(romaan aastast 1951)
Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest.
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu.
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotsonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda.
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale.
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad.
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad niimoodi sama inglise keelt, kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav.
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI inmelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemist rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud.
Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti.
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised.
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata.
* karakterikujutus. Mitte "oh, nii nüansseeritud, nii mitmetahulised", vaid raamatusündmuste teel toimub vaikne arutlus: mis teeb meist need, kes oleme? Mis on kultuurikeskkonna mõju? Mis olemuslik? Kui palju saab vahelduda ja vahetada, et tulemuseks oleks sama inimene? Ja kui tulemuseks ei ole enam sama inimene, millised omadused ikkagi jäävad?
Märkasin juba Strange'i ja Norelli triloogiat lugedes, et Susanna Clarke ei tee asju "nagu peab". Nii ka selles raamatus - ei mingeid "kirjuta teda ikka mitmetahulisemaks", ei mingit "kui seinal on püss, peab see ka pauku tegema" - ja oh, kuidas mulle meeldib!
* Olemuselt on see krimilugu. Tasakesi antakse vihjeid ja lugeja on vahepeal peategelasest tükk maad ees, saamaks aru, mis toimub, mis juhtus. Lõpuks õnnestub niidid kokku saada. Lihtsalt ... esiteks on see väga ebatavaline krimilugu. Teiseks ei ole "mis siis tegelikult juhtus" üldse ainus küsimus, mis lugejat haarata võib.
Tõsi, on tänapäev, ebausaldusväärseid jutustajaid ja muid sedasorti võtteid kasutavaid krimkasid ilmub üsna palju.
Aga "Piranesi" on ikkagi eriline!
* Mis on maailm? Kes on maailm? Kas on idiootlik näha kõiges Märke, Sümboleid, Tähendusi ja üritada nende järgi oma elu elada, või on see hea viis või on see täiesti mõttekas mõnes ja mittmõttekas teises maailmas ja selle kõige taga võib ka oma loogika olla?
Põhimõtteliselt mängib autor fantastilise realismi igapäevatõdedega ja teeb seda hästi.
* Ning kuidas vaadeldakse peategelase mõistust! Vaikselt, taustal, aga lugejal tekivad küsimused: kuidas too tegelane seda ja seda ja seda teada saab? Kuidas ta ei mõtle tolle ja tolle üle? Miks need teda imestama ei pane?
Tal on teadlase mõistus - see öeldakse isegi välja - ja OMETI ta paljude asjaolude üle ei juurdle. Asjad lihtsalt on.
Küllap mõtlevad kõik või vähemalt väga suur enamik teadlasi nõnda ja et näha läbi omaenda pimetähnidest, on vaja geeniust, mitte lihtsalt teadlasemõistusega inimest ja ...
Oh, ikka kisub spoilerdamiseks.
Teate, ma rohkem ei kirjuta. Lugege ise!
Jutt on hea.
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tasike teed. Kõik on vale.
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb.
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks.
Väga rahulik ja ometi pingeline lugu.
Väga armas ja mõistetav lõpp.
Tunnustan.
Lugu areneb, juurde tuleb veel paar tegelast ja tüüpilisele Eesti fantaasia-imeulme loole kohaselt hakkab taustal mängima: "Ja ta teab mingeid vastuseid ja tõdesid imeväel, sest see on ta olemuses ja saatuses"-taustamuusika. Aga - ja see on haruldane - huvitaval kombel ei muutu peategelane seepärast veel talumatult tüütuks ega tundu ebainimlik ning kui ... noh, lõplikud asjad lõpus juhtuvad ja tüüpilisele vanale Eesti imeulme-loole omaselt midagi päriselt ära ei seletata, ei jää tunnet, et ükskõik, mis ka sai, see pole üldse oluline, vaid mõtlen ka mõni aeg hiljem veel, et hm.
Hm.
Kas juhtus see --- ei, ei klapi. Aga siis vbla see? Ehk peategelane oli lihtsalt eriti nürimeelne tüüp? Aga ei, see ka ei klapi.
Ilmselt pean lõpuks leppima lahendusega, mis mul neid Tüüpilisi Vanu Fantaasiajutte lugedes tavaliseks sai, nimelt otsus, et autor ise ka ei teadnud täpselt, mis juhtus, aga pidi mingi lõpu tegema ja tegi siis sellise. Aga vähemalt oli huvitav mõelda, mis on samm vanast tüüploost edasi.
Neli miinusega, ent ikkagi neli.
Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab.
Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida. Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv. Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.
Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas. Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.
Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli. Ehk natuke veider. Aga mitte palju. Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!
Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse.
Ja ometi ...
Ja ometi.
Tegelased, kes mõtlevad.
Tegelased, kes arenevad.
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud.
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis.
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru.
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.
Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuuga papagoi. arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale.
Jätab selle lugeja otsustada.
Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat.
Kuidas me nii erinevalt näeme?
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul kogu aeg töötada.
Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest.
Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus.
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud.
Väga hea lugu.
Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.
Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne.
Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat?
Pole isegi naljakas.
Ei ole halb jutt.
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna.
Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)
Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune.
Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette.
Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.
Või kas nad on tugevamad? Või kas nad on hirmsamad? Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad? Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub?
Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid. Vist. Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.
Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on. (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.
Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes.
Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.
Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh!
Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle. Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale.
Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga! Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata.
Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline.
Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!
Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad.
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin.
Imeline töö.
Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust.
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..?
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad.
Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too.
Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka.