kasulik instruktsioone lugeda.
Tollal oli kosmoses madistavate tegelaspaaride kujutamine õige levinud, kuid -- jumal tänatud -- Asimov ei hakanud Turnerist ja Sneadist jutuseeriat kirjutama. Sest kuigi lugu jookseb libedamalt kui, ütleme, "The Callistan Menace", on ta siiski veel algajalik. Kuid ilmselt vajalik näpuharjutus Powelli ja Donovani loomise rajal.
Tegelikult on hinne "kaks plussiga".
Teksti loeti inglise keeles

 Esimene lugu, mis noorel Isaacil õnnestus trükki saada. Olgu märgitud, et kuigi Campbell oli juba Isaacist Asimovit kasvatama hakanud, võttis selle jutu avaldada siiski Frederik Pohl. Asimov märgib küll, et Pohlil on tema kirjanikukssaamises peaaegu sama suur osa kui Campbellil.
Jutt on kahtlemata kole. Tegevus toimub Callistole suunduvas kosmoselaevas. See on järjekorras kaheksas, eelmised seitse on kadunud nagu tina tuhka. Mis teeb meeskonna pisut närviliseks. Kapteni meeleolu rikub lõplikult laevast avastatud jänes... Kuid selgub, et pole halba heata.
Igatahes mina selles loos Asimovit-nagu-meie-tunneme ära ei tundnud ja oskan ainult imestada, kuidas ta vaid kahe-kolme aasta pärast oskas juba luua "I, Roboti" jutte.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles