Kasutajainfo

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

City

(romaan aastast 1981)

eesti keeles: «Linn»
Tallinn «Varrak» 1996 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
29
8
8
0
0
Keskmine hinne
4.467
Arvustused (45)

Vähe teistsugune maailmanägemine kui ulmejuttudes tavaliselt harjunud nägema. Romaani, mis tegelikult kujutab endast seoses novellide kogumikku, saadab dekadentsi ja loobumismeeleolu. Lühidalt võttes on tegu inimkonna tulevikku lähimate aastatuhandete jooksul linnulennul käsitleva teosega. Raamat ise on väga üldistav ja pisiasjadesse mitte takerduv, samas, miski häirib, mis ei lasknud maksimumpunkte panna. Ütleme nii, et kui ideoloogiliselt on raamat tipptasemel, siis kindlasti oleks võimalik paremat resultaati saada nii kirjanduslikult kui teadusliku põhjenduse osas. Simaki austajale kindlasti kasulik lugeda, avardab ettekujutust kirjanikust enesest.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda "romaani" ammu ning seetõttu on mulje üsna nostalgiahõnguline. Algul lugesin vene keeles ja elamus oli Simaki kohta üsna masendav. CDSi muud loomingut tundes isegi suisa peletav. Hiljem lugesin inglise keeles seda lisalooga versiooni (mis ka eesti keeles ilmus). Minu arust oleks see lugu ka kirjutamata võinud jääda. Tegelikult tegid just need Jenkinsi lood CDSi kuulsaks ning neist sai (vist) ka alguse see pastoraalne Simak, mida kogu maailm teab. Mulle isiklikult meeldis veel selle raamatu vorm. Soovitan kõigil, kasvõi eneseharimise mõttes, läbi lugeda. Väidetavasti on see CDSi kõige tuntum teos. Eesti tõlget ei oska hinnata, kuid raamatu hindamisel ma seda ka ei arvesta.
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tõesti suurepärane raamat. Kahjuks sellise maailmanägemisega autoreid eriti palju pole. Suurmeister Simak on aga just selline kirjanik, kes oma ninast ka üksjagu kaugemale näeb ning see on meeldiv. Ja tähelepanuväärne on veel see, et kõik jutud, mis kaante vahele on mahtunud, on taseme poolest tugevalt üle kesmise. Ka Epiloog. Ei, peaksin kirjutama: eriti Epiloog.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane lähenemine tulevikuvisioonile. Häirib natuke naiivne teadusliku külje kujutamine. Hea ideega ja ladus lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Minule isiklikult meeldivad raamatud, mis tekitavad mõtlemisainet. ''Linn'' lõi aga selles osas kõik teised seniloetud raamatud üle - võiks isegi öelda, et see muutis mingis mõttes minu senist maailmavaadet. Teos oli sõna otseses mõttes raputav - kõik kriteeriumid ja väärtused, millega me oma tavaelus harjunud oleme, löödi lihtsalt uppi. Võiks öelda, et tegu on tõelise pärliga igale mõtlevale inimesele :-)
PS Paljudele ei meeldi need koerte kommentaarid seal päris peatükkide vahel, mulle miskipärast tundub, et sel juhul on tegu nende inimeste meeleheitliku sooviga (I mean no offence) mitte tunnistada, et inimkondki üks mööduv asi võib olla ja keegi teine inimeste osa üle võtta - ensealalhoiuinstinkt, noh. Kommentaarid iseenesest on võrdlemisi lahedad - ilma nendeta poleks raamat see, mis ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks tulevikuvisioonidest. Omal ajal omas kohas. Kuid seal on omapäraseid lauseid, mõtteid, mis tõstavad raamatu väärtust... Koerte ühiskond tekitas minus pisut õudust: liiga rahulik, liiga hea, liiga igav, liiga rumal... Illustratsioon sellele, mis juhtub, kui "headus võidule pääseks". Niisugune allaandlik headus... Noh, loodame, et inimeste ühiskond sinnapoole ei lähe, loodame, et me siiski alati vibu ja noole leiutame.
Teksti loeti eesti keeles

Fantastiline raamat, mille mõju kestis veel pikka aega peale lugemist. Pani mõtteid mõlgutama globaalsetel teemadel. Huvitav, miks enamus ulmekirjanike poolt esitatud inimkonna tulevikuteooriatest on nii pessimistlikud ?!
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik, mis mitte kunagi ei saabu. Oh neid kauneid 50.ndaid, kui paistis, et kõik saab korda. Autori usk, et kui mitte inimesed, siis vähemasti Penid on suutelised looma maailma, kus puuduvad vägivald, sõjad ja tapmised, on küll liigutav, kuid pisut naiivne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantaasialend on võimas, kuid kahjuks on kirjeldatud tulevikuversioon väga ebareaalne. Jupiteri elu võiks ju tõesti nii ilus olla, et sinna kolida, kuid kahjuks pole Jupiteril sellist pinda, millele kahe (või nelja) jalaga mõnusasti toetada... Idee sipelgate arengust oli ka hea, kuid selle teeksid arvatavasti entomoloogid maatasa... Kuid unustades teaduse, on filosoofiline külg väga nauditav. Rääkivaid koeri-hunte-jne, kes koos robotitega maailma asju ajavad, on väga naljakas ette kujutada. Eriti ei meeldinud siiski koerte kommentaarid lugude vahel. Siiski kindlasti hinne 5.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on üpris huvitav, kuid alates kuskilt keskpaigast läheb sisu käest ära ning lõpp ei ole ka kõige parem. Natuke liiga Simakilikuks läheb. Nendel koerte kommentaaridel pole häda midagi, ning see Jupiteri lõik on üks asjalikumaid.
Teksti loeti eesti keeles

"Linn" on kuratlikult inimlik raamat. Soe, turvatunnet tekitav, humaanne, mõistev, tark. Nagu vanaisa. Parim, mida mina Simakilt lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult ei meeldi Simaki komme kasutada n arvu intelligentseid olendeid üheskoos ja eriti Maa peal üheskoos. "Linn" ise sarnaneb selle tõttu, et tegu on loomadega, veidi Dr. Dolittle lugudega ... aga ega "Lilleke väljal" ja "Libahundi printsiip" palju paremad sellest kohast pole, mis sest, et seal tulnukatega tegemist. Ei suuda sisse elada sellesse maailma ning käesolev arvustus on sügavalt subjektiivset laadi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis kindlasti pakub mõtlemisainet. Omapärane maailmakäsitlus. Inimest näidatakse kui kaugemas perspektiivis võrdlemisi tähtsusetut olendit. Samas tehakse hästi selgeks, et heaoluühiskond oma külluse ning turvalisusega, kus pole sõdu, tapmisi jms. viib paratamatult stagnatsioonini. Need naiivsed tulevikuvisioonid(koerad, sipelgad, robotid jne.) võib 50-ndaid aastaid arvestades enam-vähem vastuvõetavateks tunnistada, naiivseteks jäävad nad aga ikkagi... Kindlasti soovitav läbi lugeda. Ka eestikeelne tundub päris korralik.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks võimsamaid eesti keels ilmunud ulmekaid. Simak oma parimal tasemel. Raamatu loogika ja Simaki kõverikud ideed annavad lääne ühiskonna mandumisele halenaljaka ja tragikoomilise alatooni.

Autor valutab südanat tuleviku pärast, mis ikka veel tundub senise arengu jätkumise järel vältimatu.

Tõsi, romaan võib paljudele liiga crazy tunduda, liialt fantastilise ja raskelt silme ette manatavana. Aga minule kohe väga meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani populaarsusest räägib seegi, et kui USA-s 1987 korraldati lugejaküsitlus kõigi aegade parima ulmeromaani selgitamiseks, saavutas “Linn” kolmekümnenda koha. Romaan edestas selliseid teoseid nagu Clarke’i “Linn ja tähed”, Asmovi “The Caves of Steel” ja Bradbury “Fahrenheit 451”. Meeldiv, et veel 1973 naases Simak oma romaanikangelaste sekka ja andis ka Jenkinsi saatusele lõpplahenduse. On ju robot Jenkins selle novell- romaani tegelik peategelane, romaani tsementeeriv jõud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Simak elab ikka natuke liiga omaette maailmas, kohati tundus lausa, et tal puudub ähmanegi ettekujutus sellest kuidas see meite maailm töötab :-)
Teksti loeti eesti keeles

Seitsmekümnendate lõpus oli see minu jaoks küll kõige parem loetud ulmeraamat. Esikohalt on see nüüdseks taandunud, kuid tipp-kümnes siiski. Avardab kujutlusvõimet, nagu juba märgitud. Ei ületähtsusta inimest jne. Esimesel lugemisel meeldis ilmselt ka see, et osutati, kuidas indiviidi otsustused siiski suuremat kooslust tugevasti mõjutada võivad - sest tollal oli see üsna vastuolus valitsenud ideoloogiaga jne. Siis kogu see ajastuid haarav kirjeldus. Simaki leebe salapära. Ja koerad oma arutlustega - no lausa iga päev ei tule ju selle peale, et ega inimesed ajalooliste dokumentide või müütide tõlgendamisel palju targemad ei ole. Minu jaoks tsükkel tervik ja peatükke eraldi hindama ei hakkaks, aga kui midagi esile tõsta, siis "Pelgupaika". No keset kõiki neid ulmes nii levinud optimistlikke idioote, kes valmis ülepeakaela avakosmosse tormama, tundus maalt lahkumast keelduv vana tohter lausa kangelaslikuna. Väga anti-asimovlik suhtumine... Algul tundus just "Pelgupaigast" hargnema hakanud perekondlik süütunne ülepingutatuna, kuni tulin selle peale, et ilmselt on süütunne, olgu siis põhjendatut või mitte, kuidagi õudselt üldinimlik.
PS Ma saan aru tõlkija probleemidest, aga päris mitmele on ta paraku alla jäänud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jaa. Oli kord selline koht, kus elasid sellised olendid, keda kutsutu Inimesteks. Oma suures ülbuses ja kõiketeadmises olid nad kindlad, et ükskord tuleb aeg, kui maailm on nende jalge ees...

Tüng, igatahes. Mina igatahes kutsun oma koera edaspidi härraks. Aga raamat ise on väärt hinnet "väga hea".
Teksti loeti eesti keeles

See oli HEA raamat. Arvatagu sellest mida tahetakse, aga minu jaoks oli tegu ikka tõesti hea raamatuga. Teaduslikus mõttes absurdsused ei häirinud, sest need olid rakendatud teose ideedesse, neil oli oma väga tähtis roll. Paljusid asju ei olekski saanud muud moodi selgitada, koperdamine teaduses oli vältimatu. Kuid sisu on määrav. Selle teose puhul kindlasti. Sisu on see, mis "Linnast" "Linna" teeb ja mitte tõsiteaduslik suhtumine. Ideedele on raamat üles ehitatud, mõtetele ning ka mingile omale filosoofiale.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Kõigest kolm nii hea kirjniku jaoks. See on kindlasti liiga vähe. Annaksin ka nelja aga südametunnistus kahjuks ei luba. "Linn" on minu meelest liiga mannetu või meeleheitlik teos sellisele suurkujule nagu on Simak. Aga noh nagu öeldakse: "Tegijail juhtub nii mõndagi."
Teksti loeti eesti keeles

Leian, et Simaki tulevikufantaasiaid on väga lohutav lugeda, eelkõige seetõttu, et seal ei domineeri kurjus, sõjad, vägivald. Paneksin selle raamatu Clarke´i "Linn ja tähed" kõrvale. Need kaks teost on küll sisult erinevad, kuid nende rahulikkust ja inimlikkust armastan ma ühtemoodi. Pealegi on Simakil väga huvitavad mõttekäigud nii korte, sipelgate kui ka Lippajate kohta - need panevad hoolimata oma fantastilisusest reaalsete inimprobleemide peale mõtlema - ehk ongi Simak just tänapäeva inimese nõrkusi-tugevusi tahtnud meile kätte näidata. Igaljuhul on see vägagi lugemist vääriv teos.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin just arvustuse Jefremovi "Andromeeda udukogule", kus võrdlesin teoseid, väites, et mõlemas on püüd haarata suuri ajavahemikke ja tohutuid, keerukaid sündmusi. Selle vahega, et "AU" on naiivne, kuid elujaatav, ning "Linn" kantud melanhooliast ja inimvihkajalikkusest. Kutsuksin üle saama mingist teismeliseea kompleksist - inimarmastus ei ole nõrkuse ja lolluse tunnus! "Linn" ON hea raamat, ent siiski ma ei hinda teda. Raamatu esimene osa, "City" ise, oli parim, selles oli prohvetlikkust, irooniat ja tigedust. "Desertion"i lugesin kunagi "Horisondist", see on Ulme suure algustähega (ja muide kirjutan alla Jürka arvamusele tõlke koha pealt), ent muust kogumikust vähe eraldiseisev.

Põhiline, miks ma raamatule vee peale tõmban - inimkond ei ole Simak + hipid, st. Jenkins + kari pilves karvikuid! Kui jutt oleks väikesest hüljatud kogukonnast kusagil kaugel - on ju isolatsioonis elavate gruppidega Maalgi üht kui teist veidrat juhtunud, ent kui jutt on tervest inimkonnast, ei usu ma teosest ühtegi sõna, ja loogikavabu koomiksimaailmu on muidu ka uputamiseni.

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, kus koerad filosofeerivad ja sipelgad veavad vankrit. Mis siin ikka teaduslikkusest jahuda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui osa peategelasi on koerad ja tsiteeritakse prohvessor Paukat (pidin naerukrambid saama!), siis raamat on kindlalt jabur. Esimese komandikku raamatust lugesin tõsise eelarvamusega. Siis harjusin ära ja hakkas meeldima. Täiesti idiootne tulevikunägemus, aga hea ja nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Kaua aega tagasi loetud, kuid siiski küllaldaselt meeles, et hinnata. Romaan om mõtlemapanev, kuigi idee, et inimesed jätavad linnad, imho võimatu. See nõuaks, et inimesed ei oleks enam ühiskondlikud loomad, kes sisimas nõuavad teiste juuresolekut. Ainult vähesed tõmbuvad teistest eemale, need, kes ei taha teistega tegemist teha ja keda kutsutakse erakuteks, kuid kõigiga niimoodi juhtuda ei saaks. Kuid samas on maailm imelik. Äsja hiljuti toimus minuga paar imelikku asja, mis on kõigutanud mu arvamust reaalsusest, nii et eriti tõsiseks mind hetkel lugeda ei saa... Märgiks veel ära, et lugesin seda ajal, kui lugesin kõike, mis kätte sattus ja eriti asjale pihta ei saanud. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see raamat esimesel korral 96. aastal lugedes, ei meeldinud nüüdki üle lugedes. Meeldis ainult üks jutt, "Deserteerimine" ja seda juba omal ajal vanast väikeseformaadilisest "Horisondist" lugedes. Meeldis hoolimata toredatest lapsikustest, millest see jutt kubiseb, nagu kindel pind Jupiteril, metaanikosed ja kumavad ammoniaagised Päikeseloojangud. Ülejäänud Websterite, robot Jenkinsi, Koerte, sipelgate, mutantide ja pesukarude ümber toimuv jama, mis oli lisaks täidetud pseudofilosoofiliste mõtiskluste, maailmavalu ja halaga jättis mind üsna külmaks. Vanameister küll, aga see toode on nüüdseks vananenud. "Deserteerimist" kannataks ehk mõnes "Vana kulla" antoloogias veel uuesti trükkida, ülejäänud on makulatuur. Hinnegi tuleb selle üheainsa suurepärase jutu pärast, muidu oleks ilmselt veelgi madalam.
Teksti loeti eesti keeles

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja pärijatest. Raamiks on Koerte ühiskonna kirjandusteaduslik arutlus sellest, kas need lood on eelkõige muinasjutud või valmid (see on enamuse arvamus), või on Inimesed kunagi ka tegelikult olemas olnud.
 
Lood ise kujutavad endast episoode ajaloost, mis algab millalgi 20. sajandil ning lõpeb enam kui kümne tuhande aasta kaugusel tulevikus. Keskendudes eelkõige Websterite perekonnale, jutustab see inimühiskonna muutumisest, kadumisest ning sellest, mis juhtub vabaks jäänud maailmas erinevate gruppidega, kes kõik mingis mõttes Inimeste pärandit kannavad.
 
Maakeeles Urmas Alase heas tõlkes 1996. aastal ilmunud versiooni lugesin tol ajal korduvalt üle (kuigi see ei raputanud mind niipalju kui samal aastal ilmunud "Düüni" tõlge). Vahepeal 20 aastat seisnud teost nüüd originaalis üle lugedes meenusid kõik lood aga pea niisama eredalt kui kunagi. Seda võiks pidada juba esimeseks märgiks püsivast kvaliteedist.
 
Sellest tundest aga huvitavam oli lugude kaudu autori mõtet tabada. Simak on tihti ju tuntud eelkõige kui rahulike, nostalgilis-pastoraalsete kujutelmade autorina (nagu romaan "Vahejaam" või legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile" ilmunud jutt "Suur eesõu"). Siin on seda kõike muidugi ka, kuid mitte ainult.
 
Nimelt tundub mulle, et Simak on siin teoses üheaegselt lõputult optimistlik ja lõputult pessimistlik - ning nende kahe vastandliku hoovuse mõju on see, mis tulemuse väga kõrgele tõstab. Optimismiks on siin siiras usk sellesse, et vägivald on võimalik kaotada, pessimismiks aga see, et lõpuks on kõik siiski ainult tühisus.
 
Kõige eredamalt ilmneb see naiivsuseni ulatuv headuseusk nendes pöördepunktides, kus vägivald oleks mitte ainult ilmselge vaid ka soovitatav lahendus. Loos "Paradiis" teab Tyler Webster hästi, et Jupiterilt naasnud Kent Fowleri ellu jätmine hukutab inimkonna. Samamoodi on robot Jenkinsile loos "Lihtne moodus" selge, et ilma inimeste soovitatud lahenduseta peavad Koerad jätma Maa igaveseks maha.
 
Kadu aga on teemaks pea kõigis lugudes, alustades juba esimesest ("Linn"), kus linnad on mõttetuks muutunud ja maha jäetud. Kõik, mida me teeme või loome kaob ühel hetkel olematusesse - ning selleks hetkeks, kui me sellest aru saame, on juba liiga hilja. See juhtub linnade, inimkonna, ja lõpuks ka nende pärijatega (põhjus, miks viimane lugu, teistest 20 aastat hiljem kirjutatud "Epiloog" on lõpetuseks nii sobiv).
 
Ning see hukatus ei ole mõõtmatu katastroof vaid lihtsalt saatus. Mitte Dylan Thomase "märatse, märatse valguse surmale vastu" vaid "jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks", nagu ütleb T. S. Eliot.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis ei ole algselt eraldi kirjutatud lood romaani osadena alati ühtlased. Siin on lugusid, mis on sisult nõrgemad, kuid olulised Websterite perekonna mõistmiseks ("Pelgupaik") ja lugusid, mis on väga tugevad, kuid ülejäänud loost pigem eraldiseisvad ("Deserteerimine"). Tippteoseks jääb kõik see kokku aga sellegipoolest.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
1.2023

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023

Autorite sildid: