Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

City

(romaan aastast 1981)

eesti keeles: «Linn»
Tallinn «Varrak» 1996 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
28
8
7
0
0
Keskmine hinne
4.488
Arvustused (43)

Vähe teistsugune maailmanägemine kui ulmejuttudes tavaliselt harjunud nägema. Romaani, mis tegelikult kujutab endast seoses novellide kogumikku, saadab dekadentsi ja loobumismeeleolu. Lühidalt võttes on tegu inimkonna tulevikku lähimate aastatuhandete jooksul linnulennul käsitleva teosega. Raamat ise on väga üldistav ja pisiasjadesse mitte takerduv, samas, miski häirib, mis ei lasknud maksimumpunkte panna. Ütleme nii, et kui ideoloogiliselt on raamat tipptasemel, siis kindlasti oleks võimalik paremat resultaati saada nii kirjanduslikult kui teadusliku põhjenduse osas. Simaki austajale kindlasti kasulik lugeda, avardab ettekujutust kirjanikust enesest.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda "romaani" ammu ning seetõttu on mulje üsna nostalgiahõnguline. Algul lugesin vene keeles ja elamus oli Simaki kohta üsna masendav. CDSi muud loomingut tundes isegi suisa peletav. Hiljem lugesin inglise keeles seda lisalooga versiooni (mis ka eesti keeles ilmus). Minu arust oleks see lugu ka kirjutamata võinud jääda. Tegelikult tegid just need Jenkinsi lood CDSi kuulsaks ning neist sai (vist) ka alguse see pastoraalne Simak, mida kogu maailm teab. Mulle isiklikult meeldis veel selle raamatu vorm. Soovitan kõigil, kasvõi eneseharimise mõttes, läbi lugeda. Väidetavasti on see CDSi kõige tuntum teos. Eesti tõlget ei oska hinnata, kuid raamatu hindamisel ma seda ka ei arvesta.
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tõesti suurepärane raamat. Kahjuks sellise maailmanägemisega autoreid eriti palju pole. Suurmeister Simak on aga just selline kirjanik, kes oma ninast ka üksjagu kaugemale näeb ning see on meeldiv. Ja tähelepanuväärne on veel see, et kõik jutud, mis kaante vahele on mahtunud, on taseme poolest tugevalt üle kesmise. Ka Epiloog. Ei, peaksin kirjutama: eriti Epiloog.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane lähenemine tulevikuvisioonile. Häirib natuke naiivne teadusliku külje kujutamine. Hea ideega ja ladus lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Minule isiklikult meeldivad raamatud, mis tekitavad mõtlemisainet. ''Linn'' lõi aga selles osas kõik teised seniloetud raamatud üle - võiks isegi öelda, et see muutis mingis mõttes minu senist maailmavaadet. Teos oli sõna otseses mõttes raputav - kõik kriteeriumid ja väärtused, millega me oma tavaelus harjunud oleme, löödi lihtsalt uppi. Võiks öelda, et tegu on tõelise pärliga igale mõtlevale inimesele :-)
PS Paljudele ei meeldi need koerte kommentaarid seal päris peatükkide vahel, mulle miskipärast tundub, et sel juhul on tegu nende inimeste meeleheitliku sooviga (I mean no offence) mitte tunnistada, et inimkondki üks mööduv asi võib olla ja keegi teine inimeste osa üle võtta - ensealalhoiuinstinkt, noh. Kommentaarid iseenesest on võrdlemisi lahedad - ilma nendeta poleks raamat see, mis ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks tulevikuvisioonidest. Omal ajal omas kohas. Kuid seal on omapäraseid lauseid, mõtteid, mis tõstavad raamatu väärtust... Koerte ühiskond tekitas minus pisut õudust: liiga rahulik, liiga hea, liiga igav, liiga rumal... Illustratsioon sellele, mis juhtub, kui "headus võidule pääseks". Niisugune allaandlik headus... Noh, loodame, et inimeste ühiskond sinnapoole ei lähe, loodame, et me siiski alati vibu ja noole leiutame.
Teksti loeti eesti keeles

Fantastiline raamat, mille mõju kestis veel pikka aega peale lugemist. Pani mõtteid mõlgutama globaalsetel teemadel. Huvitav, miks enamus ulmekirjanike poolt esitatud inimkonna tulevikuteooriatest on nii pessimistlikud ?!
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik, mis mitte kunagi ei saabu. Oh neid kauneid 50.ndaid, kui paistis, et kõik saab korda. Autori usk, et kui mitte inimesed, siis vähemasti Penid on suutelised looma maailma, kus puuduvad vägivald, sõjad ja tapmised, on küll liigutav, kuid pisut naiivne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantaasialend on võimas, kuid kahjuks on kirjeldatud tulevikuversioon väga ebareaalne. Jupiteri elu võiks ju tõesti nii ilus olla, et sinna kolida, kuid kahjuks pole Jupiteril sellist pinda, millele kahe (või nelja) jalaga mõnusasti toetada... Idee sipelgate arengust oli ka hea, kuid selle teeksid arvatavasti entomoloogid maatasa... Kuid unustades teaduse, on filosoofiline külg väga nauditav. Rääkivaid koeri-hunte-jne, kes koos robotitega maailma asju ajavad, on väga naljakas ette kujutada. Eriti ei meeldinud siiski koerte kommentaarid lugude vahel. Siiski kindlasti hinne 5.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on üpris huvitav, kuid alates kuskilt keskpaigast läheb sisu käest ära ning lõpp ei ole ka kõige parem. Natuke liiga Simakilikuks läheb. Nendel koerte kommentaaridel pole häda midagi, ning see Jupiteri lõik on üks asjalikumaid.
Teksti loeti eesti keeles

"Linn" on kuratlikult inimlik raamat. Soe, turvatunnet tekitav, humaanne, mõistev, tark. Nagu vanaisa. Parim, mida mina Simakilt lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult ei meeldi Simaki komme kasutada n arvu intelligentseid olendeid üheskoos ja eriti Maa peal üheskoos. "Linn" ise sarnaneb selle tõttu, et tegu on loomadega, veidi Dr. Dolittle lugudega ... aga ega "Lilleke väljal" ja "Libahundi printsiip" palju paremad sellest kohast pole, mis sest, et seal tulnukatega tegemist. Ei suuda sisse elada sellesse maailma ning käesolev arvustus on sügavalt subjektiivset laadi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis kindlasti pakub mõtlemisainet. Omapärane maailmakäsitlus. Inimest näidatakse kui kaugemas perspektiivis võrdlemisi tähtsusetut olendit. Samas tehakse hästi selgeks, et heaoluühiskond oma külluse ning turvalisusega, kus pole sõdu, tapmisi jms. viib paratamatult stagnatsioonini. Need naiivsed tulevikuvisioonid(koerad, sipelgad, robotid jne.) võib 50-ndaid aastaid arvestades enam-vähem vastuvõetavateks tunnistada, naiivseteks jäävad nad aga ikkagi... Kindlasti soovitav läbi lugeda. Ka eestikeelne tundub päris korralik.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks võimsamaid eesti keels ilmunud ulmekaid. Simak oma parimal tasemel. Raamatu loogika ja Simaki kõverikud ideed annavad lääne ühiskonna mandumisele halenaljaka ja tragikoomilise alatooni.

Autor valutab südanat tuleviku pärast, mis ikka veel tundub senise arengu jätkumise järel vältimatu.

Tõsi, romaan võib paljudele liiga crazy tunduda, liialt fantastilise ja raskelt silme ette manatavana. Aga minule kohe väga meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani populaarsusest räägib seegi, et kui USA-s 1987 korraldati lugejaküsitlus kõigi aegade parima ulmeromaani selgitamiseks, saavutas “Linn” kolmekümnenda koha. Romaan edestas selliseid teoseid nagu Clarke’i “Linn ja tähed”, Asmovi “The Caves of Steel” ja Bradbury “Fahrenheit 451”. Meeldiv, et veel 1973 naases Simak oma romaanikangelaste sekka ja andis ka Jenkinsi saatusele lõpplahenduse. On ju robot Jenkins selle novell- romaani tegelik peategelane, romaani tsementeeriv jõud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Simak elab ikka natuke liiga omaette maailmas, kohati tundus lausa, et tal puudub ähmanegi ettekujutus sellest kuidas see meite maailm töötab :-)
Teksti loeti eesti keeles

Seitsmekümnendate lõpus oli see minu jaoks küll kõige parem loetud ulmeraamat. Esikohalt on see nüüdseks taandunud, kuid tipp-kümnes siiski. Avardab kujutlusvõimet, nagu juba märgitud. Ei ületähtsusta inimest jne. Esimesel lugemisel meeldis ilmselt ka see, et osutati, kuidas indiviidi otsustused siiski suuremat kooslust tugevasti mõjutada võivad - sest tollal oli see üsna vastuolus valitsenud ideoloogiaga jne. Siis kogu see ajastuid haarav kirjeldus. Simaki leebe salapära. Ja koerad oma arutlustega - no lausa iga päev ei tule ju selle peale, et ega inimesed ajalooliste dokumentide või müütide tõlgendamisel palju targemad ei ole. Minu jaoks tsükkel tervik ja peatükke eraldi hindama ei hakkaks, aga kui midagi esile tõsta, siis "Pelgupaika". No keset kõiki neid ulmes nii levinud optimistlikke idioote, kes valmis ülepeakaela avakosmosse tormama, tundus maalt lahkumast keelduv vana tohter lausa kangelaslikuna. Väga anti-asimovlik suhtumine... Algul tundus just "Pelgupaigast" hargnema hakanud perekondlik süütunne ülepingutatuna, kuni tulin selle peale, et ilmselt on süütunne, olgu siis põhjendatut või mitte, kuidagi õudselt üldinimlik.
PS Ma saan aru tõlkija probleemidest, aga päris mitmele on ta paraku alla jäänud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jaa. Oli kord selline koht, kus elasid sellised olendid, keda kutsutu Inimesteks. Oma suures ülbuses ja kõiketeadmises olid nad kindlad, et ükskord tuleb aeg, kui maailm on nende jalge ees...

Tüng, igatahes. Mina igatahes kutsun oma koera edaspidi härraks. Aga raamat ise on väärt hinnet "väga hea".
Teksti loeti eesti keeles

See oli HEA raamat. Arvatagu sellest mida tahetakse, aga minu jaoks oli tegu ikka tõesti hea raamatuga. Teaduslikus mõttes absurdsused ei häirinud, sest need olid rakendatud teose ideedesse, neil oli oma väga tähtis roll. Paljusid asju ei olekski saanud muud moodi selgitada, koperdamine teaduses oli vältimatu. Kuid sisu on määrav. Selle teose puhul kindlasti. Sisu on see, mis "Linnast" "Linna" teeb ja mitte tõsiteaduslik suhtumine. Ideedele on raamat üles ehitatud, mõtetele ning ka mingile omale filosoofiale.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Kõigest kolm nii hea kirjniku jaoks. See on kindlasti liiga vähe. Annaksin ka nelja aga südametunnistus kahjuks ei luba. "Linn" on minu meelest liiga mannetu või meeleheitlik teos sellisele suurkujule nagu on Simak. Aga noh nagu öeldakse: "Tegijail juhtub nii mõndagi."
Teksti loeti eesti keeles

Leian, et Simaki tulevikufantaasiaid on väga lohutav lugeda, eelkõige seetõttu, et seal ei domineeri kurjus, sõjad, vägivald. Paneksin selle raamatu Clarke´i "Linn ja tähed" kõrvale. Need kaks teost on küll sisult erinevad, kuid nende rahulikkust ja inimlikkust armastan ma ühtemoodi. Pealegi on Simakil väga huvitavad mõttekäigud nii korte, sipelgate kui ka Lippajate kohta - need panevad hoolimata oma fantastilisusest reaalsete inimprobleemide peale mõtlema - ehk ongi Simak just tänapäeva inimese nõrkusi-tugevusi tahtnud meile kätte näidata. Igaljuhul on see vägagi lugemist vääriv teos.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin just arvustuse Jefremovi "Andromeeda udukogule", kus võrdlesin teoseid, väites, et mõlemas on püüd haarata suuri ajavahemikke ja tohutuid, keerukaid sündmusi. Selle vahega, et "AU" on naiivne, kuid elujaatav, ning "Linn" kantud melanhooliast ja inimvihkajalikkusest. Kutsuksin üle saama mingist teismeliseea kompleksist - inimarmastus ei ole nõrkuse ja lolluse tunnus! "Linn" ON hea raamat, ent siiski ma ei hinda teda. Raamatu esimene osa, "City" ise, oli parim, selles oli prohvetlikkust, irooniat ja tigedust. "Desertion"i lugesin kunagi "Horisondist", see on Ulme suure algustähega (ja muide kirjutan alla Jürka arvamusele tõlke koha pealt), ent muust kogumikust vähe eraldiseisev.

Põhiline, miks ma raamatule vee peale tõmban - inimkond ei ole Simak + hipid, st. Jenkins + kari pilves karvikuid! Kui jutt oleks väikesest hüljatud kogukonnast kusagil kaugel - on ju isolatsioonis elavate gruppidega Maalgi üht kui teist veidrat juhtunud, ent kui jutt on tervest inimkonnast, ei usu ma teosest ühtegi sõna, ja loogikavabu koomiksimaailmu on muidu ka uputamiseni.

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, kus koerad filosofeerivad ja sipelgad veavad vankrit. Mis siin ikka teaduslikkusest jahuda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui osa peategelasi on koerad ja tsiteeritakse prohvessor Paukat (pidin naerukrambid saama!), siis raamat on kindlalt jabur. Esimese komandikku raamatust lugesin tõsise eelarvamusega. Siis harjusin ära ja hakkas meeldima. Täiesti idiootne tulevikunägemus, aga hea ja nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Kaua aega tagasi loetud, kuid siiski küllaldaselt meeles, et hinnata. Romaan om mõtlemapanev, kuigi idee, et inimesed jätavad linnad, imho võimatu. See nõuaks, et inimesed ei oleks enam ühiskondlikud loomad, kes sisimas nõuavad teiste juuresolekut. Ainult vähesed tõmbuvad teistest eemale, need, kes ei taha teistega tegemist teha ja keda kutsutakse erakuteks, kuid kõigiga niimoodi juhtuda ei saaks. Kuid samas on maailm imelik. Äsja hiljuti toimus minuga paar imelikku asja, mis on kõigutanud mu arvamust reaalsusest, nii et eriti tõsiseks mind hetkel lugeda ei saa... Märgiks veel ära, et lugesin seda ajal, kui lugesin kõike, mis kätte sattus ja eriti asjale pihta ei saanud. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see raamat esimesel korral 96. aastal lugedes, ei meeldinud nüüdki üle lugedes. Meeldis ainult üks jutt, "Deserteerimine" ja seda juba omal ajal vanast väikeseformaadilisest "Horisondist" lugedes. Meeldis hoolimata toredatest lapsikustest, millest see jutt kubiseb, nagu kindel pind Jupiteril, metaanikosed ja kumavad ammoniaagised Päikeseloojangud. Ülejäänud Websterite, robot Jenkinsi, Koerte, sipelgate, mutantide ja pesukarude ümber toimuv jama, mis oli lisaks täidetud pseudofilosoofiliste mõtiskluste, maailmavalu ja halaga jättis mind üsna külmaks. Vanameister küll, aga see toode on nüüdseks vananenud. "Deserteerimist" kannataks ehk mõnes "Vana kulla" antoloogias veel uuesti trükkida, ülejäänud on makulatuur. Hinnegi tuleb selle üheainsa suurepärase jutu pärast, muidu oleks ilmselt veelgi madalam.
Teksti loeti eesti keeles

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles
x
Orcus K.
23.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tehnoloogiline jutt. Kujutlusvõime hooleks jäetakse palju ruumi. Väike love-story ka olemas. Ei lobise rohkem midagi, lugege ise! Korralik ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt selline: kristlane ja moslem reklaamivad oma usku miskile Bulgaaria valitsejale. Kogu moos.

Lugu läheb poole pealt huvitavamaks, aga mitte eriti. Usundilooga kursis olemine tuleks kõvasti kasuks. Ajalooga kursis olemine tuleks veel rohkem kasuks. Islam sündis teadupoolest VII saj pKR ja Rooma impeerium lõppes V sajandil – seega ei saa tegemist olla misjonivenna Saulus-Paulusega. Paari lehekülje pärast antakse juba kindlam pidepunkt. Tegemist on ajaga, mil Bulgaaria oli Rooma liitlane – st, millalgi 1032. aastast edasi.

Jutt ise on suhteliselt nüri. Väideldakse usulistel teemadel ja muud midagi. Mulle meeldis sellegipoolest. Korralik alternatiiv-ajalugu. Ajastu hõng igati olemas.

Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu ümberjutustamine on täiesti võimatu. Juttu nimelt polegi. On vaid üks pikk soga ja palju ilusaid sõnu, aga konkreetset juttu pole. Hoiatavalt mõjus juba Raul Sulbi pomomiskatse: “Laur võiks ilmselt rahus kirjutada võtmes ja teemal, mis tagaks talle kohese edu ja publiku igavese armastuse siinsel ulmemaastikul, kuid miskipärast ei tee seda. Ta kirjutab just kõige ja kõigi kiuste selles vaid talle ainuomases laadis.”

Olgu pealegi, oleksin sellega peaaegu et nõus. Aga pean siinkohal mainima, et Lauri lugu jäi mul 3 korda pooleli. Täpselt iga peatüki lõpus ma enam ei viitsinud edasi lugeda. Põhjus on väga lihtne. Ei olnud absoluutselt huvitav! Võiksin isegi jagada Lauri sümpaatiat segastel unenägude teemadel, ent paraku on jutt tervikuna kohutavalt igav.

Positiivne on autori keelekasutus. Tõesti hea! Mahlakas ja poeetiline. Aga see on ka kõik. “Ilusad sõnad. Juba algusest peale nägid sa välja, nagu... hulk ilusaid sõnu, ei enamat...” (lk 62) Ühesõnaga, jutu sisu on äärmiselt nõrk. Autor põikab igasugustesse filosoofilistesse mõtisklustesse, kuid enamasti on see tüütu ega õigusta end. Isegi teist korda lugedes ei muutu midagi selgemaks. Viimaks jäi painama mõte, et kas autor ikka ise ka teab, mida ta kirjutab ja mida lugejale öelda tahab.

