Kasutajainfo

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Time and Again

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1950; oktoober - detsember [pealkirjaga «Time Quarry»]
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
3
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Tegu oli minu teise katsega Simakit originaalkeeles lugeda. Ja sarnaselt esimese raamatuga (Werewolf Principle), võis kogemust laita. Romaani peategelane leiab ühelt uurimisretkelt naastes (kus tema inimlik olemus mõnevõrra ümber töödeldakse), et on muutunud isikuks, kellest on huvitatud erinevad "grupeeringud". Enamik neist üritab teda ära tappa. Milles siis asi? Mingil tulevasel eluperioodil on ta kirjutanud ühe oluliseks religioosseks ürikuks kujuneva raamatu ja tema tapmise teel üritatakse seda ära hoida, kusjuures osa tüüpe tahab teda jälle seda raamatut pisut teistmoodi kirjutama panna. Peategelase tegevus üldjoontes seisnebki ühest kohast teise pagemises ja rahu otsimises. Romaanis tegutsevad inimesed, robotid ja androidid, rännatakse ajas, maakera piires reisitakse teleportatsiooni teel, planeetide vahel kosmoselaevadega. Ulmelisi elemente jagub. Antud juhul - ja miks hinne madal on - häiris kõige rohkem see sündmustega kihutamine, kusjuures raamat on suhteliselt õhuke. Romaanis on kohutavalt palju tegelasi, iga kahe lehekülje tagant ilmub uus, kusjuures kõik nad ajavad eri asja. Õhku napib. Loodetavasti teab mind keegi selle raamatu osas parandada?
Teksti loeti inglise keeles

Parandan, Andri, parandan... Olen nõus jänkidega, kes peavad seda romaani Simaki üheks parimaks. Lugesin seda üsna hiljaaegu ning seetõttu on mulje ka üsna värske. Sisu jutustati siin eelmises arvustuses ära, seetõttu räägin vormist. Mulle pole eriti sümpaatsed romaanid, millel on novellilik puänt: st. loed paksu raamatu läbi ning viimastel lehekülgedel keeratakse kõik pea peale. Ka selles romaanis oli nii, et see viimane lehekülje pikkune peatükk, lõi üsna palju eelnevast kummuli, aga siin see mulle meeldis, sest kogu romaan oli täis ootamatuid pöördeid. Jänkide kriitika ongi öelnud, et "Time and Again" ennustab ette neid Simaki ülikomponeeritud 70ndate romaane. Sel ütlusel oli justkui miski negatiivne maik man, aga mulle meeldis see romaan ning meeldivad ka mitmed 70ndate omad (kuigi saasta hulk on seal suurem). Väidetakse, et mingi Oxfordi sõnaramat pidi ka vihjama sellele romaanile, kui esimesele kirjandusteosele, kus androididest juttu - noh see on küll jama, androide on ka enne 1951 a. ulmes piisavalt. Kindlasti tasub lugeda. Minu arust ongi nii, et kui lugeda läbi CDSi romaanid "City", "Time and Again" ja "Way Station", siis on olemas hea ülevaade Simaki erinevatest suundadest ja tipptasemest.
Teksti loeti vene keeles

Ei jätnud erilist muljet. Puänt oli ka läbinähtav juba ammu enne lõppu. Erilist mõtet ei tabanud. Muidugi on huvitav, et kui teha inimesele VÄGA sarnane robot või tehisinimene - kas tal siis on inimõigused või ei. OK, androidid ei paljunenud - kas see eristab neid inimestest? Aga kui neid paljunema panna? Aga ega raamatus seda eriti arutletud, pigem võideldi tuliselt "õiguste eest". Jõudu.
Teksti loeti soome keeles

Romaan koosneks nagu kahest osast. Esimeses arenesid sündmused peadpööritava kiirusega; autor kuhjas saladusi ja mõistatusi; kirjutas tüüpilise põnevuskirjanduse vormis. Häda ainult selles, et ühes peatükis püstitatud saladus kiire tempo tõttu juba järgmises lahendati. Kuskilt poole pealt aga võetakse tempo maha, pidur põhja ja järgneb küllaltki unine osa – peategelase mõtisklused ja arutlemised.

Jäi mulje, et Simak sai aru, et ei suuda ühes võtmes asja lõpuni välja pidada või lihtsalt talle esimese poole stiil enam ei meeldinud. Peale seda, kui Sutton oma kauge esivanema kirja loeb ja ajamisainaga minevikku suundub – sealt maalt hakkab asi igavaks kiskuma. Kuid esimese poole põnevusele siin midagi võrdväärset enam pole.

Üldiselt üsna huvitav lugu ja kui kirjaniku hilisemate teostega võrrelda, siis umbes samas laadis Simak ju kirjutama jäigi. Ühest küljest nagu liiga lakooniline, lihtsustatud ja naiivne, samas aga jälle mitte primitiivne.
Teksti loeti inglise keeles

Viimase kuu jooksul loetud neljast Simakist parim. Raamat, selle mõju tulevikule jmt. võimatud faktid, mind ei häirinud. Kas võib ühel teosel mitutuhat aastat hiljem selline mõju olla või mitte, ei olnud nagu selle teose põhimotiiv. Vähemalt oli antud teos ilusasti järjepidev omas loogikas, hoolimata sündmustiku pidevatest kannapööretest, mida ei saa öelda mõnede muude CDS-i teoste kohta. Kui Simaki eesti keeles ilmunud teosed on meeldinud, siis täitsa soovitaks seda teost lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

 

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotsonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad niimoodi sama inglise keelt, kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI inmelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemist rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023
august 2023
juuli 2023

Autorite sildid: