Kasutajainfo

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Time and Again

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1950; oktoober - detsember [pealkirjaga «Time Quarry»]
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
3
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Tegu oli minu teise katsega Simakit originaalkeeles lugeda. Ja sarnaselt esimese raamatuga (Werewolf Principle), võis kogemust laita. Romaani peategelane leiab ühelt uurimisretkelt naastes (kus tema inimlik olemus mõnevõrra ümber töödeldakse), et on muutunud isikuks, kellest on huvitatud erinevad "grupeeringud". Enamik neist üritab teda ära tappa. Milles siis asi? Mingil tulevasel eluperioodil on ta kirjutanud ühe oluliseks religioosseks ürikuks kujuneva raamatu ja tema tapmise teel üritatakse seda ära hoida, kusjuures osa tüüpe tahab teda jälle seda raamatut pisut teistmoodi kirjutama panna. Peategelase tegevus üldjoontes seisnebki ühest kohast teise pagemises ja rahu otsimises. Romaanis tegutsevad inimesed, robotid ja androidid, rännatakse ajas, maakera piires reisitakse teleportatsiooni teel, planeetide vahel kosmoselaevadega. Ulmelisi elemente jagub. Antud juhul - ja miks hinne madal on - häiris kõige rohkem see sündmustega kihutamine, kusjuures raamat on suhteliselt õhuke. Romaanis on kohutavalt palju tegelasi, iga kahe lehekülje tagant ilmub uus, kusjuures kõik nad ajavad eri asja. Õhku napib. Loodetavasti teab mind keegi selle raamatu osas parandada?
Teksti loeti inglise keeles

Parandan, Andri, parandan... Olen nõus jänkidega, kes peavad seda romaani Simaki üheks parimaks. Lugesin seda üsna hiljaaegu ning seetõttu on mulje ka üsna värske. Sisu jutustati siin eelmises arvustuses ära, seetõttu räägin vormist. Mulle pole eriti sümpaatsed romaanid, millel on novellilik puänt: st. loed paksu raamatu läbi ning viimastel lehekülgedel keeratakse kõik pea peale. Ka selles romaanis oli nii, et see viimane lehekülje pikkune peatükk, lõi üsna palju eelnevast kummuli, aga siin see mulle meeldis, sest kogu romaan oli täis ootamatuid pöördeid. Jänkide kriitika ongi öelnud, et "Time and Again" ennustab ette neid Simaki ülikomponeeritud 70ndate romaane. Sel ütlusel oli justkui miski negatiivne maik man, aga mulle meeldis see romaan ning meeldivad ka mitmed 70ndate omad (kuigi saasta hulk on seal suurem). Väidetakse, et mingi Oxfordi sõnaramat pidi ka vihjama sellele romaanile, kui esimesele kirjandusteosele, kus androididest juttu - noh see on küll jama, androide on ka enne 1951 a. ulmes piisavalt. Kindlasti tasub lugeda. Minu arust ongi nii, et kui lugeda läbi CDSi romaanid "City", "Time and Again" ja "Way Station", siis on olemas hea ülevaade Simaki erinevatest suundadest ja tipptasemest.
Teksti loeti vene keeles

Ei jätnud erilist muljet. Puänt oli ka läbinähtav juba ammu enne lõppu. Erilist mõtet ei tabanud. Muidugi on huvitav, et kui teha inimesele VÄGA sarnane robot või tehisinimene - kas tal siis on inimõigused või ei. OK, androidid ei paljunenud - kas see eristab neid inimestest? Aga kui neid paljunema panna? Aga ega raamatus seda eriti arutletud, pigem võideldi tuliselt "õiguste eest". Jõudu.
Teksti loeti soome keeles

Romaan koosneks nagu kahest osast. Esimeses arenesid sündmused peadpööritava kiirusega; autor kuhjas saladusi ja mõistatusi; kirjutas tüüpilise põnevuskirjanduse vormis. Häda ainult selles, et ühes peatükis püstitatud saladus kiire tempo tõttu juba järgmises lahendati. Kuskilt poole pealt aga võetakse tempo maha, pidur põhja ja järgneb küllaltki unine osa – peategelase mõtisklused ja arutlemised.

Jäi mulje, et Simak sai aru, et ei suuda ühes võtmes asja lõpuni välja pidada või lihtsalt talle esimese poole stiil enam ei meeldinud. Peale seda, kui Sutton oma kauge esivanema kirja loeb ja ajamisainaga minevikku suundub – sealt maalt hakkab asi igavaks kiskuma. Kuid esimese poole põnevusele siin midagi võrdväärset enam pole.

Üldiselt üsna huvitav lugu ja kui kirjaniku hilisemate teostega võrrelda, siis umbes samas laadis Simak ju kirjutama jäigi. Ühest küljest nagu liiga lakooniline, lihtsustatud ja naiivne, samas aga jälle mitte primitiivne.
Teksti loeti inglise keeles

Viimase kuu jooksul loetud neljast Simakist parim. Raamat, selle mõju tulevikule jmt. võimatud faktid, mind ei häirinud. Kas võib ühel teosel mitutuhat aastat hiljem selline mõju olla või mitte, ei olnud nagu selle teose põhimotiiv. Vähemalt oli antud teos ilusasti järjepidev omas loogikas, hoolimata sündmustiku pidevatest kannapööretest, mida ei saa öelda mõnede muude CDS-i teoste kohta. Kui Simaki eesti keeles ilmunud teosed on meeldinud, siis täitsa soovitaks seda teost lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

 

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotsonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad niimoodi sama inglise keelt, kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI inmelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemist rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Üllatavalt meeldiv jutt - palju meeleolulisi olustikukirjeldusi, peaaegu poeetilisi, ja kena lõpplahendus. 
Mis aga läbinägelikemate tegelaste kui Renan meelest toimus, jääb oletatavaks. Ehk tegelikult me ei saa teada, mis üldse juhus.
Teksti loeti eesti keeles

Väga keeruline on kirjutada seda arvustust, rikkumata võimaliku tulevikulugeja lugemiselamust. 
Samas selgelt on see raamat väärt, et teda lugeda, nii et püüan ikkagi. Annan mõned olulised punktid, miks on raamat lugemist väärt.

 

* karakterikujutus. Mitte "oh, nii nüansseeritud, nii mitmetahulised", vaid raamatusündmuste teel toimub vaikne arutlus: mis teeb meist need, kes oleme? Mis on kultuurikeskkonna mõju? Mis olemuslik? Kui palju saab vahelduda ja vahetada, et tulemuseks oleks sama inimene? Ja kui tulemuseks ei ole enam sama inimene, millised omadused ikkagi jäävad?
Märkasin juba Strange'i ja Norelli triloogiat lugedes, et Susanna Clarke ei tee asju "nagu peab". Nii ka selles raamatus - ei mingeid "kirjuta teda ikka mitmetahulisemaks", ei mingit "kui seinal on püss, peab see ka pauku tegema" - ja oh, kuidas mulle meeldib!

* Olemuselt on see krimilugu. Tasakesi antakse vihjeid ja lugeja on vahepeal peategelasest tükk maad ees, saamaks aru, mis toimub, mis juhtus. Lõpuks õnnestub niidid kokku saada. Lihtsalt ... esiteks on see väga ebatavaline krimilugu. Teiseks ei ole "mis siis tegelikult juhtus" üldse ainus küsimus, mis lugejat haarata võib.
Tõsi, on tänapäev, ebausaldusväärseid jutustajaid ja muid sedasorti võtteid kasutavaid krimkasid ilmub üsna palju. 
Aga "Piranesi" on ikkagi eriline!

* Mis on maailm? Kes on maailm? Kas on idiootlik näha kõiges Märke, Sümboleid, Tähendusi ja üritada nende järgi oma elu elada, või on see hea viis või on see täiesti mõttekas mõnes ja mittmõttekas teises maailmas ja selle kõige taga võib ka oma loogika olla?
Põhimõtteliselt mängib autor fantastilise realismi igapäevatõdedega ja teeb seda hästi.

* Ning kuidas vaadeldakse peategelase mõistust! Vaikselt, taustal, aga lugejal tekivad küsimused: kuidas too tegelane seda ja seda ja seda  teada saab? Kuidas ta ei mõtle tolle ja tolle üle? Miks need teda imestama ei pane?
Tal on teadlase mõistus - see öeldakse isegi välja - ja OMETI ta paljude asjaolude üle ei juurdle. Asjad lihtsalt on. 
Küllap mõtlevad kõik või vähemalt väga suur enamik teadlasi nõnda ja et näha läbi omaenda pimetähnidest, on vaja geeniust, mitte lihtsalt teadlasemõistusega inimest ja ...
Oh, ikka kisub spoilerdamiseks.
Teate, ma rohkem ei kirjuta. Lugege ise!

Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea. 
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tasike teed. Kõik on vale. 
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb. 
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks. 

Väga rahulik ja ometi pingeline lugu. 
Väga armas ja mõistetav lõpp. 
Tunnustan.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis vastaks nagu mu kunagisele tüüpettekujutusele sellest, mis on Eesti Fantaasiakirjandus, ainult et see lugu on päris hea. 
Ses mõttes hästi traditsiooniline, et algabki täpselt nagu tüüpettekujutus fantaasialoost noore mehega, kes tahab minna seiklema. Igasuguseid põhjusi on, miks mitte minna, aga ta ikka tahab. Saladused painavad, võimalikke vastuseid on palju, mida teha, kuidas teha, mis saab ...

 

Lugu areneb, juurde tuleb veel paar tegelast ja tüüpilisele Eesti fantaasia-imeulme loole kohaselt hakkab taustal mängima: "Ja ta teab mingeid vastuseid ja tõdesid imeväel, sest see on ta olemuses ja saatuses"-taustamuusika. Aga - ja see on haruldane - huvitaval kombel ei muutu peategelane seepärast veel talumatult tüütuks ega tundu ebainimlik ning kui ... noh, lõplikud asjad lõpus juhtuvad ja tüüpilisele vanale Eesti imeulme-loole omaselt midagi päriselt ära ei seletata, ei jää tunnet, et ükskõik, mis ka sai, see pole üldse oluline, vaid mõtlen ka mõni aeg hiljem veel, et hm. 
Hm. 
Kas juhtus see --- ei, ei klapi. Aga siis vbla see? Ehk peategelane oli lihtsalt eriti nürimeelne tüüp? Aga ei, see ka ei klapi. 
Ilmselt pean lõpuks leppima lahendusega, mis mul neid Tüüpilisi Vanu Fantaasiajutte lugedes tavaliseks sai, nimelt otsus, et autor ise ka ei teadnud täpselt, mis juhtus, aga pidi mingi lõpu tegema ja tegi siis sellise. Aga vähemalt oli huvitav mõelda, mis on samm vanast tüüploost edasi.
Neli miinusega, ent ikkagi neli. 

Teksti loeti eesti keeles

Selle loo puhul meeldib mulle hulk asju, mis meeldisid juba esmalugemisel 2014. aastal. 
Tugev taust - kogu aeg on tunda ja jutus mängib kaasa, mis kõik on olnud, kuidas möödunud sõja kangelane elab möödunut kaasas kandes, ent ikkagi edasi liikudes. Loo maailmal on minevik ja miski pole "alati on niimoodi olnud" formaadis paigale tardunud pilt, vaid kõik elab. 
Vahemärkus: sellele loole ilmselt eelneb vaimus "Kellest luuakse laule"-raamat, aga romaan mulle ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi mulle pidev teade, et nii, nüüd hakatakse seda tegema, ja siis hakataksegi. Põnevust polnud, kõik oli selge.
See-eest LUGU on väga hea.
 
Vastumeelselt õpetaja-positsiooni peaaegu sattunud viiulimängija-mõõgamees on väga sümpaatne, tema õpipoiss vbla naaatukene liiga naiivne - ent seda tasakaalustab tõsiasi, et ta näeb ja tunnetab hulka asju, mida normaalne laps ei tunnetaks. 
Mulle meeldib, et ka naistele on antud eriline tugev roll, mitte et nad on nagu füüsiliselt nõrgemad mehed, kes lisaks meestetöödele  peavad veel 48 tööd tegema, sest nad on naised. Kõditab mu sisemist Mary Sued - ka naised saavad äärmiselt Oivalised olla millegi muu pealt kui hästi ilus olemine. Ja samuti meeldib, et kõik ilmnev ei ole konkreetselt just selle loo jaoks vajalik, vaid näitab maailma ja selle elusust.
Ja muidugi meeldib mulle lõpu lahtisus ja tulevikkuvaatavus. 
Meeldib, kui tulevik pole kindel, ent midagi nagu aimata oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Kiire, sõbralik, üsna võigaste füsioloogiliste detailidega, vähelahterdav, põnev.
See oli napilt öeldud, järgneb veidi ohtrasõnalisem.

 

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida.  Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv. Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas. Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli. Ehk natuke veider. Aga mitte palju.  Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!

Teksti loeti eesti keeles

Kas ma just lugesin täiuslikku raamatut?

Kas see ongi Raamat, põhjus, miks kõik raamatud olemas on ja kuhu pürgivad ja See Ongi Põhjus?
Tunne on küll selline. 

 

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuuga papagoi. arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul kogu aeg töötada. 

Teksti loeti eesti keeles

Püha perse. 
Ja mina arvasin, et ma oskan kirjutada?!
See lugu on imeline. Ühegi hinnaalanduseta. 
Ühtlasi: loen arvustusi ja olen: "THEFAKK, mehed?!?!" 
See on küll tõsi, et poeesia. Aga mitte et ei oleks proosa, see on lihtsalt luule proosas, eriti kaunis selline. Ja Toomas Aas saab virtuaalse musi =) 
Teksti loeti eesti keeles

Teadsin ennegi, et eesti ulme ja fantaasiakirjanduse vallas on loodud väga häid asju. 
Ent see lugu ikkagi üllatas maapõhja.

 

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Teksti loeti eesti keeles

Mehed ...  S.t. ma ei taha seksist olla, aga no minge te ka pekki. See on jumala põnev lugu ja üsna heade mõtetega sellest, mida saab võlukunstiga teha. Tüdrukud, kes on päriselt sõbrad ja mitte migid udupead KUMBKI, esinevad täiega eluliselt. Mul on tunne, et te ei tundnud hea lugu üldse ära ja mul on teie pärast piinlik. Sellevõrra veel palju rohkem, et teil õnnestus nähtavasti autor kirjutamise juurest eemale peletada.  Täiesti põhjuseta. See suhe, mis aadlikel ja teenjatel on, on samuti harvaesinev ja väga lahe detail. 
Loo lõpp oli nõrgem, nii et minu hindeks pole tugev hea, vaid ülespoole ümardatud 3.5. Tähendab, faktid (et mees armub neidu ja esineb sel teemal enesekindlalt "ükskord saab meist asja", neiu aga leiab peamiselt, et iu) on ok. Aga esitatud on nad liiga kiirestj ja rabedalt. Just võluri tunded tärkavad ja saavad väljendatud täiesti seletuseta. Enne mõtles: ahhaa, te veel näete kui vägev ja hirmus ma olen, ma võtan nii oma näkid kui kohaliku printsessi kaasa - ja korraga oli sellest saanud imetlus ja temast endast rahumeelne tore rändaja. + enesekindel armunu. Wtf? Ent enamus loost oli selle veidra käitumisloogika eelne ja palju parem =) 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on diplomaadist, kelle haridus Okeaania distsipliinide vallas ning kogemused sealse eluga on põhjuseks, miks just tema saadetakse väikesaarele ära tooma seal hukkunud ameeriklase laipa. 

 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna. 

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis peategelase pohhuism. 
Aga rahuldava ja hea vahel kõikuva hinde tegi heaks lõpuluuletus - luuletada Orlau ikka oskas. 
Teksti loeti eesti keeles

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane kogumik. Esimesed lood on väga head, aga no midagi natuke jääb nagu puudu - aga viimased kaks on väga head igasuguse hinnaalanduseta.
Tunnustan ja imetlen.
Teksti loeti eesti keeles

Fännfiktsioone Jaskieri elust olen ennegi lugenud, tõsi, mitte raamatukaante vahelt. Ka Essi on seal vahel tegelane olnud nagu siingi. Mõni haldjaneiu samuti, isegi Toruvieli nimi tuleb tuttav ette - kuigi see võib ka juhus olla.
Ighatahes tegeleb lugu sellega, millised on inimesed ja selle näitamiseks sobib katk imehästi
Mul on hea meel, et autor ei kirjutanud konkreetselt lahti, miks rotid uimased olid või mis just juhtus, andis ainult kirjelduse ja Jaskier/Tulikas tegi oma järeldused oma peas, ilma et meid oleks tüüdatud sellega, kuidas ta otsad kokku viis. Sest lugeja tegi seda ju samuti ning kuigi ma võibolla rikun nüüd kellegi elamust tekstist, nii suur osa sellest on tegevuses katkuhaige linna eluga enne hukku, et vast mitte palju.
Tekst on sugestiivne - piisavalt mõjus, et mul endalgi tekiks lugedes veider ebareaalne tunne, nagu oleksin kuskil mujal ja tegelik elu toimuks kuidagi teisiti, kusagil teises universumis. 
Järeldused on ka selged, lihtsad ja loogilised. 
Tegelikult tehakse peamine järeldus ära juba enne suure häda algust: inimesesi ei või iial teada. Nad lihtsalt ongi ettearvamatud. 
Teksti loeti eesti keeles

See lugu on pühendatud autori lapsepõlve raamatutele.
Ta on minust küll umbes 20 aastat vanem, aga sääraseid raamatuid olen ka mina lugenud, istudes kapi ees, kus minu ema aegsed lasteraamatud kuhjadena unustuses seisid. Ma olin lapsena suur lugeja ja mul polnud mingeid piire ega muresid ideloogiate või liigse kommunismiga. 
Just selliseid lugusid mäletan, kus looduseuurija Moskvast väikesesse Siberi külla läks, kohtus sealsete inimestega, oli vana kordnik, kes jahipüssi nähes kohe rõõmustas, olid kohalikud lapsed, targad ja innukad suure linna kohta kuulma, algkooliõpetaja oli vähe teistsugune ainult - ma ei mäleta ühtegi asumisele saadetud haritlast. Aga muidugi sobib ta sinna keskkonda nagu valatult. 
Maria Galina on võtnud sellise mullegi tuttava lasteraamatuloo ja kirjutanud lahtisemaks. Kohe päris-päris lahtiseks. Kordniku juures elab tüdruk, pika patsi ja vaikiva suuga - häh, muidugi on see tema lapsnaine. Mehed metsast võtavad, keda tahavad.
Innukas ja sõbralik poiss kohalikust koolist viib su, kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad.
Ja tegelikult ei ole mitta uurija Moskvast see tark, kes kõike teab, vaid kohalikud tunnevad kohalikku eluolu oluliselt paremini. 
 
Muidugi on see lugu puhas ulme - ja ometi ja ometi. Ma olen selliseid lasteraamatuid lugenud kümneid. 
Äkki avalikult jutustatud loo taga oli vahel just nimelt säärane tõde?
Võiks ju olla. 
Teksti loeti eesti keeles

William Somerest Maugham tuli meelde. Idamaad, lõunamaad - üks eksootiline kant puha. Džungel ja mõistlik kristlik vaimulik, erinevate huvidega rännuseltskond, kohalik, kes teab rohkem, kui välja näitab ja veider haigus - noh, et veider haigus on pisike rinnust väljaulatuv mehike? Pisiasjad-pisiasjad. 
Väga traditsiooniliselt kõlav aafrikaseiklus ikkagi ju.   
Olulisel kohal loos on erinevad kibemagusmõrud armusuhted ja näiteamine milleks ikkagi inimene võimeline on, kui püüab seda, mida (keda) ihaleb. Kes tegi, miks tegi, kui palju tegelikult tegi ja mis on teise inimese projektsioon?  

Ent mehike rinnus annab kõigele veel lisadimensiooni - kui palju on tõeline? Kas saab olla, et tõelisus on ka näivus? Kas on üldse vahet?

Muidu ütleksin, et suurepärane lugu, ent ma arvasin lõpu ära juba esimese kolmandiku peal. Mõtlesin veel, et no ei, autor ju ei teeks nii, saladused ootavad paljastamist, mis on preestri patt, kas ta ... 

Ja siis näidati, et mhmh.  Kusjuures tegelikult ei sõlmu otsad isegi elegantselt ja kõikeseletavalt kokku, pigem osasid asju lihtsalt ei seletata ja jääb sellega. Juhtus vot nii. Üldiselt ei ole mitteseletamine mu silmis pahe, ent seekord tundsin, et autor läks kergema vastupanu teed.  Aga kõik muu on väga hea: keskkond, tegelaste korraga traditsioonilisus ja samas mõistetavus, ning kuigi loo naised omavahel eriti ei räägi, on nad vähemalt olemas ja isiksustega. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimestega koos elaks maal veel üks intelligente rass, tiibadega nagu inglid, tehnoloogias tugevad, kunstis nõrgad, kahesoolised ning meist tugevamad, mismoodi see oleks?

Või kas nad on tugevamad? Või kas nad on hirmsamad? Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad? Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid.  Vist. Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on. (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Teksti loeti eesti keeles

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.
Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?
Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "Eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli. 
Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda kõike muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana. 
Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega. 
Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud.   
Teksti loeti eesti keeles

Tugev kolm. 
Selle loo haldjad on just sellised, nagu hirmsate lugude haldjad mu meelest olema peavad: vägevad, halastamatud, kaunid ja nii romantilised, et kananahk tuleb turjale. Valavad verd nagu veini, ei karda midagi, aga annavad armu eest kõik ära. 

 

Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh! 

Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle.  Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale. 

Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga! Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata. 

Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline. 

Teksti loeti eesti keeles

Maailmaehituselt ja tegelashääle poolest üks kogumiku parimatest lugudest. Kirjatehniliselt samuti: uudissõnad, uudismõisted vanade märkide ja värkide kohta, kirjeldused, mis toovad pildid silme ette, võrdne suhtumine söömisesse ja seksi, kõik absoluutselt viimase peal. Ma kiitsin Kristi Reiseli lugu maapõhja, aga see lugu on hoopis teistmoodi hea. Mitte niimoodi hormoone kaasakiskuvalt põnev, mitte selline lõbus ja nunnu, vaid aju tööle panev jutt. Esitab küsimusi, millele ise jooksvalt vastab, aga vastab ainult sellele, kes kaasa mõtleb. 

 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Teksti loeti eesti keeles

Kõik kiidavad, Nii minagi.
No "kõige ilusam isane" on nii hea, nii õigel kohal ja et tegelikult koerlased niimoodi ei ela ja karja ei jaga, on kukepea. Zetod ongi ju võõra planeedi võõrik eluvorm ja et nad välja näevad nagu rohekad taksikoerad, on pisiasi-pisiasi. 

 

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka. 

Teksti loeti eesti keeles