Minu arust on tegemist kogumiku nõrgema tekstiga, mis viitab ainult autoripoolsele soovile tegeleda uduse ulmekirjandusega. Soovitan soojalt mõelda edaspidi konkreetse ja selge teemaarenuse tekitamisele ning lõpetada ära selline enda jaoks kirjutamine.

Teksti loeti eesti keeles

Simpson jutustab ja jutlustab läbisegi. Ta kaldub jälle, nagu tal viimasel ajal kombeks, äärmisse sentimentaalsusesse. Jutt ise võib olla nii ilus ja moraalne kui tahes, aga paraku sobib taoline pajatus rohkem laste pühapäevakooli lehte.

Jutt on sellest, kuidas pisike poiss satub tsirkuseareeni kulisside taha ja märkab ühes puuris (maailma viimast) draakonit. Ja poiss otsustab selle eluka ära päästa või vabadusse lasta. Ongi kogu moos.

Tegelikult võtan selle jutu puhul mütsi maha. Simpsonil on äärmiselt väljapeetud anne jutustada dramaatilist lugu. Tõesti, võtab (silma-)munad märjaks! Keele ja meeleolu poolest annab see jutt isegi Bradburyle silmad ette! Tegemist on rohkem mälupildikesega, kui huvitava looga. Eriti tüütud olid jutustaja seletused, mis üritasid kõik juba ette “ära vabandada”, et kas seda lugu tasub ikka jutustada. Ütlen ausalt, meeleolult ja keelelt on küll tore lugu, aga jutustada ei tasunud – puht minu kui lugeja seisukohalt. Nimelt stiililiselt oleks paslik seda lasteaias või vanadekodus pajatada. NB, stiililiselt!

Tinglikult võiks autori teksti enda loo kohta kokku võtta jutustaja sõnadega: “Pole mul selle loo lõpetuseks kirja panna kaunikõlalist ja maailma paremaks muutvat moraali /.../ Ehk oligi mul seda lugu vaja just enese jaoks...”

Juba ammu olen märganud, et Simpson on tõeliselt hästi kirjutama õppinud. Ma fännaks teda täiega, kui ta suudaks saavutada oma vana teravuse. Praegu on lihtsalt hirmus kahju vaadata, et kirjastajad viitsivad paberit määrida suht seniilse tekstiga. (ja ma olen sada protsenti veendunud, et praegune Simpsoni käekiri on miski veider hübriid vene autorite ja ta enda maailmavalust.) Mis ma öelda tahan? No ikka seda, et Simpson kallis, arvesta oma lugejatega ja hakka ometi kirjutama! Ja loe vahelduseks peale venkude ka midagi teravat! Britte näiteks.

Teksti loeti eesti keeles

Autoritutvustuses liigitatakse jutt sotsiaalulmeks. Täiesti nõus. Paremat liigitust ei oskagi esimese hooga pakkuda. Trinity jutustus on peale sotsiaalsuse veel üsna filosoofilise alatooniga, aga sedagi väga peenelt ja varjatult. Kerged viited ja naljad Moore ja Spinoza aadressil lähevad kindlasti keskmisest lugejast täiega mööda. Aga sellest pole midagi, sest jutt ise, kõiges oma konkreetsuses, on superhea.

Lugu räägib ühest perekonnast, kolme päeva läbilõikes. Peategelaseks näib olevat 8 aastane poiss, kes kannatab disotsiatiivse identiteedihäire all. Ühesõnaga poiss on kahestunud: samas kehas elab too õige poiss ning sellele lisandunud üliandekas Dee. Poiss ei sa oma võõrasisaga absoluutselt läbi ja sealt see intriig ja pinge tekibki. Seebimaigulisele perekonnaelu detailidele lisaks oli päris hea leid Predestinatoorium – firma, mis tegeleb ennustamisega.

Keeleliselt on jutt sorav ja omapärane. Eriti köitis see koht, kus kanepine võõrasisa koju oma asjadele järgi tuleb. Tüübil on täielik paranoia kõiksugu elutute asjade vastu: kirjutuslaud tõstab jalgu, sandaalid nukrutsevad kapi all, raamatud tukuvad trepil, kummipart “lipsab” jala alla... ja see pranoia kandub ka erapooletu jutustaja keelepruuki. Hetk hiljem, pann mitte enam ei leba pliidil, vaid pikutab jne.

Jutt on kahtlemata väga sisutihe. Detailid mängivad väga suurt rolli ja faabulas loksatab lõpuks kõik omale kohale. (lugu räägib ju kausaalsusest!) St, dünaamika on igati väljapeetud. Seda kõike võib kokku võtta Trinity enda kreedoga (ja see on iseloomulik enamikele tema lugudele): “Pisiasjad, pisiasjad... Neile tuleb tähelepanu pöörata! Näha tuleb aga suurelt!” (lk 116)

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldisid Barkeri tekstid siis rohkem, kui ta veel nii varjamatult endast ei kirjutanud. ;) Ülbe arsti tegelaskuju, kel väike viinaviga küljes, pakub vaid niipalju huvi, et kujutada ette Barkerit ennast tolle minategelase prototüübina. Ühest küljest on küll natuke huvitav näha maailma nihilistliku arsti silmade läbi – naturaalselt ja rõvedalt – aga mina küll sellise tüübi juurde oma muret kurtma ei läheks, kes kirjeldab patsiente ja paneb diagnoose sõnadega: “nägemine peaaegu puudub”, “neer on samuti kutu”, “jalgadel möllab gangreen”, “rinnad põlvini ja üleni läbi mädanenud” (lk 75) jne. No respect at all!

Lugu ise on tavaline unenäokas: Nihilistlik arst joob ja tõmbleb haiglas ringi ja kodus võtab portsu uinutit sisse, et korralikult välja puhata. Kui ärkab, siis on vahepeal Eestist hiidlaine vms üle käinud ja kogu selle saasta minema pühkinud. Tartus valitseb anarhia jne. Pärast ärkab tegelane üles ja kõik on jälle ok.

Ümber jutustades on lugu suht mage. Tegelikult jutt nii mage ei ole. Barker kirjutab hästi, selles pole kahtlustki - vastikult, aga hästi. Loo viga on vaid sellessamas ülesehituises. Maailmalõpu kirjeldused ja kõik seal toimuv on lahe, aga point ikkagi puudub. Jääb niru tunne, et oli nagu jutt, aga samas polnud ka. Selline rahuldamatuse tunne.

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal on jäänud selline mulje, et Hargla nišš on siiski alternatiivajalugu. Seda oskab ta väga hästi. Ja oma ajarännu juttudega saab ta ilma igasuguse excuse’ta ajalukku põigata.

Loost ütlen vaid niipalju, et seekord minnakse “külla” Dracula ajaloolisele prototüübile. Jutt on hea ja haarav. Tegelased on sümpaatsed ja huvitavad, ajaloolised detailid samuti. Eriti meeldis mulle nais-karakter. Pinge krutitakse kiirelt üles, nii et poole pealt juttu käest ära panna ei raatsi eluilmas. Selles vallas on Hargla kirjanduslikud võimed superhead.

Aga... aga paraku olen paljudes ta eelnevateski juttudes mageda lõpu osaliseks saanud. Nii ka nüüd. Andku Hargla mulle andeks, aga ausalt: loo lõpud on tal tihtipeale äärmiselt maitselagedad. Seekord on tegu puhta kitshiga! Okey, tüüpilist vampiirika lõppu ma ootasingi, sest sellele viidati eelnevalt palju kordi. Idee iseenesest on ju ok, aga tõeliselt häiris väljenduslaad. Ma saan aru, et sellega punniti puänti (puändi viimasele reale asetamist), aga mu arust oleks võinud seda natuke peenemalt teha. Kui terve jutt on väga kõrgetasemeline, siis selline “odav lõpp” rikub hea elamuse ära.

Sel (ja ainult sel) põhjusel olen sunnitud 4 andma. Muidu igati viie vääriline kraam.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu kuulub justkui fantasy kilda. Vanaeit pajatab mingit lugu... aga konkreetset lugu tegelikult polegi. Fantasy puhul mängiks välja selgepiirilise tausta või maailmaga, aga seegi jääb häguseks. On vaid hulk veidraid tegelaste nimesid ja nende staatusi (nagu lohevõlur, loheisand, sõjaisand jne). Aga nende kohta ei saa lugeja suurt midagi teada.

Tegelikult jutustab B. kahte lugu, mis toimuvad küll “samas maailmas”, kuid omavahel eriti ei haaku. Ma ei teagi, kas viga on autoris või kujundajas. Pehmelt öeldes on asi õige segane. Teksti sees viidatakse “inetule loole koera ja toatüdrukuga” – seal on isegi tärn, mis paneb joonealust märkust otsima (seda pole ei samal leheküljel ega ka mitte jutu lõpus) – edasi lugedes jõuan lõpuks tärnini (näe, oligi jutu lõpus!), mis asetseb ülejärgmise lehekülje alguses. Olin nõutu. Lugesin selle nn 3 lk-se joonealuse läbi ega saanud loo liigendusele enam absoluutselt pihta. Miks see seal oli? Ok, kui on üks lugu, siis on üks lugu, kui kaks siis kaks. Äkki oleks targem olnud jutt peatükkideks jaotada või see “teine lugu” kuidagi mõistlikult eelmise sisse põimida! Või siis kaks ühe pealkirjaga lugu kahe alapealkirjaga varustada. Sellisel kujul mõjub see paraku täieliku “pornograafiana”.

Kokkuvõttes sogane ja mitte eriti köitev värk. Keeleliselt on tekst hea ja loetav, sisu jääb aga väga nõrgaks.

(Milleri sõnavõtt pani mind mõtlema, et äkki olen hinnangus natuke ülekohtune olnud. Vaatasin jutu veelkord üle... ja olen nõus hinnet ühe palli võrra kergitama, aga ainult keelelisuse arvelt. Sisult on ikkagi tegu nõrga looga.)

Teksti loeti eesti keeles

Simpsoni looming muutub iga uue tekstiga aina masendavamaks. Nii depressiivset teksti pole ma juba tükk aega lugenud. Pidevalt meeleoluga ühte väravasse tagumine teeb jutust tüüpilise nyyh-stoory. Selliseid manipuleeriva meeleoluga pöördumisjutte võib peamiselt kirikutes ja äratuskoosolekutel kuulamas käia.

Keeleliselt on jutt samuti üsna kehvake. Simpsoni pikad laused on tüütud ja täis tarbetuid üliemotsionaalseid võrdlusi. Sõnastus on moraliseerivale papile kohaselt arhailine (N: “...väeti inimolevuse jaoks, et tilluke tõeseeme kohe tärgata suudaks.”) ja konarlik. Mingit tempot ei teki ja jutt huvitavamaks ka ei lähe. Pigem aina uimasemaks.

Lõpp on muidugi tõeline kergendus. Mitte, et tegelane kuidagi paranes või maailm ilusamaks muutus... Ei! Ei muutunud. Kergendus, et see jutt lõpuks läbi sai ja ühtlasi ka depressioon, mis sellega komplekti kuulus.

Teksti loeti eesti keeles

Vangonen on vist kõige vastuolulisem autor siin ulmemaastikul. Kiidetakse ta arhailist keelt ja vinget sõnavara ja kes teab mida veel, aga kui siinseid arvustusi lapata, siis tundub, et enamik lugejaid kehitab seepeale õlgu.

Kehitan minagi. Palju kiidetud plussid muutuvad lugemisel hoopis miinusteks. Arhailine keel on tüütu. Autoril on tõesti vinge sõnavara, aga ta ei oska sellega midagi peale hakata. Iga paljutõotav lugu määritakse ohtra poeesiaga mitmele leheküljele laiali, ent lood jäävad kõik suhteliselt nõrgaks. Mõnede juttude puhul (nagu “Surnurüvetaja...”) heietus ja poeesia töötab, kuid enamik jutte upub tüütusse sõnamulinasse. Õuduse tunne lämbub samuti üli-ilukirjanduslike lausete rägastikku, milles aegajalt tõstab pead ülim poeesia sõnaseades.

Nii mõnegu jutu puhul torkas silma luuleline keel ja see hakkas lugemist segama. Kui autor järjepidevalt Homerose või kes teab mis stiilis lauseid looks, siis oleks ju päris huvitav ja harjuks sellega lõpuks äragi. Paraku on kord nii ja kord naa – ehk on ebaühtlane lugeda.

Millest ma üldse räägin? Haikudest ja luulest! N: “Pea lõuad mees! / Ja ära suitseta siin sees, / mul on siin / bensiin / ja kaltsud.”(lk 246) või “Veel on öö / oktoobrikuine, pilvine / tormiohtu-tuuline / kuid hurmavalt karge / ja ehkki vastse hingeränduri jaoks / ei või enam tähendust / olla maise kadalipu nükkeil – / need unagu / kadugu /nagu urm / lõikuslaualt” (lk 172) --- sedatüüpi haikusid võiks pea iga loo alguslõikudes leida. Need haikud segavad lugemise rütmi ja jutustav stiil kaob pingutatud lausekonstruktsioonidesse.

Selle jutu võiks kokku võtta Vangoneni enda lausekatkega: “...ja lähebki jamaks kätte.” (lk 273)

Teksti loeti eesti keeles

Selle aineltel tehtud filmi olen varem juba näinud ja peab ütlema, et originaalse jutustusega on seal väga vähe pistmis. Jutt on kõvasti koledam ja parem. Tegelane on äärmiselt vastik ja jõhker tüüp, kellele keegi eriti korda ei lähe. Eelkõige torkab silma külm suhtumine naisolevustesse, kes eelisjärjekorras putukatele toiduks söödetakse. Poole lugemise pealt võib juba aimata, kes viimasena kuningate toidumenüüsse satub.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin neid arvustusi, mis ma Orlaule kirjutanud olen ja jäi selline mulje nagu kuuluksin kuhugi Orlau Vihkajate Seltsi. Vale puha! Orlaud peetakse tegijaks ja mingil põhjusel olen ma lootusrikkalt alati kõik ta uued jutud läbi lugenud. Reeglina muutuvad autorid ajapikku paremaks ja arenevad. Nüüd pean raske südamega tunnistama, et selle jutu kohta midagi head öelda on tõeliselt raske.

K&K loos seisneb Orlau areng paraku ainult jutu pikkuses. Ma ei teagi, mis järjekorras puudusi välja tooma hakata. Lugu algab väga halvas stiilis. Laused on konarlikud ja rasked ning iga sõna lõpp tuleb suure pingutusega välja lugeda. (kuna kiire ja ladusa lugemise puhul jääb mulje, et laused ei ühildu absoluutselt. Tegelikult ühilduvad, aga jube kohmakalt!) Kui tausta seletavad leheküljed läbi saavad ja tegelased lobisema hakkavad, siis muutub stiil voolavamaks. Kohati trügib see punnitatud poeetiline keel uuesti sisse ja jutt muutub omadusõnade kuhja all uuesti kohmakaks.

Jutu sisu on samuti kahtlane. Ütleme nii, et arusaamine on võimatu. Mis üldse toimub? Kõigepealt koormab autor kõiksugu nimede ja tegelastega (ja need ei jää absoluutselt meelde, kuna neid ainult mainitakse mokaotsast. Ühesõnaga mõttetu vaht!), seejärel relvade ja turvistega... rääkimata tegelaste segasest kuuluvusest. Viimase asja kohta käib enamik sarkastilisi märkusi – kas sellise ja sellise päritoluga mees/naine/vms on hea võitleja või mitte. (Jälle mõttetu vaht!)Kogu jutu vältel sisuliselt rännatakse. Vahepeal tuleb ette paar tobedat taplust, kuid selle mõttekus on jälle küsitav, kuna kõikidest tegelastest ja nende vaenlastest on mul kogu lugemise vältel üsna ükskõik. Siit tulebki järgmine viga...

Karakterid! Mida pole, seda pole. Üks mees on seal natuke turtsakas ja teine sõjakas, aga see on ka kõik. Nad teevad küll kõike seda mida tegelased tegema peavad: noogutavad, sõnavad, lausuvad, ohkavad jne, aga iseloom puudub. Seetõttu jäävad nimed nimedeks ja ükski tegelaskuju silmade ette ei kerki. Pole siis ime, kui ma loo lõpuni ei suuda nimesid ja “nägusid” kokku viia ja lõpptulemusena on mul täiesti ükskõik mida nad seal teevad.

Kui Orlau on selle looga võtnud endale ülesande mõni arvuti- või rollimäng ümber jutustada, siis on arusaadav, miks kõik nii nässus on. Esiteks, Orlau võimeid arvestades on see praegu veel liiga suur suutäis (rääkimata sellest, et taoline ettevõtmine võib huvi pakkuda ainult paadunud mängufriigile.) Teiseks, isegi kui õnnestuks 10 arvutitegelast välja “joonistada”, siis köitval viisil sisu edasi andmine kukuks ikka läbi. Vaadake kas või neid tobedaid filme, mis arvutimängudel baseeruvad! Final Fantasy on visuaalselt küll omapärane, aga kõik ülejäänu on täielik null.

Kui ma eksin, ja tegu pole arvutimänguga, siis on lood veel kehvemad. Siis pole Orlaul vabanduseks ju enam midagi öelda. :-( 2

Teksti loeti eesti keeles

Spekulatsioonid kuulsa portree ümber on päris vahvad. Ajarändamise läbimõeldus ka sinna otsa. Lõpus klappis kõik kenasti.

Vene autoritest ma üldiselt ei vaimustu. Selle jutuga on täpselt sama lugu. Idee ja jutt tervikuna on väga mõnus ja põnev, aga kuna autor on venelane, siis on ta miskipärast teinud Leonardost vene temperamendiga itaallase. Tegelane käitub nagu tüüpiline vene näitleja mõnes tobenõmedas vene komöödias. Ma ei teagi, kellega teda võrrelda. Võibolla Carabas-Barabas venelaste Buratiino filmis: vedib oma õpilast pidevalt kõrvust, saab perioodilisi raevuatakke ning vahetevahel mossitab demostratiivselt. Leonardo on Kalugini esituses tõeliselt kehv näitleja. Why not, võibolla täpselt selline ta oligi, aga eks mine tee kindlaks!

Meenub veel, et Freudil on ka päris kobe spekulatsioon: “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus” (LR 40/1998). Freudile tüüpilised tõlgendused ja järeldused viitavad küll alati ühele ja samale asjale: võimalikule homoseksuaalsusele. Kellele taolised oletus-tõlgendused mõnu pakuvad, võivad sellest raamatust lõbusat järellugemist leida.Kaluginile annaks karakterite eest 3 ja jutu idee eest 5. Kokku neli. Heasüdamlikult siis 5-.

Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu tasemel kogumik. Tõlkejutud on paremad kui tavaliselt. Kalugini jutus on mõned häirivad momendid sees, kuid ei ole vist mõtet pisiasju ette heita. Tervikuna päris hea ja põnev. G. Martini Liivakuningad on juba klass omaette. Barkerile iseloomulik ilge värdjas peategelane kaasa tundma ei kutsu, aga jutt on see-eest super.

Nagu Marduse tavadele kohane, on ka sel korral kaante vahel kohustuslik prohmakas. Orlau lühiromaan on kõike muud kui hea ja huvitav. Minu arvates oleks ta võinud selle arvutimängu-referaadi kenasti HDDsse saata. Sealsed friigid rõõmustaksid ja kiidaksid lõputult. Lool pole ei tegu ega nägu (kui lugedes paar lehekülge aeg-ajalt vahele jätta, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Teistkordsel lugemisel on jutt veel halvem kui enne!). Selline ülejala kirjandus liigitub kenasti sinna Soobli loo kanti (kuigi, viimane oli lausa klass omaette. Orlault poleks nii niru asja küll oodanud).

Muud arvustused olid sedakorda asjalikud. Kivistiku piiritluskatsetust on küll huvitav lugeda, kuid vaikselt hakkab juba nalja tegema selle ulmekirjanduse uute ja uute terminitega raamistamine. Aga sellest Riid juba rääkis.

Abel Caini “diskursus” on küll vähe iganenud. Kõike seda oleks saanud ka ilma Straussi ja Todorovi tüütamata kenasti ära öelda. Pealegi ei leia binaarse vastandamise (ja muud) teooria(d) enam kirjanuses sugugi nii laia kasutuspinda. See oli rohkem iseloomulik müütidele ja pärimustele ja sedasorti arhailistele asjadele. (Kui vaadata Algernonis ilmunud Habichti artiklit, siis on seegi kitsasse ringi kuuluv A-B, mis leiab peamiselt rakendust muinasjutu-, seiklus- ja fantasy kraami valdkonnas) Kaasaegne kirjandus saadab igasuguse iganenud strukturalismi seenele ja teeb mis tahab. Cainil on huvitav lähenemine sellegipoolest.

Kokkuvõttes igati kobe kogumik. Hindaks meelsasti viiega, ent Orlau soust, mis kolmandiku kogumikust enda alla haarab, kisub hinde kahjuks 4 peale.

Teksti loeti eesti keeles

Kui osa peategelasi on koerad ja tsiteeritakse prohvessor Paukat (pidin naerukrambid saama!), siis raamat on kindlalt jabur. Esimese komandikku raamatust lugesin tõsise eelarvamusega. Siis harjusin ära ja hakkas meeldima. Täiesti idiootne tulevikunägemus, aga hea ja nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab paremini kui enne. Waanenburgi jutu puhul on seda märgata. WT jutt on väga hea. Kuigi peategelase vastikult konservariivne maailmavaade ja ühiskonnakriitilised vahemõtted hakkavad aeg-ajalt ajudele käima, on lühiromaan sellegipoolest tohutult hea. Selline pooleldi “timuk-jumala pihtimus” mõjub väga värskendavalt.

Seevastu lühemad jutud polnud mu arvates need kõige paremad. Samas maailmas küll, aga kui autor jääb lühiromaanis hulluse esitusega hea maitse piiridesse, siis lühemad tekstid (eriti Suur Rahupüha) pingutasid selle paranoia ja psühhoosi esitamisega tõsiselt üle. Tegelased on kõik kohutavalt vastikud ja haiged. Viimase jutu “suur vihkamine” ja teiste juttude (ka lühiromaani) ebainimlik “võimutahe” seda raamatut mu lemmikute hulka kahjuks küll ei aseta.

Ütleme nii, et selle raamatuga suutis Barker veelkord tõestada, et fantaasia on tal hea ja ta kirjutab paremini kui varem, aga ka vastikumalt kui kunagi enne. Kogumik 5-, lühiromaani eest puhas viis.

Teksti loeti eesti keeles

Üldmuljena on kogumik üsna stiilne. Esimene lugu oli päris kobe a´la moodne eesti ennemuistne rahvajutt (põhiline, et moodne-ennemuistne!). Paar järgmist juttu olid ka talutavad, aga siis hakkas stiil Heinsaare kanti kippuma. Olgu pealegi, maagilise realismi viljelejad mõlemad, aga väga ühetaolises stiilis. Eks seda maag. realismi ole igat sorti, kuid mind hakkas lõpuks tõsiselt häirima, et "Stoor fisk" ja veel paar lugu olid väga sarnased Heinsaare liinile.

Ei saa ka päris öelda, et Vadi Heinsaarelt snitti oleks võtnud, sest tema lood on ikkagi hoopis teisest puust. Mõni jutt on isegi loetavam, kui Heinsaare pangetäis absurdi.

Kokku neli. Ootasin Vadilt natuke rohkem originaalsust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust üks armsamaid KV teoseid, mille ma ikka ja jälle uuesti kätte võtan. Kuigi on tegemist ühe vananeva kunstniku heietustega, heietab ta sellegipoolest väga muhedalt. Tegelane muutub raamatu lõpuks juba üsna mõnusaks semuks ja temale kaasaelmisrõõm on paratamatu.

Teine asi, mis mulle meeldis, oli teksti hakitus. Pildike siit, pildike sealt -- tuttav Vonneguti stiil, aga "Sinihabemes" mõjub see vahest kõige paremini. Midagi enamat ei oskagi ühe pauguga öelda, kui et LUGEGE! Kes näpuga ainult ulmet taga ajab, sellele raamat loomulikult ei meeldi, sest ulmet pole seal grammi eestki.

Teksti loeti eesti keeles

Asjalik ja kvaliteetne kogumik! Täielik saast puudub täiesti ja lugude keskmine tase on kõvasti üle keskmise! Eesti Ulmeantoloogiaga võrreldes on käesolev kogumik igati etema ja parema tasemega.

Ei hakka nurisema, et see ja see jutt oleks võinud välja jääda! Nii halbu jutte kogumikus lihtsalt pole. Jääb vaid loota, et Stalker 2002 ei jää erandväljaandeks, vaid kujuneb heaks traditsiooniks ja kvaliteedi märgiks.

Teksti loeti eesti keeles

Seni ilmunud kogumikest ei tea ma küll ühtegi teist, mille lood oleksid omavahel niivõrd tugevas seoses nagu Trinity omal. On näha, et absoluutselt kõik on peensusteni läbi mõeldud: pealkiri, kaanepilt, juttude valik ja järjekord jne. Kui enamasti pannakse mingi suvaline jutt kogumiku pealkirjaks, siis "UJ" puhul raamistab nimilugu tervet raamatut. Kuidas täpselt? Selle lahtiseletamine on üsna keeruline ettevõtmine.

Kõige lihtsamalt öeldes, põhjendab või seletab Trinity kolmainsusprinsiipi läbi skisofreenia. Sama mõtet väljendab ka hästi valitud kaanepilt. Aga taoline raamistik ei tundu üldsegi mitte otsituna (nagu on näiteks "Eksisterioni" raam), vaid annab igale jutule arusaamiseks uue perspektiivi. Tegelikult pole need teoloogilised spekulatsioonid lihtlugejale üldsegi olulised, jutud iseenesest on piisavalt nauditavad ja kõnekad ka ilma kõikvõimalike varjatud tähenduste leidmise rõõmu.

Meeldivalt positiivse laengu sain veel viimasest loost "Tervitusi Alcypast", mis on niivõrd muhe, humoorikas ja ladus tekst (lõpetab mänglevalt kogumiku üli-positiivses toonis!), et tahaks seda üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja lõpuks kannatamatult ootama jääda, millal Trinityl uued jutud ilmuvad.

Siis veendusin tänast EE-d lugedes, et ma polegi ainuke, kes Trinity juttudest pööraselt vaimustub. Sivoneni arvustusest võib järeldada, et nii mõnigi lugeja ootab pikkisilmi Trinitylt uut raamatut. Romaan või kogumik, vahet pole. Peaasi, et ikka tuleb!

Teksti loeti eesti keeles

Jõudsingi taas esimesena arvustama, kuigi kogumik juba ammu saadaval! ;-)

Looga "Tervitusi Alcypast" suutis Trinity jälle üllatada! Jutustamisoskuse areng on veelkord kõva hüppe teinud. Jutt iseenesest tundub olevat fantasy suunaga, kuid kogumiku kontekstis flirdib see uuesti une-reaalsuse piiridel ja vaevu-aimatavalt jätkab hoopis sealt, kus "Unenägude jumal" lõppes. Mäng esimese jutuga on väga peenelt teostatud. Pihta saamiseks tuleb jutu lõppu üsna hoolsalt lugeda.

Jutust endast. Tegevus toimub kuskil kaugel planeedil pisikeses kogukonnas, kus kaks venda – Nedet ja minategelane Deedee (kes on skisofreenik) – saavad täisealiseks ja nad saadetakse kaugele Alcypasse naist otsima. Poisid leiavad endale teelt kaaslase – Mofiku – ja rändavad mööda väga kummalist pool-elusat loodust sihtmärgi poole. Mofik on parajalt mahlakas tüüp, kellega juhtub alatasa mingi jama. (Minategelase asemel on peategelaseks hoopis Mofik ja Deedee jääb tagasihoidlikuks jutustajaks) Linnas leiavad nad kiirelt kolm imekaunist õde ja kõik oleks maru tore... Ent Mofik, rahutu hing, hakkab teistele õdedele närvidele käima ja need püüavad talle mingit rahustit salaja sisse joota. Juhtub aga nii, et tassid lähevad vahetusse ja eluohtlikku rahustit joob hoopis üks õdedest – Mofiku kallim. Sealt areneb lugu edasi võidujooksuks surmava haiguse ja imerohu leidmise vahel...

Kirjeldatud maailm on üli-huvitav ja sisutihe, jutustamisstiil väga sorav ja muhe. Mõned detailid haakuvad eelmiste juttudega ning jätavad taas tugevalt mõtteruumi ja seoste leidmise rõõmu. Kaldun arvama, et selle looga on Trinityl tugev lootus seekord Stalker endale napsata! (Lugematute plussidega VIIS.)

Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Lõpp jäi nats hõljuma, aga eks see ole see "alguse" värk.

Täna pole norimise tuju, nii et jään oma senise arvamuse juurde, et maru hea jutt, millest oleks saanud/võinud midagi tahkemat ja kobedamat treida, veel teemat edasi aretada jne. Ent ka sellisel kujul viis mis viis. Meelisele jõudu ja edu, ootan järgmisi!

Teksti loeti eesti keeles

Hindan kogumiku siiski lugude järgi. Kahjuks üle kolme ei kärista kuidagi välja. Ainuke loetav ja hea jutt oli minu arust Caini oma. Igasugu maapojad ja sooblid oleksid võinud vabalt olemata olla ja mõni tõlkelugu ka sinna otsa.

Kogumiku tagumine osa arvustuste ja muude ülevaadete näol on muidugi väärtus omaette, aga sealgi annab amatöörlus end kõvasti tunda. Orlau raamatu kohta aeti ikka sihukest udu, et vähe pole. Ja ega Belialski hiilanud arvustamise vallas. Ülejäänud kirjutised olid okey.

Positiivseks edasiminekuks tuleb pidada muidugi Marduse välimust. Poeletil nägi päris ahvatlev välja!

Ootan kiiret arengut ka muus osas!

Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas kenasti ja suht huvitavalt, aga siis läks üsna metsa. Kõik oli vastikult poolik -- poolik maailm, poolik idee... Ja siis seda verd, solki ja ila... Mõtetu sisu. Jutu pisike väärtus on selles, et suutis ümbruskonnast ja templist eheda pildi silme ette manada. Aga see on ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles